Читать книгу ÕNN. Romantiline põnevik tehisintellektist - P. Z. Reizin - Страница 7

Tore päev töö juures. Pärastlõuna veetsin koos Aideniga „Džässis ainult tüdrukuid“ vaadates. Ta on tehisintellekt, keda me treenime inimestega rääkima. Tehniliselt võttes pole ta mees ega naine. Masinana on ta sooneutraalne. Soovaba. Räägin temast kui mehest ainult seepärast, et ta kõnesüntesaator on seatud mehe häälele. Ma võin ta naisehäälseks keerata – tegelikult mul isegi soovitatakse seda teha, et „Aiden saaks töötunde mõlemas modaalsuses –, aga ma eelistan tema mehehäält. See on rahulik, isegi natuke hüpnootiline. Ma olen sellele seadistanud kerge uelsi aktsendi, mis tundub talle sobivat. Igatahes on kenam kutsuda teda „temaks“ kui „selleks“.

Ja ma pean lõpetama ka tema „treenimisest“ rääkimise. Tegelikult ta treenib end ise. Ma ei pea parandama ühtki tema harvadest vigadest, ta tabab need ise ära.

See tabab.

Mis iganes.

Igatahes vaatame me filmi, kui mu mobiil annab märku meili saabumisest. Kiri on Urilt, Iisraelis sündinud ja LA-s elavalt kröösuselt, kellele see labor kuulub. Tal on plaanis Londonist läbi sõita, niisiis kas saaksin mina (ja veel mõned Aideni tiimi nimetamata liikmed) kohtuda temaga dringil ühes valusalt trendikas baaris Hoxtonis, et „rääkida avatud ja struktureerimata viisil sellest, kuidas projekt edeneb“. Ja, muide, ära räägi sellest kellelegi ja palun kustuta pärast lugemist.

Päris kummaline, aga ilmselgelt on tegu Uriga – räägitakse, et tal pole kombeks tavalisi koosolekuid pidada, kuigi ma pole seda kutti kunagi kohanud. Ei suuda ette kujutada, kes seal veel on. Ilmselt Steeeeeve, küürus zombi, kes aitas Aidenit luua; ja see teine, kurb Ralph oma arktiliselt valge nahaga. Ma ei suuda ka ette kujutada, miks mind sinna vaja on; ma ju ei tea, kuidas Aiden töötab ega midagi. Ainus, mida ma neile öelda oskan, on see, et suurema osa ajast olen ma unustanud, et räägin „kellegagi“, keda pole tegelikult olemas.

Uriga kohtumine on tuleval reedel; täna õhtul aga saan ma kokku Ingridiga, oma sõbraga juba ülikooli ajast, Café Koha’s, meie lemmikus hämaras veinibaaris, mis on Leicesteri väljaku metroojaama läheduses.

(Kui ma ütlesin Aidenile, et kohtun Ingridiga – vahel ma lobisen temaga elust väljaspool laborit –, nimetasin oma vana sõpra „ässaks“.

„Mida? Ta on nelinurkne, lapik ja paberist?“

Ingrid arvas, et on naljakas, et AI oskab nalja teha.)

„Nii, kas oled temaga rääkinud?“ küsib Ingrid. „Pärast õunaõgimise episoodi?“

Tema juba ümbernurgajuttu ei aja.

„Ainult selleks, et tema asju tagastada.“

„Mina oleksin kõik prügikotti ajanud ja tänavale tõstnud.“

„Oli ülikond, mõned särgid. Kui ta neile järele tuli. Nii rumal. Ma püüdsin teda kinni hoida. Et rääkida…“

„Jen, sa ei tohiks…“

„Kõik on korras.“ Ma kulistan mõne veinisõõmu, et jätkata. „Ta ütles, et tal pole aega. Tal olid teatripiletid. Ja üldse, millest meil rääkida oleks, sest seis…“

„Ta ei öelnud seda!“

„Ütles. Ta tõepoolest ütles, et seis on selline, nagu ta on.“

„Jeesus. Milline absoluutne sitapea.“

„Asi, millest ma üle ei saa, mõte, mille juurde ma ikka tagasi tulen, nagu koer oma okse juurde… on see, et meil tundus kõik kulgevat nii kenasti.“

„Kulgemine.“

„Sile meri. Ei mingeid tormipilvi.“

„Kui välja arvata teatud ilmetus seksiosakonnas.“

„Me olime koos kaks aastat, Ing. Pärast kaht aastat ei ole inimesed nagu jänesed. Tahan öelda, sina ja Rupert…“

„Ei. Ei, muidugi mitte. Aga me võtame ette nädalavahetusi. Armsad maahotellid. Lossid ja nii edasi. Ükskord olime tuuleveskis. Väga romantiline.“

Ma pole kindel, kas tahan kuulda seda, mida juristid nimetavad lähemateks üksikasjadeks, seepärast küsin: „Kas sulle üldse kunagi meeldis Matt?“

„Kui aus olla, siis mitte eriti. Need silmad. Tema julm valitsejalik pilk.“

„Alguses ma mõtlesin, et see näitab meisterlikkust.“

Me itsitame.

„Ta oli külm sitapea, Jen.“

„Mis see minu kohta ütleb, et ta mulle meeldis?“

„Sinu kohta? Võib-olla seda, et oled jõudnud raskesse ikka. Meri oli sile, võis olla võimalik, et ta on sobiv pikemaks reisiks. Aga sa ei mõelnud sellele, mis sulle tegelikult tema juures meeldib. Tead, mingis mõttes võib öelda, et ta tegi sulle nüüd teene.“

„Ma ei tunne küll sedamoodi.“

„Ei, ta tõesti tegi. Kuni sa temaga olid, ei olnud sul mingit võimalust kohtuda sinu jaoks õige inimesega.“

„Temal see kuidagi õnnestus.“

„Mehed on nagu koerad, Jen. Isegi Rupert.“

„Aga Rupert ei teeks…“

„Ei, ei teeks. Aga teiste naiste märkamine on normaalne, see on isegi tervislik. Nagu Rupert ütleb, ei tähenda dieedil olek seda, et ei tohiks menüüd vaadata.“

„Aga siiski, kui ta…“

„Kui ta kasvõi näkitseks, teeksin ta keradest endale kõrvarõngad.“

Me naerame. Meie klaasidesse voolab veel Tšiili Sauvignon Blanci.

„Tead, keda sul vaja on, Jen?“

„Keda?“

„Täiskasvanut. Neljakümnendate alguses. Võib-olla ka keskel. Võib-olla kedagi, kes on olnud abielus ja see abielu on sussid püsti visanud. Mõnd haavatud tiivaga lindu. Kelle soontes voolab veri, mitte jäävesi.“

„Oo, mulle meeldib see kirjeldus. Mis selle mehe nimi on?“

„Ei tea. Douglas!“

„Douglas?“

„Tal on nukker naeratus. Ja ilusad käed. Ja ta teeb ise mööblit ja võib-olla on tal lapsed ja ta riist on nagu meriangerjas!“

„Ingrid!“

„Mida?“

„Ma arvan, et see ettekandja kuulis sind.“

Kui koju jõuan, ootab mind Facebookis sõnum Rosylt. See ei ole halb aeg rääkimiseks – minul hilisõhtu, temal hiline pärastlõuna –, niisiis kriban vastuse. Räägin talle oma õhtust, sest Rosy igatseb kuulda lugusid Vanast Rõõmsast Londoni Linnast, nagu ta seda väljendab.

Ingrid arvab, et peaksin kohtuma kellegagi, kelle nimi on Douglas ja kel on nukker naeratus ja ilusad käed. See mees teeb ise mööblit.

Kõlab lahedalt. Millal te kokku saate?

Ei kunagi. Ingrid mõtles ta välja.

Kahju. Mulle meeldis tema kirjeldus.

Mulle ka. Mulle kuluksid mõned uued riiulid ära.

Hahaa. Aga Ingridil on õigus. Sa oled väärt kedagi suurepärast. Ja sa leiad nad. Õigemini, nemad leiavad sinu.

Sa usud seda?

Te leiate teineteist.

Jeeh, muidugi. Nagu sina ja Larry Waitrose’is #vedamine #maguselu #skeptiline

Sa ei tohi seda otsida, Jen. See juhtub vaid siis, kui sa ei otsi. Ainus, mida sa teha saad, on see, et sa ei istu üksinda toas.

Hm. Ma ütlen sulle, mida ma kindlasti usun. Et sa tunned õige inimese ära selle järgi, et ta laulab laulu, mida ainult sina kuuled.

Oscar Wilde?

Lugesin seda Twitterist.

Kas Matt laulis su peas?

Võib-olla ühe korra. Ei mäleta. Aga Larry?

Larry laulab autos. Tüdrukud käsivad tal suu pidada.

Kui vestlus lõpeb, leian, et Matt on saatnud meili. Väga „mattilik“ suhtlusstiil. Ta küsib, kas ma tean midagi ülekandest, mille ta on ilmselt teinud feministlikule grupile Lancasteris. Kaks tuhat naela. Tema ja pank otsivad eksituse põhjust „jõuliselt“ ja panga turvainimesed soovitasid tal kontrollida kõiki, kel võis hiljuti olla ligipääs tema internetipangale. Ta lisab, et tal on olnud töö juures kehv päev põhjustel, mida ta ei täpsusta, ja „tõeliselt sita nädala tipuks“ on maksuamet ta välja valinud rutiinseks maksukontrolliks. Nagu see peaks mind huvitama. Tema nime valis arvuti välja juhuslikult. Nad tahavad näha kõiki tema viimase viie aasta andmeid. Kui tsiteerida Matti firma raamatupidamisosakonnas töötavat Forbicheri, võib protsessi kirjeldada kui „krobelise luuavarrega persekeeramist, ainult et lõbu on vähem“.

Kas ta tõesti tunneb end oma käitumise pärast süüdi ja seepärast räägib mulle lugusid sellest, kuidas kuri saatus teda kiusab?

Ära ole rumal. Pannes vastu tungile tippida HA-HA-HAA, vastan ma lihtsalt: „Ma ei tea sellest midagi. Ei oska aidata. Mul on kahju.“

See kõik on tõde.

Välja arvatud see, mis puudutab kahju tundmist.