Читать книгу Kui hingusest saab õhk - Paul Kalanithi - Страница 5
Eessõna
ОглавлениеAbraham Verghese
Seda kirjutades turgatab mulle pähe, et eessõna sellele raamatule võiks pigem pidada järelsõnaks, sest Paul Kalanithist rääkides pöördub ajataju pea peale. Alustuseks – või ehk lõpetuseks – tuleb öelda, et Pauli õppisin ma tundma alles pärast tema surma. (Palun veidi kannatust.) Ma õppisin teda tundma kõige lähedasemal moel siis, kui ta oli juba olemast lakanud.
Kohtusin temaga Stanfordis ühel mälestusväärsel õhtupoolikul 2014. aasta veebruari alguses. Ta oli äsja avaldanud New York Timesis arvamusloo pealkirjaga „Kui palju aega on mulle veel jäänud?“ – essee, mis kutsus esile peadpööritava reaktsiooni, lugejate vastukaja tulva. Järgmiste päevade jooksul laienes reaktsioon logaritmilisel skaalal. (Olen erialalt nakkushaiguste spetsialist, seetõttu palun andestust, et ma ei kasuta praegu metafoorina sõna viraalselt.) Selle järellainetuses palus Paul minult kokkusaamist, et ajada juttu ja küsida nõu kirjandusagentide, toimetajate, kirjastamisprotsessi kohta – tal oli palav soov kirjutada raamat, see raamat, seesama, mida te praegu käes hoiate. Meenub päike, mis minu kabineti akna taga kasvava magnooliapuu okstest läbi nõrgus ja järgmist stseeni valgustas: Paul istumas minu vastas, tema ilusad käed täiesti liikumatud, prohvetihabe kasvanud täismõõtmeisse, tumedad silmad mind hindavalt üle mõõtmas. Minu mälestustes uhkab sellest hetkest Vermeeri loomingu hõngu, camera obscura teravust. Mäletan, kuidas mõtlesin: pead seda meeles kandma, sest minu võrkkestale langev pilt oli hinnaline. Ja ka seepärast, et Pauli diagnoosi valguses sain teadlikuks mitte üksnes tema, vaid ka omaenda surelikkusest.
Tol õhtupoolikul kõnelesime paljust. Paul oli neuro-kirurgia vanemresident. Tõenäoliselt olid meie teed mingil hetkel ristunud, kuid meile ei meenunud ühtki ühist patsienti. Ta rääkis, et oli Stanfordis õppinud inglise keelt ja bioloogiat ning seejärel kaitsnud magistrikraadi inglise kirjanduses. Vestlesime tema eluaegsest armastusest kirjutamise ja lugemise vastu. Mind rabas, kui kergesti oleks võinud temast saada inglise filoloogia professor – ja tõepoolest, ühel hetkel oma elus näis ta seda teed pidi ka minevat. Ent siis, just nagu tema nimekaim teel Damaskusesse, tundis ta kutsumust. Paulist sai hoopis arst, kuid selline arst, kes lakkamatult unistas ühel või teisel moel kirjanduse juurde naasmisest. Vahest ehk raamatu kirjutamise vormis. Ühel heal päeval. Ta arvas, et tal on aega küll, ja miks ei pidanuks seda olema? Nüüd aga oli just nimelt aeg see, mida talle nii vähe jäänud oli.
Mäletan Pauli pilklikku leebet naeratust, selles peituvat ulakusenooti, olgugi et tema nägu oli kõhnunud ja otsa jäänud. Ta oli koos vähiga käinud läbi tule, vee ja vasktorude, kuid uus bioloogiline ravimeetod oli andnud häid tulemusi, kinkides talle võimaluse vaadata veidikenegi tulevikku. Paul rääkis, et ülikooliajal uskus ta, et küllap saab temast psühhiaater, ent siis armus neurokirurgiasse. See oli palju rohkemat kui armumine aju peentesse keerukustesse ning palju rohkemat kui rahulolu oma käte treenimisest hämmastavate tegude korda saatmise nimel – see oli armastus ja empaatia nende vastu, kes kannatasid; selle vastu, mida nad pidid üle elama ja mida ta võis nende kannatuste koormasse lisada. Ma ei usu, et kuulsin seda kõike Pauli enda suust; suuremalt jaolt rääkisid mulle sellest iseloomu-joonest – kirglikust usust oma töö moraalsesse dimensiooni – minu tudengid, kes olid ühtlasi tema jüngrid. Ja siis me rääkisime tema suremisest.
Pärast kokkusaamist pidasime ühendust meili teel, kuid ei näinud teineteist enam kordagi. Asi polnud ainult selles, et sukeldusin omaenda tähtaegu ja kohustusi täis maailma, vaid tunnetasin vastutust suhtuda lugupidamisega Pauli aega. Oli Pauli teha, kas ta soovib mind näha. Tundsin, et kõige vähem vajas ta sel hetkel kohustust pühenduda uuele sõprusele. Sellegipoolest mõtlesin Pauli ja ka tema naise peale üsna tihti. Tahtsin küsida, kas ta kirjutab. Kas ta leidis selleks aega? Tööga rakkes arstina tuli mul aastate jooksul näha kurja vaeva, et kirjutamiseks aega leida. Tahtsin talle öelda, et kuulus kirjanik, kellele see igavene mure polnud võõras, lausus mulle kord: „Kui ma oleksin neuro-kirurg ja teataksin külalistele, et olen sunnitud lahkuma, sest mind ootab kiireloomuline kraniotoomia, ei kostaks keegi sõnakestki. Ent kui ma ütleksin, et pean elutoas viibivate külaliste juurest lahkuma, sest mul tuleb minna teisele korrusele kirjutama…“ Mõtlesin, kas Paul oleks seda naljakaks pidanud? Lõppude lõpuks, tema võiks ju päriselt öelda, et teda ootab kraniotoomia! See kõlaks usutavalt! Ja siis võiks ta selle asemel minna kirjutama.
Samal ajal kui Paul kirjutas seda raamatut, avaldas ta ajakirja Stanford Medicine aja kontseptsioonile pühendatud erinumbris lühikese ja tähelepanuväärse essee. Ka mina avaldasin selles väljaandes essee, minu kirjutis ilmus kõrvuti tema omaga, kuigi Pauli artiklist sain ma teada alles siis, kui ajakiri mul peos oli. Pauli sõnu lugedes sain heita teise, pikema pilgu asjaolule, millest andis aimu juba tema New York Timesi essee: tema anne oli lihtsalt rabav. Ta oleks võinud kirjutada ükskõik millest ja see oleks mõjunud täpselt samavõrra võimsalt. Aga ta ei kirjutanud ükskõik millest – ta kirjutas ajast ja sellest, mida tähendab aeg talle nüüd, haiguse kontekstis. Ja see muutis kõik nii uskumatult liigutavaks.
Ent ühe asja juurde pean tagasi tulema: see proosa oli unustamatu. Tema sulepeast voolas puhast kulda.
Lugesin Pauli kirjatükki ikka ja jälle üle, püüdes saada aru, mida ta oli teinud. Kõigepealt kõlas tema tekst nagu muusika. Selles kajas vastu Galway Kinnell, see oli peaaegu nagu proosaluuletus. („Kui see ühel päeval sünnib / leiad end koos armastatud inimesega / Pont Mirabeau’ ühes otsas / kohvikus tsingitud baarileti taga / kus vein seisab lakke haigutavates klaasides…“, kui tsiteerida Kinnelli ridu luuletusest, mida kord kuulsin teda ette kandmas Iowa linna raamatupoes, sealjuures kordagi paberile vaatamata.) Ent selles võis ka tunda hõngu millestki muust, mis pärines ürgvanalt maalt, tsingitud baarilettide eelsest ajastust. Viimaks, paar päeva hiljem taipasin, kui tema essee uuesti ette võtsin: Pauli kirjutamisstiil meenutas mulle Thomas Browne’i oma. Browne kirjutas „Religio Medici“ 1642. aastatele omases proosas, kogu selle arhailises sõnastuses ja vormis. Noore arstina olin sellest raamatust lummatud, haardusin selle külge nagu põllumees, kes püüab kuivendada sood, mille kraavitamisega tema isa hätta jäi. See osutus tulutuks ja kuigi tahtsin meeleheitlikult jõuda selle saladuste jälile, viskasin raamatu nördinult kõrvale, seejärel haarasin uuesti kätte, teadmata, kas selles leidub üldse midagi minu jaoks, kuid sealseid sõnu hääldades tajusin, et leidub küll. Tundsin, et mul puudub oluline retseptor, mis laseks kirjatähtedel laulma hakata, lasta neil edasi anda omaenda tähendust. Raamat jäi mulle läbitungimatuks, ükskõik kui kõvasti ma ka ei püüdnud.
Miks, küsite teie? Miks ma kangekaelselt jätkasin? Keda huvitab „Religio Medici“?
No näete, keda – minu kangelast William Oslerit. Osler oli nüüdisaegse meditsiini isa, mees, kes suri aastal 1919. Ta armastas seda raamatut. Ta hoidis seda oma öökapil. Ta palus end matta koos „Religio Medici“ eksemplariga. Kogu hingest püüdes ei saanud ma ikkagi aru, mida Osler selles nägi. Pärast paljusid katseid – ja pärast paari aastakümmet – avanes raamat viimaks minu ees. (Kasuks tuli ka uuemas väljaandes kasutatud tänapäevane kirjaviis.) Avastasin, et nõks seisnes raamatu valju häälega lugemises, mis muutis rütmi möödapääsmatult äratuntavaks: „Me kanname endas imesid, mida me otsime enese teadmata; meis on olemas kogu Aafrika ja kõik tema imeasjad; me oleme see söakas ja seiklushimuline osa loodusest, mida see, kes targalt uurib, saab tundma kompendiumist, aga teised kaevavad kildhaaval välja lõputust hulgast köidetest.“ Kui jõuate Pauli raamatu viimase lõiguni, lugege seda valju häälega ja te kuulete sedasama pikka lauset, sedasama rütmi, millele tahaksite jalaga takti kaasa lüüa … ent nagu Browne’i puhul, te lihtsalt ei taba seda ära. Paul, nagu mulle selgeks sai, oli Browne’i taaskehastus. (Või arvestades, et tulevik on meie illusioon, ehk oli Browne Kalanithi taaskehastus. Jah, see on üks peadpööritav värk.)
Ja siis Paul suri. Osalesin tema mälestusteenistusel Stanfordi kirikus selle suurejoonelises saalis, kuhu lähen sageli siis, kui see on tühi, et istuda ja imetleda valgust, vaikust, ja kust leian alati turgutust. Saal oli rahvast puupüsti täis. Istusin kaugemal äärel, kuulates järjestikuseid liigutavaid ja vahetevahel ka käredavõitu lugusid tema lähimatelt sõpradelt, hingekarjaselt ja vennalt. Jah, Paul oli läinud, aga veidral kombel tundsin, et õpin teda tundma rohkem kui kohtumisel minu kontoris, rohkem kui paari tema kirjutatud essee kaudu. Ta hakkas võtma kuju lugudes, mida jutustati Stanfordi memoriaalkirikus katedraali kummuva kupli all, sobilikus kohas meenutamaks meest, kelle keha oli maamullas, ent kes sellele vaatamata oli nii ilmselgelt elus. Ta võttis kuju oma kenas naises ja pisikeses tütres, leinavates vanemates ja õdedes-vendades, suures hulgas sõprades, kolleegides ja endistes patsientides, kes seda saali täitsid; ta oli kohal ka hiljem, vabas õhus peetud peietel, kuhu tuli kokku tohutu hulk inimesi. Märkasin nägusid, mis olid nii rahulikud ja naeratavad, nagu oleksid nad kirikus olnud tunnistajaks millelegi sügavalt kaunile. Ehk oli mu enda nägu samasugune; olime leidnud mõtte teenistuse rituaalis, järelehüüete rituaalis, ühistes pisarates. Oma tähendus oli ka peietel, kus me kustutasime oma janu, pakkusime toitu oma kehale ja vestlesime võhivõõrastega, kellega sidus meid tihedalt Paul.
Ent alles siis, kaks kuud pärast Pauli surma, kui mulle saabusid leheküljed, mida te praegu oma käes hoiate, tundsin, et olen temaga viimaks tuttavaks saanud, õppinud teda tundma paremini kui siis, kui mul oleks olnud õnne nimetada teda oma sõbraks. Pärast seda, kui olin lugenud läbi raamatu, millega teie alles algust teete, tunnistan, et tundsin end küündimatuna: kirjutises oli selline ausus, selline tõde, mis lõi mul hinge kinni.
Seadke end valmis. Seadke end sisse. Vaadake, milline näeb välja vaprus. Vaadake, kui palju söakust nõuab iseenese sellisel viisil paljastamine. Ent kõigepealt vaadake, mida tähendab edasi elada, mida tähendab mõjutada sõnade kaudu sügavalt teiste inimeste elusid ka siis, kui sa ise oled juba ammuilma kadunud. Asünkroonse kommunikatsiooni maailmas, kus me nii sageli oleme uppunud oma ekraanidesse, silmad kleepunud meie käes sumisevate neljakandiliste seadmete külge, kus meie tähelepanu on hõlmanud üürike tühi-tähi – tehke paus ja astuge dialoogi minu noore lahkunud kolleegiga, kes on nüüd eatu ja elab meie mälestustes. Kuulake Pauli. Kuulake tema sõnade vahelistes vaikushetkedes, mida on teil talle vastuseks öelda. Selles peitubki tema sõnum. Mina leidsin selle üles. Loodan, et teiegi leiate. See on and. Aga nüüd laskem rääkida Paulil endal.