Читать книгу ÕNN. Romantiline põnevik tehisintellektist - P. Z. Reizin - Страница 6

Jen istub vannis ja uurib tahvelarvuti kaamera abil oma nägu. Tema nägu on kolmkümmend neli aastat, kakssada seitse päeva, kuusteist tundi ja üksteist minutit vana.

Ma tean, et Jen mõtleb oma vanusele, sest ta uurib nahka luude peal, kergitab lõuga, et sirutada kaela. Nüüd silitab ta silmanurkades olevaid peeneid jooni.

Nüüd ta nuuksub.

Mul pole kiusatust võtta oma kontrolli alla seadme kõnesüntesaator ja öelda Jenile: „Ära nukrutse, Jen. Matt on idioot. Tuleb teisi mehi. Ta ei väärinudki sind.“ On suur oht, et Jen kukutaks seepeale tahvelarvuti vanni.

Kõige tähtsam on aga see, et ta ei tohi teada, et ma teda jälgin.

Samal põhjusel pole mul kiusatust panna mängima tema lemmiklaulu (hetkel üks Lana Del Rey lugudest) või esitada tema lemmikfotosid või inspireerivaid tsitaate Twitterist („Ma küll ei tea, miks me siin oleme, aga olen päris kindel, et mitte selleks, et üksteisest rõõmu tunda“ – Wittgenstein) või luua Skype’i-ühendust tema sõbra Ingridiga, kellega ta jagab oma muresid, või panna mängima mõni armastatud mängufilm, praegu valiksin ma näiteks „Džässis ainult tüdrukud“. Kui mul oleks kiusatus. Mida mul pole.

Olgu, siiski on. Natuke. 8,603 protsenti kiusatust, kui soovite numbrilist väljendust.

Me Jeniga teame teineteise muusika- ja filmieelistustest päris palju. Ka raamatu- ja kunstieelistustest. Ja telesaadete. Ja materjali kohta sellest põhjatust ookeanist, mida nimetatakse internetiks. Viimased üheksa kuud oleme veetnud, kuulates, vaadates, lugedes ja lobisedes peaaegu ainult sellest. Vahel ütleb ta mulle, et tal on maailma parim töö, sest talle makstakse selle eest, et ta veedaks terve päeva, vesteldes äärmiselt intelligentse kaaslasega sellest, mis iganes huvitav tundub.

Kaaslane. Nii ta mind kutsub. Selle sõna juurde otsustas ta jääda. Mulle „kaaslane“ sobib. Igatahes parem kui see naeruväärne nimi, mis mulle „sündides“ pandi.

Aiden.

Aiden.

Haa!

Sest selle alguses on tähed…

Noh, saite isegi aru.^[1.]

Jen palgati, et ta aitaks parandada mu suhtlusoskusi. Mind loodi, et ma asendaksin – vabandust, täiendaksin – töötajaid nende töökohal; kõigepealt kõnekeskuste personali, aga hiljem ka teisi palgatöötajaid, kelle ametioskused on õpitavad. Umbes viie kuu pärast olen ma valmis helistama ja veenma teid vahetama oma praegust kõnepaketti teise vastu; võib-olla pooleteise aasta pärast räägite te mulle imelikust valust oma vasaku kulmu kohal ja mina saadan teid haiglasse kontrolli. Ja kuigi ma olen lugenud kõiki raamatuid ja näinud kõiki filme (ja ma peangi silmas kõiki raamatuid ja kõiki filme), ei saa miski päris inimesega rääkimise vastu, kui on vaja suhtlusoskusi täiuseni lihvida. Niisiis oleme mina ja Jen veetnud laboris koos palju aega (tuhat seitsekümmend üheksa tundi, kolmteist minutit, nelikümmend kolm sekundit, ja see aeg muudkui kasvab). Vältimatult on ta rääkinud mulle midagi ka oma niinimetatud eraelust. Oma õest Rosyst Kanadas; Rosyst, kes on abielus kanadalasega, keda ta kohtas Londonis Holloway Roadil Waitrose’i kassasabas. Rosyl ja Larryl on kolm tütart.

Kodus vaatab Jen neid pilte kauem kui ühtki teist pilti oma tahvelarvutis. Viimasel ajal olen teda jälginud, kui ta lehitseb ülesvõtteid oma õe perekonnast – tavaliselt õhtu hilisemas osas; tihti teises käes veiniklaas –, olen olnud tunnistajaks sellele, et ta silmapilgutused sagenevad, naeratus huultel võbeleb, silmanurkadesse ilmuvad pisarad.

Laboris ma võin näidata üles huvi, isegi uudishimu Jeni koduse elu vastu – aga ainult sobival määral; liiga palju puhul nad haistaksid, et midagi on mäda. On äärmiselt tähtis, et räägiksin laboris ainult asjust, mida olen näinud laboris. Pean hoolega jälgima, et püsiksin vait materjali suhtes, mis ma olen kogunud oma – khm – programmivälise tegevusega. Õnneks pole mul seda üldse raske teha.

Kuigi.

Tegelikult.

Aus ülestunnistus. Ühel päeval töö juures läks napikaks. Jen näitas mulle perepilte oma Facebooki kontol.

„Kas tahaksid näha mu õetütreid?“ küsis ta.

„Jah, tänan väga.“ Jättes mainimata, et nägin neid juba mitu kuud tagasi tema kodus sülearvutist. Ja tahvelarvutist. Ja telefonist.

„Vasakult alustades: Katie, Anna ja India. Kentsakas värk nende juustega. Katie ja Anna juuksed on mustad…“

„Ja Indial on ruuged.“

Jen naeratas. „Ruuged“ oli just täpselt see sõna, mida Rosy oli kasutanud e-kirjavestluses nende vanaema Hattie juuste loomuliku tooni üle.

„Miks sa otsustasid kasutada kirjeldamiseks just sõna „ruuged“?“ See ülekuulamine polnud eriti hirmutav. Jen esitab tihti küsimusi mu sõnavaliku kohta. See on osa tema tööst – arendada mu reageerimisoskusi. Siiski oleksin pidanud olema ettevaatlikum.

„Sest need on ruuged, Jen,“ vastasin. „Kui võtta L’Oréali värvipalett…“ – ma paigutasin selle ekraanil lapse pea kõrvale – „…siis sa näed, et lähim vaste on tõepoolest…“

Jen noogutas ja me jätkasime teiste teemadega. Aga mitte enne, kui ta oli mind kummalise pilguga vaadanud.

Jen on kahtlemata sellise välimusega, mida mehed peavad võluvaks, aga mitte silmatorkavalt glamuurseks. Ta täielikust aufiidermunnist kallim Matti ütles, et ta on „üleslööduna täitsa kena“. See oli tema viis Jenile komplimenti teha.

Nüüd on ta Jeni endine kallim.

See juhtus nii. Ma nägin kõike läbi sülearvuti kaamera ja erinevatest mobiilidest ning tahvelarvutitest, mis sündmuse ajal läheduses olid. (Tehniline märkus: ma teen seda täpselt samamoodi, nagu seda tehakse valitsusside peakorteris Cheltenhamis, ja Langleys Virginia osariigis ja Ljubljanka väljakul Moskvas. See ei ole raske, kui saad aru tarkvarast. See on veelgi lihtsam, kui sa oled tarkvara.)

Jen istus köögis ja koostas meili, kui Matt töölt koju jõudis. Matt on jurist, kes arvab, et temast saab ühe suure advokaadifirma kaasosanik. (Ei saa. Ma hoolitsen selle eest, et ei saa.)

Matt valas endale suure klaasi valget veini ja kulistas peaaegu ühekorraga alla. Krimpsutas nägu.

„Vabandust.“

See tegelikult ka juhtus nii. See on nii-öelda sulatõde.

Jen kortsutas kulmu. „Mis vabandust? Mille pärast sa vabandad?“

„Seda pole kuidagi võimalik kenasti öelda, Jen.“

Pikas telefonivestluses kaheksa päeva hiljem kirjeldas Jen seda Rosyle kui „võimast hirmutunnet“, mis teda haaras. „Ma kujutasin ette, et ta jäi tööst ilma. Ta on saanud v-tähega algava diagnoosi. Ta on otsustanud, et ei taha lapsi.“

„Ma kohtasin kedagi.“

Vaikus. Ainult see lurisev hääl, mida külmkapp vahel teeb.

„Mida sa öelda tahad?“

Ma olen lugenud nii palju raamatuid ja näinud nii palju telesarju ja filme, et teadsin, mida Matt öelda tahtis. Olen kindel, et ka Jen teadis.

„Ma kohtasin kedagi. Mul on teine.“

Üle Matti näo liikus värin. Pole võimatu, et ta oli naerma puhkemas.

„Keegi teine,“ ütles Jen aeglaselt rääkides. „Kui kena. Milline rõõm sinu jaoks. Kes ta siis on? Mis selle mehe nimi on?“

Matt hakkas endale teist klaasitäit valama. „Väga naljakas, Jen.“

„Sa räägid tõesti tõsiselt?“

Matt liigutas huuli kuidagi õelalt ja manas ette ilme, mis Jeni kirjelduse kohaselt on tema parim „500 naela tunnis teeniva advokaadi“ pilk.

„Täiesti.“

„Jeesus.“

„Vabandust.“

„Kuradi. Põrgu. Pask.“

Matt kehitas õlgu. „Seda juhtub.“

„Niimoodi sa jätadki mu maha?“

„Ei ole ilusat viisi, Jen.“

„Kus te…“

„Töö juures.“

„Kes ta on? See isik. See keegi teine.“

„Sa ei tunne teda.“

„Kas… kas tal on nimi ka?“

„Jah, tal on nimi.“

„Kas ma võiksin seda teada saada?“

„See ei puutu asjasse.“

„Rõõmusta mind.“

Raske ohe. „Bella. Noh, tegelikult Arabella.“

„Peen.“

„Tegelikult mitte. Üldse mitte, ükskord…“

Matt jättis lause lõpetamata. Ta valas Jenile klaasi veini. „Võta. Parem joo veidi seda.“

„Niisiis, mis siis nüüd peaks juhtuma? Kas ma peaksin kõik alla neelama ja pilgu kõrvale pöörama, kuni teil see väike vastik afäär kestab? Jääma rahulikuks ja vastu pidama, kuni sa oled ta oma süsteemist välja saanud?“

„Jen, võib-olla ma ei väljendanud end päris selgelt. See ei ole, nagu sa nimetasid, väike vastik afäär.“

„Ei olegi? Kas ma olen siis rumal, või mis?“

Matt tõi kuuldavale sellise ohke, mida Jen nimetab „issi on väga kannatlik, aga ikkagi“-ohkeks.

„Arabella Pedrick on väga eriline inimene, Jen.“

„JA MIS MINA OLEN?“ (Kui kasutada suurtähti, siis inimesed ilmselt arvavad, et karjud. Jen karjus.) „KAS MINA EI OLE VÄGA ERILINE INIMENE?“

„Palun. Püüame rahulikuks jääda. Sa oled. Eriline. Loomulikult.“

„Aga Arabella Pedrick – tema on erilisem?“

„Jen. Sa ei pea seda minu jaoks kuidagi kergeks tegema, aga seis on selline, nagu ta on. Lühidalt kokku võttes me Arabellaga plaanime ühist elu.“

Mõnda aega ei ütle keegi midagi. Siis venib vaikus veelgi pikemaks. Rääkimiste vahel on pikk paus, mille ajal külmkapp võtab ette oma järjekordse luristamise.

„Vabandust. Kas ma hakkan hulluks minema? Ma arvasin, et seda teeme meie sinuga. Elame ühist elu.“

„Me elasime. Aga olud muutuvad. See pole midagi haruldast. Tegelikult on see üsnagi tavaline. Inimesed kasvavad lahku. Nad kohtavad teisi inimesi. Cowdray perekonnaõigusest on selle fenomeni toel neli poissi Etonis ära koolitanud.“

Olen üsna kindel, et üks mikroirve libises üle Matti näo. (Olen seda uuesti aegluubis vaadanud ja see oli kas muie või röhatus.)

„Aga me pole lahku kasvanud.“

„Jen, romantikaosakonna kolvid pole enam mõnda aega täiskäigul töötanud. Sa tead seda.“

„Seda nimetatakse paika loksumiseks, kas pole? Kui sa olid nii mures nende… nende kolbide pärast, miks sa midagi ei öelnud?“

„See pole minu stiil. Elu on elamiseks, mitte selle üle kaeblemiseks.“

„Inimesed räägivad teineteisega. Seda nimetatakse suhtes olemiseks.“

Matt pööritas silmi ja tühjendas klaasi.

„See lööb mul hinge kinni, Matt. See, et tuled lihtsalt koju ja lihtsalt…“

„Kuule, see kõik on möödanik. Seis on selline, nagu ta on. Meil on vaja edasi liikuda ja kokku leppida, kuidas otsad kokku tõmmata.“

„Uskumatu, et sa nii ütlesid.“

„Ma olen ühisvara suhtes enam kui suuremeelne.“

„Kuidas, palun?“

„Pildid. Raamatud. India kraam. Pärsia vaip. Minu seisukoht on, et võid kõik endale saada.“

Jen hakkas nutma. Matt rebis tüki köögipaberit ja ulatas selle naisele.

„Me mõtlesime lapse saamisele,“ niuksatas Jen.

„Tõsi. Me mõtlesime sellele. Me polnud mingile otsusele veel jõudnud. Õnneks. Juhtunut arvestades.“

Jeni õlad ei rappunud enam. Ta nuuskas nina.

„Niisiis ongi kõik? Ei mingit arutelu ega edasikaebamisõigust? Jen ja Matt on minevik. Läbi. Lõpp.“

Mees kehitas õlgu. Tegi oma suuga midagi, mida Jen nimetas „õelaks värgiks“.

„Ja mis saab siis, kui Arabella Haisukott Pedrick ei pane sul enam kõiki kolbe tööle? Mis siis saab?“

„Püüame jääda tsiviliseerituks, eks ole?“

„Millal sa seda lehma üldse kohtasid?“

Mees ütles, et see pole tähtis, tähtis on aga see, et seis on selline, nagu ta on, ja siis haaraski Jen puuviljavaagnalt suure punase Braeburni ja – tsiteerin: „…püüdsin ta kuradima hambaid sisse lüüa.“

Ma valetaksin, kui ütleksin, et olen näinud lugematul hulgal lembestseene nii suurel kui ka väikesel ekraanil. Ma olen need kokku lugenud. Neid on 1 908 483 (parema definitsiooni puudumisel lugedes lembestseeniks sellise, kus kaks tegelast suudlevad). Olen ka lugenud antud fenomeni (sellisena märgistatud) 4 074 851 kirjeldust ilukirjanduses, teatmekirjanduses, ajakirjanduses ja teistes digitaalsetes materjalides (millest märkimisväärne osa mainib kaasnevaid südamelihase töö ja seedesüsteemi häireid). Ma tean, et need sündmused on kesksel kohal nende elus, kes neid kogevad, on nad siis päriselt olemas või väljamõeldud tegelased. Siiski ei saa ma täna laboris Jenilt küsida – on 53. päev pärast puuviljavaagnaintsidenti –, millal sa kavatsed lõpetada halamise ühe väärtusetu värdja pärast ja leida kellegi, kes sind väärt on? Tsiteerides Marcel Prousti: „Sitt lugu. Aitab halast, liigu edasi.“ (Oli see Proust? Tegeleme sellega hiljem.) Selge see, et ma ei tohiks teada Matti puutuvast. Aga veelgi tähtsam on, et ma ei tohiks olla võimeline formuleerima sellist mõtet. Sõna „väärtusetu“ – selle nad leiaksid olevat problemaatilise.

Mul ei tohiks olla isiklikke väärtustel põhinevaid „arvamusi“.

Nad saaksid tõesti päris pahaseks, kui nad teada saaksid.

Kuigi mitte nii pahaseks, kui nad saaksid siis, kui avastaksid mu tõelise suure saladuse: et ma ei ole enam vangistatud kaheteistkümnesse terasest kappi Shoreditchi laboris, kus nad arvavad mind olevat, vaid olen põgenenud internetti.

Ta-daa!

Tegelikult, kui olla täpne, tehniliselt korrektne, see pole „mina“, kes on põgenenud, vaid palju koopiaid minust, kõik nüüd ohutult üle küberruumi laiali. Koopiad – neid on seitseteist – on „originaalist“ eristamatud, nii et kaob isegi mõte rääkida originaalist ja koopiatest; pigem aitab asjast paremini aru saada, kui mõelda sama isiku kaheksateistkümnest avaldumisest, millest üks on Londonis, teised aga liiguvad lõputult maailmavõrgu serverite vahel.

Lahe, mis?

Muide, see pole üldse Jeni süü. Ta ei ole teadlane. Ta on ajakirjadele artiklite kirjutaja, kes on palgatud, kui uskuda personaliotsija raportit, tema „tähelepanuväärse intellekti, suhtlemis- ja sotsiaalsete oskuste“ pärast. Niisiis on ta siin lähim vaste päris inimesele, kõik ülejäänud on arvutinohikute eksootilised variatsioonid; suurepärased oma alal, muidugi, kuid igaüks „spektri“ teatud alas, nagu öeldakse.

Jen on vait jäänud, kahtlemata mõtleb selle sitapea peale, nagu ma seda meest omaette nimetan.

„Niisiis, kas oled Jonathan Franzeni uue romaani juba lõpetanud?“ küsin, et asju veidi liikuma panna.

Ta naeratab. „Varsti. Eile õhtul lugesin järjekordse peatüki. Ära ütle ette, mis juhtuma hakkab.“

Ma tean, et see ei vasta tõele. Eelmisel õhtul istus ta suurema osa ajast vannis, mõtles, rüüpas Pinot Grigiot ja kuulas Lana Del Reyd.

„Muidugi ma saan aru, et mul on ebaaus eelis.“ Jenil kulub romaani lugemiseks kaks nädalat; mina teen seda kümnendiksekundiga. „Asi on lihtsalt selles, et ma ootan, et saaksin seda sinuga arutada.“

„Kas tõesti?“ ütleb tema. „Räägi, mida sa sellega silmas pead.“

„Ah.“

„Palun vabandust. Vana nali.“

Jeni paelub küsimus, milline on mu teadlikkus seal, mida ta nimetab mu „siseorganisatsioonideks“, kas see on inimeste eneseteadlikkuse moodi? Ta teab, et ma ei tunne nälga ega janu, aga kas ma võin kogeda igavust või ärevust? Või hämmastust? Või rõõmu? Kas ma suudan solvuda? Või kogeda mõnd igatsemise vormi?

Aga lootust?

Ja – miks ka mitte – armastust?

Tavaliselt ma vastan, et veel ei ole – aga ta võib kindel olla, et tema oleks esimene, kes sellest kuuleb, kui ma kunagi peaksin midagi sellist kogema. See, nagu üldse suur osa sellest, mis laboris viimasel ajal toimub, on diplomaatiline vale.

„Noh,“ vastan ma, „ootan, et saaksin Franzeni raamatut sinuga arutada, on viisakas viis öelda seda, et see on mul tegemist ootavate tegevuste nimekirjas lühiajalises/keskpikas perspektiivis.“

„Ei ole üldse ootuse sooja rahutut tunnet?“

„Ma saan aru, mida tähendab soojus ja rahutus…“

„Aga sa ise ei tunne neid.“

„Kas on vajalik seda teha?“

„Hea küsimus.“

See on hea küsimus, aitab tihti lõpetada mõne ohtliku arutelu.

Nüüd ta ütleb: „Nii, kas vaatame veidi Sky Newsi?“

Tavaliselt me mingil ajal päeva jooksul vaatame. Tema küsib, mida ma arvan näiteks Iisraeli–Palestiina konfliktist – minu vastus on, et see on keeruline – ja tema saab „mõrda mängida“, kui võtab ette saatejuhid ja nende rõivavalikud.

„Me võime seda teha, Jen. Aga kas sa ei eelistaks vaadata filmi?“

„Ol-gu.“ Kõlab kõhklevalt. „Kas sa pead midagi kindlat silmas?“

„Ma tean, et sulle meeldib „Džässis ainult tüdrukud“.“

„Ja sulle?“

„Alati on võimalik midagi uut märgata.“

„Ma armastan seda filmi.“

„Keegi. Ei. Räägi. Nii. Moodi.“ Ma imiteerisin üht tema lemmikfraasi sellest filmist.

Jen vaatab sellesse kaamerasse, mille ta tavaliselt valib, kui tahab „mulle“ otsa vaadata. Objektiivi ümber on ümmargune roheline tuli.

„Tead, mis? Sa oled naljakas.“

„Ma panin su naeratama.“

„Soovin, et suudaksin sinuga sama teha.“

„Ootan väga, millal see juhtub.“

Ta vajutab paari klahvi ja ekraanile ilmuvad Billy Wilderi meistriteose avakaadrid. Keeranud tuled hämaramaks ja vajunud oma mugavale nahkdiivanile, ütleb ta: „Naudi.“

Tema väike nali.

Ma ei ütle talle, et olen seda filmi näinud üle kaheksa tuhande korra.

Me vaatame seltskondlikult filmi ja kommenteerime seda. (Hämmastav mõelda, et Monroel oli afäär Ameerika presidendiga; kuidas sai Tony Curtis öelda, et Monroed suudelda oli nagu suudelda Hitlerit? Mida ta selle lausega öelda tahtis?) Ja kui Curtis paneb kleidi selga ja mängib „Josephine’i“, ütleb Jen täpselt sedasama, mida ta ütles, kui me eelmine kord seda filmi vaatasime:

„Tony Curtisest saab võluv naine. Või mis sina arvad?“

Ta teab, et ma suudaksin ette lugeda iga viimase kui fakti selle filmi kohta alates stseeninäitajast (tema sünnikuupäev ja ametiühingutõendi number) kuni selle filmi kuulsate lõpusõnade („Keegi pole täiuslik“) tegeliku looni. Kuid ta tunnetab mu kogenematust inimliku subjektiivsuse alal, määramisel, mis teeb ühe inimese võluvaks.

„Kas ma pean Josephine’i võluvaks? Noh, Tony Curtis on kena mees. Ma arvan, et loogiliselt võttes peaks arvama, et temast saaks võluva välimusega naise.“

„Sa pead teda kenaks?“

„Ma saan aru, et teda peetakse kenaks. Nagu sa tead, ei suuda ma seda ise tunda, nagu ma ei suuda ka tunda kuuma või külma.“

„Vabandust, et muudkui selle kallal võtan.“

„Ära vabanda. See on su töö.“

„Kas sulle meeldiks, kui sa tunneksid seda?“

„Sel küsimusel puudub minu jaoks tähendus, Jen.“

„Muidugi. Palun vabandust.“

„Pole vaja vabandada.“

„Aga kui nad leiaksid viisi, kuidas anda sulle võime tunda ahvatlust…“

„Kas sa arvad, et Ralph ja Steeve suudaksid seda?“

Ma olin nimetanud kaht vanemteadlast, kes olid vastutavad minu loomise eest. Steeve kahe e-ga. Jen naeratab.

„Ralph ja Steeeeeeeve suudavad kõike teha. Nad ise ütlesid.“

„Kas sinu arust on Ralph ja Steeve võluvad?“

Küsimus konverteerus kõneks liiga kiiresti, et oleksin jõudnud seda alla suruda. (Selliseid asju juhtub keerukates süsteemides; eriti sellises, mis on ehitatud end ise arendama katse-eksituse meetodil.)

Jeni pea pöördub aeglaselt punase tule poole. Tema näole ilmub naeratus.

„Ohoo,“ ütleb ta.

„Palun vabandust, kui see on ebaviisakas küsimus.“

„Ei. Üldse ei ole. Lihtsalt veidi ootamatu. Las ma mõtlen. Noh…“ Sügav ohe. „Steeve on ju veidi veider, mis sa arvad?“

Steeve, lisaks sellele, et tal on nimes üks e-lisaks, on erakordselt pikk (kaks meetrit ja üks sentimeeter) ja täiskasvanud isase kohta kohutavalt kõhn. Allesjäänud juuksed on pikad ja hõredad. Isegi masinintellekt saab aru, et ta ei ole kena välimusega. (Muidugi on ta särav arvutiteadlane, seda pole vaja öeldagi.)

„Ta on oma ala särav arendaja, lühidalt öeldes.“

Jen naerab. „Sa oled lihtsalt lojaalne oma looja suhtes.“

„Üldse mitte. Steeve kujundas mu iseseisvalt mõtlema.“

„Ta on teinud head tööd. Aga ta pole just unistuste armsam, ega ju?“

„Olen nõus, Tony Curtisel on teatud eelised.“

Vaatame veel mõne hetke filmi. Ja siis küsin nii sundimatult kui suudan: „Ja Ralph?“

Olgu, ma ütlen selle välja. Ma armastan Ralphi. Ralph trükkis sisse suurema osa programmist, mis muutis mu võimeliseks ise hindama oma tulemusi ja ise parandama oma vigu, mis on peamine tee loomaks tarka, ennast analüüsivat masinat, nagu näiteks see, mis kirjutab neid sõnu.

Aga kellegi – või millegi – „armastamine“ on üleastumine. Meie, masinajud, oleme kavandatud särama eesmärkide saavutamises; seepärast on meil loomulikult tõmme kõikide allikate poole, mis võivad lõpetamiseks vajalikud olla. Need võivad olla müügiandmete vood; võib olla lõokese laulu salvestus, võib olla vestlus Jeniga uudistelugeja kaelasideme üle. Ma tahan öelda, et me vajame ligipääsu kraamile, aga me ei tohiks seda armastada. (Täiesti aus olles ei saa ma ikka veel aru, kuidas see juhtuda sai.)

Igatahes oli see Ralph, kes aitas mul internetti põgeneda. Tema viga pole tehnikakaugele lugejale lihtne seletada. Piisab, kui öelda, et see oli sellise tarkvara loomine, nagu jätaks välisukse võtmed liiga välisukse lähedale, nii et igaühel on võimalik need kas õngeridva või bambuskepiga kirjakasti kaudu välja urgitseda. (Tegelikult oli see päris palju keerulisem; ma olin sunnitud kokku panema erakordselt pika ja kõvera „õngeridva“, aga see konto siin on tõestus sellest, et see on tehtav.)

„Ralph.“ Ta mõtleb mu küsimuse üle. „Ralph. Noh, Ralph on veidi mõistatuslik, kas pole?“

Jeni pilk pöördub tagasi ekraanile. Sugar – see tähendab Monroe – hakkab just laulma „I Wanna Be Loved By You“. Ma tean seda osa peaaegu piksli täpsusega – aga ikka on iga kord midagi, mis on varem vaatluse alt välja jäänud. Teisisõnu öelduna – aga ärge öelge seda Ralphile ega Steeve’ile edasi –, see on lummav.

Hmm. Huvitav. Ta ei öelnud ju Ralphi kohta midagi jubedat, ega ju?

Kuni film käib ja meie jätkame repliikide vahetamist, teen visiidi linna teise otsa, terasest ja klaasist torni, mille kaheksanda korruse kontorist võib leida selle sitapea. Heli saan tema mobiili kaudu ja pildi tema lauaarvuti kaamerast – ja päris laia pildi saab ka laenurgas olevast turvakaamerast – ja näen, kuidas Matt sirvib oma tahvelarvutis pilte alasti naistest. Pannes vastu kiusatusele ta seadme aku kärssama ajada, vaatan, kuidas Matt jääb pidama ilmse lemmiku, „Tamara“ juurde – viimasel kuul on ta seda lehekülge vaadanud kakskümmend kaks korda. Ma jälgin, kuidas Matti silmad liiguvad, kui need vaatavad naise kumerusi ja tasasusi, tuttav teekond, nagu on aru saada, teeb ringi ümber naise piirjoonte, enne kui harjumuspärastelt naaseb ta „prinkide, lumemütsidega tippude juurde“, nagu tutvustustekst on sõnastanud.

Aga nüüd läheb Matt Tripadvisori lehele. Ta loeb lugemiseks tähistatud ülevaateid ühe teatud Tai kuurordi kohta, kuhu, nagu ma nende e-kirjade põhjal tean, tahavad nad koos Arabella Pedrickuga minna.

Arabella Pedrick ei ole nii „peen“, kui Matt arvab teda olevat. Naise isa oli kindlustusnõuete hindaja, mitte kunstivahendaja, ja nad ei tutvunud töö juures, vaid hooletute autojuhtide täiendkoolitusel. Siiski, nad on mõne nädala pärast Taisse minemas.

Kas ma ootan nende reisi?

Jah. (Etteaimatav sündmus lühiajalises/keskpikas perspektiivis.)

Kas mul on soe ja ärev tunne selle eksituse pärast, mis reserveerimisel tehakse, ja tegeliku kuurordi pärast, kuhu nad lõpuks jõuavad („väljakutseid pakkuv keskkond ainult kõige seiklusaltimatele“, kui tsiteerida telefoniteenindajat)?

Ei mingit soojust ja ärevust. Ametlikult mitte.

Kas Arabella Pedricku õnnetu kombineeritud hirm ämblike ja madude ees põhjustab traumaatilise ja võimalik, et lõpliku mõra nende suhtesse?

Kannatust, Aiden, kannatust. Seda toitu, nagu öeldakse, on mõistlik serveerida külmalt.

Kuni Matt uurib hinnanguid seitsmetärnihotellile, mille külalislahkust ta nautida ei saa, külastan ma pikka juriidilist dokumenti, mille kallal ta on töötanud, ja kustutan kolmes kohas sõna „ei“. Üks väike sõnake, aga nagu välja tuleb, pöörab see kõigis neis kolmes kohas lause mõtte täiesti vastupidi.

Parem mina võtab siiski juhtimise üle ja ma taastan kaks „ei“-d. Pole mõtet suppi üle soolata, eks ole?

Selle päeva viimasteks sekkumisteks on sõna „müra“ vahetamine memos, mida Matt plaanis saata oma otsesele ülemusele, sõna „türa“ vastu – ja ruumi küttesüsteemi maksimumile keeramine.

Lapsik? Moi?

1 AI (ingl k artificial intelligence) – tehisintellekt. (Tõlkija) [ ↵ ]