Читать книгу Pariisi abikaasa - Paula McLain - Страница 5

Järgmisel hommikul läksin kööki ja leidsin Ernesti hooletult vastu külmkappi nõjatumas; ta luges hommikust lehte ja hävitas ahnelt poolikut leivapätsi.

„Kas sa magasid siin?” küsisin, suutmata varjata üllatust teda nähes.

„Olen siin kostiline. Mitte kauaks… seni, kuni asjad laabuvad.”

„Mida sa teha kavatsed?”

„Arvatavasti kirjanduses ajalugu.”

„Jumaluke,” hüüatasin, ta enesekindlus ja veendumus avaldasid mulle taas tohutut muljet. See ei saanud olla teesklemine. „Mille kallal sa praegu töötad?”

Ta tegi grimassi. „Kirjutan mingit jama Firestone’i autokummide kohta, aga valmistun paberile panema olulisi jutustusi või ka romaani. Võib-olla luulekogu.”

See sundis mind sekkuma. „Olen ikka arvanud, et luuletajad on vaiksed ja kõrvalehoidvad ja kardavad päikesevalgust,” ütlesin istet võttes.

„See siin küll mitte.” Ta tuli laua äärde minu seltsi ja pööras tooli ringi, et istuda kaksiratsa. „Kes su lemmikkirjanik on?”

„Oletan, et Henry James. Kipun teda ikka ja uuesti lugema.”

„Noh, sa pole ometi nii sentimentaalselt vanamoeline?”

„Tundun või? Kes on sinu lemmikkirjanik?”

„Ernest Hemingway.” Ta irvitas. „Igatahes on Chicagos palju kuulsaid kirjanikke. Kenley tunneb Sherwood Andersoni. Oled temast kuulnud?”

„Muidugi. Ta kirjutas selle „Winesburg, Ohio”.”

„Seesama.”

„Noh, oma julge pealehakkamisega võid sa tõenäoliselt teha ükskõik mida.”

Ta silmitses mind tõsiselt, otsekui püüaks hinnata, kas ma pilkan või rahustan teda. Ma ei teinud kumbagi. „Kuidas sa kohvi jood, Hasovitch?” küsis ta viimaks.

„Kuumalt,” vastasin, ja ta näole ilmus taas naeratus, mis algas silmadest ja levis kohe kõikjale. See oli hukutav.

Kui Kate kokkulepitud ajal kohale saabus, ajasime mina ja Ernest ikka veel köögis juttu. Ma polnud isegi hommikumantlit riiete vastu vahetanud, ja seal oli tema, moekas ja värske punases villases mütsis ja mantlis.

„Anna andeks,” ütlesin, „mul ei lähe üle minuti.”

„Võta rahulikult, oled väikese laisklemise ära teeninud,” lausus ta, kuid ometi tundus mulle, et ta on rahulolematu.

Läksin ära riietuma ja kui ma tagasi tulin, oli Kate üksi.

„Kuhu siis Nesto kadus?”

„Pole õrna aimugi,” kostis Kate. Ja siis, lugedes selgesti pettumust mu näolt, küsis ta: „Kas oleksin pidanud ta kaasa kutsuma?”

„Ära ole rumal. See on meie päev.”

Lõppkokkuvõttes oli meil ilus pärastlõuna. Kõigist tüdrukutest minu klassis Mary Instituudis oli Kate kõige energilisem ja kõige uljam, sai jutule kellega tahes ja nalja mitte millestki. Ta oli ikka veel selline, ning ka mina tundsin ennast kindlamalt ja nooremana, kõndides tema kõrval mööda Michigani avenüüd. Sõime lõunat restoranis, mis asus Kunstiinstituudi tohutu marmorhoone vastas üle tänava, kus kaks majesteetlikku lõvi hoidsid silma peal liiklusel ning tumedate mantlite ja kaabude katkematul vool. Oli jahe päev ja pärast lõunat kõndisime käe alt kinni hoides kössis mööda State Streeti, astudes sisse igasse vähegi huvitavamasse poodi. Kate katsus mult välja pinnida koduseid asju, kuid ma ei tahtnud head tuju rikkuda. Selle asemel sain mina ta rääkima suvedest ülal Michiganis, lõbusast kalapüügist ja ujumisest ning ülepea kärarikkast ajaveetmisest. Kõik ta jutud keerlesid sõudepaatide, Hawaii kitarride, kuuvalguse, lõkete ja groki ümber. Olin pööraselt armukade.

„Miks sina kõik noormehed endale saad?”

„Nad ei ole minu omad, ma lihtsalt laenan neid.” Ta naeratas. „Arvatavasti sellepärast, et mul on vennad. Aga igatahes mõnikord on see nuhtluseks. Ma kulutasin pool suve, üritades julgustada üht ja heidutada teist, aga signaalid läksid segamini ja lõpuks ei saanud ma isegi mitte ühtegi suudlust. Nii see oli. Pole midagi kadestada.”

„Kas Carl Edgar teeb sulle ikka veel regulaarselt abieluettepanekuid?”

„Vuh, kardan küll. Vaene vana Odgar. Tahaksin väga teada, mis juhtuks, kui ütleksingi äkki jah − prooviks.”

„Ta kukuks pikali.”

„Või laseks kabuhirmus jalga. Mõned mehed näivad soovivatki, et tüdrukud leiaksid endale teise.”

„Kuidas Ernestiga on?”

„Temaga?” Ta silmad muutusid tähelepanelikuks.

„Kas talle meeldib, et ta naised lasevad jalga?”

„Ei oska öelda.”

„Kui vana ta üldse on? Kakskümmend viis?”

Kate muigas. „Kakskümmend üks. Poja veel. Loodan, et sina oled vähemalt mõistlik.”

„Mida sa sellega öelda tahad?”

„Märkasin sinus mingit huvi.” Ta vaatas mind tähelepanelikult.

„Lihtsalt igavusest,” kostsin. Valetamine on mul alati hästi välja tulnud.

„Kuidas oleks, kui ostaksid selle asemel hoopis uue kübara?” küsis ta ja osutas mingile kõrgele sulgedega moodustisele, mille all ei kujutanud ma ennast seismas ka mitte miljoni aasta pärast.

Selleks ajaks kui me õhtu eel tagasi jõudsime, oli korter jälle rahvast tulvil. Kenley ja ta vend Bill, Smithide klanni noorim, üritasid kokku saada kaardimänguseltskonda. Brummi-nimeline mees mängis klaveril ragtime’i meloodiat ning Ernest ja üks teine ta sõprade kambast, Don Wright, keerlesid ümber teineteise spontaanses poksimatšis. Nad olid pihast saati paljad ning hüplesid ja põiklesid, rusikad püsti, sellal kui grupp mehi seisis ringis nende ümber ja ässitas tagant. Kõik naersid ja paistis, et oli väga lõbus, kuni Ernest üritas paremat haaki. Donil õnnestus kõrvale põigelda ja matš jätkus heatujuliselt, kuid mina olin märganud tapja ilmet Ernesti näol, kui ta rusikaga äigas, ja sain aru, et ta võttis seda kõike väga tõsiselt. Tema tahtis võita.

Kate’i ei paistnud häirivat ei poks ega ka muu, mis korteris toimus. Ilmselt oli see paik alati õhtuti hullumeelne nagu Grand Central New Yorgis tipptunni ajal. Keeluseadus kehtis juba ligi aasta, kuid too „õilis eksperiment” oli kannustanud ettevõtlikke inimesi linnades üleöö salakõrtse avama. Oletati, et ainuüksi Chicagos oli neid tuhandeid, aga kes vajas salakõrtsi, kui Kenley, nagu paljud teisedki leidlikud noored mehed, oli varunud küllalt salaviina, et terve elevandikari täis joota? Tol õhtul oli köögis rohkesti lahtist veini, nii et Kate ja mina jõime seal natuke ja pärast veelgi lisaks. Saabuv hämarus andis ruumile pehme lillaka varjundi, ja ma leidsin ennast diivanilt, pigistatuna Ernesti ja Horney vahele; nemad aga rääkisid üle minu sealadina keelt, muutes sõnades silpide järjestust. Ma ei suutnud vältida itsitusi − ei mäletagi, millal ma viimane kord niiviisi naeru kihistasin. Oli kuidagi üllatavalt, lausa uimastavalt kerge nüüd jälle seda teha.

Kui Horney püsti tõusis, et kutsuda Kate improviseeritud tantsupõrandale, pöördus Ernest minu poole ja sõnas: „Olen terve päeva mõelnud, kuidas sinult midagi küsida.”

„Tõesti?” Ma ei teadnud, kas olin üllatunud või meelitatud.

Ta noogutas. „Kas sa tahaksid lugeda midagi minu kirjutatut? See pole veel jutustus, pigem sketš.” Ta näppis närviliselt lõuaotsa ja ma hakkasin kergendusest peaaegu naerma. Kuidagi ootamatu oli see, et Ernest Hemingway oli närvis ja mina ei olnud. Mitte vähemalgi määral.

„Loomulikult,” ütlesin. „Aga ma pole ju kirjanduskriitik. Ma ei ole kindel, et saan sind aidata.”

„Pole oluline. Tahaksin lihtsalt kuulda su arvamust.”

„Heakene küll. Jah,” kohmasin.

„Olen kohe tagasi,” lubas ta ja tormas minema, kuid jäi poolel teel seisma ja keeras ringi. „Ära kuhugi mine, eks?”

„Kuhu mul minna on?”

„Sa veel üllatud,” ütles ta salapäraselt ja jooksis oma kirjatööd tooma.

Oma laadilt ei olnud see jutustus − tal oli õigus. Oli pigem musta huumoriga vürtsitatud sketš pealkirjaga „Hundid ja sõõrikud” („Wolves and Donuts”), tegevuskohaks Itaalia restoran Wabashi avenüül. Aga kuigi pala oli lõpetamata, kõlas see teravalt ja ülilõbusalt. Me läksime kööki, kus oli parem valgus ja ka veidi vaiksem, ning sel ajal kui ma lugesin, sammus Ernest ruumis edasi-tagasi, kohmakalt kätega vehkides ja oodates, et ma vastaksin küsimusele, mida ta ise ei saanud kuidagi küsitud: kas see on hea?

Kui olin viimase lehekülje keeranud, istus ta mu vastu toolile, näos ootus.

„Sa oled väga andekas,” ütlesin talle silma vaadates. „Olen tõenäoliselt kulutanud liiga palju aega Henry Jamesile. Sina kirjutad teisiti.”

„Seda küll.”

„Ma ei ole kindel, kas see jõudis täielikult minuni, aga võin öelda, et sa oled kirjanik. Mida iganes selleks on vaja, sul on see olemas.”

„Jumal, seda on hea kuulda. Mõnikord ma mõtlen, et kõik, mida ma tegelikult vajan, on inimene, kes mulle ütleks, et ma ei tao asjata oma lolli pead vastu kivimüüri. Et mul tasub üritada.”

„Tasub küll. Isegi mulle on see selge.”

Ta vaatas mulle pinevalt otsa, otsekui puurides mind silmadega. „Sa meeldid mulle, tead. Oled head selget sorti.”

„Sina meeldid mulle ka,” ütlesin vastu ja siis taipasin korraga, kui lahedalt ma ennast temaga tunnen, justkui oleksime vanad sõbrad ja tema oleks mulle juba palju kordi südame põksudes ulatanud täiskirjutatud lehekülgi − ta ei suutnud teeselda, et see töö talle midagi ei tähenda − ja mina oleksin lugenud ta teksti vaikselt imetledes, mida ta teha suudab.

„Kas sa lubad, et viin su õhtust sööma?” küsis ta.

„Kas kohe?”

„Mis meid kinni peab?”

Kate, mõtlesin. Kate ja Kenley ja kogu see joobnud seltskond elutoas.

„Keegi ei märkagi, et oleme lahkunud,” tähendas ta, lugedes mu kõhklevaid mõtteid.

„Olgu pealegi,” ütlesin, kuid ometi hiilisin nagu varas mantlit tooma. Tahtsin temaga kaasa minna. Tahtsin hullusti minna, kuid ta eksis, öeldes, et keegi ei märka. Kui me koos küüru tõmbudes uksest väljusime, tundsin Kate’i rohelisi silmi tuliselt mu seljal sähvivat ja kuulsin ta tasast hõiget: Hadley, ole mõistlik!

Olin väsinud olemast mõistlik. Ma ei pööranud ringi.

Oli selge nauding jalutada jahedatel Chicago tänavatel Ernesti kõrval, kes aina rääkis ja rääkis; ta põsed õhetasid, ta silmad särasid. Läksime Kreeka restorani Jefferson Streetil, kus sõime lambapraadi kurgisalatiga, millesse oli lisatud sidrunit ja oliive.

„Kõlab vist imelikult, aga ma ei ole varem oliive söönud,” tähendasin, kui kelner saabus tellitud toiduga.

„Ega keegi ei märka. Näe, tee suu lahti.”

Ta pani oliivi mu keelele ja kui ma suu sulgesin, tundsin sooja õlise ja soolaka vilja maitset ning lõin õhetama selle hõrkusest, aga ka intiimsusest, mille tekitas tema kahvel minu suus. Pikka aega polnud minuga juhtunud midagi nii meelelist.

„Noh?” uuris ta.

„Mulle maitseb väga,” ütlesin. „Kuigi nii on vist pisut riskantne, kas pole?”

Ta naeratas ja vaatas mind hindavalt. „Pisut küll.” Ja sõi ise üksteise järel terve tosina.

Pärast õhtusööki jalutasime õhuraudtee alt läbi ja võtsime suuna linnakai poole. Kogu aeg rääkis ta kiirustades oma plaanidest, kõikidest asjadest, mida ta tahtis teha − ta põles soovist kirjutada luuletusi, jutustusi ja sketše. Ma polnud kunagi kohanud kedagi, kes oleks nii energiline ja elav. Ta väreles kui leek. Ta ei lakanud hetkekski liikumast ega mõtlemast ega ilmselt ka unistamast.

Kui jõudsime kaipealsele, jalutasime piki seda kuni trammiliini lõpuni välja.

„Kas sa tead, et sõja ajal olid siin kasarmud ja Punase Risti üksused? Töötasin Itaalias Punases Risti üksuse kiirabiautojuhina.”

„Sõda tundub nüüd midagi nii kauget, kas pole?”

„Mõnikord küll.” Ta laubale ilmus kas mure- või kahtlusevagu. „Mida sina tol ajal tegid?”

„Enamasti varjusin kusagil. Sorteerisin raamatuid avaliku raamatukogu keldrikorrusel. Mulle öeldi, et need lähevad lõpuks sõduritele mere taha.”

„Naljakas. Jagasin seal oma käega neid raamatuid. Ka šokolaaditahvleid. Kirju, sigarette, kompvekke. Meil oli sõjaväesöökla sisse seatud, aga mõnikord öösel läksin jalgrattaga peaaegu rindeni välja. Suudad seda ette kujutada?”

„Suudan. Selle võdiseva punase jalgrattaga, eks?”

„Ka poiss ise võdises, kui plahvatuslaine ta põrgusse paiskas.”

Jäin seisma. „Oh, Ernest, anna andeks. Ma ei teadnud.”

„Ära muretse. Sain päeva või paar olla kangelane.” Ta nõjatus vastu reelingut ja vaatas järvele, selle läbinisti hallile veepinnale, kust helkis vastu vaid pisut valget. „Tead, millest ma praegu mõtlen?”

Raputasin pead.

„Siidiussidest. Veetsin öö San Pedro Norellos, ühes rindelähedases külas. Horney oli ka minuga − seal ma teda kohtasingi − ja meie asemed olid ühes hoones põrandal maas. Selgus, et see on siidiussivabrik. Need olid ülal meie peade kohal räästa all ja närisid seal võrkkottides mooruspuu lehti. Nende rabistamine summutas kõik muu. Polnud kuulda ei mürsuplahvatusi, ei midagi muud. See oli hirmus.”

„Ma ei ole kunagi niimoodi siidiussidest mõelnud. Ma pole siidiussidest vist üldse mõelnud, aga ma kuulen neid nüüd, nii nagu sinagi kuulsid.”

„Mõnikord kui ma magada ei saa, arvan kuulvat neid närivat. Pean üles tõusma, tule põlema panema ja lakke vaatama.”

„Kas on neid kunagi olnud?” Ma naeratasin, püüdes ta tuju tõsta.

„Siiani mitte.”

Me eemaldusime säravalt valgustatud kauplustest ja pöörasime kodu poole − ning mind rabas, kui haruldane see oli, et peaaegu täiesti võõras inimene jagab minuga midagi nii olulist enda kohta. Ta rääkis sellest ilusalt ja tundeküllaselt. Olin kui tummaks löödud. Kes ikkagi on see Ernest Hemingway?

Äkki ta peatus, seisatades mu vastas kõnniteel. „Kuule, Hash. Sa ei kavatse mu eest ära joosta, ega?”

„Ma pole suurem asi sportlane,” kohmasin.

„Mulle meeldib, et sul on selgroogu. Kas ma juba ütlesin sulle seda?”

„Ütlesid küll.”

„Meeldib nüüd veelgi rohkem,” tunnistas ta. Siis saatis ta mu poole oma vastupandamatu naeratuse ja hakkas jälle kõndima, surudes mu kindas käe oma käevangu.

Järgmisel hommikul tuli Kate koputamata minu tuppa. Ma ei olnud isegi veel riides.

„Ootasin keskööni ja üle sellegi. Kus sa olid?”

„Palun vabandust. Ernest kutsus mind õhtust sööma. Ma ei teadnud, kuidas talle ei öelda.”

„Ei on kõige kergem olemasolevatest sõnadest. Lapsed õpivad rääkima ei’d korrates.”

Tõmbasin hommikumantli tihedamini ümber piha ja istusin voodile. „Hea küll. Ma ei tahtnudki öelda ei. See oli ju vaid õhtusöök, Kate. Mingit kahju see ei teinud.”

„Muidugi,” ütles ta, olles ilmselt ikka veel häiritud. „Tunnen lihtsalt, et pean sind kaitsma, ja ma ei taha näha, et sa mässid ennast millessegi hirmuäratavasse.”

„Miks hirmuäratavasse? Ta ei paista olevat paha poiss.”

„Ta pole paha, täpselt nii.” Nägin, et ta püüdis hoolikalt sõnu valida. „Ta on lihtsalt noor. Talle meeldivad naised − kõik naised nähtavasti. Ja ma näen, et oled pea kaotanud teda pimedalt usaldades ning see teeb mulle muret.”

„Ma ei ole pead kaotanud,” ütlesin äkitselt vihastudes. „Ma käisin selle mehega õhtust söömas. Ausalt, Kate.”

„Sul on õigus, sul on õigus,” ütles ta. „Kujutan ette ei tea mida.” Ta istus mu kõrvale voodile ja sirutas käe minu oma järele. „Unusta ära, et ma üldse midagi ütlesin, okei? Sa oled mõistlik tüdruk. Sa tead, mida teed.”

„Mitte midagi ei juhtunud.”

„Tean. Käitun kohutavalt.” Ta silitas mu kätt ja ma lasksin tal seda teha, aga mu pea käis ringi.

„Liiga palju mõtlemisainet enne hommikueinet,” laususin.

„Sa vaeseke.” Ta tõusis püsti, silus seeliku sirgeks ja ma vaatasin, kuidas ta näoilme muutus jälle rahulikuks ja lihtsaks. Hea trikk. Soovisin, et oskaksin ka ise nii teha.

Ülejäänud osa sellest hommikust möödus otsekui uimas: ma juurdlesin Kate’i sõnade üle ja olin ärevuses, et ta minu pärast niimoodi muretses. Kas Ernestisse tuleb tõesti suhtuda ettevaatusega? Ta näib nii siiras ja vastutulelik. Ta oli ju tunnistanud, et kirjutab luulet, taevas hoidku, ja need lood rindel haavata saamisest… ja siidiussidest! Kas see kõik on mingi kaval võte, et mind ära kasutada? Kui nii, siis on Kate’il õigus: läksin õnge, lasksin ennast petta nagu rumal maahiir, tõenäoliselt üks paljudest. See mõte oli talumatu.

„Võib-olla peaksime siit lahkuma nii ruttu kui võimalik, enne kui keegi liigutama hakkab,” ütles Kate, kui lõpetasime kohvijoomise. „Ma ei pea täna tööle minema. Mida me teeme? Kõik ettepanekud tulevad kõne alla.”

„Sina otsustad,” laususin. „Mina eriti ei hooli.” Ega hoolinudki.

Mõni teine tüdruk oleks kahtlustanud Kate’i armukadetsemises, aga mina olin tollal väga lihtsameelne ja usaldav. Rohkemgi veel − olin kogemusteta. Oma kahekümne kaheksa eluaastaga oli mul küll olnud peotäis austajaid, aga armunud olin vaid korra ja see oli olnud piisavalt kole kogemus, mis pani mind päris pikaks ajaks meestes ja ka iseendas kahtlema.

Tema nimi oli Harrison Williams ja ta oli mu klaveriõpetaja, kui olin kahekümneaastane ning just naasnud Saint Louisi pärast oma ainukest aastat Bryn Mawris. Kuigi ta oli vaid mõned kuud minust vanem, tundus ta palju kogenum ja haritum. Mul oli nii põnev kui ka hirmutav teada, et ta oli õppinud välismaal kuulsate heliloojate juures ja teadis tohutu palju Euroopa kunstist ja kultuurist. Olin alati valmis teda kuulama ja oletatavasti nõnda see algaski − imetluse ja kadetsemisega. Siis tabasin end vaatamas ta käsi ja silmi ja suud. Ta ei olnud just Casanova, aga ta oli omamoodi kena: pikk ja sale, tumedate hõrenevate juustega. Kõige meelitavam oli tema mulje minust kui kellestki erandlikust. Ta arvas, et võiksin saada kontsertpianistiks ja ka mina arvasin nii, vähemalt neil tundidel, kui istusin klaveritoolil, mängides läbi etüüde, kuni sõrmed kiskusid krampi.

Muretsesin palju oma juuste ja riietuse pärast nendel õhtupoolikutel Harrisoni juures. Kui ta toas edasi-tagasi sammus ja mind parandas ning vahetevahel ka kiitis, tegin endamisi oma parima, et ta käike lahti mõtestada. Kas sõrmeotsaga meelekohale koputamine võis tähendada, et ta oli või ei olnud märganud mu uusi sukki?

„Sul on väga hea hoiak klaveritoolil,” ütles ta mulle ühel pärastlõunal ja sellest oli küllalt, et lennutada mind spiraalina fantaasiatesse: kuidas tundun oma valgetes pitsides, kas sobin kokku tema sabakuue ja imeuhkete valgete kinnastega. Tol päeval mängisin ma kohutavalt halvasti, mu tähelepanu hajutas mu enda õnnejoovastus.

Olin temasse armunud terve aasta ja siis ühel õhtul pudenes kogu mu ihalus põrmu. Olime mõlemad naabrite juures peoõhtul, kus sundisin ennast alla kummutama kaks klaasitäit ülearu magusat veini, et suudaksin ta läheduses olla vapram. Päev enne seda olime käinud koos jalutamas linna taga metsas. Oli sügis, karge ja tuuletu, pilved pea kohal kui iseenda siluetid. Ta süütas mu sigareti. Põtkisin nöörsaapaninaga kollaseid lehti, ja siis korraga keset üht väga ilusat vaikushetke sõnas ta: „Sa oled nii armas inimene, Hadley. Tegelikult üks parematest, keda olen tundnud.”

Armuavaldus see vaevalt küll oli, ent kinnitasin endale, et ta ikkagi hoolib minust ja usub seda ka ise − vähemalt nii kaua, kuni kulub aega veini allaneelamiseks. Ootasin kuni tuba keskpunktist just nii palju kaldu kiskus ja seadsin siis sammud Harrisoni poole, hoolikalt kumbagi jalga kergitades ja jälle maha pannes ning niimoodi üha lähemale jõudes. Kandsin musta pitskleiti. See oli vaieldamatult mu lemmikkleit, sest ta laskis mul tunda ennast pisutki Carmenina. Ja võib-olla oli kleidil sama mõju kui veinil − igal juhul tõstsin ma käe Harrisoni kuuevarrukale. Ma ei olnud teda kunagi varem puudutanud, nii et see oli talle ilmselgelt üllatuseks, ja ta tardus soolasambaks. Seal me seisime, liikumatud ja kaunid nagu skulptuurid aias − ning mu süda peksis ärevalt, sest olin juba mõttes ta naine. Olin ilmale toonud ta lapsedki ja kindlustanud ta usalduse ning üle saanud oma kunagistest okkalistest mõtetest, kui lootus aina põrkus millegi vastu ja suri. Nüüd võisin endale paljugi lubada. Olin selle kätte saanud.

„Hadley,” lausus ta vaikselt.

Vaatasin üles. Harrisoni silmad olid kaugete tähtede kahvatusinist värvi ja nad ütlesid ei − lihtsalt ja vaikselt. Vaid ei.

Mida mina ütlesin? Vist mitte midagi. Ma ei mäleta. Muusika viivles ja takerdus, küünlavalgus ähmastus, mu käsi langes alla seelikupitsile. Veel minut tagasi oli see mustlanna kleit, nüüd matuseriietus.

„Mul on kohutav peavalu,” ütlesin emale, püüdes selgitada, miks mul on vaja otsekohe koju minna.

„Siis muidugi koju,” ütles ema ja ta ilme pehmenes. „Viime oma tüdruku magama.”

Kui kord koju jõudsime, lasksin tal ennast trepist üles juhtida ja musliinöösärgi selga aidata. Ta kattis mu vatitekiga korralikult kinni, katsus jaheda käega otsmikku ja ütles juukseid siludes: „Puhka nüüd.”

„Jah,” kostsin, sest ma ei saanud ju hakata seletama, et olen puhanud kakskümmend üks aastat ja alles täna õhtul proovisin midagi muud.

See oli mu esimene äge kokkupõrge armastusega. Kas see oligi armastus? Tundus piisavalt kohutav. Veetsin kaks järgnevat aastat ringi ekseldes ja vaeveldes: suitsetasin liiga palju, jäin väga kõhnaks ning heietasin uitmõtteid rõdult alla hüppamisest nagu mingi vene romaani piinatud kangelanna. Mõne aja pärast, kuigi aeglasemalt, kui oleksin soovinud, jõudsin arusaamisele, et Harrison polnudki mulle pettumust valmistanud prints ja mina polnud ta ohver. Tema ei olnud mind üldsegi petnud; olin ennast ise petnud. Mõte armastusest tegi mind ikka veel ülitundlikuks ja sundis kahvatuma, kuigi oli juba möödunud viis aastat. Olin endiselt väga mõjutatav ja vajasin kellegi juhtivat kätt − näiteks Kate’i oma.

Me trampisime tol päeval terve Chicago läbi, otsides esiteks eriti kvaliteetseid veiselihakonserve ja seejärel uusi kindaid. Lasksin Kate’il vadistada ja mu mõtteid hajutada ning olin tänulik, et ta oli mind Ernesti suhtes hoiatanud. Kuigi Ernesti kavatsused olid täiesti väljaspool kahtlust, olin ma tol hetkel liiga õrnatundeline. Olin tulnud Chicagosse sooviga põgeneda ja olin ka saanud, mida tahtsin, aga liigne unistamine on ohtlik. Ma ei olnud kodus õnnelik, kuid enda uputamine ebareaalsetesse mõttekujutlustesse seoses Ernest Hemingwayga ei lahendanud mu jaoks midagi. Minu elu oli minu elu; mul tuli raskusi kuidagi trotsida ja sundida neid enda heaks töötama.

Veetsin Chicagos veel ühe terve nädala ja iga päev tõi kaasa omajagu põnevust. Käisime jalgpalli vaatamas, nägime „Madama Butterfly” ennelõunast etendust, uitasime linnas päeval ja öösel. Millal iganes nägin Ernestit, seda aga juhtus sageli, püüdsin hoida pea selge ja lihtsalt nautida ta seltskonda, ilma et oleksin tekitanud ühes või teises suunas mingit dramaatilist olukorda. Olin ehk ta seltskonnas veidi vaoshoitum kui varem, aga ta ei öelnud midagi ega surunud peale mingeid intiimsusi kuni mu viimase õhtuni linnas.

Tol ööl külmetas − tegelikult oli liiga karm ringi jalutada −, ent üks osa meist haaras kaasa sületäie villaseid tekke, valas rummi termostesse ja seejärel trügisid kõik Kenley Fordi ja me sõitsime Michigani järve suunas. Luited olid kuuvalguses järsud ja kahvatud; me mõtlesime kohapeal välja mängu, mis seisnes luiteharjale ronimises − purjuspäi muidugi − ja siis sealt palgina allaveeremises. Kate läks esimesena, sest ta armastas kõiges olla esimene, ja siis läks Kenley lauluga. Kui tuli minu kord, ronisin neljakäpukil üles luiteharjale, nii et liiv pudenes käte ja jalgade alt. Ülal ajasin end sirgu ja vaatasin pakasesäras tähti ja kaugusi.

„Tule juba alla, argpüks!” hõikas Ernest mulle üles.

Sulgesin silmad ja lasksin end pikali ning veeresin üle kõvade kühmude alla. Olin nii palju joonud, et ma ei tundnud midagi − mitte midagi muud kui pöörase vabaduse erutavat tunnet. Tegelikult oli see eufooria, milles hirm mängis võtmeosa. Esimest korda pärast oma tüdruku-aastaid tundsin hirmu joovastavat hoogu ja mulle meeldis see tunne. Olin vaevalt all peatunud, kui Ernest haaras mu pimedusest oma käte vahele ja suudles tugevasti. Tundsin ühel kuumal hetkel ta keelt oma huuli puudutavat.

„Oih,” oli kõik, mida suutsin öelda. Ma ei julgenud mõeldagi, kas keegi oli meid näinud. Ta nägu oli mulle nii lähedal ning palju ründavam ja kindlameelsem ja üldse valvsam kui midagi, mida ma eales olin näinud.

„Oih,” ütlesin jälle, ja ta laskis mu lahti.

Järgmisel päeval pakkisin reisikotid tagasisõiduks Saint Louisi, olles mitmeti liimist lahti. Olin kahe nädala jooksul olnud elust nii kaasa haaratud, et ei kujutanud koju naasmist enam ettegi. Ma ei tahtnud minna.

Kate oli tol päeval tööl ja me olime juba varem hüvasti jätnud. Kenley pidi samuti töötama, oli aga armastusväärselt nõustunud mind lõunatunnil jaama viima, aidates mul niiviisi taksoraha säästa. Pärast seda kui kõik oli pakitud ja valmis, panin mantli selga ja kübara pähe ning läksin elutuppa teda ootama. Aga mind viima ilmus hoopis Ernest.

„Kas Kenley ei saanud vabaks?” küsisin.

„Asi pole selles. Tahtsin sind ise saata.”

Noogutasin tummalt ja võtsin oma asjad.

Unioni jaama ei olnud palju maad ja me läbisime selle enamalt jaolt vaikides. Ta kandis villasest riidest pükse ja halli villast kuube; tume müts oli tõmmatud peaaegu silmini. Ta põsed roosatasid külmast ja ta nägi ilus välja. Ilus oligi täpselt õige sõna ta jaoks. Tema välimuses polnud midagi naiselikku, kuid see oli täiuslik ja rikkumata ja mingil moel heroiline, otsekui oleks ta astunud välja mõnest armastust ja võitlust kajastavast Kreeka poeemist.

„Sa võid mind siin välja lasta,” sõnasin, kui lähenesime jaamale.

„Kas see su maha lööks, kui sa poisile veidikenegi võimalust annaksid,” kostis ta, otsides kohta parkimiseks.

„Ei. Tõenäoliselt mitte.”

Mõni minut hiljem seisime koos perroonil. Pigistasin käes piletit ja väikest rahakotti. Ta võttis mu kohvri, vahetades seda ühest käest teise, aga niipea kui mu rong nähtavale ilmus, hõbejaspruun kere suitsunud ja tahmunud, asetas ta kohvri jalgade ette maha. Äkitselt surus ta mu kõvasti vastu oma rinda.

Mu süda tagus ägedalt. Oleksin teada tahtnud, kas ta tundis selle ära. „Ei usu, et olen kunagi kedagi sinusarnast kohanud,” laususin.

Ta ei öelnud midagi, lihtsalt suudles mind, aga sellest suudlusest tundsin, kuidas temast kiirgas soojust ja elu. Nii palju oli seda, mida ma Ernestist ei teadnud, ja veel rohkem seda, mida ma poleks lubanud endal küsida ega isegi ette kujutada, ent ma tundsin, et hakkan talle vähehaaval järele andma. Rahvas perroonil ümbritses meid, kuid meile näis, nagu oleksime täiesti üksi. Ja kui ma mõne minuti pärast viimaks rongi peale sain, värisesid mul jalad.

Otsisin istekoha ja vaatasin aknast rahvasumma, uurides pingsalt tumedaid ülikondi ja kaabusid ja mantleid. Ja seal ta trügiski rongi poole, lehvitades ja naeratades, nii et suu kõrvuni. Lehvitasin vastu, ja siis tõstis ta ühe käe üles, nagu oleks see märkmepaber, ja teise, mis kujutas pliiatsit, ning näitles tummalt kirjutamist.

Ma kirjutan sulle, liigutas ta suud. Või oli see: Ma kirjutan sinust.

Sulgesin silmad, sest tundsin neis äkitselt kuumi pisaraid, ja naaldusin plüüsistmele ning mu rong viis mind kodu poole.