Читать книгу Pariisi abikaasa - Paula McLain - Страница 3

Kõigepealt suunab ta minule need imeliselt pruunid silmad ja ütleb: „Võimalik, et olen liiga purjus otsustamiseks, aga teis võib seal midagi olla.”

On 1920. aasta oktoober ja kõikjal on džäss. Džäss on mulle võõras, nii ma siis mängin Rahmaninovit. Tunnen, kuidas põsed löövad õhetama kangest siidrist, mille mu kallis sõber Kate Smith on mulle sisse toppinud, et laseksin end ometi lõdvaks. Ma jõuan sinna sekundhaaval. See hakkab peale sõrmedest, soojadest ja pehmetest, ning liigub piki närve ringeldes läbi minu. Ma ei ole purjus olnud juba rohkem kui aasta − sellest ajast saadik, kui mu ema tõsiselt haigestus − ja ma ei pane tähelegi hetke, kui see kõik udupilvena kohale jõuab ning õdusalt ja ilusasti mu aju oma valdusesse võtab. Ma ei taha mõelda ja ma ei taha tunda, ei kumbagi, kui see just ei ole midagi nii lihtsat kui selle ilusa noormehe põlv peaaegu minu oma kõrval.

Põlvest endast oleks ju küllalt, aga selle küljes on terve mees, pikk ja kõhn, väga tumedate juuste ja vasaku põselohukesega, millesse võiks sisse kukkuda. Ta sõbrad kutsuvad teda Hemingsteiniks, Oinbonesiks, Birdiks, Nestoks, Wemedge’iks − kõigeks, mis neile parajasti pähe tuleb. Tema kutsub Kate’i Stutiks või Butsteiniks (mitte väga meelitav!) ja üks teine kaaslane on Little Fever ja veel üks on Horney või Great Horned Article.1 Ta paistab siin kõiki tundvat, neil on ühised naljad ja lood. Nad telegrafeerivad kodeeritud perfolinte edasi ja tagasi, välkkiirelt ja teravmeelselt. Ma ei suuda sammu pidada, aga ma ei hooligi. Kui oled nende õnnelike võõraste läheduses, kandub sullegi üle võimas voog head rõõmsat meeleolu.

Kui Kate ilmub välja kusagilt köögi kandist, osutab noorsand oma täiusliku lõuaotsaga minu poole ja küsib: „Mis me oma uuele sõbrale nimeks paneme?”

„Hash,” soovitab Kate.

„Hasherdad on parem,” parandab tema. „Või Hasovitch.”

„Ja kas sina oled Bird?” pärin mina.

„Wem,” kostab Kate.

„Mina olen see mees, kes arvab, et keegi peaks siin tantsima.” Ta naeratab laialt kogu täiega ning juba ongi Kate’i vend Kenley lükanud jalaga elutoa vaiba ühele poolele ja asub Victrolat sättima. Me viskume muusikasse ja tantsime läbi terve virna plaate. Ta pole sündinud tantsija, aga ta käed ja jalad liiguvad vabalt ning võin vist öelda, et oma keha oskab ta valitseda. Ta ei käitu minuga sugugi aralt, surudes ennast mu vastu. Silmapilk on meie käed niisked ja kokku klammerdunud, ta põsk küllalt lähedal, et tunneksin temast õhkuvat kuumust. Ja just siis ta mulle viimaks ütlebki, et ta nimi on Ernest.

„Kuid olen mõelnud sellest loobuda. Ernest on nii igav, ja Hemingway? Kes tahaks, et ta nimi on Hemingway?”

Tõenäoliselt iga tüdruk selle paiga ja Michigani avenüü vahel, mõtlen alla jalgadele vaadates, et mitte punastada. Kui ma jälle pea tõstan, märkan endal ta pruunide silmade pilku.

„Noh? Mida sa arvad? Kas peaksin selle nime kõrvale heitma?”

„Võib-olla mitte veel praegu.”

Algab aeglane lugu ning ilma küsimata haarab ta mu pihast ja tõmbab mu enda poole, surudes mind veelgi tihedamini vastu oma keha. Ta rind on tugev ja samuti ta käsivarred. Toetun neile kergelt, kui ta juhib mind, mu selg ees, toas ringi, mööda Kenleyst, kes väntab lustlikult Victrolat, mööda Kate’ist, kes vaatab meile järele pika uudishimuliku pilguga. Sulgen silmad ja nõjatun Ernesti vastu, tunnen burbooni ja seebi ja tubaka ja niiske puuvillase riide lõhna − tajun sel hetkel seda kõike nii teravalt ja meeldivalt, et teen midagi, mis ei vasta sugugi mu iseloomule: ujun lihtsalt vooluga kaasa.