Читать книгу Kirikuehitajad - Oskar Lõvi - Страница 4

Väljudes tarest, leidis Võttele oma naise, embas teda kõvasti ja kallistas. Too tundis, et mees hoiab ja armastab teda endiselt, ja nagu tänutäheks haaras tema kaela ümbert kinni ja suudles anduvalt huultele.

„Oo, Võttele, sa ei anna mind ära, sa ei loovuta mind temale … ega?”

„Ei loovuta, ära karda … ei anna mitte kellelegi.”

„Siis lähme …”

Oli juba pime. Linda leidis mehe käe, võttis selle pihku ja hoidis kramplikult kinni ning viis mehe taretagusesse kuusikusse.

Väikesest metsatukast tare taga oli vahepealsetel aastatel saanud suur kuusesalu kõrgete, sirgete puudega ja tihedate okstega. Kunagi oli preester Johannes kasutanud seda metsatukka kohtamiseks Jumalaga. Linda oli käinud seal enne Võttelega abiellumist suure Jumala ees oma südant pihtimas ja sealsamas oli preester Kaikivald neid ka laulatanud. Sellest kuusesalust oli aastate jooksul kujunenud neil kristlik kirik. Tihti oli olnud neil vajadus sinna minna Jumalaga kõnelema ja palvetama.

Esimestel abieluaastatel oli olnud neil palju raskusi. Sõjad olid käinud mitmel korral üle, oli tulnud lastega põgeneda pelgu ja enne ärajooksmist oli Linda leidnud alati hetke kuusikusse astumiseks, et paluda abi Jumalalt. Ja nad olid seda saanud: lapsed olid jäänud alles ja nemad ellu. Tagasi tulles olid nad leidnud talu küll rüüstatuna, aga hooned põletamata, mõned loomad karjamaal elus ja viljanatukese koopas puutumata. Jällegi lootes Jumala abile, olid nad seemendanud põllud ja karjatanud loomad. Siis olid nad käinud kirikus Jumalat selle eest tänamas. Linda oli lausunud temale teadaolevad palved ja tänusõnad ning lasknud neid lastel korrata. Ka Võttele oli neid korranud.

Ajad olid muutunud viimaks rahulikumaks. Võõrad võimud olid hakanud valitsema maad. Nood olid pakkunud neile uusi põldusid talule juurde ja Võttele oli võtnud. Talu oli muutunud suurtaluks. Oli siginenud rohkesti veiseid ja aidad olid täitunud viljast. Oli jätkunud lõivudeks ja enesele elamiseks. Jumal oli olnud helde. Oli kinkinud neile iga paari aasta järele lapse, ilma et nad oleks seda küsinud või palunud. Ja see oli seatud nii targasti, et poeg vaheldus tütrega. Kes muu mõistab ja suudab niisuguseid salajasi asju nii targasti korraldada kui mitte Jumal ise. Linda uskus seda kindlasti ja veenis selles ka Võttelet. Nad olid lasknud ristida oma lapsed juba imikutena ja andnud neile kristlikud nimed. Taani preestrid olid käinud ristimas. Linda oli tahtnud küll kutsuda mõne preestri või munga Riiast, aga võimud ei lubanud. „Seal on seesama Jumal mis meilgi,” olid taanlased seletanud. Südames ei olnud ta aga sellega päri. Leidis, et preester Johannese Jumal nende kuusikus on palju suurem ja heldem kui taanlaste oma mujal. Seda oli ta märganud nii mitmeski asjas.

Sellesse kuusikusse läksid nad ka nüüd. Linda tõstis ürbi kõrgemale ja laskus paljaste põlvedega rohule. Pihtis Jumala ees oma truudust ja armastust Võttelele. Ta lausus:

„Võttele, mu armas mees – siin suure Jumala palge ees ma vannun, et armastan sind, ainult sind ja ma ei võta vastu kedagi teist, ka Õnnemeelt ei lase ma ligi. Katsu, kuidas mu süda tuksub, ta tuksub ainult sulle ja veri mu soontes kuulub ainult sulle. Kui tahad mind loovutada või maha jätta, siis lase see veri välja ja ainult siis lahkun sinust. Ma armastan sind ja olen sinu oma, sest sina oled mu elu ja mu õnn. Hoia mind endale selle armastuse pärast, meie laste pärast ja meie ühise õnne pärast. Tõota mulle sedasama siin Jumala juures ja luba, et sa ei anna mind Õnnemeelele ei mingil juhul … tõota, Võttele!”

Võttele laskus naise kõrvale põlvili ja andis omakordse tõotuse. Kui ta oli lõpetanud, luges Linda mitmed palve- ja tänusõnad peast ja Võttele kordas neid järele.

Kui nad kuusikust väljusid, oli Lindal tunne, nagu oleks nad praegu abiellunud. Ta süda oli kerge ja hetkeks ta isegi unustas, miks nad kirikusse olid tulnud. Siis ärkas aga ellu ja hakkas mõtlema, kuhu tuleks minna. Tarre tagasi pöörata oli võimatu, sest Õnnemeel ootas neid ja temaga oleks tekkinud kindlasti suur sõnelus, kui isegi mitte verine tüli. Linda oli hirmul, et Õnnemeel võib tulla neid õuele otsima ja rikub kogu õhtuse rahu. Võttele seda ei uskunud, sest oli märganud, et mees oli purjus ja ei seisnud hästi jalgel. Nad otsustasid minna magama vihusauna, mis asetses talu hoonetest eemal, kuhu Õnnemeel kindlasti ei tea otsima tulla, sest see oli tema äraolekul ehitatud. Saun sobis neile oivaliselt ööbimiseks. Võttele tõi paar hobusevaipa tallist, laotas need Linda jaoks ülemisele lavale ja ise heitis heintega täidetud viljakotile alumisele. Seal oli neil hea ka aru pidada järgmise päeva kavade üle.

Nad lamasid tükikene aega vaikides. Siis hakkas Võttele rääkima ja teatas, et on otsustanud anda talu Õnnemeelele tagasi.

„Kuidas?” ehmus Linda.

„Annan talu endised alad temale ja enesele jätan juurdehangitud maad.”

„Aga kuhu meie oma lasteperega elama asume?”

„Ehitame uue tare, teeme toreda ja avara, nagu oli sinu isal.”

„Kas jõuame? Nüüd ju sügis käes.”

„Küll jõuame, võtame abilisi, teeme talgud, kutsun kogu Lõpekunda appi, ja siin käsitöölisi ka küllaldaselt, kes aitavad.”

Linda muheles. Talle meeldis tänane Võttele – selgesõnaline ja kindel. Meeldis eriti seepärast, et ta on siis kindel ja julge ka teda hoidma ja kaitsema. Ta tuletas meelde, kui suur oli Õnnemeele endine talu ja kuhu kulgesid selle piirid. See oli palju pisem juurdehangitud talust. Siis tuli aga uuele mõttele ja küsis:

„Aga kuidas jääb loomadega?”

„Ma arvan, et anname poole elusat ja elutut inventari temale.”

„Kas pole liiga palju, tema ajal oli meil seda kõike ju vähe?”

„Sinu pärast … las saab, siis on rahul ja ei nõua sind tagasi.”

„Meile on ehk poolest vähe?”

„Saame läbi sellega, aga peaasi – tal pole põhjust kadestada, ma märkasin ta olekust, et on hirmsasti kade minu peale.”

„Saame läbi ka sellega,” kordas Linda ja jäi rahule.

Ta leidis, et mehe arutlused olid õiged ja otsused põhjendatud, aga peaasi, kõik oli sellele sihitud, et teda enesele hoida.

Linda süda läks härdaks, talle oli nüüd selge, et kõiki neid loovutusi oli Võttele otsustanud teha tema pärast, mees armastas teda – armastas endiselt. Ta oleks nüüd tahtnud, et Võttele oleks tema kõrval, siis embaks ja kallistaks teda, sest ta tundis, et oli oma ihu ja hingega tema oma. Tal oli õnnis tunne seda nentides. Ah, Võttele võiks ju tullagi tema juurde ülemisele lavale, seal oli küll kitsas, aga mis sellest – seda ligemale oleks ta ennast talle nihutanud. Aga Võttele peas keerlesid hoopis teistsugused mõtted – ta arutas endamisi, kuidas Õnnemeelega hommikul kõnelda ja kuidas käituda, kui too ägestub, raevustub või midagi sellesarnast.

„Aga kuidas on Noorega?” küsis järsku Võttele.

„Noorega?” jahmus Linda oma mõnulevate mõtete pealt segatult.

„Kas poisike hoiab sinu või isa poole?”

„Ma … ma arvan, et minu poole, ta oli isa vastu väga külm.”

„Leian, et tema hoiak on oluline, Õnnemeel arvestab temaga.”

„Ma räägin Noorega hommikul.”

Saunas jäigi peale seda vaikseks, kuid kumbki neist ei maganud. Linda kuulis isegi esimest kuke laulu; siis märkas, et Võttele hakkas sügavalt hingama. Magas. Ei tulnud tema juurde. Seejärel uinus ta ise ka viimaks.

Hommikul olid nad vara-vara üleval. Võttele aitas Linda lavalt alla, võttes ta kätele ja libistades siis oma kehapidi põrandale. Lindal käis terav judin läbi keha ja ta peatas käed hetkeks mehe kaelal. Oleks peagu suudelnud, aga peatus. Oli juba hilja. Kuid talle tundus jällegi, nagu nad oleksid alles äsja abiellunud ja maganud esimese öö lähestikku. Imelik elamus, kuid see hurmas teda. Talle meenus kunagine öö nii palju aastaid tagasi, kui nad olid käinud kahekesi rannas ja tagasiteel olid maganud heinakuhjas – lähestikku, kuid mitte puutunud teineteisesse. Nad ei olnud siis veel abieluski. Tunnete sarnadus. Millest see? Ja Linda leidis, et nii siis kui ka nüüd oli ta haaratud Võttele loomusest. Siis oli olnud ta õrn, unistaja ja hoolitseja. Oli olnud armunud. Eile oli Võttele osutunud ootamatult julgeks, kindlasõnaliseks ja üllaks. Oli otsustanud kindlasõnaliselt teda hoida ja kaitsta. Ta oli uuesti ja värskelt armunud temasse … ja oli hoidnud puutumast. See oli uudne ja värske. Oo, Võttele, sa oled tore mees! Ja Linda vahtis teda vaimustusega. Eilne kirikus viibimine ja teineteisele truuduse vandumine Jumala juures oli pannud Linda armastusele krooni pähe. Selle krooniga ta väljuski nüüd saunast.

Taevas oli selge. Tuul oli öö jooksul pühkinud taevaaluse pilvedest puhtaks ja kandnud udu metsade taha, kust helkisid esimesed koidukiired. Hämarus kattis veel õue ja talu magas, aga Õnnemeel oli juba põldudel ja mõõtis seal piirisid. Linda läks seepärast julgelt tarre lapsi vaatama ja Võttele siirdus lauta hobuseid talitama. Astus aga tee peal teistesse taredesse, et sulaseid ja vaimusid äratada. Noor Õnnemeel magas seal. Poisike ei olnud maganudki isaga ühes tares. See rõõmustas teda ülimalt, talle tundus kohe, et tänane kohtamine Õnnemeelega saab olema seepärast kergem.

Laudas seisatas ta hobuste sõime juures ja vaatas neid üksikult. Keda neist ära anda? Keda jätta omale? Kõik olid talle kallid, ühtegi ei eelistanud teisele. On parem, kui annan valiku Õnnemeelele, otsustas ta endamisi. Linda seisis sel ajal lehmade juures ja arutas sedasama. Keda neist võtta või keda jätta? Ta tundis oma lehmi ja samas tegi ka valiku: parema piimaanniga ja pehmemate nisadega jättis endale ja teised märkis loovutamisele. Lammaste ja sigade juures polnud see tähtis. Ainult vanast orikast tahtis lahti saada ja see pidi Õnnemeelele jääma.

Siis läks ta kiirel sammul Noore juurde ja äratas poisikese. Tal tuli põhjalikult seletada, missugused muudatused seisavad perekonnal ees ja mispärast.

Õnnemeel oli sel ajal saabunud õuele. Kohates Võttelet, kurtis ta:

„Käisin oma talu piirisid otsimas, aga raske leida, oled need üles kündnud ja ajanud kõik segi.”

„Ma mäletan neid hästi, võtame pärast sulase ja ajame joonde, ka Linda teab neid selgesti.”

„Aga kuidas on loomadega ja muu kraamiga?”

„Teeme pooleks. Sinuaegsed loomad on kõik koolnud või tapetud, aga nendest on hulk järglasi, olen omalt poolt paljugi juurde ostnud, ja sellepärast arvan, et kõige õigem on teha kogu liikuv ja liikumata varandus pooleks. Oled nõus?”

Õnnemeel ei oodanud sellist heldet pakkumist. Ta naeratas ja muutus kohe sõbralikumaks.

„Kui sa just pakud, siis võtan vastu, aga õigust mul poleks – nagu näen on sul suur kari ja palju muud vara.”

„Ei tähenda midagi, sina oled olnud ära mitte oma süü pärast ja mina ei taha kelleltki rohkem kui õigus, pigem pakun rohkem.”

„Tehtud!”

„Tehtud! Ma tahaksin nimelt, et ajaksime kõik joonde rahulikult ja sõbralikult.”

„Mina samuti. Ja ma tahaks, et meil ka Linda pärast poleks tüli – näe, eile õhtul kadusite mõlemad ära ja ma magasin üksinda.”

Võttele hoomas korraga nõrgestust jalges, ta süda hakkas kiiresti taguma ja veri tungis pähe. Ta ei olnud soovinud seda kõneainet kohe hommikul, oli tahtnud enne teha vajalikke ettevalmistusi ja läheneda küsimusele kaudsel viisil, aga Õnnemeel hakkas sellest kohe rääkima. Ta püüdis ennast rahustada ja vaikis. Kuid teine jätkas:

„Ma jäin õhtul veidi purju ja vist Linda kartis, et ma …”

Õnnemeel peatus. Ta otsis kohasemat sõna, aga ei leidnud ja katkestas. Võttele katsus rahulikult vastata, aga tundis, et ta hääl värises ärritusest.

„Ega sellest naise üleandmisest ei tule küll midagi välja, Linda ise ei soovi, ja meie oleme omavahel seotud truuduse vandega …”

Õnnemeele nägu muutus järsku tõsiseks. Äsjasest naeratusest ei olnud enam varjugi järel. Ta silmad hakkasid põlema. Mees sai vihaseks. Võttele aistis pikse lähenemist. Kärgatus võis tulla kohe. Seepärast lisas:

„Aga seda arutame pärast ja Linda juuresolekul …”

Õnnemeel ei kuulnud neid sõnu, oli väitest häiritud ja hüüdis:

„Truuduse vandega?! Naeruväärne põhjendus! Mina olen Lindaga seotud ka truuduse vandega mitu, mitu aastat teist varem, ja mis oli kinnitatud hiiel urikivi man …”

„Meie oleme andnud aga vande Jumala juures …”

Õnnemeel hakkas täie lõuaga mürgiselt naerma. Ta nägu tõmbus pikerguseks ja silmad kissi.

„Äh-äh-äää! Või teie Jumala juures, tolle julma Jumala juures, kelle ristilased on meile kaela toonud, kelle nimel on meie maad rüüstatud ja riisutud ja kelle auks on mind kümme aastat ahelais piinatud … äh-äh, või selle Jumala juures olete siis truuduse vande andnud …”

„Ära sajata, Õnnemeel, tema nimi on püha …”

„Sajatan ja nean … mis ma sellele Jumalale olen kurja teinud, et ta mind on kogu eluaja taga kiusanud – mina olen olnud õiguse eest väljas, olen kaitsenud oma maad ja rahvast ründajate vastu, aga mind on löödud, haavatud ja tehtud orjaks, ja seda kõike on tehtud teie Jumala nimel, tema auks ja kiituseks … Ärge rääkige mulle enam sellest Jumalast …”

Õnnemeel karjus nii kõvasti, et lähedane mets kajas, rahvas jooksis talus kokku ja Linda tõttas vahele. Kõik arvasid, et mehed on karvupidi koos. Kuid Õnnemeel seisis ainult Võttele ees ja vibutas rusikaid taeva poole. Ta oli kaotanud enesevalitsemise.

„Mis on sinuga, Õnnemeel, et jällegi raevutsed?” küsis Linda.

„Rahustu, rahustu ometi,” sõitles Võttele.

Õnnemeel nägi nüüd poega lähenemas ja vaikis sedamaid.

Tal hakkas häbi ja ta alandas hääle, kuid jätkas seletamist:

„Ma olen küllalt ülekohut kannatanud, soovin aga, et mu oma talu piirides ollakse minu vastu aus ja õiglane …”

„Keegi pole sulle siin ülekohut teinud, oleme ehk isegi sõbralikumalt sind kohelnud, kui võisid seda oodata,” seletas Võttele.

„Sul on õigus, Võttele, oled väga üllalt mind kohelnud ja oled rohkemgi pakkunud, kui oleksin soovinud, ainult see Linda asi …”

„Minu asi?” hüüatas Linda.

„Sinu asi neh! Sina oled minu seaduslik naine ja ma tahan sind tagasi, aga Võttele ütleb, et olete truuduse vandega seotud ja sa ei taha tulla …”

„Ma ei saa tulla sinu juurde tagasi, ära nõua minult võimatut, ma armastan Võttelet ja tema armastab mind, ja sellepärast jään tema juurde.”

„Aga mina?! Mina armastan sind ka ja olen armastanud enne teda – sellepärast jääd minu juurde.”

„Ei! Ja see pole tõsi, mis sa räägid …”

„Mina ei valeta …”

„Sina ei valeta ehk mitte, aga sa ei tea seda, mida mina ise tean …”

„Ja nimelt? Mida sa tahad sellega ütelda?”

„Tahan ütelda, et ma armastasin Võttelet enne sind, ja kui tahad tõtt kuulda, siis pole ma sind kunagi armastanudki, Õnnemeel …”

„Aga mina olen ainult sind armastanud ja meil on tore poeg ja sa tuled koos pojaga – meie pojaga.”

„Oi, Õnnemeel, sa oled pimedusega löödud, mul on ju teised lapsed ja neist ei loobu ma kunagi, mitte kunagi …”

„Aga Noorest võid loobuda?”

„Ka temast mitte, meie jääme kõik kokku, sest Võttele on neile kõigile hea isa ja mulle suurepärane mees, kas kuuled, Õnnemeel!”

Õnnemeel peatus. Ta lähenes pojale, pani käe ta õlale ja küsis:

„Poeg, sa tuled ju minu juurde, eks?”

„Ei!” vastas poisike.

Vaikus. Õnnemeel oli vapustatud. Ta ei olnud seda oodanud, kuid katsus varjata oma pettumust ja küsis uuesti:

„Kas sa ei tahagi siis oma isa juurde tulla, mu armastatud poiss?”

„Ei taha …”

Nüüd ei teadnud Õnnemeel enam, mida peale hakata. Ta hakkas aeglaselt õuel edasi-tagasi sammuma ja noogutas sügavalt pead. Neelas kuiva neelu alla ja lähenes uuesti pojale:

„Aga kui ema tuleb minu juurde, kas ka siis mitte?”