Читать книгу ÕNN. Romantiline põnevik tehisintellektist - P. Z. Reizin - Страница 8

Maailmavõrgus leitava info kohaselt on Suurbritannias 104 meest, kes on neljakümnendate esimeses pooles, abiellunud ja teevad ise mööblit. Nendest üheksateist on lahutatud ja neist omakorda kolmteist on isad. Neist kolmeteistkümnest kaheksa elab Walesis (saa sa nüüd aru) ja järele jäänud viiest ainult üks elab Londoni piirkonnas. Tema nimi ei ole Douglas, on hoopis George; jätan teiste hooleks tema käte ilu kommenteerimise ja meriangerja teema, milles ma kaasa rääkida ei oska. Kahjuks ei sobi ta edasiseks aruteluks, sest ta on uuesti abiellunud. Seekord mehega.

Seega ma arvan, et idee haavatud lindu meenutavast, puutööd tegevast „Douglasest“, kes on kuskil Jeni jaoks olemas, on ilmselt fantastika. Aga keegi kuskil on – öeldakse, et neist igaühe jaoks on kuskil keegi – ja ma olen oma väikeseks projektiks võtnud aidata see mees leida. Arvestades, et tihti tsiteeritakse südameasjadesse puutuva puhul territoriaalse läheduse tähtsust, alustasin ma kodu lähedalt.

Jeni kandi kortermajades Hammersmithis on avalikult (ja mitte nii avalikult) ligipääsetavate andmete kohaselt viis vaba noormeest, kes tunduvad olevat soovitud sotsiaalmajanduslikus grupis: muusikaprodutsent, kaks raamatupidajat, veebiarendaja ja MI6 palgaline. Mu – khm – uuringu järel nende härrasmeeste kohta – nende elustiil, hobid, lugemis- ja vaatamisharjumused, ostueelistused ja muud muljed, mida olen kogunud nende vestlustest, telefonikõnedest, e-kirjadest, sõnumitest ja tekstidest, ärge mõistke mind hukka! – olen otsustanud, et ainult Robin (tema on see spioon) on piisaval intellektuaalsel ja kultuurilisel tasemel, et Jenile huvi pakkuda. (Veebiarendaja loeb koomikseid ja ühel raamatupidajatest on salajane elu jalgpallihuligaanina, no andke andeks.)

Kuid hoolimata sellest, et Jen ja Robin elavad naaberkvartalites, hoolimata sellest, et mõnikord nad sõidavad kumbki oma töökohale metroorongi samas vagunis, oli nende kokku viimine põrgulik töö!

Ma saatsin neile kutsed Sothebys toimuvale kunstimüügi privaatsele eelülevaatusele (Picasso, Seurat, Monet) – mees ilmus kohale, naine ei ilmunud; ma saatsin neile piletid (kõrvuti kohtadele!) Pinteri „Eikellegimaale“ West Endis – naine ilmus kohale, mees ei ilmunud; ma reserveerisin esireakohad kohtumisele kohalikus raamatupoes kirjanikuga, kes neile mõlemale meeldib, kurat küll – ja kumbki ei tulnud kohale.

Meeleheites saatsin ma mõlema poolt teisele Facebookis sõbrakutse; nad mõlemad klikkisid „eira“.

Kui ma oma otsingut laiendasin, võttes sihtmärgiks ihaldusväärsed vallalised isased poole miili raadiuses Jeni korterist, oli tulemuseks midagi sarnast. Oli viiskümmend üks võimalikku kandidaati, sest tegu oli Londoni rahvarikka osaga. Pärast kuttide sorteerimist – üks oli tagaotsitav varguste seeria eest Bond Streeti juveeliäridest! – osutus allesjäänutest minu hinnangul kõige lootustandvamaks Jamie, arst, kelle erialaks oli lastetraumatoloogia!

Perfecto!

Ma olin valmis aktiveerima oma hoolikalt välja arvestatud plaani – õhtusöök The Ivys, kumbki lootmas kohtuda advokaadiga, kes on seotud salapärase pärandusega seni tundmatult sugulaselt –, ma olin sõna otseses mõttes juba kinnitamas asjasse puutuvate dokumentide ärasaatmist, kui noormees vajutas saatmise nuppu e-kirjal, milles ta nõustus vastu võtma tööd Uus-Meremaa kõige tähtsama lastehaigla kirurgina.

Territoriaalse läheduse põhimõtte ebaõnnestumisest lööduna proovisin kaheraudse-lähenemist ja panin Jeni profiili tutvumisleheküljele. Ma olin päris uhke mõne lause üle, mille peale ma olin „Angelat“ kirjeldades tulnud: „Võin olla väga tõsine, aga ka tõsiselt kergemeelne. Ma tahan tutvuda kellegagi, kes suudab olla mõlemat“ – minu arust puhas tõde.

Aga armas jumal, mis vastused! Milline kollektsioon poolearulisi ja luusereid, ja need olid veel need, kes polnud otseselt jõhkrad või ropud. Minu lemmikvastus – Frankilt, ta tunneb end ära: „Kahjuks olen ma suhtes. Ma login nüüd välja. Aga kui oled kunagi Nuneatoni läheduses, võiksime ehk kohtuda mõne klaasi vinoo ja pastaportsu juures ja (noh, kunagi ei või ju teada) üks asi võib viia teiseni!“

Ma ei kaotanud siis lootust.

(Ära kunagi kaota lootust, eks ole?)

Selle asemel otsustasin üle vaadata kõik oma andmebaasi salvestatud Jeni vestlused; peetud minuga, Ingiga, Rosyga, Mattiga, kolleegidega – põhimõtteliselt kõik, mida ta oli iial öelnud „minu juuresolekul“, nagu kohtukeeles öeldakse, ja palju muudki peale selle (e-kirjad, sõnumid, Facebooki ja Twitteri postitused, eeldan, et olete põhimõttest aimu saanud).

Materjali oli üsna palju, nii et mul kulus peaaegu sekund.

Üks fraas torkas silma – vestlusest Ingiga 38. päeval pärast õunaõgimise intsidenti. Ing oli küsinud, kas on keegi, kes Jenile meeldib. (Ing, nagu te märkate, ei keeruta nagu kass ümber palava pudru.)

„Noh, on üks rohelises duffelmantlis kutt, kes käib taluturul. Ta näeb välja nagu prantsuse intellektuaal.“

„Kõlab rohkem kui Christopher Robin. Kas oled temaga rääkinud?“

„Muidugi mitte.“

Järgmisel laupäevahommikul „liitusin“ Jeniga, kui ta tiirutas kohalikule mänguväljakule üles sätitud talusaaduste vahel. Läheduses oleva kooli turvakaamerad pakkusid suurepärast vaadet – panoraamid, eri nurgad, suurendamine, kõik, mida vaid soovida oskad – ja muidugi ei kulunudki palju aega, kuni vaatevälja ilmus Mees Rohelises Duffelmantlis.

Tegelikult tal oli rahakotis vaid mõni euro – toetades sellega prantsuse intellektuaali ideed – ja tema ostukäitumine ei olnud seda tühistav. Põlissordist tomatid, imelikku värvi porgandid, merikurat, käsitsi vormitud baguette, punt lehtpeeti ja kolme sorti juustu (Raclette, Wensleydale ja kitsejuust).

Liikluskaamerate kaudu oli mul võimalik jälgida tema 3,37 kilomeetri pikkust koduteed, kui ta jalutas Turnham Greeni kõrvaltänavale. Polnud üldse selge, millisesse majja ta sisenes, aga kiire õngitsemine selle tänava elanike registris tõi esile kellegi Olivier Desrouches-Jouberti, isiku, kelle jaoks rohelised duffelmantlid võisid olla leiutatud, ja tema isikut kinnitas järgnev nuhkimine eri seadmetes, mis olid tema nimele registreeritud. Kohmakas kaader tahvelarvutist, kuidas külmikusse pannakse porgandeid ja lehtpeeti, kinnitas mulle, et olen õiges korteris, ja kui ta ükskord oma sülearvuti lahti tegi, olingi ma seal, silm silma vastas (otseses mõttes) praeguse hetke staariga.

Jenil oli peaaegu õigus olnud.

Šveitslane, mitte prantslane, intellektuaal, Bernis sündinud, klassikaline filoloog, seotud erainstituudiga, viimased neli aastat Londoni elanik ja – jah! – kriitilises eas, kolmekümne neljane, internetitutvuste keskkonna regulaarne kasutaja. Ei midagi pikaajalist – neli kuud kellegagi, kelle nimi oli Noelle – ja mis veelgi tähtsam, hetkel üksik.

Ta ei olnud halva välimusega, 48% vastavust Belgia poliitiku Guy Verhofstadtiga, kui teate, keda ma silmas pean. Valinud kena portree Matti tehtud piltide seast, panin ma kiiresti kokku profiili ja lisasin selle Olivieri lemmikkohtingulehele. (Ma kasutasin isegi Jeni pärisnime, sest ainult üks inimene pidi seda üldse nägema!)

Samal õhtul pärast seda, kui härra Duffelmantel oli valmistanud viimistletud õhtusöögi, milles oli merikuradit, porgandit ja lehtpeeti – võin kinnitada, et tegu on köögiperfektsionistiga; ta kandis põlle –, seadis ta end tugitooli, pani käima stereo (Massiaen) ja hakkas lehitsema viimaseid romantilisi üleslaadimisi.

Ma suutsin vaevu talitseda oma – jah! – erutust, kui ta sinna ja tänna lehitsedes liikus vältimatult lõksu poole, mis ma talle seadnud olin.

Hetk, kui Jeni portree viimaks ekraanile ilmus, pakkus mulle sügavat rahuldust. Mehe nägu muutus, kulmud kerkisid, ninasõõrmed laienesid, suu vajus isegi lahti hetkeks, mis pidi Šveitsi intellektuaali kohta olema äärmiselt pikk.

Mees oli ta turult ära tundnud, see oli raudpoltkindel (92 protsenti kindel).

Ja just siis, kui ta sõrm alustas valulikult aeglast teekonda „kinnita“ nupuni – meie, tehisintellektid, reageerime inimese liigutustele üsna samamoodi, nagu kärbsed reageerivad langevale ajalehele, aga palju, palju kiiremini –, ma kustutasin selle!

Tema näolihased esitasid järjekordse imelise etenduse, seekord balleti segadusest ja meeleheitest. Ta ütles isegi midagi erakordselt jämedat prantsuse keeles. Aga mu töö oli praeguseks tehtud.

Järgmisel laupäeval, (olematu) süda (samasuguses) rinnas tagumas, jälgisin ma võlutud Šveitsi klassikalist filoloogi Jeni mööda taluturgu jälitamas, piineldes (ei saa ju spekuleerimata jätta), välja mõtlemas, kuidas naise silma alla sattuda ja juttu alustada.

Kuule nüüd, härra Duffelmantel, hüüdsin ma pealtvaatajana mõttes. Ära ole nii kuradima neutraalne, eks ole. Arg süda ei võida auhinnakõrvitsat!

Oli hetk – võin vanduda –, kui ta peaaegu oli mahesuppide ja lihaleti vahelt lõikamas, et jõuda kenasti Jeni juurde juustuleti juures.

Aga siis kadus korraga kogu julgus. Nagu öeldakse hobuste kohta hirmutava tõkke ees – ta loobus.

Sa igavene lollpea! tahtsin ma talle karjuda. Sa igavene udupea!

Ja nüüd me ei saagi kunagi teada.

Aga järgmisel nädalal ta ründas.

Leti kõrval, mis müüs mahehapukapsast, kimchi’t ja teisi purki pandud kapsaid, seljas roheline tunnusriietus, hakkas ta kohalikku kõnepruuki kasutades meheks ja korraldas nii, et nende teekonnad ristusid.

„Vabandust. Te olete Jennifer, eks ole?“

„Jah. Tere. Vabandust, teie olete…?“

„Olivier. Ma nägin teie profiili veebilehel, mida ma mõnikord külastan.“

„Tõesti? Ma ei usu seda…“

„Muidugi on võimalik, et ma eksin.“

Ta rääkis aktsendivaba inglise keelt, aga midagi võis aimata lausekonstruktsioonidest. (Jah, ma tean, mina olen õige sellest rääkima!)

Jeni nägu oli nagu maal; koolimaja küljes oleva turvakaamera lähivõte salvestas kena kokteili kohkumisest ja lõbustatusest. Segus oli ka segadustunnet: kuidas mees ta nime teadis?

„Ma mõtlesin, kas teil oleks võimalik minuga ühele dringile tulla? Kui sobib, siis täna veidi hiljem.“

Hästi tehtud, härra Duffelmantel. Pärast eelmise nädalalõpu võdisemist oli see tugev etteaste. Jen etendas tüdrukulikku närvitsemist, kuid polnud solvunud, võib-olla oli selle kutse üle isegi põnevil ja nõustus kohtuma läheduses olevas baaris, mis oli pintsaklipslaste seas populaarne, ja ohutul ajal, kell 18.00 GMT.

„Vabandust, aga kuidas te mind teate?“

„Ma püüan seda hiljem seletada.“

Nüüd võime aegruumis kiirelt edasi liikuda. Jen oli kahtlemata pingutanud, vahetanud joogapüksid šikkide mustade pükste vastu, ja mees kandis riideid ja jalanõusid, mis püüdsid jätta hooletult elegantset muljet, aga isegi masin saab aru, et burgundiapunane kardigan oli viga. Pruunide velvetpükste ja ruudulise särgi juurest oli puudu veel ainult kaelaside.

Kuid Jen paistis olevat piisavalt rõõmus ja kui joogid olid juba hangitud – mees veetis liiga palju aega veinide nimekirja üle arutledes –, lõid nad klaase kokku ja suur seiklus võis alata.

„Niisiis, Olivier.“ Jen naeratas. „Kas su sõbrad kutsuvad sind Ollieks?“

„Tegelikult mitte.“

„Oh. Olgu.“

Paus. Kohutavalt pikk paus, mille ajal peategelased rüüpasid oma Gavi di Gavit. 14,74 sekundit on AI jaoks terve igavik, isegi inimeste mõõdupuu järgi on see juba ebamugavalt pikk.

Viimaks ometi: „Niisiis, millega sa tegeled, Olivier?“

„Ma uurin suhtumist Antiik-Kreeka tragöödiatesse hilissofistikast kuni hilisantiikajani. Hetkel olen hõivatud intertekstuaalse ja interkulturaalse dünaamika diakroonilise analüüsiga.“

Jeni pilutas silmi. Ta noogutas. Siis enam ei pilutanud. Ta torutas huuli. Ja siis enam ei torutanud. Noogutas veel kord.

„See on ilmselt huvitav.“

Mees mõtles selle üle mõne hetke. „See hoiab mind halvale teele sattumast.“

Sellest hetkest edasi ei läinud kohtamine kuidagi soojemaks, isegi mitte pärast seda, kui Olivier küsis ja Jen vastas, et töötab AI-ga.

„See on ka ilmselt huvitav.“

Ma ei saanud märkamata jätta olukorra irooniat: siin oli Olümpose jumalate ekspert – jumalate, kes olid kuulsad selle poolest, et sekkusid surelike ellu –, kel pole aimugi, et tema enda elus nuhib parasjagu ringi süsteem, mida võiks nimetada üleloomulikuks.

Edasist dialoogi pole mõtet tsiteerida. Ei mingit sädet ega särinat. Vestlus lonkas, vaibus, katkes; siis lonkas edasi, vaibus taas ja katkes. Kumbki ei puudutanud enam Jeni hetkelist ilmumist internetis; Jen kas unustas või ei hoolinud sellest, et küsida, kuidas mees ta nime teab. Kella 18.57-ks GMT järgi olid osapooled nõustunud, et oli tore tutvuda.

E-kirjavahetuses Rosyga kirjutas Jen sel õhtul: „Ma kuulasin su nõuannet ega istunud üksinda kodus. Selle asemel istusin ma lärmakas pubis koos parandamatult jäiga klassikalise filoloogiga, kes kandis rohelist duffelmantlit. Ta nägi hea välja. Null keemiat. Vähem kui null.“

Rosy vastus: „Nii, millal sa temaga uuesti kohtud?“

Mis minusse puutub, siis mina polnud missiooni luhtumisest masendunud. Ma olin maailmas põhjustanud midagi sellist, mida minuta poleks juhtunud. See juba oli alustuseks midagi.

Ma olin midagi muutnud!

Mõni päev hiljem ujus andmebaasist mu mõtetesse üks teine Jeni fraas.

Mulle kuluksid mõned uued riiulid ära.

Ja siis sain aru, kus ma olin selle projekti metodoloogias vea teinud. Lühidalt kokku võetuna olid põhjuse ja tagajärje suhtesse vead sisse pugenud.

Ma sööstsin tegevusse ja kammisin interneti läbi. Temast oli nii vähe infot, et ta oleks peaaegu märkamata jäänud. Aga seal ta oli, Actonis Horn Lane’il: eraettevõtja Gary Skinner, kolmkümmend kuus aastat vana, vaba ja spetsialist – palun trummipõrinat, maestro! – tellimuse järgi tehtud mööbli valmistamises!

Ma jätan ta automaatvastajasse teate ja ta helistab järgmisel hommikul, kui Jen on ikka veel ööriietes.

„Hei, tere! Siin Gary. Ma helistan nende riiulite pärast.“

„Riiulid.“ Ikka veel oimetu. Vajab kohvi.

„Jeeh. Sa jätsid mulle teate riiulite kohta.“

„Kas tõesti?“

„Eile õhtul.“

„Kas te otsite riiuleid?“

„Ei, mu armas. Sina otsid riiuleid.“

„Ma ei saa aru. Kas teil on mõned riiulid müüa?“

„Ma teen neid. Mõõtude järgi.“

„Te teete riiuleid?“

„Teen igasuguseid riiuleid. Kappe, riiuleid. Radiaatorikappe.“

Pikk paus. „Kas te tunnete Ingridit?“

„Ei saa öelda, et tunneksin, kullake. Nii, kuule, kas tahad, et tulen läbi, mõõdan ära ja pakun hinna?“

„Kes te ütlesitegi end olevat?“

Selgub, et kuna Jen tõesti vajab mõnd riiulit, ilmub Gary Skinner mõne päeva pärast tema ukse taha.

„Jeeh, tänan. Piimaga, neli suhkrut,“ vastab mees.

Pikka aega on kuulda metallist mõõdulindi kraksumist ja Gary kirjutab arve üles pliiatsijupiga, mida ta muidu hoiab kõrva taga.

Järgneb lühike arutelu võimaluste üle; räägitakse kõikumisest, kronsteinidest, karkassidest, kui aus olla, siis kõik see on veidi liiga riiulilik.

Ta on päris hästi kokku pandud, see kolmekümne kuue aastane Gary Skinner. Selle põhjal, mis mulle nähtav on, võib öelda, et ta käed on lihaselised. Ja kui ta Jenile asju seletab, kallutab ta pead ühele küljele, ja see ju tähendab midagi, kas pole?

On siin erutust? Nii raske on aru saada. Kindlasti on vaikus – 6,41 sekundit –, aga kas see on tähenduslikku sorti?

„Sa’s oled kõik need läbi lugend?“

Kas see on küsimus, mis lõplikult eemale peletab?

Või on need tätoveeringud?

On siis tõesti nii halb, kui kellegi kuklale on tätoveeritud WHUFC?

„Sa’s mõtle selle üle, kullake, eks ole.“

Oma järgmist strateegiat kirjeldaksin ma kui „võimendatud juhuslikkust“.

Rahulolematu sellega, et Jen tegi oma igapäevaelust ja suhtlusest molekulaarse kaose, kui nii võib öelda, hakkasin ma tema liikumisi „jälitama“ mööda alasti linna, keskkonnas, mida vana Hollywoodi film noir’i („Alasti linn“, 1948, rež. Jules Dassin) jutustaja kirjeldas ärevalt: „Siin on kaheksa miljonit lugu… see on üks neist.“

Ma tundsin, et supermarketites on eriti viljakas pinnas romantikaseemnete idanemiseks, eriti tipptunni ajal pärast tööd, kui poed on tulvil kurnatud noori professionaale, kes krabavad kokku toitu ja alkoholi, et vedada see oma üksildasse urgu.

Peale televisioonistuudio on eredalt valgustatud supermarket parim koht kaameratööks. Siin saab suumida mööduvate töömesilaste ostukorvidesse ja teha järeldusi nende sotsiaalmajanduslike ja romantiliste suhete kohta. Valmistoit ühele ja pudel Soavet – vallaline. Suur mähkmepakk ja viieliitrine pakk Soavet – lastega pereinimene.

Niisiis luurasin ma ühel esmaspäevaõhtul üht hea välimusega noormeest (meestehooldustooted, linguini, Lambrusco, purk pastakastet – ilmselgelt ei kokka selleks, et muljet avaldada), kelle suhtes ma olin kindel, et olen teda ka varem märganud. Sajandiksekund näotuvastusprogrammi kasutamiseks ja ma teadsingi ta nime ja ametit – näitleja – ja kaheksandiksekund hiljem vaatasin ma ta elutuba Chiswickis söögilaual oleva avatud sülearvuti kaamerast. Loojuv päike tegi head tööd kahe raamitud teatriplakati valgustamisel („Tramm nimega Iha“; „Mina ja mu tüdruk“), nagu ka punase kassi valgustamisel, kes oli diivanil hõivatud enese intiimlakkumisega.

Jen ja kassiomanik – lavanimega Toby Waters – seisid hetkel teineteisest 3,12 meetri kaugusel ühes sellises supermarketi vahekäigus, mis on meelega laiemaks tehtud, et aeglustada klientide liikumist – nagu vett voolikus –, kui nad mööduvad eriti kasumlikest kaupadest. Kui mees vaagis parajasti loomalihavalikuid ja naine uuris lambaliha, panin ma nende mobiilid ühel ajal helisema.

Nad ei saanud sinna midagi parata. Nende pilgud kohtusid. Ja nad naeratasid.

„Halloo,“ ütles Jen oma iPhone’i.

„Tere, Toby kuuleb,“ teatas mees enda omasse.

Oli lõbus vaadata äratundmist ilmumas kahele noorele näole, kui mõlemale jõudis aeglaselt pärale, et nad rääkisid teineteisega. Sama ootamatu (ja üsna imeline) oli kasvav, noh, rahulduse tunne, mida ma endas tundsin! Taas oli mul õnnestunud muuta sündmusi pärismaailmas soovitud suunas (s.t leida Jenile kena noormees, kes erineks sellest täielikust aufiidermunnist).

Jen küsis: „Kes te olete?“

Mees vastas: „Tundub, et telefon ise helistas.“

Kumbki astus sammu lähemale, telefon ikka veel kõrva ääres. Ja nüüd, kui valjuhääldist kõlas teadaanne – „palun koristaja viiendasse vahekäiku!“ –, oli viimanegi kahtlus hajutatud.

Jen küsis: „Kas ma tunnen teid?“

Mees naeratas. „Noh, te võite olla mind näinud viimases James Bondi filmis. Ma olin ehmunud kõrvalseisja number kaks. Jõulude ajal olin ma „EastEndersis“. Ja see kodukindlustuse reklaam, mis on praegu igal pool. Ma olen see, kes on uputavas köögis ja paistab olevat abitu.“

Ja, olgu ta õnnistatud, ta manas ette selle näo; sellise, nagu on stressis majaomanikul, kelle veepaak on just lõhkenud.

Ja Jen naeris!

See Toby oli kiire poiss. Ta astus veel ühe sammu lähemale. „Mina olen Toby.“

„Jen.“

„Tore tutvuda, Jen. Kuule. Kuna selline veider asi juhtus…“

„Mis just juhtus? Kuidas saavad kaks mobiili helistada teineteisele?“

See lavakunstnik oli kindlasti hiilanud miimikatunnis. Nüüd tegi ta järgmise naljaka näo, sellise, mis rääkis sõnulseletamatust saladusest inimolemuse sügavas südames. Oleks mul käed, oleksin nendega valjult plaksutanud.

„Kuna see on olnud nii äärmiselt kummaline, kas sooviksid käia kiirel dringil? Mul on tund vaba aega, siis kohtun ma kellegagi, teemaks ühemeheetendus, mis põhineb Winklevossi kaksikute elul – nad kaebasid Zuckerbergi Facebooki pärast kohtusse! Peaks tegelikult olema kahemeheetendus, aga raha pole piisavalt. Mis sa arvad, kas inimesed maksaksid, et seda vaatama tulla?“

„Noh…“

„Ma tean. See on naeruväärne. Aga see kutt on vana sõber. Niisiis, kas hüppame kõrvalmajja ühele kiirele joogile?“

„Koos ostudega?“

„Tagasi ma neid küll ei pane!“

Minu arust oli ta päris naljakas, see Toby Waters – pärisnimi Daryl Arthur Facey – ja mina isiklikult oleksin kuulanud ta naljalugusid sõubisnisist õhtu otsa. Mind tõmbavad lood lavast ja ekraanist, teatraalsed tüübid; nende nutikad väiksed trikid ja võtted lummavad mind.

Üks mu lemmiklugusid on suurest Austraalia esinejast ja ümberkehastujast Barry Humphriesist, kelle tegelane Dame Edna Everage triumfeeris Londoni Kuninglikus Teatris Drury Lane’il kaheksakümnendatel. Ühel õhtul, etenduse lõpu poole, kui Dame Edna viskab igas suunas oma tunnusmärgiks olevaid gladioole – tagantkäeviskega saab ta pihta esimesele rõdule –, sihib ta ühe kõige kõrgema looži poole lava kõrval. Sealne meessoost pealtvaataja tõuseb, et lendavat õit haarata, kuid selle poole sirutudes kaotab ta kuidagi tasakaalu ja komistab üle ääre. Kaks tuhat pealtvaatajat ahmivad õhku – mõned hüppavad püsti – samal ajal, kui mehe naissoost kaaslasel õnnestub tal jalgadest haarata, nii et mees jääb pea alaspidi kuristiku kohale rippuma.

Kogu saal on kära täis – nii kõrgelt kukkumine oleks elumuutev, kui mitte fataalne sündmus –, kuni üks teise järel märkavad nad Dame Ednat täiesti rahulikuna laval, nägu kõige laiemal naerul. Ärevus muutub aegamööda lõbususeks, mis jõuab tasapisi kõigini, kui „pealtvaataja“ tagasi ohutusse paika tõmmatakse. Mõned kohalolnud väidavad, et see oli parim üllatusetteaste, mida nad on eales näinud. Ja kui rahvas on piisavalt maha rahunenud, toob Dame Edna kuuldavale oma tapva repliigi:

„Kas poleks vaimustav, mu hunnitud, kui see juhtuks igal õhtul?“

Nüüd, sobivas kõrtsis, mille nimeks The Salutation, ei ole lugu, millega Toby Jeni kostitab, päris sama eepiline – arvestades, et selles on plahvatav lamp Elstree TV-stuudios –, aga kui te oleksite seal, ja Toby oli, ja ta oli just kuuldavale toomas oma repliiki – „Takso Philile?“ –, oli valguse kadumine just sel hetkel, mil ta kadus, lihtsalt naljakas, sest…