Читать книгу Kui hingusest saab õhk - Paul Kalanithi - Страница 7

Lappasin läbi kompuutertomograafi piltide ja diagnoos paistis ilmselge: kopsud olid täis loendamatul arvul kasvajaid, selgroog deformeerunud, terve maksasagar hävinud. Vähk, ulatuslike metastaasidega. Olin neurokirurgia resident, kellel oli algamas viimane õpinguaasta. Viimase kuue aasta jooksul olin uurinud hunnikute kaupa sedalaadi pilte, otsides õhkõrna võimalust, et mõne protseduuri abil patsiendi olukorda parandada. Ent need pildid olid teistsugused: need olid tehtud minust endast.

Ma ei viibinud radioloogiakabinetis, seljas kirurgiriided ja valge kittel. Kandsin patsiendisärki, olin köidetud tilguti-jala külge ja vaatasin neid pilte arvutist, mille õde oli mu palatisse jätnud; sealsamas kõrval oli mu naine, sisehaiguste arst Lucy. Käisin uuesti läbi kõik seeriad: kopsuaken, luu-aken, maksaaken, kerisin ülalt alla, siis vasakult paremale, siis eest taha, täpselt nii, nagu mind oli õpetatud, justkui oleksin veel võinud leida midagi, mis muudaks diagnoosi.

Lamasime üheskoos haiglavoodil.

Lucy, vaikselt, nagu loeks ette stsenaariumi: „Mis sa arvad, kas on mingisugunegi võimalus, et see on midagi muud?“

„Ei,“ vastasin.

Kallistasime teineteist kõvasti nagu noored armastajad. Viimase aasta jooksul olime mõlemad kahtlustanud, et minu sees kasvab vähk, kuid keeldunud seda uskumast ja isegi arutamast.

Umbes kuus kuud tagasi hakkas mu kehakaal langema ja mind painas metsik seljavalu. Hommikuti riidesse pannes tõmbus pannal püksirihmas koomale ühe, seejärel kahe augu võrra. Läksin oma perearsti juurde, kelleks oli kunagine kursuseõde Stanfordis. Tema vend, neurokirurgia resident, oli pärast ägeda infektsiooni sümptomite ignoreerimist ootamatult surnud ja nüüd hoidis kursuseõde mu tervisel emalikul pilgul silma peal. Kohale jõudes leidsin kabinetist eest siiski ühe teise arsti – kursusekaaslane oli emapuhkusel.

Külmal läbivaatuslaual, seljas õhuke sinine patsiendi-särk, kirjeldasin talle sümptomeid. „Juhul kui see oleks lõpueksami küsimus,“ ütlesin ma, „35-aastase seletamatu kaalulanguse ja äsja ilmnenud seljavaluga patsiendi kohta, oleks ilmselge vastus vähk. Aga vahest teen ma lihtsalt üleliia tööd. Ma ei tea. Tahaksin kindluse mõttes käia MRTs.“

„Minu arvates peaksime alustama röntgenist,“ lausus ta. Seljavalu uuringud magnetresonantstomograafis on kallid ja asjatud skaneeringud olid hiljuti saanud peamiseks riiklikuks sihtmärgiks kulude kokkuhoiul. Ent skaneeringu väärtus sõltub ka sellest, mida sa otsid: röntgen osutub vähi puhul enamasti kasutuks. MRT tellimine sedavõrd varajases staadiumis on paljude arstide jaoks siiski ilmselge jumalavallatus. Ta jätkas: „Röntgeni tundlikkus ei ole küll piisavalt hea, aga arukas on sellest alustada.“

„Mis oleks, kui teeks hoopis spondüloosi kahtlusega röntgeni – see võib olla hoopis tõenäolisem valu allikas?“

Seinapeeglilt võisin näha teda guugeldamas.

„Lülikaare murd esineb kuni viiel protsendil inimestest ja on noortel sagedane seljavalu põhjus.“

„Hea küll, tellin selle ära.“

„Aitäh,“ ütlesin.

Miks olin kirurgikitlis nii käskiv, kuid patsiendisärgis nii alandlik? Teadsin seljavalust rohkem kui tema – pool minu neurokirurgikoolitusest hõlmas lülisamba patoloogiaid. Äkki ikkagi oli spondüloos tõenäolisem. See mõjutas märkimisväärset osa noortest täiskasvanutest – ja vähk lülisambas kolmekümnendates? Selle tõenäosus ei saanud olla suurem kui üks kümnest tuhandest. Isegi sada korda sagedasemana oleks see endiselt vähem tavaline kui spondüloos. Äkki ma lihtsalt paanitsesin ilmaasjata.

Röntgen nägi välja normaalne. Kandsime sümptomid raske töö ja vananeva keha arvele, panime kirja uue vastu-võtuaja ja ma läksin tagasi, tegelema tolle päeva viimase juhtumiga. Kaalukaotus aeglustus ja seljavalu muutus talutavaks. Priske annus ibuprofeeni aitas päeva õhtusse saata ja lõppude lõpuks ei olnud neid kurnavaid, 14-tunniseid tööpäevi jäänud enam palju. Minu teekond arstitudengist neurokirurgia õppejõuks oli peaaegu käidud: pärast kümmet aastat halastamatut õppimist olin meelekindlalt otsustanud vastu pidada järgmised 15 kuud residentuuri lõpuni. Olin ära teeninud vanemate kolleegide lugupidamise, võitnud mainekaid riiklikke auhindu ja mulle saabus tööpakkumisi mitmelt suurelt ülikoolilt. Minu juhendaja Stanfordis oli hiljuti mind enda juurde kutsunud ja öelnud: „Paul, minu meelest oled sa number üks kandidaat igale töökohale, mida iganes sa tahad. Lihtsalt teadmiseks: homme alustame otsinguid, et leida õppejõu kohale kedagi sinutaolist. Ei mingeid lubadusi, aga see on asi, mida sa peaksid kaaluma.“

36-aastaselt olin jõudnud tippu; minu silme ees paistis tõotatud maa Gileadist Jeeriko ja Vahemereni. Nägin juba vaimusilmas merel kena katamaraani, kus Lucy, meie hüpoteetilised lapsed ja mina oma nädalalõppe veedame. Tundsin pinget seljas järele andmas, sest töögraafik lõdvenes ja elukorraldus muutus sujuvamaks. Nägin viimaks iseend saamas abikaasaks, kelleks olin lubanud olla.

Seejärel, paar nädalat hiljem, algasid rängad valuhood rinnus. Olin ma tööl millegi vastu põrganud? Ribisse kuidagimoodi mõra löönud? Mõnel ööl ärkasin läbimärgade linade vahel higist nõretades. Kaal hakkas uuest langema, seekord kiiremini, 80 kilolt 65 kiloni. Välja kujunes katkematu köha. Enam polnud erilist kahtlust. Ühel laupäeva pärastlõunal pikutasime Lucyga San Franciscos Dolorese pargis päikesepaiste käes, oodates kohtumist tema õega. Lucy heitis pilgu minu telefoni ekraanile, kus paistsid meditsiinilise andmebaasi otsingu tulemused: „vähi esinemis-sagedus 30–40-aastaste seas“.

„Misasja?“ küsis ta. „Ma ei uskunud, et sa tõepoolest selle pärast muretsed.“

Ma ei vastanud. Ma ei teadnud, mida öelda.

„Tahad sa sellest rääkida?“ küsis ta.

Lucy oli rööpast väljas, sest oli samuti selle pärast muretsenud. Ta oli rööpast väljas, sest ma polnud talle sellest rääkinud. Ta oli rööpast väljas, sest olin talle lubanud ühtmoodi elu, aga andnud hoopis teistsuguse.

„Kas sa võiksid palun öelda, miks sa mind ei usalda?“ küsis ta.

Lülitasin telefoni välja. „Lähme ostame jäätist,“ pakkusin.

Meil oli järgmiseks nädalaks kavandatud puhkus, et sõita külla vanadele ülikoolisõpradele New Yorgis. Lootsin, et korralik väljamagamine ja paar kokteili aitavad meil taas lähedaseks saada ja lasevad abielu keedupotist veidike auru välja.

Ent Lucyl olid teised plaanid. „Ma ei tule sinuga New Yorki,“ teatas ta paar päeva enne sõitu. Ta kavatses nädalaks välja kolida; ta tahtis aega, et meie abielu hetkeseisu üle järele mõelda. Lucy rääkis rahulikul hääletoonil, mis mind vallanud peapööritust üksnes suurendas.

„Mida?“ küsisin. „Ei.“

„Ma armastan sind nii väga, ja just sellepärast ongi kõik nii segane,“ vastas tema. „Aga ma olen mures, et me ootame sellest suhtest erinevaid asju. Mulle tundub, nagu oleksime ainult osaliselt seotud. Ma ei taha sinu muredest teada saada pelgalt juhuse läbi. Kui ma räägin sulle, et tunnen end kõrvalejäetuna, ei paista sina seda probleemiks pidavat. Pean midagi muud ette võtma.“

„Kõik saab korda,“ ütlesin. „Asi on ainult residentuuris.“

Kas asjad olid tõesti nii hullud? See, et ma õppisin neuro-kirurgiat, üht kõige nõudlikumat ja raskemat kõigist meditsiinilistest valdkondadest, oli meie abiellu kahtlemata pingeid lisanud. Nii palju oli neid öid, mil jõudsin töölt koju hilisõhtul, kui Lucy oli juba magama läinud, ja vajusin kurnatult elutoa põrandale, ning nii palju oli neid hommikuid, mil läksin tööle varavalges, enne kui Lucy jõudis ärgata. Ent meie mõlema karjäär oli nüüd tippu jõudmas – enamik ülikoole tahtis meid mõlemaid endale: mind neurokirurgiasse, Lucyt sisehaigustesse. Olime üle elanud oma teekonna kõige rängema osa. Kas me polnud seda juba kümneid kordi arutanud? Kas ta ei mõistnud, et asjade suureks puhumiseks ei saanud olla halvemat aega? Kas ta ei teadnud, et mul oli jäänud teha vaid üks aasta residentuuri, et ma armastasin teda, et me olime jõudnud nii lähedale ühisele elule, mida olime alati ihaldanud?

„Kui asi oleks ainult residentuuris, elaksin selle üle,“ vastas Lucy. „Me oleme siiani toime tulnud. Aga probleem on selles, mis saab siis, kui asi ei ole ainult residentuuris? Kas sa tõesti arvad, et elu läheb paremaks, kui sinust saab praktiseeriv neurokirurg?“

Pakkusin, et jätame reisi ära, oleme teineteisega avameelsemad, läheme paarisuhete nõustaja juurde, nagu Lucy oli paar kuud tagasi soovitanud, aga ta jäi endale kindlaks, et vajab aega – üksinda. Sel hetkel hajus minu peataoleku hägu, jättes alles vaid selged piirid. Hästi, vastasin. Kui ta otsustab lahkuda, siis ma eeldan, et meie suhe on lõppenud. Kui tuleb välja, et mul on vähk, ei ütle ma seda talle – Lucy on vaba elama sellist elu, nagu ise soovib.

Enne ärasõitu New Yorki surusin veel vaikselt ajagraafikusse paar arstikülastust, et välistada mõned noorte seas levinumad vähivormid. (Munandivähk? Ei. Melanoom? Ei. Leukeemia? Ei.) Neurokirurgia osakond oli kibedalt ametis, nagu alati. Neljapäeva õhtust sai reede hommik, kui seisin 36 tundi järgemööda operatsioonisaalis, et pista rinda terve rea äärmiselt keeruliste juhtumitega: hiiglaslikud aneurüsmid, ajuarterite šunteerimine, arteriovenoossed väärarengud. Tänasin sõnatult, kui saabus valvearst ja kinkis mulle paar minutit, mille jooksul sain selga vastu seina sirutada. Ainuke aeg rindkereröntgeni tegemiseks avanes haiglast lahkudes, kui olin teel koju, et sealt omakorda lennujaama sõita. Arutlesin omaette, et kui mul on vähk, siis sel juhul võib käes olla viimane kord sõpru näha, ja kui mul ei ole vähki, siis pole ühtki põhjust reisi ära jätta.

Tormasin koju kottide järele. Lucy sõidutas mind lennujaama ja ütles, et oli meid kirja pannud paarisuhete nõustamisele.

Väravast saatsin talle sõnumi: „Tahaksin, et sa oleksid siin.“

Paar minutit hiljem saabus vastus: „Ma armastan sind. Olen siin, kui sa tagasi jõuad.“

Lennu ajal jäi mu selg kohutavalt kangeks ja selleks ajaks kui jõudsin Grand Centrali, et minna rongi peale ja sõita osariigi põhjaossa sõbra juurde, tõmbles mu keha valu-krampides. Paari viimase kuu jooksul olid mind vaevanud erineva tugevusega seljavalud alates lihtsasti ignoreeritavast vaevast kuni valuni, mis sundis mind vaikides hambaid kokku suruma, ning piinani, mis oli sedavõrd talumatu, et tõmbusin karjudes põrandal kägarasse. Seekordne valu pärines skaala rängemast otsast. Heitsin ootesaali kõvale pingile pikali, tundes, kuidas mu seljalihased krussi tõmbuvad. Hingasin valu kontrolli all hoidmiseks sügavalt sisse ja välja – ibuprofeenist polnud vähimatki kasu –, nimetades pisarate eemal hoidmiseks iga krampi tõmbuvat lihast: selgroosirgestaja, seljalihas, romblihas, pirnlihas…

Turvamees astus ligi. „Härra, te ei tohi siin lamada.“

„Palun vabandust,“ laususin sõnu välja hingeldades. „Hullud … selja … valud …“

„Te ei tohi ikkagi siin lamada.“

Palun vabandust, aga ma olen vähki suremas.

Sõnad kibelesid mu keelel – aga mis siis, kui ma ikkagi ei ole? Ehk oli tegemist kõigest sellega, millega on sunnitud elama seljavaludega inimesed. Teadsin seljavalust paljutki – valu anatoomiast, valu füsioloogiast, teadsin erinevaid sõnu, mille abil patsiendid tavatsesid erinevat liiki valusid kirjeldada –, ent ma ei teadnud, milline see tundub. Ehk oligi asi vaid selles. Või ehk ei tahtnud ma midagi ära sõnada. Ehk ei tahtnud ma lihtsalt sõna vähk valjul häälel välja öelda.

Ajasin end püsti ja komberdasin platvormile.

Oli hiline õhtupoolik, kui jõudsin majja Cold Springis, 80 kilomeetrit Manhattanist põhja pool Hudsoni jõe ääres, kus mind ootas kümmekond lähimat ülikoolisõpra, kelle tervitushõisked segunesid rõõmsate väikelaste häälte kakofooniaga. Järgnesid kallistused ja minu kätte jõudis jääkülm rummikokteil.

„Lucyt polegi?“

„Ootamatud tööasjad,“ vastasin. „Täitsa viimasel minutil.“

„Oi, sellest on nüüd küll kahju!“

„Kuule, ega sa pahaks pane, kui ma viin asjad tuppa ja heidan hetkeks pikali?“

Olin lootnud, et paariks päevaks opisaalist pääsemine koos asjakohase une, puhkuse ja lõõgastusega – lühidalt, sissevaade normaalsesse ellu – tõmbab mu seljavalu ja väsimuse sümptomid skaalal tagasi normaalsuse piiridesse. Ent päeva-paariga sai selgeks, et mingit kergendust ei tule.

Magasin hommikusöögid maha ja vänderdasin lõunalauda vaid selleks, et jõllitada sealseid külluslikke liudu toitva pajaroa ja krabisõrgadega, mida ma ei suutnud end sööma sundida. Õhtusöögi ajaks olin kurnatud ja valmis jälle voodisse pugema. Mõnikord lugesin lastele raamatut ette, kuid enamasti mängisid nad minu seljas ja ümber, hüpates ja kisades („Lapsed, minu meelest tahab onu Paul puhata. Kas te ei tahaks mujale mängima minna?“). Meenutasin 15 aasta tagust puhkepäeva nõustajana suve-laagris, kui istusin järvekaldal Põhja-Californias ja kamp lustlikke lapsi kasutas mind takistusena kaelamurdvas lipuröövi-mängus, ent mina lugesin samal ajal raamatut „Surm ja filosoofia“. Tavatsesin naerda tolle hetke dissonantside üle: 20-aastane keset puude, järve ja mägede suursugust ilu, lindude säutsumine segunenud õnnelike nelja-aastaste kiljumisega, ent nina sügaval väikeses mustas surmateemalises raamatus. Alles nüüd, praegusel hetkel, tajusin paralleele: Tahoe järve asemel oli Hudsoni jõgi, lapsed polnud võõraste inimeste, vaid mu sõprade omad, surmast kõneleva raamatu asemel eraldas mind ümbritsevast elust minu enda surev keha.

Kolmandal õhtul rääkisin võõrustaja Mike’iga, et teatada talle: ma katkestan reisi ja sõidan järgmisel päeval koju.

„Sa ei näe kuigi hea välja,“ ütles ta. „On sinuga kõik korras?“