Читать книгу Alma - Oskar Lõvi - Страница 4

Minu isakodu asus künkal. Naaberkünkal oli neljasarviline Möldri-Matsi veski, mille tiibu tuul usinasti ringi ajas. Tiivad tiirlesid vahel aeglaselt, vahel kiiresti, olenedes vist Möldri-Matsi tahtest ja tuule tujust. Aga veski nelja tiiba nägin alati, kas tõstes toas silmad aknale või pöörates õuel näo naabritalu poole. Neid nägin alati…

Vist sellest, aga võib-olla ka muist asjust kinnitus mulle mällu, et neli on tähtis arv maailmas – vist tähtsam teistest arvudest. Meie maja oli ju neljanurgeline, toolid ja lauad toas olid neljasambalised, kõigil loomadel laudas oli neli jalga, aga mitte kolm või kaks. Kui ma kasvasin suureks, siis hakkasin kõiki nähtusi seletama neljaga. Nii leidsin, et inimese elus on neli järku: lapsepõlv, noorus, täismeheiga ja vanadus. Hiljem seiras mind number neli ka eluteel: käisin neli suve karjas, neli talve nühkisin külakoolis pinke, neli aastat käisin keskkoolis ja neli ülikoolis. Mis sa, hing, ütled – ikka neli.

Ja saanud täismeheks, kohtasin nelja naist, kellega sõlmisin kas seadusliku või mitteseadusliku kooselu. Neli naist – jah, kuid kolmest võiksin esialgu rääkida, sest kõik need kolm on minu juurest ära läinud.