Читать книгу Kirikuehitajad - Oskar Lõvi - Страница 2

Uus sügis laotas taas oma unelevaid tiibu üle Eestimaa. Ta valas kulda puude lehtedele, kattis rohukamara öösiti õrna härmatisega, saatis rändlinnud parvedena lõunasse ja tibutas siis üha sagedamini tihedat uduvihma talveund ootavale maale. Päike hakkas hommikuti tõusma hiljemalt ja vajuma varemalt, venitades seejuures puude ja põõsaste varjud isegi päeva jooksul pikaks, nii et metsavahelised teed ei näinudki enam ta palet ja veelombid tõrkusid sealt kaua kadumast.

Ühel sellisel teel reisisid kaks meest aastal 1230 Revala linnusest oma kodukohta Virumaale. Nad olid juba teist päeva väljas ja leivamärsid õlgadel peaaegu tühjad, kuid olid jõudnud juba kodukoha lähedale ja lootsid jõuda õhtuks pärale. Pikk retk ja kehva toit olid mõjunud rändureile kurnavalt, seepärast oli nende samm tönts ning aste aeglane. Kogu hommikupooliku olid nad läbinud laiu merepoolseid metsi, aga lõuna paiku jõudnud lagedamatele kohtadele ja Virumaa asustatud aladele.

Ühelt lagendikult vaatas neile päike vastu. Vaatas võõrastavalt, kuid siiski sõbralikult. Olid ju Virumaa päike ja rändurid ise ka virulased, kuid vahekord tundus ujedana. Miks? Mehed tundusid isesugustena: kõhnad ja vaevatud. Üks pikem, teine lühem. Pikema selg seisis märgatavalt vimmas ja kondised õlad sarnadena laiali, mis andsid talle tahumata kuju. Pea oli norus ja kulm kortsus. Habe kattis kogu alumise poole näost, oli tuhakarva hall, nagu tahtes ühtlustada oma värvingut kahvatute ja aukuvajunud põskedega. Mütsi alt vaatasid välja samavärvilised juuksesalgud. Vahetevahel ta paljastas higi pühkimiseks pea, kus juuksed olid hoopiski harvenenud. Lühem rändur oli sirgema seljaga, kitsamate õlgadega ja heledama habemega. Astudes hoidis ta pead vähe viltu, et näha paremini teed, sest tal polnud vasakut silma. Kepp käes abistas teda seepärast tõhusalt.

Kogu sellepäevase tee olid nad sammunud peaaegu vaikides. Ainult jala veelompi sattudes või rajalt libisedes vandus komistaja kurja, aga sedagi omaette. Kuid lagedale jõudes ja päikest kohates hakkasid nad kõnelema.

„Istume nüüd veidike ja vaatame ümbrust,” lausus lühem.

Ta näitas kepiga kaugemale, kust paistsid silma põllud ja künnid.

„Istume pealegi ja vaatame …”

„Kas tunned?”

„Tunnen, miks ei tunne …”

„Noh, räägi, mida näed … mu silm ei seleta.”

Pikem vaatas ringi ja selgitas ise silmi. Ei saanud rääkida. Kurku kippus kramp ja ta vaikis. Siis kugistas pisara alla, köhatas hääle puhtaks ja sõnas:

„Näen … näen Avispea metsi vasemal, Lõpekunda omi paremal ja Ebavere mägi seisab otse vastas. Metsad … kodused metsad on kasvanud kõrgemaks ja puudeladvad pikemaks, aga nende kohin on endine. Kas kuuled kodukoha kohinat?”

„Jah … kuulen …”

„Aasad haljendavad veel rohelisest ädalast, mullad mustendavad värskest künnist ja aedade ümber undab tuul … Kas kuuled kodust undamist?”

„Oi, kuulen … kuulen …”

„Linnud lendavad pea kohal, näe, lepatriinu langes mu õlale ja rohu sees siristavad sirtsud sügislaulu … Kas kuuled oma maa siristamist?”

„Oh, Õnnemeel, kuulen, kuulen … ja ära räägi enam.”

Kuulaja pea oli langenud rinnale, kaks kõhna kätt toetusid kepiotsale ja põskedel olid pisarad. Mees nuttis.

Rääkija kugistas vargsi pisara jälle alla ja ta kurku tekkis uuesti kramp. Hingel keesid tunded ja meeltel kuhjusid mälestused kaugest minevikust. Olid nad ju kümme aastat olnud võõrsil, kümme pikka aastat kannatanud vangipõlve viletsusi, kümme aastat olid nad unistanud kodumaast ja igatsenud sinna tagasi – nüüd viimaks oli see soovunelm täitunud ja nad istusid kodukoha lähedal ja kuulasid selle metsade kohinat. Ka kõva Õnnemeele süda oli muutunud pehmeks ja pisar pigistas kurku. Maa jalge all tundus talle nii armsana, et oleks tahtnud haarata kogu kodukoha sülle ja suudelda selle mulda – musta viljakandvat mulda, mis oli toitnud kord teda, tema isasid ja nende esivanemaid. Kallina tundus talle too maa, kallimana kõigest muust. Ta heitis pilgu kaaslasele ja jahmus. Tolle mõlemal põsel veeresid pisarad – mees nuttis mõlema silmaga, kuigi ühte neist polnud. See oli vapustav.

Nad istusid tükk aega vaikides. Avasid siis märsid, sõid viimased leivapalukesed ja jõid veelombist vett peale.

Oleksid pidanud tõusma üles ja hakkama astuma, aga mehed sirutasid endid murule pikali ja jäid lamama.

„Laseme veidike leiba luusse,” sõnas pikem.

„Pole midagi lasta, nii vähe oli …”

„Noh, teeme seda vähemalt kodumaise kombe järele, vanasti ei saadud selleta läbi … Kordame seda nüüd ometigi austusest esiisade vastu.”

„Olgu pealegi …”

Mehed vaikisid jällegi ja lamasid – seljad vastu maad ning silmad taeva poole. Valged pilverünkad ekslesid sinisel võlvil, ujusid sama muretut ja aeglast ujumist nagu kunagi varemal ajal; midagi ei olnud muutunud selles rahulikus kodumaa taevas, mille all oldi aga vahepeal veriselt võideldud ja raskesti sõditud, oldi vaeva nähtud ja ülekohut tehtud, kuid taevas oli vaadanud rahulikult pealt ja oli jäänud endiselt rahulikuks. Pilvede päikesepoolsed paled helendasid rõõmsas ja süütus valguses nagu luikede parved rännakul, kuna murdunud külgedel piidlesid halltuhmjad varjud oma muinasaja piidlemist, luues kummalisi kujusid ja seletamata sugemeid – esivanemate usundist. Meeste silmad otsisid nüüdki sealt uhket Uku kuju või Pikkeri pärjatud pead. Ei leidnud. Kuhu olid nad jäänud? Ometi olid nad poisikesepõlves kõike seda näinud, vaimustuses vaadelnud ja hirmul imestanud. Aeg oli hangunud silmadele ja mured mattunud mõtetele …

Sopsti! laskus tedrekukk korraga kase latva ja hakkas seal ahnelt urvi nokkima. Lind ei näinudki lamavaid mehi. Need nautisid aga ootamatu külalise välimust, olid unustanud uhke kodumaa linnu – sale, pruunide sulgedega ehitud keha, peaaegu must kael ja kübaraks veripunane hari. Pikem lamaja müksas salaja oma kaaslast ja osutas ettevaatlikult linnu poole. Too selgitas oma aukuvajunud silma ja naeratas. Kui keegi kõrvalolija oleks seda naeratust näinud, ei olekski pidanud naeratuseks, vaid pigemini põskede kortsutamiseks, kuid südames mees naeratas ometigi. Nii õnnelik oli ta kodumaa lindu vaadeldes.

Vooopsti! vihises järsku meeste kohal nool ja samas langes lind puu otsast koos tabanud noolega. Mehed kargasid korraga istukile. Suud avanesid imestuseks. Aga enne kui said midagi lausuda, nägid poisikest põõsa tagant välja hüppavat ja oma jahisaagi järele ruttavat. Seal nägi poiss aga ammuli suudega istuvaid mehi ja ehmus omakorda. Kargas järsult põõsasse ja jäi vahtima.

„Ära karda, noormees, oleme omad – ära karda,” hüüdis talle pikem.

„Ära karda midagi … tu-tule siia,” kutsus teine.

„Meie ei võta sinult saaki, olime ainult imestunud sinu osavusest.”

Poisike ei tulnud, aga ei eemaldunud ka, vahtis mehi põõsa tagant ja tunnistas. Mehed olid talle võõrad, riietus võõras ja isegi nende kõnelemisviis võõras. Ta ei vastanud kutsele.

„Meie ei tee sulle midagi, ära karda … puhkasime siin vaid jalgu ja lasime leiba luusse – lähme varsti edasi, sa võid julgesti oma jahti jätkata,” seletas pikem.

„Kes te olete?” küsis poisike põõsa tagant.

„Oleme Avispea mehi.”

„Valetate – Avispeal pole niisuguseid mehi.”

„Olime … oleme avispealased, aga kaua kodunt ära, nüüd saabusime tagasi koju,” seletasid mehed.

Poisike ei vastanud, vahtis mehi taas põõsa tagant ja tunnistas. Viimaks venitas aeglasi sõnu:

„Olete röövlid, tahate mind petta, ma lasen teil silma peast välja.”

„Oi, oi, või nii osav oled sa, aga me pole röövlid, oleme ausad inimesed ja pealegi endised malevlased, kes lähevad koju.”

„Mul ongi juba üks silm peast väljas, kui teise ka välja lased, siis jään päris pimedaks, ega’s sa seda ometi taha?” küsis nüüd lühem mees.

Poisike vaikis jällegi viivu, seadis oma vibu ja asetas noolt.

„Kui te ei usu, siis võin näidata oma osavust … Vaadake seda käbi seal kuuse otsas, ma lasen sellele noolega pihta.”

„Noh, näita siis oma osavust, aga ära meid lase.”

Noor kütt tõmbas nüüd vibu palgesse, sihtis raasukene aega ja laskis. Nool tabaski käbi ja see kukkus. Mehed üllatusid, pikem sattus vaimustusse ja hüüdis poisile:

„Sa oled tõeliselt osav kütt … nagu, nagu minagi noores eas, ka mina lasin käbi kõrge kuuse otsast maha. Kuule, nooruk, anna oma vibu, ma katsun ja proovin oma osavust, too siia!”

„Ei – seda ma ei tee, olete röövlid ja röövlitele ma oma vibu ei anna – lasete minu maha.”

„Ei lase, ära karda, sa tubli kütt ja meie pole mitte röövlid.”

„Ära karda, me pole kellegi röövlid,” kordas ühesilmaline.

„Ema ütles, et ära usalda ühtegi võõrast, näita oma osavust, et sind kardetakse.”

„Kes, kes on su ema?” küsis pikem mees.

„Kust sa oled, poisike?” hüüdis lühem.

Aga vastust ei tulnud. Poisike oli oma jahisaagiga kadunud võsastikku. Mehed kuulsid ainult tema sammude madinat kaugusest.

„Kartis meid,” lausus nüüd pikem mees.

„Kartis jah, kahju küll, oleksime küsinud, kust ta pärineb,” kahjatses lühem.

„On kindlasti isata laps, miks ta mainis ema – isa oleks pidanud hoiatama ja õpetama, kui aga viimast ei ole, siis teeb seda ema.”

„Võimalik … aga mis me siin arutame ja aega viidame, hakkame astuma, meil veel tükk maad minna.”

Mehed võtsid tühjad leivamärsid õlale ja hakkasid nüüd palju erksamal sammul liikuma. Mitte kasin leivapaluke ei olnud andnud neile jõudu, vaid koduküla lähedus, selle metsade kohin, lindude häälitsemine ja sinetava taeva naeratus pea kohal.

Jõudnud hiietagusele künkale, otsisid nad küla. Aga seda ei olnud. Nad ei leidnud koduküla. Pikem hüüatas:

„Kuule, Kalle – ma ei leia koduküla. Avispea on kadunud.”

„Mis jutt see on, kuhu ta siis jäi?”

Too sirutas kaela pikale ja vahtis oma ainukese silmaga kaugemale, aga ei näinud midagi.

„Ei ole enam Avispead,” pomises ta.

„Ei ole, jah …”

„Oleme ehk asukohaga eksinud?”

„Ei ole – seesama maastik, seesama hiietagune küngas, aga Avispea küla ei ole.”

Mehed sattusid ärevusse. Vahtisid hulga aega endise küla poole ja arutlesid omavahel, aga küla ei olnud. Selle asemel nägid vaid paksu puhmastikku põõsaid ja nende vahel mustendavaid ahervaremeid. See näitas, et küla oli juba ammu maha põlenud.

Kalle jalad läksid nõrgaks ja ta istus maha. Üllatus ja pettumus olid teinud ta oimetuks. Silm peegeldas hirmu. Õnnemeel seisis aga püsti ja vahtis kaugusse. Ta otsmik oli sügavasti kortsus. Koju olid nad igatsenud ja äkki polnudki kodu. Omaste juurde olid nad tõtanud ja nüüd ei olnud vist neidki. Kuhu pidid nad nüüd minema? Mehed vaikisid ja kumbki ei julgenud avaldada oma mõtteid.

Viimaks ohkas Kalle:

„Mis on siis juhtunud Avispeaga, et seda ei ole?”

„On jällegi maha põletatud … käisid rüüstajad uuesti.”

„Siis viisid me omaksed ka ära …”

Teine ei vastanud. Surus huuled kokku ja kiristas hambaid. Silmad lõid vihast tuld. Sakalase süda oli jällegi kõva nagu kivi.

„Mis me nüüd peale hakkame?” halises Kalle.

„Ehitame uue küla, loome uue kodu …”

„Kas jõuame? Minu ramm on otsas.”

Aga samas silmas Õnnemeel kaugemal põllul kündjat. Ja kusagilt kostis lehma ammumist. Mehed elavnesid.

„Egas me siia või alatiseks istuma jääda, liigume edasi,” lausus Õnnemeel ja hakkas minema.

„Liigume … lähme lehma ammumise poole.”

Nad suunasid sammud otse kündja poole. Aga hiietaguse metsa tagant välja jõudes paistis kätte kogu külatagune ala ja seal seisis Õnnemeele talu tervena. See oli alles. Õnnemeel pidi rõõmu pärast karjatama, aga vaade avardus edasi ja sealt paistis kätte veel teine talu. Avispea küla asemel oli kaks talu, ja väljanägemise järele kaks suurtalundit.

„Kas tead, Kalle, ma näen kaugemal kahte talu – need on kindlasti meie omad …”

Too võpatas. Ajas kaela õieli ja vahtis.

„Kus? Kas? Minu oma või?”

„Lähme lähemale.”

Nüüd liikusid mehed kiiresti. Uus elu ja jõud oli tekkinud jälle lihastesse, Õnnemeele samm oli pikem ja ta jõudis Kallest ette. Too ei tahtnud aga maha jääda ja tihendas käiku. Nad lähenesid kõigepealt Õnnemeele tarele. Neid üllatas asjaolu, et tare ümber oli tekkinud palju uusi hooneid ja õu oli laiem ning avaram.

Õnnemeel nägi naist tare juures. Too tundus olevat Linda, aga kuidagi suurem ja paksem. Ta ümber sagisid lapsed. Oleks võinud kaugemalt juba teretada või hõisatagi, aga laste kari õuel tegi teda rahutuks ja tagasihoidlikuks. Ta sõnas rahutult:

„Kelle need lapsed peaksid olema?”

„Küll kuuleme …”

Koerad jooksid neile vastu ägedasti haukudes. Naine õuel suunas silmad neile ja vahtis. Ta hoiak tundus olevat kahtlustav. Õnnemeel tundis nüüd Linda ära, aga too ei tundnud neid. Õueväravale jõudes hüüdis ta naisele:

„Tere, Linda, tere kodused!”

Hääl andis ta ära. Linda jäi sambana seisma ja ei vastanud midagi. Ta oli rabatud, äigas käega üle silmade ja läks näost valgeks.

Nad oleksid pidanud langema teineteise embusse ja nutma rõõmu pärast, kuid seda ei olnud. Õnnemeel oli tagasihoidlik ja Linda ei saanud seda ammugi mitte teha, sest oli kaua aega teise mehega abielus ja peaaegu unustanud Õnnemeele. Nad seisid paigal ja vahtisid teineteist.

Kalle oli jõudnud järele ja läks Lindat embama.

„Tere, Linda, tere … ütle, kus Juta on?”

„Juta? … Jutat pole siin.”

„Kus tema on?”

„Mis on meie külaga? Kuhu kadunud?” katkestas teda Õnnemeel.

„Põles maha … va nõid põletas maha …”

„Nõid? Miks nõid põletas?” hüüatasid mehed ühest suust.

Tekkis korraga tuhat küsimust ja üks pakilisem teisest. Ei teatud isegi, millega alata. Seepärast rääkisid nad üksteise võidu.

„Kas mu poeg on elus?”

„Kus Juta on?”

„Kelle need lapsed on?”

„Kus minu poeg on?”

„Miks küla pole taastatud?”

„Kes mu talu peab?”

Linda ei saanud vastata. Ta ei teadnudki, mida kohe vastata, sest kõik asjad olid hellad ja valusad tema südamel. Ta kogeles ainult:

„Mu vaist ütles ammugi, et olete elus …”

„Aga ei uskunud, et elame …”

„… aga rahvas kinnitas, et kõik meie malevlased langesid Revala all ja olete surnud.”

„… ja oled siis uuesti abiellunud?”

Linda noogutas pead. Nägi aga kohe, et see teade rabas Õnnemeelt. Mees muutus tõsiseks ja hakkas närima huuli. Linda hakkas nutma. Ta oli ootamatust sündmusest vapustatud ja kaotas tasakaalu. Lapsed jooksid teda lohutama. Mehed vahtisid aga jahmunult pealt ja vaikisid. Kümme aastat isesugust elu oli teinud neist ka isesugused inimesed – kohmakad ja kohmetud, kellel ei tulnudki mõttesse Lindat rahustada või lohutada. Nad ajasid aga teistsugust juttu:

„Talupidamine näikse olevat korras …”

„Korras jah, palju häid ja uusi hooneid …”

Õuele oli kogunenud inimesi. Naisi tuli ühest tarest, noori tüdrukuid teisest, vanu mehi kolmandast ja kaugemalt lähenes töömees härgadega. Kõik vahtisid ja imestasid.

Töömees tundis aga endise maleva pealiku ära ja hüüdis:

„Mis? Keda ma näen? Kas? … Kas surnud on manalast väljas või?”

„Pole olnudki surnud …”

„Kus siis olete elanud?”

„Kaugetel maadel … laiadel meredel …”

„Ja alles nüüd saabusite?”

„Alles nüüd …”

„Aga koolnute moodi näete välja küll …”

„Elasimegi koolnute riigis.”

„Kas teisi meie malevlasi on ka saabumas?”

„Eks mõned ikka ole …”

Kui naised olid kuulnud seda juttu, ruttasid kohe Õnnemeele juurde ja hakkasid pärima teateid oma meeste ja poegade kohta.

Mehed ei märganudki, et Linda oli vahepeal toibunud ja kadunud tarre. Alles nüüd tajus ta tekkinud olukorda ja hüüdis ahastuses:

„Oh, suur Jumal, tule sa ise mulle appi ja ütle, mis teha?”

Lapsed olid ta kannul ja mõistatasid hirmunud silmadega, mis oli õieti juhtunud. Olid küll kuulnud Noore Õnnemeele isast räägitavat ja tema surma kahetsetavat, aga et too ilmus korraga kohale, oli neile arusaamata. Linda polnud aga võimeline neile midagi seletama. Ta pea kumises igasugu mõtteist ja mure täitis südant. Mida Õnnemeelega peale hakata? Ta ei leidnud mingit vastust. Olnuks ta rahulik inimene, võinuks sõbralikult olukorda arutada, otsida lahendust, aga mees oli kärsitu ja külm. Ta mäletas Õnnemeele ägedust endisest ajast ja oli märganud seda juba tänagi, leidis, et temaga oli raske keerulisi asju lahendada. Ta ei jõudnudki mõtetega kaugemale, kui mehed olid tal järel.

„Miks sa abiellusid ja ei oodanud mind tagasi?” küsis kohe Õnnemeel.

„Oodanud?! Ma ootasin, aga siis tuli teade, et kõik meie malevlased olid Revala all langenud … mida mul siis oodata oli?”

„Me saatsime ju sõna,” hüüdis Kalle.

„Ma pole ühtegi sõna saanud … keegi meist ei saanud mingit sõna kelleltki …”

„Me saatsime sõna kalameestega … merelt.”

„Kõik naised ootasid mehi, aga mitte keegi ei tulnud ja ühtegi teadet ei saabunud. Viimaks tuli üks lõpekundalane, kes oli pääsenud eluga, too teatas, et olite olnud sisse piiratud ja hävinenud.”

„See polnud just nii,” lausus Õnnemeel.

„Olime küll sisse piiratud, aga kes oli elus või haavatud, viidi vangi,” lisas Kalle.

Tekkis vaikus.

Linda hingas kergendatult, sest tormi veel ei tulnud.

„Oled siis abielus Võttelega?” küsis viimaks Õnnemeel.

„Jah …”

„Ja need lapsed on sul temaga?”

„Seda küll, Õnnemeel, aga sinu poeg on ka minu laps ja olen ta üles kasvatanud … Võttele abiga.”

„Millal Juta abiellus?” küsis kohe Kalle.

„Sellest ka palju aega tagasi … aga tema on nüüd jälle lesk.”

„Lesk?!”

Kalle liigatas meeleheast ja naeratas. Naeratus tundus talle enesele aga imelikuna, sest ta ei mäletanud, millal oli viimati naernud. Linda märkas, et naeratuse asemel tekkis mehe näole valuline ilme, mida ta ei saanud pidada naeruks ega naeratuseks. Hääle värinast ta tundis siiski naeratust. Õnnemeel seisis aga morni näoga, ta ei kuulnudki Kalle naeratuse häält, vaid murdis pead Linda ja Võttele abielu lahutamise kallal. Kas on seda üldsegi vaja lahutada, naine on ju minu oma, seletas ta endamisi ja ta mõtted siirdusid pojale.

„Kus mu poeg on?” küsis ta.

„Pole praegu kodus – läks metsa lindusid taga ajama.”

„Kas Võttele on hakanud siis ka jahimeheks? Kuule aga uudist!”

„Ei! Poiss läks üksinda, aga Võttele on Tõrmas – tal pole jahiks aega, talu asjad tahavad ajada,” seletas Linda.

„Millal nad koju tulevad?”

„Ei tea. Noor peaks juba kodus olemagi, läks juba hommikul välja, aga Võttele võib kauemaks jääda, sest teinekord tuleb foogti kaua oodata.”

Õnnemeel jäi mõttesse. Vaatas etteheitva pilguga Lindale ja sõnas külmalt:

„Ma leian, et sa ei hoolitse küllalt poja eest, lased lapsel üksinda jahil käia, ta on ju alles väikene, võib sattuda mõne kiskja küüsi ja saada surma …”

„Oh, sa ei usugi – Noor Õnnemeel on vahepeal kasvanud suureks, on juba üheteistkümneaastane, peagu sinu pikkune ja põeb sinu moodi jahilkäimise haigust.”

„Või nii! …” Õnnemeele näole tekkis naeratuse uje. Talle meeldis kuulda, et poeg on tema moodi. Siis küsis aga kohe:

„Mis foogtist sa räägid? Kas taanlastel on ka foogtid või?”

„Seda küll, ka neil on omad foogtid, ja taanlased on nüüd meie maa peremehed – nii nagu olid riialased omal ajal.”

„Või nii, nagu olid riialased – hullud …”

„Hullemad …”

„Või hullemad, aga elu on olnud siin siiski küllalt hea, et oled soetanud enesele nii palju lapsi.”

„See on olnud minu alatine soov, nagu mäletad, Õnnemeel.”

„Nagu minulgi … ja nüüd siis tood meile ka palju lapsi.”

„Mida sa sellega mõtled?”

„Seda, mida ütlen – oled ju minu naine ja …”

Linda jäi hämmastuses Õnnemeelele otsa vahtima. Ta ei tajunud tema mõtteid. „Oh, Jumal, peaks ometi Võttele jõudma koju, peaks ta varsti tulema, ma ei mõista siin enam midagi peale hakata,” mässasid tal mõtted peas ja ta tegi salaja ristimärgi oma rinnale. Tal kippus suurest erutusest jällegi nutt peale, surus aga huuled kõvasti kokku ja pomises vaevalt kuuldavalt:

„Seda arutate Võttelega.”

Kalle tammus jalalt jalale ja oli nende jutust ka erutatud. Nägi, et Linda läks näost valgeks ja hakkas tihedasti hingama. See võis tähendada tormi. Ta mäletas ka Linda kanget iseloomu. Tõstis siis oma kompsukese õlale ja hakkas minema.

„Kuhu sina?”

„Hakkan liikuma, tahan ju näha oma naist ja poega.”

„Ei, Kalle, puhka veidike ja söö – olete ju mõlemad väsinud ja näljased, istuge – ma valmistan rooga … istuge ometi,” anus Linda.

Ta ei tahtnud jääda Õnnemeelega üksinda, kartis teda. Sellepärast tahtiski hoida Kallet kinni, seni kui tuleb Võttele. Mehed olid näljased ja kui asi puutus söögisse, siis kuulekad ja allusid, nii et Linda hakkas askeldama toitudega ja lapsed olid tal abiks.

„Kui palju sul nüüd lapsi on?” küsis Õnnemeel.

„Viis.”

„Kui vanad nad on? Minu poeg on üheteistkümneaastane, seda ma tean, aga need Võttele omad?”

„Näe, siin nad on: kõige vanem on Marta – sai juba kaheksaseks, järgmine on Matteus, me kutsume teda Matiks, tema on kuuene, siis tuleb Magdalena, lapsed kutsuvad teda Leenaks, aga ma ise ikkagi Magdalenaks, ja kõige väiksem on Andres, tema sai hiljuti kaheseks.”

„Kõik lapsed on võõraste nimedega …”

„Kristlaste nimed, oleme ju ristitud.”

„Kas Jutal on palju lapsi?” küsis Kalle vahele.

„Üks ainus … ja see on sinu.”

„Ah, või rohkem polegi?”

„Ta mees oli vana ja haiglane, polnud temast enam asja ja surigi viimaks.”

„Oo, siis on minu asjad korras, olukord on endine … mis sellest, et oli vahepeal abielus.”

Kalle naeratas nüüd pikemalt. Viimaks naeris. Tõusis uuesti üles ja tahtis hakata minema. Linda sõitles teda jällegi ja käskis oodata.

„Ma panen kohe toidu lauale, söö enne … siis lähed.”

Mees muutus kärsituks ja elavnes. Ta olekusse tekkis rõõmu. Mõtelda, tal oli naine ja poeg ja ta võis nende juurde minna. Ometi kord elus oli ta paremas olukorras kui Õnnemeel, kes oli nüüd morn ja noris Linda kallal. Ta olekski juba teele asunud, kui näljatunne poleks pannud teda seisatama.

Õnnemeel ründas Lindat aga uute küsimustega.

„Kas siin on nüüd palju ristituid?” küsis ta.

„Kõik rahvas, keda nägid, on ristitud.”

„Taanlased ristisid?”

„Kes preester Johannesest jäi ristimata, selle ristisid Taani preestrid.”

Preester Johannese nime mainimise puhul liigatasid kõik korraga. Õnnemeelele oli jätnud too mees kibestustunde hingele, ta oli tolle preestri nimegi vahepeal unustanud, aga nüüd Linda juuresolekul tekkis kiivus talle südamesse ja ta tuju muutus veelgi halvemaks. Kalle mõtles aga preestrile tänutundega, sest tema imelikul mõjul oli Juta jäänud rasedaks ja nüüd oli tal poeg. Ta pidi hakkama isegi preestrit kiitma, aga nähes Õnnemeele tusast nägu, mõnules ainult iseenda mõtetega. Linda süda aga kihvatas. Ta meenutas preestrit suure hardumusega, mälestus temast oli vahepeal peagu haihtunud, aga nüüd Õnnemeele lähedus tegi ta meeled härdaks ja ta oleks nutnudki, kui muud mõtted poleks ta pead koormanud.

„Preester Johannes on surnud,” ohkas ta tasakesi.

Jällegi liigatasid kõik.

„Surnud?!” hüüdsid mehed peagu ühest suust.

Keegi neist ei rääkinud enam midagi. Linda tegi aga ristimärgi rinnale, ta käed kohmetusid ja hääl kippus värisema. Kõik vedas tal sel päeval viltu, Õnnemeele ilmumine kusagilt haua tagant, selle karm ja kurjakuulutav suhtumine ja nüüd korraga õrn mälestus tollest heast inimesest, kes on surnud. Kuid väikene valguse säde vilksatas talle korraga pähe: ehk preester Johannes pole ka surnud? Kui Õnnemeel ilmus kümne aasta pärast välja, ehk viimaks preester ka … Linda meel muutus järsku rõõmsamaks.

Varsti oligi toit laual ja mehed hakkasid sööma. Linda talitas ja vaatas pealt. Nüüd sai ta vähemalt vaadelda Õnnemeelt lähemalt. Ta kohkus. Mees tundus talle täielikult võõrana. Kogu tema olek oli võõras. Sõi aplalt ja lohakalt, kiikas tihti kartlikult kõrvale, nagu varitseks mingi ootamatu hädaoht, ja näoilme väljendas võikust. Oi, endisest Õnnemeelest ei olnud enam midagi järel. Ja talle meenus mees endisest ajast, kui ta oli saabunud sõjast. Ka siis oli ta söötnud teda ja vaadelnud, ka siis oli olnud mees näljane ja oli söönud ahnelt, aga korralikult. Tema olekus oli olnud julgust ja väärikust – malevapealiku väärikust: silm selge ja julge, vaates uhkust ja teatavat üleolekut. Nüüd oli see kõik kadunud. Talle meenus nagu läbi udu Õnnemeel noorukina, kui ta oli käinud korduvalt neil külas, uhkes Kotso kodus, ja Linda oli pakkunud talle ka einet. Siis olid nad mõlemad istunud laua taga ja söönud, aga Õnnemeel oli olnud arg, tagasihoidlik ja … ah, isegi viisakas ning hoolitseja. Talle oli siis isegi meeldinud too nooruk. Linda süda tõmbus valust kokku: kuis võib meeldiv mees muutuda pikapeale võõraks, isegi vastumeelseks. Jah, endist Õnnemeelt ei olnud enam. Nüüd seisis ta ees võõrailmeline ja kössivajunud mees, kelle silmad väljendasid tigedust ja veidikene võltskustki, ja kes pidas teda oma naiseks. Ei! Ja tuhat korda ei! Sellist meest ta ei talunud ja ei vahetaks mingil tingimusel pehme- ja lahkeloomulise Võttele vastu.

Linda libistas silmad oma õemehele. Veelgi viletsam ja vaevalisem oli too. Vaikne ja peitunud endasse. Ainukene silm tegi teda kohmetuks ja kuidagi saamatuks. Vaatas tihti abiotsivalt Õnnemeele poole, kuigi mingit abi tal nüüd vaja ei olnud. Kuid Kalle olekus oli teatavat endise aja mahedust ja painduvust. Ta häälekõlagi tundus Lindale tuttavana ja pehmena. Kuigi mehe välimus oli põhiliselt muutunud, tundus tema käitumine Lindale kodusena. Sellist meest ta ei võõrastanud ega kartnud. Ja olnuks Õnnemeel samasugune, oleks teda hoidnud ja kahetsenud, oleks haletsemistundest isegi emmanud. Oleks istunud nende kõrvale ja pärinud nende vangipõlve elu üle teateid. Oleks murdnud nendega koos leiba ja saanud jälle lähedasteks inimesteks. Siis oleks Linda oma endisesse mehesse suhtunud ka teisiti. Kuid Õnnemeel oli teretanud teda külmalt, oli rääkinud tigeda häälega ja oli nõudnud teda enesele. See oli teinud ta südame külmaks, nii külmaks, et kartis laua juures rääkidagi.

Kui meeste näljatunne hakkas kahanema, hakkasid nad rääkima. Kiitsid esiteks koduseid toite ja head piima, mida nad polnud kaua maitsenud. Värske või – oh, selle maitsegi olid nad unustanud. Õnnemeel ise muutus rahulikumaks ja terav toon ta hääles vähenes. Linda muutus ka jutukamaks, kuid Kalle muutus härdaks. Ta võitles kõvasti pisaratega, kui rääkis kodustest asjadest. Linda kõneles aga peamiselt temaga, sest kartis Õnnemeele ägestumisi, mis võinuks kergesti juhtuda nende isiklikkude vahekordade arutamisel.

„Olen kogu vangipõlve ajal mõtelnud kodule,” lausus järsku Õnnemeel ja vaatas teraselt Lindale otsa.

„Mina olen ainult sellest elanud,” lisas Kalle.

„Kus te siis selle aja olite?” küsis nüüd Linda.

„Oh, igal pool, ainult mitte kodumaal.”

„Suurem osa aega aga merel,” lisas jälle Kalle.

„Merel? Teie pole ju meremehed.”

„Ei pruugigi olla, sõudsime ainult laevu – olime galeeridel.”

„Galeeridel? Mis see on?”

„Põrgu! Just see, mida kristlaste papid kutsuvad põrguks, ainult ilma tule ja tõrvata. Sinna see Kalle jättiski oma ühe silma.”

„Aga kisendamist ja hammaste kiristamist on alaliselt,” lisas too.

Linda vaikis ja sai jälle erutatud. Uskumata, mehed olid olnud põrgus. Aga preestrid olid seletanud, et ainult hauataguses elus on taevas ja põrgu. Nüüd räägivad mehed aga maapealsest põrgust ja ütlevad endid sealt tulevat.

„Kas olete juba ristitud?” küsis ta seejuures.

„Isegi mitmel korral.”

„Siis olete kristlased ja teate, et põrgu on ainult peale surma.”

„Põrgu on igal pool, kus seda aga tehakse,” vastas Õnnemeel külmalt.

See oli kahemõtteline vastus ja Linda ei küsinud enam edasi. Kalle hakkas pärima aga Avispea põlemisest ja elanike laialivalgumisest, Õnnemeel küsis seejuures:

„Ütle, naine, kui suur on mu talu siis nüüd?”

„Kui suur? … Seda ei oska ma ütelda,” venitas Linda.

Ta oli aga häiritud Õnnemeele sõnastusest, oma taluks kutsus Õnnemeel nende talu ja ikkagi kutsus teda naiseks. Ta vaikis, mehed pärisid aga sedasama edasi. Siis ütles Linda:

„Sinu talu on endine, aga Võttele hankis teisi maid juurde ja kõik kokku on meie talu päris suur – võiks ütelda, et umbes pool endisest Avispea külast.”

„Nii on siis talu südamik hoonetega minu oma.”

„Seda küll – südamik ainult.”

Kalle tõusis ja tahtis minema hakata, haarates jällegi oma märsi järele.

„Sa oota veel natukene, Võttele peaks varsti jõudma, ta annab sulle küüdimehe, oled ju jala käimisest väsinud,” peatas teda jälle Linda.

Kalle tundis ennast tõeliselt väsinuna, eriti peale sööki, nõustus jääma ja ootama, aga teeskles mängitud viisakust:

„Oleksin küll tänulik, aga millal Võttele tuleb, igatsen näha omakseid.”

„Oled sa kümme aastat oodanud, siis võid veel mõned viivud otsa oodata,” manitses Linda.

„Eks või ka …”

Kalle allus ja istus uuesti. Õnnemeele jutt keerles aga oma isiklike asjade ümber ja ta päris Lindalt, et kui palju temaaegseid loomi ja tööriistu veel alles on, kas poeg teab, et need on tema omad, ja kas ta midagi oma isast teab. Linda seisis aknaaugu juures, vahtis pidevalt välja, et näha mehe tulekut maanteelt, ja vastas aralt ning lühisõnaliselt. Kalle avas paaril korral suu ka küsimiseks, aga ei pääsenud Õnnemeele jutu vahele. Tares valitses üldiselt närviline meeleolu, rääkis küll üks, aga pead olid igaühel omaette mõtteid täis. Ka lapsed vahtisid pärani silmil kord ema, kord mehi.

Väljas aga käratseti.