Nakkuse kütkes: elu taudi ajal
Описание книги
Koroonaepideemia kandideerib meie ajastu suurima tervisekriisi tiitlile. Mitte esimese ega viimase ja võib-olla isegi mitte kõige kohutavama, aga siiski. Võimalik, et selle lõppedes ei ole rohkem ohvreid kui paljude teiste haiguste puhul, kuid juba on selge, et SARS-CoV-2 on esimene uus viirus, mis on ülemaailmselt nii kiiresti levinud ja nõudnud nii palju ohvreid. Teised sarnased viirused, nagu näiteks SARS-CoV, saadi kiiresti kontrolli alla. Mõned aga, nagu näiteks HIV, on aastaid varjus edasi elanud. SARS-CoV-2 on olnud innukam. Ja tema jultumus paljastas meile midagi, mida me küll teadsime, aga ei osanud mõõta: kui tihedalt ja mitmel tasandil me kõik omavahel seotud oleme, ning kui keeruline on maailm oma sotsiaalsete ja poliitiliste, aga ka inimestevaheliste ja psühholoogiliste seaduspärasustega.Võime ju öelda, et Covid-19 on üksikjuhtum, saatuselöök või needus, karjuda, et kõik on „nende“ süü. Meil on vabadus seda teha. Või siis püüame nakkusele mingi mõtte anda, kasutada seda aega paremini, kasutada seda selleks, et mõelda asjadele, millele me normaalses elus mõelda ei jõua: kuidas me selleni jõudsime, kuidas tahame edasi minna.Paolo Giordano on Itaalia füüsik ja menukas kirjanik. Tema esimene roman „Algarvude üksildus“ on tõlgitud enam kui 40 keelde. Teos pälvis Itaalia kirjandusauhinna Premio Strega. Paolo Giordanol on PhD teoreetilises füüsikas, ta elab Roomas.
Отрывок из книги
Koroonaepideemia kandideerib meie ajastu suurima tervisekriisi tiitlile. See pole esimene ega viimane, ning võib-olla isegi mitte kõige kohutavam epideemia. Võimalik, et selle lõppedes ei ole rohkem ohvreid kui paljude teiste haiguste puhul, ent kolm kuud, mis selle algusest on möödunud, näitavad juba üht rekordit: SARS-CoV-2 on esimene uus viirus, mis on ülemaailmselt nii kiiresti levinud. Teised sellega väga sarnased viirused, nagu näiteks SARS-CoV, saadi kiiresti kontrolli alla. Mõned aga, näiteks HIV, on aastaid varjus edasi elanud. SARS-CoV-2 on olnud innukam. Ning selle jultumus paljastas meile midagi, mida me küll teadsime, aga ei osanud mõõta: kui tihedalt ja mitmel tasandil me kõik omavahel seotud oleme, ning kui keeruline on maailm oma sotsiaalsete, poliitiliste, majanduslike, aga ka inimestevaheliste ja psühholoogiliste seaduspärasustega.
Praegu, kui ma kirjutan, on üks selle liigaasta laupäevi – harukordne 29. veebruar. Maailmas registreeritud nakatumisi on üle 85 tuhande, ligi 80 tuhat ainuüksi Hiinas ning surnute arv läheneb kolmele tuhandele. Vähemalt kuu aega on see kummaline arvepidamine kõiki mu päevi saatnud. Ka praegu on mu ees avatud Johns Hopkinsi Ülikooli interaktiivne kaart. Viiruseleviku piirkonnad on märgitud punaste ringidega, mis tõusevad hallil taustal hästi esile. Alarmeerivad värvid, mis oleksid võinud olla hoolikamalt valitud, kuid me kõik teame, et viirused on punased, hädaolukorrad on punased. Hiina ja Kagu-Aasia on koos suure punase pleki alla kadunud, kuid terve maailm on täpiline, lööve aina süveneb.
.....
Olen sellest kõigest juba teadlik, ometi olen ma Itaalia kohal olevat punast sõõri vaadates häiritud, nagu me kõik siin. Minu järgnevate päevade kohtumised on kehtestatud piirangute tõttu tühistatud, mõned neist lükkasin ise edasi. Leidsin end ootamatust tühjusest. See on meie paljude hetkeseis: meie igapäevategevused on peatunud, rütm katkenud nagu mõnes laulus, kus trumm kaob äkki tagant ära ja muusika näib laiali valguvat. Koolid on kinni, taevas on üksikud lennukid, muuseumikoridorides kajavad üksikud sammud – kõikjal on vaiksem kui tavapäraselt.
Ma otsustasin täita selle tühjuse kirjutamisega. Et halbu eelaimusi kontrolli all hoida ja leida parim viis selle kõige üle mõtisklemiseks. Vahel võib kirjutamine olla see, mis sind kahe jalaga maa peal hoiab. Kuid on ka teine põhjus: ma ei taha kaotada seda, mille epideemia meis välja toob. Kui hirmust on jagu saadud, hajub kohe ka see ajutine teadlikkus – nagu see alati haiguste puhul on.
.....