Читать книгу Alma - Oskar Lõvi - Страница 5

1

Olin alles kuueteistkümneaastane ja käisin Tartus koolis. Veetsin koolivaheaja jälle isatalus, kus tegin tööd ja kogusin jõudu talvel õppimiseks. Suvi oli ilus ja pakkus palju rõõmu. Märkamatult oli käes august ja sealsamas ka kooliminek. Kahju ja kurb oli tookord kaunitest suvepäevadest, rõõmu aga algavast kooliajast.

Minu koolimineku lähenedes muutusid kodutalus askeldused silmanähtavalt elavaks. Ema pesi hoolsasti pesu ja pleegitas seda päikese käes, õed triikisid mu särke ja lappisid katkisi kohti käistel ning krae ümber, isa tuli isegi poolest päevast põllult koju, et rautada hobust ja määrida vankrit.

Naabritalu perenaine juhtus sel ajal õueväravast mööduma, teretas ja tegi juttu. Ema tõttas aga kiirel sammul keldri poole ja lausus:

“Näe, poiss läheb homme kooli, kibekiire mul praegu…”

Naabrinaisel oli endal kari poisse kodus, üks neist pidi varsti saama kooliealiseks, sellepärast noogutas ta aupaklikult pead ja sõnas:

“Jookse aga jookse pealegi, egas ma tahagi sind segada, meie Mait läheb mõne aasta pärast ka linna kooli, eks mul tule siis omakorda joosta.”

Päev enne minu ärasõitu läksid talitused üsna kibedaks: küpsetati leiba, keerutati kirnus võid, koguti kanade alt mune ja mõnikord veristati isegi siga, et varustada mind toiduga peaaegu pooleks aastaks. Ma ise olin ka kõvasti ametis: pressisin pükse ja venitasin nende sääri, sest olin suve jooksul pikemaks sirgunud, määrisin tökatiga saapaid ja käisin otsaga isegi saunakülas rätsepa juures juukseid lõikamas. Tegin tee kõveramaks ja põikasin Maie juurest läbi, et temaga jumalaga jätta. Tahtsin teda näha, sest tüdrukul olid sinised silmad ja nipsis nina.

Ärasõidu hommikul, juba ammu enne koitu oli kogu pere õuel. Ema seisis kurva näoga kompsude juures ja vaatas, kuidas me isaga neid vankrile ladusime. Jumalagajätul kuivatas ta silmi, aga õed ainult lehvitasid lõbusalt põllesid mulle kõike head soovides.

Tõttasime hommikusele rongile. Jaam asus tosin kilomeetrit kodust, Tartuni oli sealt omakorda kümmekond jaamavahet, seega kestis mu reis tervelt pool päeva. Tee kulges läbi rikka ja lopsaka kodumaa looduse. Läbisime magavad külad ja möödusime tukkuvatest taludest. Ainult koerte ärksad hauked saatsid meid kuni metsavaheni ja siis tuli soine niit. Udu oli kerkinud üles ja jõudnud maanteeni. Korraga hakkas üks vankriratas kiunuma. Kodust väljudes olid kõik neli liikunud vaikselt. Mida kaugemale me läksime, seda valjemaks kiunumine muutus. Isa sülitas. Sain aru, et ta oli vihane. Alles eelmisel õhtul oli ta vankrit korralikult määrinud. Aga nüüd ei saanud me sinna midagi parata, sest oli alles pime ja rattaga polnud võimalik käsikaudu midagi teha. Varsti pidi ju valgenema, seda me ootasimegi.

Lähenesime metsatukale, puude ähmased vormid hakkasid koidukumast selginema. Isa pööras hobuse tee kõrvale, toetas ühe vankrinurga kännu najale ja hakkas ratast määrima. Pärast lühikest pusimist rummu kallal lausus ta:

“Tead, Jaan, miks see ratas kisendas?”

“Ei tea.”

“Ratta puss on kõver, aga millest ta, sunnik, kõveraks läks, seda ma ei tea.”

Mina teadsin küll, aga ei ütelnud.

Asusime uuesti teele. Ratas ei kiununud enam.

Jaama jõudnud, kandsime kraami perroonile. Seda kogunes suur hulk ja ma tundsin muret selle vagunisse paigutamise pärast. Oleks pidanud panema muist kraami pagasisse, aga see maksis raha, mida meil oli vähe.

Jäime rongi ootama.

“Väikest ulualust on sulle linnas vaja,” ütles isa.

“Seda küll, isa.”

“Raamatuid pead endale ka ostma.”

“Ega ilma läbi saa.”

“Paar naela suhkrut kulub sulle jõuludeni ära.”

“Vist kulub küll.”

“Noh, palju sa siis vajad?”

“Natuke ikka vajan.”

Isa tiris põuetaskust välja väikese paberinutsaku, kooris sellest mitu kihti ajalehepaberit ja tõi nähtavale mõned rahatähed. Ta hakkas väriseval käel raha lugema, ise seletades ja õpetades:

“Need kaks paberit lähevad õpperahaks, selle ühe eest maksad üüri, see teine kulub raamatute ostuks ja mis üle jääb, selle eest ostad endale muud vajalikku. Ehk pead raasukese leibagi ostma, kui kaasavõetust ei jätku… Noh, kas tuled sellega välja?”

“Ehk tulen ka…”

Rong sõitiski ette ja meie kompsud liikusid kiires korras vagunisse.

“Sisse aitan küll, aga kuidas sa nad Tartus üksi välja saad,” muretses isa.

“Küll saan.”

“Aga mine nüüd ja räägi konduktoriga, kas saad sõita ilma piletita,” õpetas isa.

Lähenesin ettevaatlikult rongijuhile, kummardasin ja rääkisin temaga vene keeles. Too mõtles veidi ja raputas pead. Oli selge, et seekord ei saanud piletita sõita. Tuli lunastada väike papitükk, mis maksis palju raha. Isa nägu muutus mõruks, ta soris taskutes ja tõi välja põienahast rahapunga, milles kõlisesid metallkopikad. Need läksid peaaegu kõik sõidupileti lunastamiseks.

Ruttasin rongile, pidades enne isaga kahekõnet:

“Noh, jääme siis seniks jumalaga,” ütlesin ja võtsin isa käe.

“Jääme jumalaga, neh.”

“Tulen muidugi jõuluks koju.”

“Tule, tule, neh… ootame.”

“Elage hästi ja ärge minu pärast muretsege.”

“Ikka muretseme. Muretseme, et usinasti õpiksid ja et saaksid elus paremale järjele.”

Mu käsi tema krobelises peos tundis kõva pigistust ja samas nägin isa silmanurka läikivat. Mul hakkas piinlik ja ma lõin silmad maha. Rõõm õppeaasta ootusest oli korraga südamest kadunud ja tusk asemele tulnud. Sõnagi lausumata ruttasin rongile, mis hakkaski liikuma.

Vaguniuksel seistes nägin isa jaamaesisel mulle nii kaua järele vaatavat, kuni rong kadus hommikusse kaugusesse. Vaguni eesruumis võitlesin kaua iseendaga. Südant surus mingi seletamatu pigistus, mis kippus kurgus pisaraiks. Aga ma ei nutnud, sest see oleks olnud lubamatu asi meheks saamise aegu. Kahju oli isa, ema ja üldse kodu pärast – kõik oli muutunud korraga kalliks ja armsaks.

Segaste tunnetega astusin viimaks vagunisse. Seal mahutasin end pakkide vahele. Tülikaim neist oli kogukas ja paindumatu, värskeid õlgi täis topitud magamiskott. Iga vähemagi liigutuse juures see sahises. Katsusin kotist lahti saada ja toppisin ta ülemisele narile. Raskemad asjad paigutasin pingi alla ja õrnemad hoidsin ettevaatuse mõttes enda kõrval istmel.

Lõpetanud niiviisi asjade korraldamise, maldasin ringi vaadata. Reisijaid oli vagunis vähe, aga mu vastas istus tütarlaps lahtise raamatuga põlvil, pilk suunatud aknast välja. Sain aru, et olin tütarlast lugemisel seganud ja ta ootas, kuni ma oma kohmitsemise lõpetan. Nagu vabanduseks hakkasin ka ise silmitsema mööduvat maastikku.

Rong läbis soiseid paiku, kus laius hommikune udu. Varsti tekkisid soode asemele põllud roheliste rukkiorastega ja ristikuädalatega. Siin-seal seisis veel koristamata kaer ja koltunud pealsetega kartuliväli. Mees kündis kusagil kõrt ja samas toitis end lahjavõitu kari. Möödusid üksikud talud, siis küla. Mõni korsten suitses ja kusagil peksti reht.

Mu silme ette kerkis isatalu… Päikese madalad kiired on alles kahvatud ja malbed. Nad ei soojenda veel karjalapse külmetavaid varbaid ega mängle kasteveepiiskades. Ei julge nad isegi lõigata talutare tuhmidesse akendesse, mille taga hingitseb ahtake lamp väriseva leegiga, mis juba ammu enne koitu saanud alguse. Selle silma all toimetatakse hädavajalikke talitusi: imetatakse last, parandatakse pastlaid, paigatakse pükse ja jätkatakse rangiroomasid päevaseks künniks.

Kodutalus joostakse juba kiirel sammul üle kastese õue kaevule ja karjaaeda. Seal kriiksatab värav ja iniseb veis. Katuseharjal istub aga näljane vares ja otsib söödavat. Ta valvab kanade toidumoldi ja kiikab ka küüniesisele. Pettunult kaob vares katuselt, kui isa hobustega rehe alla saabub.

Isa on juba põllul ja alustab kaera koristamist. Teda abistavad sulane ja õde. Ema on lõpetanud lüpsmise ja kurnab keldri ees piima. Kass ta kõrval lakub kooritud vahtu ja liigutab saba. Ta on maias nagu minagi, sest ka mind hellitatakse rõõsa piima ja kanamunadega – olen ju üksik poeg majas. Aga mu õed ei kadesta mind põrmugi, ehkki neile lubatakse ainult osa sellest, mis minule.

Seal laulab Maie ja mina mängin viiulit. Meil on mõnus olla…

“Piim tilgub põrandale!” hüüatas tütarlaps ja äratas mind unest.

Võpatasin ehmunult. Ma ei taibanud, mis oli juhtunud. Tütarlaps osutas sõrmega mu kõrval olevale kompsule, millest tilkus piima. Kohmetusin. Nüüd taipasin: ema oli pannud mulle kotti piimapudeli. See oli teel mõranenud ja piim valgus välja.

“Peate pudeli ära viskama,” lausus tütarlaps kaastundlikult.

“Pean ära viskama, jah,” kordasin häbelikult.

Võtsin pudeli ja läksin esikusse, et seda prügikasti visata. Mul oli aga kahju ema kätega lüpstud kodutalu piimast. Tahtsin päästa, mis võimalik, aga mul polnud teist nõu, millesse piim kallata. Ainuke võimalus oli jook kohapeal ära tarvitada. Seda ma tegingi. Tõstsin pudeli suule ja jõin. Puhkasin vahepeal ja jõin jälle. Rahuldustundega heitsin siis tühja pudeli prügikasti ja siirdusin tagasi oma pingile. Seadsin end jälle kompsude vahele.

Tütarlaps mu vastas luges parajasti raamatut ja vist ei märganudki minu naasmist. Kuid siis katkestas ta lugemise, tõstis pilgu minule ja muigas. Köhatades langetas ta silmad uuesti raamatusse. Nägin ta ilmest, et ta oli millestki häiritud, kuid ma ei teinud sellest väljagi. Tundsin, et ta heitis mulle jälle pilgu ja muigas. Siis lausus ta nagu muuseas:

“Käisite piima joomas…”

“Ei, viskasin selle ära.”

Ta naeratas ja katsus uuesti lugeda. Raamat ei näinud teda paeluvat, ta nihutas end pingil ja köhatas. Ma taipasin, et ta otsib minuga tutvust. Mul polnud selle vastu midagi ja nagu nõusoleku märgiks vaatasin talle otsa. Vist sellest julgust saanud, venitas ta ükshaaval sõnu:

“Ajasite endale piima kaela.”

“Mida!?”

Heitsin pilgu pintsakule, seal seisis juba pooleldi kuivanud piimarida. Oleksin tahtnud maa alla kaduda. Mu käsi läks kiiresti taskuräti järele, aga enne kui ma selle kätte sain, oli tütarlaps mu ees ja kuivatas ise piima mu pintsakult. Tundsin piinlikkust vale pärast, millel olid nii lühikesed jalad. Hakkasin tütarlast tänama ja ennast vabandama. Otsisin ilusaid sõnu, aga ei leidnud. Seal turgatas mulle järsku meelde Lydia Koidula luuletus, mida Maie oli suvel tihti laulnud:

“Teid surmani küll tahan ma meeles pidada, mu kallis… mh, kena neiu, kuis võin teid tänada…”

Tütarlaps pahvatas naerma. Olin suure innu ja südamlikkusega vaadanud neiule silma. See oli esimest korda elus, kus ma vaatasin ühele tütarlapsele otse silma. Temagi vaatas mind. Olin rabatud. Kui vähe vajab noor süda, et temas tuld süüdata.

Nõnda tutvusin ma Almaga.

Söandasin teda lähemalt silmitseda. Ta oli ilus tütarlaps. Miks polnud ma seda kohe märganud? Kas seisid mu silmad uduses hommikus või olin ma veel valmimata mees, kes ei näe enda ees naist? Tema heledad juuksed olid palmitud kahte pikka patsi, edevamad kiharad jäetud mänglema otsmikule. Aeg-ajalt heitis ta neid tahapoole ja siis paistis ta kael. Kaunis ja sale kael, millel ilutses väike pärlikee. Pärl ise oli too kael, mis mu silmi paelus. Ma piilusin salaja ta pikkade ripsmetega looritatud silmadesse, mille sügavusse olin äsja uppunud. Alma pildus pilke, need olid vallatud ja muretud ning ta ei olnud nendega kitsi. Kui ta naeris, siis helisesid ta hääles kellukesed. Ma nautisin nende helinat.

Sulgesin silmad. Midagi imelikku ja arusaamatut oli tärganud mu südames. Tundsin erilist hellust ja austust tolle tütarlapse vastu. Mu kehasse oli süüvinud mingi tundmatu kihk, mis kõditas meeli ja tegi rahutuks. Avasin uuesti silmad. Alma vaatas mind. Ta naeratas ja langetas laud.

Pärast noid lühikesi hetki tundus mulle, et oleme Almaga sõbrad, päris vanad ja head sõbrad, kuigi me polnud veel teineteisega kõnelnud peale üksikute lausete. Sõprus ei seisa ju üksnes sõnades, vaid vaistus ja vaimus.

Me kõnelesime koolist ja kodust. Kahetsesime mõlemad, et suvi oli kiiresti möödunud, aga me lootsime uuele kevadele. Meil oli palju ühiseid huve ja leidus ka ühiseid tuttavaid Tartus. Olime käinud samadel kontsertidel ja vaadanud samu näidendeid Vanemuises.

“Kus koolis te käite?” küsis korraga Alma.

“Käin akadeemias, Treffneri akadeemias.”

“Aga miks te ei kanna vormimütsi?”

Ma ei teadnud, mida vastata. Oli piinlik tunnistada, et ma pole seda soetanud kokkuhoiu pärast, aga valetada ei söandanud ma ka, sest olin sellega alles hiljuti vahele jäänud. Pärast lühikest mõtlemist vastasin:

“Ei meeldi mulle too vormimüts, tüdrukud ei pea lugu treffneristidest.”

“Ahaa!” helistas Alma kellukesi. “Kas teie siis tahate, et tüdrukud teist lugu peaksid?”

“Mh!” köhatasin ja viisin jutu Almale. “Aga kus koolis teie käite?”

“Mina käin Eesti Tütarlaste Gümnaasiumis.”

“Aga teil pole ka vormi.”

“Me kõik leiame, et ilma selleta on huvitavam.”

Kõnetuhinas me ei märganudki, et olime jõudnud järgmisesse jaama. Meie tähelepanu tõmbas endale üks abielupaar, kes oli vagunist väljunud. Naine luges innukalt pakke. Kord sai ta neid viis, kord aga kuus. Siis hüüatas ta mehele:

“Oh sa taevane arm, näe, üks pakk meil rohkem!”

“Loe paremini,” vastas mees.

Naine luges: üks, kaks, kolm, neli.

“Taevane arm, näe, nüüd kõigest neli.”

“Aga see su käes, on see mõni koerakutsikas või?”

“Oh sa taevane arm, viis neh, aga ennist oli kuus.”

Viimaks kadusidki nad pakke lugedes ukse taha. Me kihistasime naerda. Siis vaatasime aknast välja: abielupaar oli jõudnud perroonile, pakid olid asetatud ritta ja naine luges jälle, osutades näpuga igale pakile.

Samas seisis noormees ja tundis ka pakkide lugemisest lõbu. Tal oli värvitekkel peas, pabeross suus ja konksuga kepp käevangus. Meie silmad jäid temale peatuma.

“Peaks ta mitte meie vagunisse tulema,” soovisin mina.

Too soov oli mulle endalegi arusaamatu. See oli uus ja imelik tusk, mille ristisin endamisi armukadeduseks.

Aga teklimees ei tulnud meie vagunisse, vaid siirdus teise klassi. Nägin, et Alma jälgis noormeest. Ma ei läbenud oma õrna uudishimu varjata ja küsisin:

“Kas te tunnete seda üliõpilast?”

“Ei tunne, aga tean küll, ta elab meie kõrvalmajas.”

“Või nii…”

“Kus kandis te elate, kui küsida tohin?”

“Tööstuse tänaval, üsna Maimi tõrvavabriku lähedal.”

“Siis elame üksteisest kaugel, minu korter on teiselpool jõge.”

“Mulle meeldiks ka seal elada, sest vabrik levitab halba haisu.”

“Haiseb tõrva järele?”

“Jah, tõrva ja muu sodi järele.”

Seletasin tütarlapsele, et mulle meeldiks teha maailmas midagi uut ja imelikku, kas keeta kulda või teha suitsust valget vatti. Alma avas imestusest suu ja sealt paistis terve rida ilusaid pärleid – ikka pärleid! Tegin ennast huvitavaks ja seletasin edasi:

“Olen näinud, et lihtsas põllukivis on palju kulda. See särab seal suurtes tükkides. Tuleks leida aine, mis sulatab kivi vedelaks, siis võib sealt kulla välja kurnata.”

“Mida te siis kullaga teeksite?”

“Kõigepealt kuldaksin ma üle suure kuuse meie õues, et see läigiks ja säraks kaugele. Las siis inimesed vaatavad ja imestavad.”

Alma ajas oma silmad üllatusest pärani. Need olid veelgi ilusamad kui enne. Ma jätkasin:

“Ja meie noore hobuse kataksin ma ka kullavihmaga. Mis te arvate, milline pilt see oleks, kui ta siis lendaks, nii et saba säraks taga nagu vikerkaar?”

Alma naeris ja ma kuulsin selgesti hõbekellukesi helisemas. Olin sattunud jutuhoogu ja seletasin, et olengi juba teinud midagi uut ja vägevat – olin seganud kokku väävlit, salpeetrit ja söetahma ning saanud niimoodi püssirohu, mis plahvatas kui kurivaim.

“Te oskate siis püssirohtu valmistada?”

“Ja kuidas veel – odavat ja kanget.”

Jutustasin, kust ma olin selle tegemist uurinud ja kuidas valmistanud. Kuidas tahtsin püssirohu tugevust proovida, aga mul polnud püssi. Viimaks tulin mõttele kasutada selleks vankriratta pussi, milleks on ju tugev jäme toru. Võtsin ratta vankri alt, keerasin ühe otsa mutriga kinni ja väike kahur oligi valmis. Töötas suurepäraselt, ainult laeng oli liiga tugev, lõi pussi kõveraks. Sellepärast ratas nüüd laulab.

“Mis? Vankriratas laulab?”

“Laulab, sindrinahk, jah, aga parata pole midagi. Tuleval suvel teen suurema numbri: panen laengu järve põhja ja lasen selle õhku. See võib olla tore, kui järv lendab taeva alla.”

Nüüd helises Alma hääles rohkem kui tuhat kellukest korraga. Olin ka ise sattunud vaimustusse ja aitasin Almal naerda. Pidin veel edasigi luuletama, aga olime jõudnud järgmisesse jaama. Suunasime jälle silmad aknast välja. Nägime perroonil taarumas kahte purjus meest, kes jorutasid laulda. Nad üritasid vagunisse tulla, aga trepiastmed olid kõrged ja see ei tahtnud neil kuidagi õnnestuda. Mehed kukkusid ikka tagasi ja vandusid. Viimaks läks neil korda hoovata end rongile – ja otse meie vagunisse.

Mehed istusid esimesele pingile, üsna ukse lähedale, nende kisa ja seletamine kostis üle vaguni. Teised reisijad kuulasid ja muigasid. Üsna rasvaste naljade puhul naerdi kõvasti.

Meeste jutust selgus, et nad olid ehitusmeistrid, kes olid lõpetanud suvise töö, tegid nüüd liikusid ja sõitsid koju. Üks neist tituleeris end Katlaste krahviks ja teine Padaste paruniks. Krahv oli üleolev ja käsutas parunit igal viisil: käskis nutta, siis naerda, pani viina võtma ja põrandale sülitama. Parun täitis kuulekalt käsku – ta nuttis, naeris ja rüüpas kõvasti viina. Viimaks pani krahv ta laulma, ja parun laulis:

Laul meeldis rahvale. Plaksutati ja kiideti parunit. Mehed said sellest hoogu ja tegid teatrit edasi. Parun pandi hobuse viisil hirnuma, kuke moodi kirema ja koera kombel viina lakkuma. Korraga tuli krahv mõttele parun tantsima panna.

“Kuule, va Padaste parun, tantsi meile nüüd labajalavaltsi,” ütles ta.

Ja parun tantsis, nii et põrand naksus.

Terve vagun oli tulnud tantsu vaatama, ka meie Almaga. Parun oli heas tuuris ja püüdis näidata, mida võis. Kuigi ta vagunisse tulles püsis vaevalt jalul, kargas ta nüüd kergelt ja pidas takti. Juuresolijad katsusid talle kaasa laulda ja tagusid käsi kokku.

Äkki silmas parun Almat, peatas tantsu ja hüüdis:

“Tu-tule mu-muga tantsima, sa ilus laps!”

Alma ehmus, peitis end minu selja taha ja hüppas sealt oma pingile. Parun taarus talle järele. Ühe hüppega kargasin ma Alma kaitseks välja ja tõukasin mehe kõrvale. Parun komistas ja kukkus selili. Krahv kukkus mind hurjutama. Parun sai sellest julgust, upitas end jalule ja tuli mulle kätega kallale. Mina seisin kui isalõvi Alma eest, sülitasin täismehe kombel pihku ja võtsin võitluse vastu.

Läks tõsiseks kakluseks. Juuresolijad tõttasid vahele, tõusis kisa ja naiste karjumine. Keegi oli kutsunud kohale konduktori. Krahv ja parun viidi minema, aga mind süüdistati löömises ja rahurikkumises. Alma ja teised pealtnägijad olid kõik minu kaitseks väljas ning selgitasid olukorda. Minult küsiti nime, elukutset ja sõidupiletit. Kuulnud, et olen õpilane, jäeti mind rahule. Tänasin õnne, et ma ei olnud seekord ilma piletita.

Oma kohale tagasi istudes nägin Alma nutetud silmi. Ta näol olid ärrituselaigud. Mind vaatas ta imestuse ja vaimustusega – minust oli saanud korraga kangelane, kes oli teda rüütellikult kaitsnud. Mul oli tunne, et ta oleks langenud mulle kaela, kui oleksime olnud kahekesi.

Lõuna paiku jõudsime Tartusse. Almale oli tema korteri perenaine tulnud jaama vastu ja aitas tal pakke kanda. Minul tuli üksinda oma pakkidega toime tulla. Jumalagajätul surusime Almaga kõvasti teineteise kätt, vaatasime silma ja lubasime varsti kohtuda.

Kogu maailm mu ümber oli naerul, taevas peakohal selge ja sinine nagu Alma silmade sära. Too kooliaasta algas sootuks omamoodi.

2

Perenaine, kelle juures ma eelmisel aastal elasin, oli õnnelik, et tulin jälle tema üüriliseks. Tal oli väike korter – tuba köögi ja suure sahvriga. Peale selle veel suur pööning, kus võis suvel magada. Perenaine ise elas köögis, tuba oli üüriliste jaoks. Selles elas peale minu veel üks poissmehest rätsep, kes oli päeval tööl ja tuli koju tavaliselt hilja õhtul.

Öösel magasin ma raskesti, aga ärkasin õige varakult. Nägin unes, et mul olid tiivad ja ma lendasin. Tuul käis mul südame alt läbi ja see oli nii õudne, et ajas mu üles. Olin õnnelik, leides end oma voodist, kuid und ma enam ei saanud. Igasugused mõtted keerlesid mu peas: rehkendasin oma rahasid ja pidasin plaane, kuidas püksisääri pikemaks teha. See tuletas meelde Almat ja kerge kõditav judin käis mul üle keha. “Mida see siis nüüd tähendab?” küsisin endalt. Enne kui jõudsin selgusele, ilmus perenaine köögiuksele ja soovis head hommikut. Tõusin voodist, riietusin ja seadsin end valmis kooli minekuks. Uudishimu kiskus mind varakult sinna, tahtsin teada, kas meil on uusi õpilasi, kes on tänavused õpetajad ja missugused on õpikud.

Koolitee oli mulle juba eelmisest aastast tuttav. See viis Liiva tänavat pidi Emajõeni ja selle kallast mööda kuni Hobuse tänavani, kus asus kool. Kunagi olid seal olnud hobustetallid, sellest siis tänava nimigi. Hiljem oli tallide asemele ehitatud kahekordne puumaja klassiruumidega, kuhu üle veerandsaja aasta tagasi oli Hugo Treffner toonud oma eragümnaasiumi ehk Academia Treffneriana, nagu me poistega tavatsesime oma kooli kutsuda. Kuid kooli kitsas õu, kaitstud kõrge kiviseina ja masajate väravatega, meenutas rohkem talliesist kui kooli sissekäiku.

Klassis üllatasid mind mitmed uued näod. Kõigepealt torkas silma keegi Hageriku-nimeline mees, kes kandis pikki vurrusid, püstkraed lipsuga ja hoidis piipu hambus. Ta ütles enda olevat ühest eesti asundusest Kaukaasiast. Polevat varem saanud koolis käia, sest kasvatanud kodus tubakat ja kogunud raha. Ta oli juba kakskümmend seitse aastat vana ja rääkis imelikult eesti keelt, kuid vene keelega oli ta kõigist meist, maapoistest, ees. Tahes või tahtmata hakkasime teda kutsuma Piibuks. Oma hüüdnimest ta hiljem enam lahti ei saanudki, kuigi piip kadus tal kohe suust, sest suitsetamine oli koolis keelatud.

Kaks vene rahvusest poissi olid pärit kusagilt Venemaa põhjast. Nad olid oma kodukoha gümnaasiumis istuma jäänud, vana Treffner viis nad aga meie koolis edasi. Poisid rabasid mind oma isesuguse olekuga, omamoodi riietuse ja kõneviisiga. Hiljem selgus, et need poisid olid täis vene vigureid ja vempe.

Juurde oli tulnud ka paar juuti Riiast ja üks eesti poiss Pärnust. Endistest õpilastest puudusid paljud.

Õpetajad olid peaaegu kõik uued. Treffner vahetas neid tihti, otsides odavamaid või jälle oma sidemete poolest tuntumaid. Viimaste seas oli palju ülikooli professoreid, kes pidid koolile tegema head nime ja vajaduse korral kaitsesid kooli huve venestamisehoos oleva kuratooriumi juures Riias.

Uued õpetajad tundusid olevat targad, aga ka karmid oma nõudmistes. Ja nõudmisi oli palju. Mulle meeldis käia õpilaskooris laulmas, lugeda Postimeest ja kohtuda klassikaaslastega. Kõik see neelas mu aja, millest tihti tuli puudus.

Kord kiirustades ja tühja kõhuga koju minnes kohtasin teel Almat. Jumaluke, olin temaga kohtamise päris unustanud! Kuidas võis see küll juhtuda? Olin ju talle vahel mõtelnud, kord isegi unes näinud ja kehas imelikku judinat tundnud. Mul oli häbi.

Aga Alma ei pahandanudki. Ta naeratas lahkesti ja vaatas mulle armsasti silma. Vaatasin ka ise Almat ja imetlesin ta kaht juuksepalmikut kummalgi õlal. Olin ta ligiolekust kohmetu, nii et sõnad surid kurku. Alma märkas mu kitsikust ja naeratas, näidates oma pärliterida kaares huulte taga. Ma sain sellest julgust ja hakkasin midagi innukalt seletama. Nüüd alles nägin, et tal oli kaasas teine tütarlaps, kes ka mind üksisilmi põrnitses. Teretasin teda ja tegin tuttavaks. Tütarlapse nimi oli Elsa. Ta käis samas koolis kus Almagi, kuid ta ei olnud nii ilus nagu Alma. Ta oli tüse, ümara kehaga ja punnis põskedega, hallide kuulitaoliste silmadega sirgejuukseline linalakk. Kuid ta kõnes oli sarmi ja ta näis olevat tark tüdruk.

“Kas… kas ma võin teid koju saata?” küsisin alandlikult.

Mu nälg oli korraga kadunud, ainult kurk oli kuiv.

“Koju?! Me just tulime kodust.”

“Või nii, aga kuhu ma siis tohiksin teid saata?”

“Me läheme raamatuid ostma,” katsusid neiud seletada.

Läheduses polnud mingit raamatukauplust ja mulle tundus kohe, et nad ekslesid siin niisama, et kedagi kohata. “Kas viimaks mind?” julgesin vargsi mõtelda. Aga ma jätsin selle mõtte sinnapaika ja tegin ettepaneku minna Toomele jalutama. Seal olid veel lehedki puudel ja õhus varasügise värskust.

Neiud unustasid oma raamatud ja me siirdusime Toomemäele.

Puud olid juba kolletamas, rohu värskus kadunud ja suvine helk õhust haihtunud. Tuul tuuseldas langenud lehti, keerutas üles tolmu ja kergitas vahetevahel tütarlaste kleidiservi nii julgelt, et paljastas nende saledaid sääri. Ootasin põnevusega hetke, mil tuul tõstaks Alma kleidi kõrgemale, et ma näeksin ta põlvi. Too erutav ootus tegi mind erksaks. Naersime ja rääkisime päris tühiseist asjust, aga see kõik oli põnev ja huvitav. Viimaks sundis tuule tusane jahedus meid mõtlema kojuminekule. Otsustasime varsti jälle Toomele tulla.

Alles videvikus saatsin Alma ja Elsa koju.

Mu õppetükid olid tegemata ja söömata olin ma ka, aga see ei häirinud mind sugugi. Mu toakaaslane saabus koju, sõi, luges lehte ja läks magama. Mina hakkasin õppima.

Asusin kõigepealt algebra kallale, sest arvasin, et Arndt võib mind tunnis küsida. Uurisin ruutvõrrandeid: ax* + bx + c = o. Ühe tundmatuga on ainult x juure all. Aga kahe tundmatuga on y lisaks ja ka juure all… mh, nagu kaks jalga või kaks ilusat põlve kleidi all… Järgmine kord lähme Õhkamisesillast üle, seal puhub tuul alt ja siis näen ehk kahte põlve… Aga veel parem oleks seista silla all ja…

Tundsin, et punastasin. Mul oli korraga piinlik ja häbi isegi enda ees. Imelik, miks meenusid mulle ikka Alma põlved, aga mitte ta ilusad säravad silmad? Kõik oli nii kaunis ja jumalik ta juures – kõik, kõik!

Jätsin algebra ja asusin keelte kallale. Kordus sama lugu – varsti olid mõtted jälle Alma juures. Viimaks heitsin raamatud kõrvale ja läksin voodisse. Õppetükid jäidki tegemata. Almale mõeldes ma uinusin ja öösel nägin jälle unes, et lendasin.

Järgmisel päeval istusin klassis nagu pingile naelutatud. Kartsin, et mind küsitakse või kutsutakse tahvli ette. Laskusin hästi madalale ja peitsin pea poiste seljataha, et mind ei märgataks. Sellest oli kasu, mind ei küsitudki.

Almaga kohtamine seisis mul nüüd kindlalt meeles ja ma unistasin tuulest Toomemäel, aga Alma määras kohtamise Emajõe äärde.

Tegin varakult õppetükid, einestasin ja viksisin saapad. Ka püksisääred tegin pikemaks enne Almaga kohtama minekut.

Õhtu oli ilus ja tuuletu. Me jalutasime, jutlesime ja istusime viimaks jõeäärsele pingile. Vaatasime voolavat vett ja viibisime luulelises uimas. Vesi oli hall ja sogane, mudased ja rohtunud kaldad tukkusid trööstitult õhtuses päikeses. Gambrinuse õllevabrik vastaskaldal kummardus kohmakalt jõe kohale ja selle tömp korsten kõverdus ebaühtlases veepeeglis. Ma nihutasin end Almale lähemale ja puudutasin ta kätt.

“Kas pole ilus?” laususin.

“Kas Emajõgi, Jaan?”

“Oh ei, too ilus käsi.”

“Ahaa! Ma mõtlesin, et jõgi,” kuulsin hõbekellukesi helisemas.

Korraga kärgatas terav hääl mu selja taga:

“Tere ka, Jaan, kas avaldad oma neiule juba armastust või?”

Me ehmusime ja kohmetusime. Kaks minu klassivenda astusid meie ette.

“Me vaatasime juba kaugelt, et kes nood turteltuikesed seal õhtu üksilduses istuvad, ei tundnud esteks äragi.”

“Ja siis ma ütli, et tuu om jo Jaan, kes muu võib me Emajõge nii kiindvalt kaeda,” seletas teine vahele.

“Näe, oma õegi jätnud unarusse suurest vahtimisest,” jätkas siis esimene.

“Tere-terekest,” sirutasid poisid Almale käe.

“Palun, saage tuttavaks, neiu Alma ja mu koolivennad Ronimois ja Jaska.”

“Ära näe vaeva, juba ammused tuttavad, ei mäletagi, mis ajast,” ütles Ronimois.

“Mina küll viil mitte,” parandas Jaska.

Poisid istusid Alma-poolsele pingiotsale ja hakkasid kärarikkalt kooliasju seletama.

“Kas teil on ka niisugused ahvinäod õpetajateks nagu meil – puha professorid ja lontrused,” vandus Ronimois.

“Professorid! Kas pista või patta ja tii tuli alla.”

“Tead, Jaan, homme lööme streigi lahti,” lärmitses Ronimois edasi.

“Streigi? Mis streigi?”

“Noh, paneme Siinuse boikoti alla. Kas see mõni täismehe temp on, tulla mulle viisakust õpetama.”

“Siinuseks kutsutakse meil matemaatika õpetajat,” selgitasin ma Almale, “aga ta tõeline nimi on Arndt, doktor Arndt.”

“Doktor või mitte-doktor, aga õpetajaks ta meile ei kõlba, vana Treffner peab ta minema saatma,” kuraasitas klassivend.

“Mis meie Arndtil siis viga on?” küsisin.

“Viga? Õpetagu algebrat, aga mitte ülalpidamist.”

“Ju sul see ülalpidamine oli siis halb, et pidi sind korrale kutsuma.”

“Kohendasin ainult pükse, aga mis Arndt ütles?”

“Ütles, et kohenda kemmergus,” torkas Jaska vahele.

Alma hakkas naerma, aga Ronimois seletas tõsise näoga edasi:

“Ei-ei, seda ta ei ütelnudki, ja kui olekski nii rääkinud – ladna, see oleks õige olnud, aga ta käskis mind minna ettevalmistusklassi kombeid õppima ja terve klassitäis poisse naeris.”

Mul oli tükk tegemist, et sõpradest lahti saada. Kõige rohkem kartsin, et nad kipuvad viimaks Almat saatma ja saavad teada, kus ta elab. Ma püüdsin hoida iga võistlejat Almast võimalikult eemal. Sellepärast istusin südilt pingil ja kannatasin kõik rahulikult ära.

“Noh, kas mõtlete siis ööseks siia jääda või?” küsis viimaks Ronimois.

“Mõtleme jah,” vastasin, “ma õpetan preilile ladina keelt.”

“Õpeta siis pealegi, küll ma tean, mida sa õpetad. Pealtnäha küll tasane vend, aga sügavad vigurid sees,” ütles ta ja sirutas Almale käe.

Jaska järgnes talle. Too ei olnud streikimise mõtet just täielikult heaks kiitnud.

Päike oli juba loojunud, kui lahkusime Almaga jõe äärest ja läksime koju. Tundsin kibestust ja isegi viha Ronimoisi vastu, kes oli mu kohtamise ära rikkunud. Tasuks katsusin teel paaril korral Alma kätt, aga ta tõmbas selle kartlikult ära.

Järgmisel päeval läkski matemaatika tunnis suureks madinaks.

Tund algas harilikus korras. Arndt seletas uut osa ja asus üht pikka algebravalemit tahvlile kirjutama, kui korraga heitis Ronimois kummikalossi klassi teise otsa ja tabas tindipotti klassivenna laual. Kostus tugev laksatus, klass kukkus kihinal naerma ja Arndt pööras end ümber. Ta oli lühinägelik mees, tema silmad paksude prilliklaaside taga ei märganud midagi iseäralikku. Kahtlase ilmega pöördus ta ettevaatlikult jälle ümber ja jätkas valemi kirjutamist.

Poiss klassi teises nurgas ei jätnud vastust võlgu ja heitis kalossi sedamaid Ronimoisile tagasi. Kaloss lendas aga veidi madalalt ja tabas teel uustulnuka venelase kukalt. See süttis kui leek, haaras kalossi ja saatis selle nurga poole tagasi. Teine venelane ta kõrval oli juba saapaga platsis ja virutas sellega Ronimoisi. Kui Arndt end uuesti ümber pööras, oli lahing täies hoos. Naer, kisa ja venelaste vandumine summutasid õpetaja hääle. Too vahtis aralt kogu kaklust pealt. Õhus lendas jalatseid ja isegi paar villast sokki. Arndt lõi vaid kohkunult kaht kätt kokku.