Читать книгу Kui hingusest saab õhk - Paul Kalanithi - Страница 2

Paul Kalanithi raamat on jõuline ja liigutav lugu sellest, kuidas noorukist saab Arst ja Kirurg suure algustähega ning kuidas haigus muudab ta tavaliseks inimeseks.

Olles samas vanuses ja sama eriala esindaja, sai selle raamatu lugemisest ka tähelepanelik tagasivaatamine oma elule ja õpingutele. Paralleele oli minu jaoks palju. Selles loos on arstiks õppimise teekond antud edasi väga intelligentses vormis, seda eeskätt tänu autori suurele armastusele kirjanduse vastu. Ehk huvitavaim avastus oli arutelu anatoomiaõpingute teemal, kus lahangul inimkeha osadeks lahti võtmine muudab üliõpilase arstiks, sest suhtumine inimkehasse, mida me enamasti võtame kui iseenesestmõistetavalt ja veatult töötavat vahendit, muutub drastiliselt. Hiljem pahatihti tõlgendatakse seda ka erialase kalkusena, ehkki see pole nii – lihtsalt vaatenurk sellele, mis meist inimestest tegelikult inimese teeb (ja mis mitte), on meedikutel väga erinev.

Selle loo teise poole sündmuste transformatsioon on sügava sõnumiga. Arstina näed ju iga päev, kuidas inimeludes keeratakse jõuliselt ja tihtipeale jõhkralt uus lehekülg, ning sageli mõtled, kuidas endal siiani veel nii hästi läheb. Linnas jalutades imestad tihtipeale, kui palju on meie väikeses kodukandis tegelikult ka terveid inimesi. Haiglas (üle)töötades moondub reaalsustaju selles osas märgatavalt. Samas on näha ka autori suhtumise ning tema maailma-pildi erilisus, kui ta seisab silmitsi raske ja fataalse haigusega. Siin peitub ka suur sõnum ja juhatus sama olukorra ees seisvatele inimestele. Vähktõvega võitlemine on psüühiline väljakutse, samaväärne füüsilise katsumusega. Ning vaimne tugevus ja lähedaste toetus on see, mis nii raske haiguse korral annab parima tulemuse, olgu siis reaalne elupikkus loetav päevades või aastates. Autori abikaasa järelsõna on selles osas nii lugemist kui selle üle mõtisklemist väga väärt.

Ela olevikus – nüüd ja praegu –, märka ilu enda ümber. Mine seda teed, mida südames armastad. Viibi oma lähedaste keskel nii palju kui vähegi võimalik, hinda neid ja hooli neist. Ja kui sul on soov, unistus või kutsumus, siis julge see täide viia – pigem varem kui hiljem. Carpe Diem.

Kahro Tall MD

neurokirurg