Читать книгу Kirikuehitajad - Oskar Lõvi - Страница 3

Õuele oli samal ajal kogunenud inimesi – oma talu rahvast ja võõraid. Erakorraline uudis kadunud malevlaste saabumisest levis kulutulena laiali. Juba liikus leski ja leinajaid emasid saunaküla poolt ning naabritalus oli jäetud tööd pooleli ja tuldud Võttele tallu. Kõik tõttasid „surnud” mehi vaatama ja oma kadunud meeste kohta teateid koguma. Igal saabujal oli sada küsimust ja veel rohkem imestamisi ja ohkeid, õu sumises nagu mesilaste pere. Kärsitud naised vahtisid tulnukaid läbi ukse prao ja akna nurga ning pilutasid silmi, kas mehed on ikka tõeliselt elusad inimesed või vaimud koguni, ehk isegi surnute hinged manalast. Kes teab? Oli ju varemgi nähtud kodukäijaid päise päeva ajal liikumas, ehk tulnukad on ka kodukäijad? Mõni vanem eit teadis rääkida, et lahingus langenud malevlased elavad tervetena manalas edasi ja parandavad haavu, kui saavad need kord terveks, tulevad koju tagasi. Kõiksugu imelikke seletusi liikus rahva seas, eriti aga vanade naiste suus.

Sellesse segadusse ilmusid viimaks Õnnemeel ja Kalle saadetuna Lindast. Rahvas jooksis neid piirama hüüete ja imestusega.

„Noh, näidake ometi oma nägu meile …”

„Laske kuulda oma häält …”

„Lubage katsuda kätt, kas olete ikka elusad mehed või vaimud koguni?”

„Kuidas te ometi omale elu sisse saite?”

„Kuidas juhtus, et koju tulite?”

„Koju, ikka koju – kodu kõige armsam …”

Naiste hääled kostsid kõigist üle:

„Kas minu mees on ka elus?”

„Kas minu poeg tulemas?”

„Millal nemad tulevad?”

Mahajäänud pruudid ja vanaks läinud piigad hüplesid aga jalalt jalale ja rõõmutsesid:

„Nüüd on selge, et päriselt ilma meesteta me siiski ei jää.”

„Siis saan varsti omagi kätte …”

„Kahju ja tuhat tuline, et ma ennast vahepeal va harjakale andsin, nüüd ei tea, kuidas lahti saada.”

„Kes sind sitta enam tahab,” hurjutas keegi vahele.

„Mis sellest, et mul värdjas kodus, oma mees ikka kõige kallim.”

Mehed piirasid aga Õnnemeelt ja hakkasid kohe sõjalisi asju arutama. Kalle jäi üksinda naiste kätte. Linda kasutas juhust ja lipsas sedamaid tarre tagasi, kus ta nüüd sai lastele seletada, kes need võõrad on ja mida tahavad.

„Kas meil on nüüd siis kaks isa?” küsis Marta ehmunult.

„Ei, laps, teil ei ole, aga Noorel on nüüd kaks …”

„… ja, ja tal on siis kaks ema ka?” arvas väike Mati.

„Ei, mu laps, ainult üks …”

„Kas, kas sina või?”

Õueväravasse ilmus samal ajal endise Avispea sepa tüse kuju. Õnnemeel ei oleks seppa äragi tundnud, aga too lonkas veidike ühte jalga ja see andis mehe ära. Sepp oli nüüd naabritalu omanik – laia näoga ja täissöönud kehaga, pidas ennast teistest elanikest tähtsamaks ja trügis rinnaga meeste vahelt otse Õnnemeele ette, sirutas käe välja ja teretas:

„Tervist, kadunud pealik …”

Siis peatus. Mehed jäid teineteist pungis silmil vahtima. Nad olid mõlemad tundmatuseni muutunud. Endisest kuulekast ja tahmase näoga ning alaliselt nahkpõlle kandjast küla relvatagujast oli saanud julge ja iseteadlik peremees, kes kõiki kõrgilt kohtles, käratseva ja käskiva häälega kõneles ning ennast kõige kangemaks ja targemaks meheks pidas. Aga endisest iseteadvast ja uhkest pealikust oli saanud kõhn, kondine ning kilaval häälel kõneleja mehike, kelle silmad põlesid mingit arusaamatut põlemist, mida mõned võinuks pidada arguse ja hirmu tunnuseks, mõned aga kadeduse ja tigeduse märgiks. Linda, kes teda paremini tundis, teadis, et neis vilkuvais silmis pesitsevad mõlemad pahed ühekorraga. Siis hakkasid mehed aga omavahel kõnelema.

„Pealikuisanda käsi on vahepeal vist halvasti käinud, et näeb nii kõhna ja armetu välja,” lausus sepp iseteadlikult.

„Aga sepaisanda käsi näikse vist hästi käinud olevat, et näeb uhke ja rammus välja,” vastas pealik.

„Seda küll, viskasin sepa ameti nurka ja asusin Avispea suurkülas talu pidama … Aga millega tegeleb nüüd pealikuisand?”

„Lunastasin kodumaa eest väljamängitud panti …”

Sepp, kõige oma tarkuse juures, ei taibanud kavalat vastust. Sügas kukalt ja küsis:

„Kas nüüd on siis lunastatud?”

„Vist mitte veel täielikult … Aga kas relvade tagumine on lõpetatud?”

„On lõpetatud …”

„Kuhu jäi siis see raua tagavara, mida malevlased relvade jaoks olid varunud?”

„Raua tagavara?”

„Jah, meie raualadu …”

Sepp ei saanudki vastata, sest Võttele ilmus teel nähtavale ja kõikide silmad suundusid temale. Oodati ju peremeest. Sepp ruttas aga Kallet teretama, ja vahetanud temaga mõned sõnad, kadus kohe rahva hulgast, sest ta ei sallinud oma naabrit. Ei olnud selle õuel ka ammugi käinud ja nüüd vaid erakorralise sündmuse puhul oli tõstnud jalad sinna, kuna teadis, et Võttelet polnud kodus.

Kihin-kahin läbis õuelolijaid. Mõned ruttasid õueväravat avama, sulased ja talu vaimud taandusid eemale, kuna Õnnemeel jäi kahe vanema mehega jällegi sõjapidamise mälestusi arutama. Linda jooksis aga mehele vastu suurt uudist teatama. Lapsed surusid end nende ümber ja hakkasid üksteise võidu ka isale uudiseid jutustama. Linda ei jõudnudki Võttelele sündmust seletada, kui nägi Õnnemeelt ja Kallet lähenemas. Viimane embas uut kälimeest ja patsutas õlale, kuna Õnnemeel jäi eemale seisma ja ootas, et teda kui peremeest tullakse teretama. Linda läks aga ta juurde ja ütles: „Näe, seal on minu mees, keda sa peaksid veel mäletama …”

„Mäletan küll, miks ei mäleta seda endise Lõpekunda vanema poega.”

„Üllatus on suur … Ma nüüd ei taipa, mis on juhtunud?” küsis Võttele kord Lindale, kord Õnnemeelele otsa vaadates.

„Näe, ometigi meie malevlased ei ole kõik surnud, kaks tulid tagasi.”

„Tulid tagasi … kust te tulite?”

„Vangist … olid olnud kümme aastat vangis,” ruttas Linda seletama.

Õnnemeel oli aga sõnaaher, vahtis tunnistavalt Võttelet ja pöördus kõneluses ainult Linda poole.

„Üllatus on suur … päris põrutav üllatus,” kordas aga Võttele.

„Mehed jõudsid juba lõuna paiku kohale, ma andsin süüa ja …”

„Linda andis meile einet ja ma tahan nüüd minema hakata,” tuli Kalle vahele.

„Kuhu?”

„Noh, mis sa veel küsid – eks Juta juurde, oma naise juurde.”

Õnnemeel pööras kõnelejatele selja ja tahtis vist eemalduda, kui nägi metsa poolt poisikest tulemas, kes kandis vibu õlal ja kahte tedrekukke käes. Seesama poisike, keda nad olid kohanud metsas.

„Näe, Noor Õnnemeel!” hüüatas Linda metsa poole näidates.

Õnnemeele poeg lähenes õuele. Nähes aga kaugelt kahte võõrast meest, keda oli pidanud metsa vahel röövliteks, jäi seisma ja kohmetus. Oli omakorda üllatatud ja ei julgenud läheneda õuele. Linda läks talle vastu.

„Tule julgesti, mu poiss, see on sinu isa, kes on ootamatult saabunud, tule teretama.”

Poisike astus küll mõne sammu ema poole, aga ei läinud isa teretama. Ta vahtis ikkagi võõrastavalt mõlemaid tulnukaid ja vaikis, Õnnemeel ootas aga õuel ja ei liikunud paigalt.

Tekkis hetk piinlikku vaikust. Rahvas vaatas pealt ja mõned sosistasid:

„Kaks kanget sakalast …”

„Näib, kumb on kangem?”

Siis läks Linda poja juurde, võttis ta käe ja viis Õnnemeele ette.

„Vaata, Noor, milline õnn – sinu lihalik isa, keda pidasime surnuks, elab ja jõudis täna koju, siin ta on.”

Poisike jäi sambana seisma ja ei lausunud sõnagi. Ta oli pettunud ja vapustatud. Mehed, keda ta hiljuti oli kohanud metsas, olid olnud talle võõrad ja ta oli pidanud neid röövliteks, oli jooksnud nende eest pakku, ja üks neist osutus nüüd tema lihalikuks isaks. See oli talle talumata. Ta ei sallinud teda. Teiselt poolt ei vajanud ta mingit uut ja lihalikku isa. Võttele oli võtnud teda alati ja kõikjal oma pojana, oli suhtunud temasse isalikult ning hoolitsevalt. Sellepärast oli ta uue isa ilmumisest pigemini häiritud kui rõõmus. Seni oli teda koguni rohkem hellitatud kui teisi lapsi, pidades teda pooleldi vaeslapseks, kelle isa oli langenud sõjas; teenijad ja ümberkaudne rahvas olid austanud teda teistest rohkem, sest ta oli endise malevapealiku poeg ja rahvussangari võsu. Aga ta oli tihti kuulnud ka rahvast rääkivat, et ta lihalik isa oli olnud kuri ja taltsutamata vihaga mees, kes raevuhoos oli surmanud lapse. Ema oli teda õpetanud ja manitsenud, et ta pidavat ennast juba noorelt taltsutama, et mitte saada isa sarnaseks. Too kuri ja taltsutamata vihaga mees seisis nüüd tema ees ja ta pidi teda teretama. Seda ta ei saanud teha, ta vaikis ja ei lähenenud isale.

Ka Õnnemeel ootas. Naeratas pojale ja ootas. Siis astus ise poja juurde, haaras ta embusse ja kallistas teda. Hoidis küll poega käte vahel ja sulas härduses, kuid too ei reageerinud isa tunnetele ja Õnnemeel oli pettunud. Ta uhkus ja enesetunne murdusid ning mehe nägu muutus morniks. Kuid püüdes seda varjata, katsus ta naerda ja muuta poja külmust kuidagi naljaks. Ta lausus:

”Kas sina, mu poeg, ei tunnegi rõõmu oma isa saabumisest?”

Poeg ei vastanud, Õnnemeel jätkas aga samas toonis:

„Olen südames olnud alati uhke, et mul on poeg. Kas sina ei ole mulle uhke?”

Ikkagi vastust saamata jätkas Õnnemeel veelgi härdamalt:

„Olen kümme pikka aastat mõtelnud sinule, olen unistanud kodust, kus on mu poeg ja naine – nüüd viimaks olen siin, aga sa võtad mind külmalt ja ükskõikselt vastu.”

Nüüd ootas ta pojalt mingisugust sõnagi, kuid too vaikis edasi. Samas tõttas Linda vahele ja katsus päästa piinlikku olukorda.

„Saa ometi aru, Õnnemeel, et Noor on alles laps. Oli nagu meie kõik arvamisel, et sa oled langenud sõjas – nüüd ilmud aga korraga ta ette ja tahad, et langeks su sülle, laps on ehmunud … saa ometi aru.”

Õnnemeel kehitas õlgu. Oli kimbatuses ja ei teadnud, mida vastata. Ei tajunud ka, kas olid Linda sõnad siirad või ainult teesklemine, ta ei tundnud poja iseloomu ja samuti nende perekondlikke vahekordi. Tundis end rumalana tekkinud olukorras. Kuid vangipõlve aastatel hästi väljaarenenud kadeduse ja kahtlustuse jooned nõudsid kohe oma osa ja Õnnemeele hinge tekkis kadedus: kas poeg ei armasta äkki võõrasisa rohkem kui teda? Ta astus nüüd sammu tagasi, kiikas poega eest ja küljelt ning seletas kõva häälega:

„Suur poiss oled sa juba … varsti isa pikkune, saad siis tugevaks nagu isagi … Leian, et ta on rohkem sakalaste moodi kui virulaste suguvõsast … Kas sa ei leia seda, Linda?”

„Ma olen ka leidnud, et ta on väliselt sinu moodi …”

„Ma ei taha olla sakalaste moodi,” sõnas korraga poiss.

See oli uus hoop Õnnemeele enesetundele. Poeg ei tahtnud olla tema moodi, ei tahtnud kuuluda sakalaste suguvõssa. Siis ei sallinud ta ka sakalasi. Aga teda? „Mida see siis tähendab?” küsis ta endamisi ja surus hambad kokku. Katsus naeratada, aga ei saanud. Ometi tahtis ta võtta poja sõnu naljana ja katsus varjata oma meelehärmi. Poeg ei salligi ehk teda, kiusas mõte Õnnemeelt.

Suure pettumuse ajel lähenes ta nüüd Võttelele ja surus tervitamiseks kätt.

„Oleme ammugi kohal, aga sind ei olnud … sind ei olnud …”

„Oleks teadnud, et niisugused ootamata inimesed on saabunud, küll siis oleks kiirustanud. Kust siis otsaga?”

„Vangipõlvest ikka …”

Nad ei saanudki pikemalt kõnelda ega mõtteid vahetada, sest Õnnemeel ei jõudnud taltsutada oma kärsitust, vaid otsis jälle poja üles, kes oli kadunud tööliste sekka, ja hakkas teda usutlema. Päris poja huvisid ja tegevust, meenutas oma lapsepõlve ja võrdles poja omaga. Paar töölist kuulatasid juttu pealt ja lisasid omapoolseid märkusi. See muutis poisikese julgemaks ja ta hakkas vabamalt kõnelema. Poisike kuulatas aga rohkem isa naljakat hääldamist, mis oli vangipõlve ajal muutunud isesuguseks, ja vahtis tema välimust. Ta ei mõistnud isa keerukaid targutamisi, mida too püüdis pikalt esitada, et oma tähtsust poja silmis suurendada.

Samal ajal seati Kalle teele. Võttele andis talle ratsu ja ka küüdimehe, kes pidi hobuse tagasi tooma. Kalle ei läbenud isegi jumalagajätmisega aega viita, lehvitas ainult kätt ja hüüdis:

„Head aega siitpere rahvale, lähen omakseid kaema …”

„Too mees kukub varsti sadulast alla, ei hoia tasakaalu,” märkis keegi õuel olijaist.

„Pole ammugi ratsutanud,” märkis teine.

„Ei ratsutamine unune, aga meest ennast pole sadulas …”

Linda oli aga Võttelega juba elavas kõneluses, oli tõmmanud mehe kõrvale ja sosistas erutatult:

„Ta kutsus mind oma naiseks, et tea, kas ta, hull, nõuab mind ehk tagasi?”

„Ei seda ole, sa ju minu naine … eh, üle kümne aasta.”

„Ma kardan …”

„Ära seda karda, mina kardan rohkem talu pärast – see ju tema alustatud ja loodud.”

„Ma juba seletasin, et keskus on tema oma, aga sina soetasid suurema osa juurde.”

„Ja tema?”

„Vaikis selle peale.”

Õnnemeele jutt ei tahtnud lõppeda. Ta rääkis küll peamiselt töölistega, aga kõnelemise sisu oli juhitud poja kõrvadele ja ka ta silm seisis peamiselt viimasel. Poisike seisis aga kannatlikult paigal, kuulas ja ei rääkinud midagi. Vastas aga usinasti igale isa küsimusele.

Viimaks hakkas väljas pimenema, sügisene õhtu oma varase videvikuga valgus õuele ja inimesed hakkasid minema laiali. Õnnemeel astus tare poole, kuid Noor ei järgnenud talle. Saatis isa küll ukseni, kus ootas neid Võttele, aga siis lipsas teenijate majja ja jäigi sinna kogu õhtuks. Mehed astusid tarre. Linda seadis ümmardaja abil lapsi magama ja Võttele käis keldris mõdu järel.

Ta pakkus Õnnemeelele meelega ohtrasti joogipoolist ja kõnetas teda kõiksugu kõrvalistest asjadest, et vältida jutuainet taluasjade peale minemast, mida ta täna ei tahtnud puudutada. Tahtis enne Lindaga aru pidada, kuidas Õnnemeelega sellest rääkida ja mida talle pakkuda.

„Kas päikese all ikka veel sõditakse?” küsis ta.

„Sõditakse … ikka sõditakse, need põrguma taanlased sõdivad igal pool, siin meitega ja seal saksilastega, ja nood sõdivad jälle muhameedlastega ja nii see sõdimine käib üle maailma.”

„Aga teid nad sõdima ei pannud?”

„Olime ju orjad ja vigased pealegi.”

„Vigased?”

„Saime Revala lahingus haavata ja jäime vigaseks …”

Linda ja Võttele mõõtsid silmadega Õnnemeelt ja otsisid tema vigastusi, aga midagi ei leidnud. Võttele katsus aga ise oma vigast õlga ja püüdis kohe viia jutu teisale.

„Kas palju meie mehi oli haavatud?”

„Oh, palju, palju … aga ellu jäid ainult mõned.”

„Kas teisi virulasi või avispealasi on elus ja koju tulemas?”

„Minu teada on mitmed, aga kas neid koju lastakse, see on iseasi.”

„Aga teid lasti siiski tulema.”

„Sest et meil on talud ja perekonnad ootamas, sellepärast.”

„Jah, ei keegi teadnud teid enam oodata … nii kaua aja järele.”

„Seda ma nägin kohe oma naisest, ta võttis mind külmalt vastu.”

„Sinu naisest? Keda sa mõtled?”

„Lindat! … Keda muud.”

„Linda on ju minu naine …”

„Olid võtnud minu naise – nüüd tahan tagasi,” käratas Õnnemeel.

Võttele jahmus. Tähendab, Linda arvamine oli õige – too hull peab Lindat ikka oma naiseks, kuigi oleme kristlikult abielus ja meil on suur hulk lapsi. Ta ei julgenud aga midagi vastata, sest nägi, et Õnnemeel oli jäänud mõdust purju ja ta hääl ning jututoon olid sõjakad. Arvas, et parem on vaikida ja oodata hommikut, kui mees on puhanud ja jällegi normaalses olekus. Ühtlasi nägi, et Linda oli jutust erutatud ja ta silmad olid hirmu täis. Et saada lahti sellest kõneainest, võttis Võttele mõdukannu ja ulatas Õnnemeelele.

„Säh, kasta veel keelt ja räägi parem vangipõlvest, homme hakkame arutama perekonna asju.”

Õnnemeel kallutas terve kannu suule, jõi ähkides ja siis hüüdis:

„Kõigest muust räägime homme, aga perekonna asjad ajame täna sirgeks, sest ma tahan ju oma naise juures öösel magada.”

Linda purskas nutma, kattis näo kätega ja jooksis toast välja. Võttele oli esialgu kahevahel, pidi midagi vastama, aga pööras kannal ringi ja väljus ka tarest. Linda hüüdis talle õuest:

„Tule siia, Võttele!”

„Jaa … kus sa oled?”

Õnnemeel oli pererahva ootamata lahkumisest ähmis, vahtis neile järele ja hüüdis:

„Ega kedagi … ma ootan.”

Ja ootas. Tühjendas mõdukannu, istus ja ootas. Käis vahepeal vett joomas, kolistas toidunõude kallal ja otsis veel mõdu, kuid ei leidnud. Istus siis uuesti pingile ja hakkas jällegi ootama. Mõtles kord minna õue Lindat otsima, kuid ei seisnud hästi jalul, vaarus viimaks pererahva voodisse ja jäi sedamaid magama.

Kohe ta oligi galeeridel.

Laev kõikus ja vaarus ta all. Ta hoidis aga kõvasti aeruvarrest kinni ja tõmbas. Tõmbas … tõmbas … Teised orjad istusid reastikku ja ka tõmbasid. Korraga … korraga … Nende seljad olid paljad ja higi läikis nahal. Ahelad kolisesid jalge ümber … kogu laeva sisemus oli kilinat ja kolinat täis. Ahelvöö ta enda ümber oli kitsas ja ta katsus sellest vabaneda. Ei saanud! Nuudiga kubjas käis aga ridade vahel ja karjus: shaii-tan, shaii-tan!! Korraga kostis laevalaelt hüüe: too-orm! Lainete vood hakkasid peksma vastu laeva keret, vesi pritsis sisse. Tilgad langesid ta näole ja ta püüdis neid keelega … neelas, ahmis suuga vett ja neelas. Nüüd hakkas kubjas aga ägedamini karjuma ja tagus nuudivarrega vastu lõkka: shaitan vivache, shaitan vivache! … Vivache, vivache! Laev rappus. Aerud liikusid kiiremini, kiiremini. Otsad kerkisid ja vajusid, kerkisid ja vajusid. Kaugemalt hakkasid aga kostma nuudi löögid: laksti, plaksti, plaksti … Ja ta nägi, et higistele selgadele tekkisid vorbid. Hoobid lähenesid tema seljale ja ta kuulis üsna lähedalt: shaitan, vivache! Kõhe judin läbis ta labaluid ja ta pigistas silmad kinni. Avas viivuks … ja ehmus – nägi, et orjade reas oli ka tema poeg, Noor Õnnemeel! Too on ju alles laps! Aga hoobid lähenesid. Ta kallutas oma keha ettepoole, et kaitsta last. – Säh, siin on mu selg – löö … löö! aga mitte mu poega. Löö, viruta!

Õnnemeel ärkas. Kargas istukile ja oigas. Kuulis ise, et oli karjunud. Selgitas silmi ja kuulatas. Kus ta siis oli? Ümber oli pimedus ja kõrvulukustav vaikus. Ta ei olnud harjunud sellega. Kuulatas. Kusagilt kostis rahulikku hingamist. Nüüd ta taipas, et oli kodus, oma toas ja teisel pool nurgas magasid lapsed. Linda oli neid õhtul sinna asetanud.

Linda?! Tema pidi ju tagasi tulema? Kuhu ta jäi? Ja ta ise? Oli jäänud oodates magama. Aga ta pea valutas ja suu kuivas, keel oli kurgulaes kinni. Janu piinas. Ta tõusis voodist ja otsis üles veenõu ning jõi. Kogu rindealune põles ja tal oli paha olla. Polnud ammugi joonud midagi kanget ja nüüd oli jäänud purju. Ta istus voodiservale ja hakkas mõtlema. Segased ja unised mõtted keerlesid peas, mis ei lasknud enam magada, aga uni ja roidumus kehas segasid mõtlemist. Pooluimasena tukkus ta siis voodiserval istudes ja kuulas, kuidas üksik kilk laulis oma ühetoonilist laulu seinaprao vahel – tema, Õnnemeele, kätega laotud seina vahel. Viimaks laskus jällegi küljeli asemele ja jäi uuesti magama.