Читать книгу Pariisi abikaasa - Paula McLain - Страница 6

1904. aastal, kui ma sain kolmeteistkümneaastaseks, peeti Saint Louisis Louisiana kaubandusnäitust, mis sai rohkem tuntuks maailmanäituse nime all. Näituseväljakud võtsid enda alla tuhat kakssada aakrit Forest Parki ja Washingtoni ülikooli ümbrusest; hooneid, katusealuseid ja esinemisplatse ühendas seitsekümmend viis miili teid ja radu. Paljud ehitistest olid tegelikult vaid krohviga kaetud puuraamistikud, mõeldud kestma mõned kuud, aga nägid välja külluslikult kujundatud uusklassitsistlike paleedena. Meie kroonijuveel, kaunite kunstide palee, võis kiidelda skulptuuride aiaga, mis oli kujundatud Vana-Rooma Caracalla termide eeskujul. Olid laguunid, kus sai sõuda, tohutud kunstlikud kosed, veealused aiad ning zoopargid eksootiliste loomade ja inimestega, kelle hulgas võis näha pügmeesid, primitiivrahvaste esindajaid, habemega tüdrukuid ja ullikesi poisse. Piki kogu jõeäärset promenaadi meelitasid möödujat sajad lõbustusasutused, mängutoad ja söögikohad. Sõin seal oma esimese jäätisetorbiku ega suutnud lakata imestamast, miks see suhkrumagus toru mu käes polnud üldse külm. Ka maasikajäätis selle sees maitses teisiti. Oli palju parem. Vist küll parim, mida ma eales olin proovinud.

Fonnie oli tol päeval koos minuga promenaadil, aga tema jäätist ei tahtnud. Ta ei tahtnud ei suhkruvatti ega paisutatud nisu ega jääteed ega teisigi uudispakkumisi; tema tahtis koju minna, kus meie ema valmistus oma iganädalaseks naisõiguslaste koosolekuks.

Ma ei olnud kunagi aru saanud, mis tõmbas Fonniet ema seltskonna juurde. Mulle tundusid need naised alalõpmata nii rahulolematutena. Kui neid rääkimas kuulsid, siis hakkasid mõtlema, et abielu on kõige kohutavam asi, mis võib naisega juhtuda. Mu ema oli enamasti kõige valjuhäälsem ja raevukam terves ruumis, noogutades valvsalt, kui Fonnie ulatas edasi taldrikuid ürdikattega võileibade ja teekookidega, püüdes väga kõigi meele järele olla.

„Veel pool tundi,” nurusin, katsudes Fonniega kaubelda. „Kas sina ei taha siis elektripaleed näha?”

„Jää siia, kui soovid. Olen üllatunud, et sina seda melu niimoodi nautida suudad.” Ning seejärel tormas ta äkitselt ülbe näoga minema ja oligi kadunud masside hulka.

Ma tõesti nautisin või vähemalt tegin seda seni, kuni ta mulle meelde tuletas, et pean olema kurb. Ilmselt oli minust väga isekas, et tahtsin jääda ja tunda popkorni soolakat lõhna ning kuulda tallidest eeslikisa. Pealegi oli aprillikuu ja kirsipuud laguunide ümber õitsesid. Võisin sulgeda silmad ja kuulda purskkaevude sulinat. Võisin need jälle avada ja kujutleda, et olen Roomas või Versailles’s. Fonnie muutus rahva seas ikka pisemaks, ta tume seelik kadus väljakutsuvalt välkuvate värvide vahele. Oleksin tahtnud lasta tal minna, muretsemata, mida ta minust arvab või mida ta emale räägib, aga ma ei saanud. Heitsin viimase nukra pilgu jäätisetorbikule ja lasksin selle siis prügikasti kukkuda ning sörkisin õe järel kodu poole, kus olid kardinad ette tõmmatud ja lambid kaetud, ja nii juba mõnda aega. Me leinasime. Mu isa oli surnud kaks kuud tagasi.

Olime igas mõttes tubli pere; mõlemalt poolt põlvnesime otseliinis puritaanlastest; Victoria ajastu kombed ja tõekspidamised olid kindlad ja turvalised. Mu isaisa rajas Saint Louisi avaliku raamatukogu ja Richardsoni ravimifirma, millest sai suurim farmaatsiaettevõte lääne pool Mississippit. Mu emaisa oli õpetaja, kes asutas Hillsboro akadeemia Illinoisis ja hiljem ühe erakeskkooli Saint Louisis, mille nimeks sai Linnaülikool. Fonnie ja mina käisime parimates koolides ja kandsime tumesiniseid teravaks pressitud voltidega seelikuid. Saime eratunde, kasutades üht meie kahest Steinway kontsertklaverist, ja veetsime oma suved Ipswichis, Massachusettsi osariigis, meie perekonna rannamajakeses, ning kõik oli väga tore ja kena, kuni enam ei olnud.

Mu isa James Richardson oli perekonna ravimifirma juhataja. Hommikul lahkus ta kõvakübaras, kaelas kitsas must lips, lõhnates habemeajamiskreemi ja kohvi järele, kuhu alla käis veel suutäis viskit. Ta hoidis plaskut hommikumantli taskus. Me kõik teadsime, et teine oli tal pistetud kabinetis kirjutuslaua sahtlisse, mida ta lukustas tillukese hõbevõtmega. Veel üks ootas hoidisepurkide taga sahvris, kus meie kokk Martha teeskles seda mitte märkavat. Isa püüdis mitte väga palju kodus viibida, aga kui ta juhtus seal olema, siis ta enamasti vaikis ja oli kuidagi hajali. Üldiselt oli ta siiski sõbralik. Mu ema Florence oli ta täielik vastand − kräbe ja terav, raputas ta nõuandeid otsekui varrukast ning tegi kiireid otsuseid. Võimalik, et isa oli liiga pehme ja liiga arg tema läheduses, ikka kaldus ta taanduma oma kabinetti või uksest välja, et mitte seista emaga silmitsi, kuid mina teda ei süüdistanud.

Ema eelistas alati Fonniet, kes oli kakskümmend kaks kuud minust vanem. Meil oli veel vanem vend Jamie, kes läks ära kolledžisse, enne kui mina alustasin lasteaias käimist, ja oli veel ka Dorothea, küll üksteist aastat minust vanem, aga sellest hoolimata mulle väga kallis; ta abiellus noorelt ja elas oma abikaasa Dudleyga meie lähedal. Kuna olime Fonniega üsna üheealised, siis lapsepõlves oli ta mu esimene kaaslane, aga me ei oleks saanud enam erinevamad olla. Tema oli sõnakuulelik ja alistuv ja tubli, nii nagu ema seda õigeks pidas ja kiitis. Mina olin tormakas ja jutukas ja kõige suhtes uudishimulik − liigagi uudishimulik, et vastata ema maitsele. Armastasin istuda meie sissesõidutee alguses, küünarnukid põlvedel, ja jälgida, kuidas tramm veereb bulvaril mööda, ning mõelda meestest ja naistest seal sees: kuhu nad sõidavad, millest nad mõtlevad ja kas nad näevad, et olen neid märganud. Ema kutsub mind tagasi maja juurde ja saadab mu lastetuppa, mina aga vaatan seal lihtsalt aknast välja, unistades ja mõtteid mõlgutades.

„Mis sinust küll elus saab?” ohkas ta tihti. „Alailma hõljud sa pilvedes.”

Oletatavasti oli see küllalt põhjendatud küsimus. Ta oli mures mu pärast, sest ta ei mõistnud mind üldse. Ja siis juhtus midagi hirmsat. Kui olin kuueaastane, tulin toime sellega, et unistasin ennast sõna otseses mõttes aknast välja.

Oli kevadine päev ning olin haige ja puudusin koolist. Kui ma lastetoast tüdinesin − üldiselt juhtus see väga kiiresti −, hakkasin aknast jälgima Mike’i, meie töömeest, kes lükkas käru üle õue. Mike meeldis mulle hullupööra; leidsin, et ta on lõputult huvitavam kõigist teistest meie peres. Ta sõrmeküüned olid lõigatud täisnurkselt ja nende servad olid täkilised. Ta vilistas ja taskus oli tal käresinine taskurätik.

„Mida sa tegema hakkad, Mike?” hüüdsin lastetoaaknast, sirutades kaela üle aknalaua, et teda paremini näha.

Ta vaatas üles just sel hetkel, kui kaotasin tasakaalu ja kukkusin prantsatades alla kõnnitee sillutisele.

Kuude viisi lamasin seljakil voodis, sellal kui arstid juurdlesid, kas ma üldse enam kunagi kõndida saan. Paranesin aeglaselt, ja kui hakkas minema paremaks, laskis ema kohandada beebivankri spetsiaalselt minu jaoks. Talle meeldis mind ümbruskonnas ringi sõidutada, peatudes iga naabri ukse taga, nii et need võiksid hüüatada, milline ime mu ellujäämine oli.

„Vaene Hadley,” ohkis ema. „Vaene tibu.” Ta kordas seda ikka ja jälle, kuni ta sõnad kinnistusid mu teadvuses, asendades kõik teised kirjeldused, samuti ka iga muu võimaliku tulemuse.

Ei tähendanud midagi, et ma paranesin täielikult ja õppisin lonkamata kõndima. Mu tervis oli majas suureks mureks ja jäigi selleks. Isegi kõige väiksem ninalurin arvati mind oluliselt kahjustavat. Ma ei õppinud ujuma, ei jooksnud ega mänginud pargis nagu mu sõbrad. Lugesin selle asemel raamatuid saali aknaalusel istmel, kus mind ümbritsesid värvilise klaasi ja bordoopunase draperii vood. Ja mõne aja pärast lakkasin isegi oma sisimas võitlemast mulle ettekirjutatud liikumatuse vastu. Raamatud osutusid uskumatuks seikluseks. Olin tekiga kaetud ja sain vaevalt üldse liigutada, ent mitte keegi poleks suutnud ära arvata, kuidas mu meeled tormlesid ja mu süda koos lugudega kõrgusesse hõljus. Võisin kellestki märkamata sattuda mis tahes maailma, sellal kui ema kärkis teenijatele korraldusi või võõrustas külalistetoas oma pahuraid sõpru.

Kui isa veel elas, nägin teda tihti koju tulevat, kui naised alles kogunesid. Kuuldes nende hääli, kangestus ta ja läks tuldud teed tagasi, hiilides vargsi uksest välja. Kuhu ta läks? Oleksin teada tahtnud. Kui kaugele pidi ta kõndima ja kui palju viskit tal kulus, et vaigistada ema häält oma peas? Kas tal oli meeles, kui väga ta oma jalgratast armastas? Minul oli küll. Oli aeg, kus ta sõitis õnnelikult kuhu tahes Saint Louisis, eelistades ratast teistele transpordivahenditele vabaduse tõttu, mida see pakkus. Ükskord kinnitas ta jalgratta taha vankrikese ning viis Fonnie ja minu Forest Parki radadele sõitma, lauldes ise „Tantsivat Matildat” („Waltzing Matilda”). Tal oli ilus bariton ja kui laulu meloodia kandus meieni vankris, sain aru, et ta õnnetunne oli ehtne ja ometi mulle nii võõras; kartsin ennast liigutada, sest võisin selle minema ehmatada.

Oli külm veebruarihommik, kui läbi maja kõlas üksik lask. Ema kuulis seda esimesena ja teadis otsekohe, mis oli juhtunud. Ta ei olnud lubanud endale mõeldagi sõnast enesetapp − see oleks olnud liiga kohutav ja liiga tavaline, aga ta osalt nagu ootas, et see võib juhtuda. Alumisel korrusel, lukustatud uksega kabinetis, leidis ta purustatud koljuga isa vaibal vereloigus lamamas.

Nädalaid hiljem kaikus veel kord isa surmalasu kaja läbi maja. Me saime teada, et ta oli börsil kaotanud kümneid tuhandeid dollareid, et ta oli laenanud juurde ja kaotanud needki. Me juba teadsime, et ta jõi, aga mitte seda, et ta muud midagi suurt enam ei teinudki oma viimastel nädalatel, kui teda piinasid tuikavad peavalud, mis tegid uinumise võimatuks.

Kui ta oli läinud, jäi ema oma tuppa, nuttes ja segaduses ning vahtides ainiti ettetõmmatud kardinaid, nii et teenijad võtsid juhtimise majas enda kätte. Ma polnud ealeski näinud sellist kaost meie kodus ega osanud teha midagi muud, kui mängida Chopini nokturne ja nutta isa järele, soovides, et oleksin tundnud teda paremini.

Isa kabineti uks jäi mõneks ajaks suletuks, aga mitte lukku. Vaibad puhastati, kuid neid ei asendatud; revolver tühjendati ja poleeriti läikima ning pandi tagasi kirjutuslaua laekasse − ja need üksikasjad olid nii kohutavad, et mõjusid mulle paratamatult magnetina. Ikka ja jälle kujutasin ette ta viimaseid hetki. Kui üksildasena võis ta ennast tunda. Kui tühi ja lootusetu võis olla ta elu, sest muidu ei oleks ta seda ju teinud, ei oleks tõstnud revolvritoru ega vajutanud päästikule.

Mu meeleolu langes niivõrd, et perekond hakkas muretsema, kas ma endale viga ei tee. Kõik teadsid, et enesetapjate lastel on suurem risk sama teed käia. Kas ma olin isa moodi? Ma ei teadnud, aga küll olin pärinud ta kroonilised peavalud. Igaüks neist kujunes kohutavaks katsumuseks, surveks ja pöörituseks ning tuimaks ja pidevaks plõnksumiseks koljus, kui lamasin liikumatult oma umbses toas. Kui jäin sinna küllalt kauaks, tuli ema ja patsutas mu kätt, toppis tekiotsa ümber mu jalgade ja ütles: „Sa oled tubli tüdruk, Hadley.”

Ma ei saanud sinna midagi parata, et märkasin ema soojemat suhtumist, kui põdesin, nii ei olegi üllatav, et haige olin ma sageli või vähemalt arvasin end olevat. Puudusin koolist nii nooremas kui ka vanemas astmes nii palju, et olin sunnitud jääma veel üheks aastaks ja kõik mu sõbrannad läksid ära kolledžisse ilma minuta. Oli tunne, nagu vaataksid, kuidas jaamast lahkub rong mingisse kaugesse ja põnevasse paika, kuid sinul pole piletit ega ka vahendeid selle ostmiseks. Kui hakkasid tulema kirjad Barnardist ja Smith’ist ja Mount Holyoke’ist, tundsin äkki kadedust sõprade põneva ja paljutõotava elu üle.

„Tahan anda avalduse Bryn Mawri,” teatasin emale. Ema õde Mary elas Philadelphias ja ma arvasin, et lähedase sugulase olemasolu murrab ema vastuseisu.

„Oh, Hadley. Miks sa tahad oma jõudu üle hinnata? Ole ikka realistlik.”

Fonnie tuli tuppa ja istus ema kõrvale. „Kuidas su peavaludega on?” küsis ta.

„Kõik on täiesti korras.”

Fonnie kortsutas kahtlevalt kulmu.

„Mary võib mu eest hoolt kanda, kui midagi juhtub. Teate ju, kui asjatundlik ta on.” Rõhutasin eriti sõna asjatundlik, sest mu ema armastas seda sõna ja see veenis teda tihti. Hetkel ta siiski ainult ohkas ja ütles, et ta mõtleb selle üle tõsiselt järele, mis tähendas, et ta võtab teema jutuks meie naabriproua Curraniga ja muidugi ouija-lauaga.

Ema oli juba pikemat aega olnud huvitatud okultismist. Vahetevahel korraldati spiritistlikke seansse ka meie majas, ent palju rohkem oli neid meie juurest edasi proua Currani juures. Ema jutu järgi oli naaber üleloomulike jõudude uurija ja oli ka lauaga tuttav ning oskas seda veenvalt käsitseda. Mind seansile ei kutsutud, aga kui ema proua Currani poolt tagasi tuli, teatas ta, et ma võin ikkagi minna Bryn Mawri ja et kõik läheb hästi.

Hiljem ma kahtlesin väga tõsiselt proua Currani ennustusvõimes, sest minu puhul osutus see küll jõhkralt valeks. 1911. aastal läksin ma tõepoolest õppima, aga kogu see julgustükk oli määratud nurjumisele veel enne, kui üldse alata sai. Bryn Mawri lahkumise eelsel suvel sai mu vanem õde Dorothea tulekahjus tõsiseid põletushaavu. Kuigi ta oli meie majast juba läinud nendeks aastateks, kui mina seal kasvasin, oli Dorothea alati minu perekonna kõige lahkem ja toetavam liige ja ma tundsin, et ta sai minust aru nii, nagu keegi teine ei saanud ega tahtnudki saada. Kui asjaolud kodus kujunesid liiga lämmatavaks ja pinevaks, läksin ma tema poole ja vaatasin, kuidas ta kaks poissi askeldasid ta ümber, ning tundsin, et rahunen ja taastun.

Dorothea oli tol suvel raseduse lõpul. Ta oli palju poistega üksi kodus ja ühel õhtupoolikul olid nad parajasti kolmekesi verandal, kui Dorothea märkas naabruses asuval tühjal krundil süttinud autokummide virna. Poisid jälgisid seda huviga, aga Dorothea kartis, et tuli võib levida nende õuele. Ta jooksis põlengu juurde ja püüdis jalgadega trampides leeke summutada, aga pikk suvekimono võttis kiiresti tuld. Samuti sukad, ning ta oli juba pihani leekides, kui ta maha kukkus ja ennast veeretama hakkas, et tuld lämmatada.

Kui ta abikaasa Dudley meile kurvast uudisest teatas, olime kõik suvilas Ipswich Bayl. Muretsesime ennast Dorothea pärast haigeks, aga Dudley kinnitas meile, et ta on haiglas ja seal saab ta parima hoolitsuse osaliseks. Tal ei olnud palavikku ja arstid uskusid, et ta paraneb täielikult. Järgmisel päeval sünnitas ta surnud pisitüdruku. Dorothea ja Dudley kurvastasid mõlemad väga, aga arstid kinnitasid endiselt, et Dorothea ise jääb elama. Nad kordasid seda seni, kuni ta suri kaheksa päeva pärast tulekahju. Ema sõitis rongiga matustele, ent meie ülejäänud jäime sügavas masenduses maha Ipswichi.

Mäletan, kuidas ma tundsin, et Dorothea kaotust ma üle ei ela, ja ma ei tahtnudki enam üldse elada. Ema tuli tagasi Saint Louisist ning tõi kaasa Dudley ja poisid. Nad astusid rongilt maha nii haletsusväärsetena, kuid millist lohutust sain mina pakkuda? Neil ei ole ema, mõtlesin ikka ja uuesti.

Ühel õhtupoolikul varsti pärast matust oli Ipswich Bayl kohutav torm ja ma rääkisin ära ühe poisi naabersuvilast, et ta viiks mind paadiga sõitma. Lained peksid vastu vööri ja pressisid üle paadiserva meile otse näkku. Ma ei osanud isegi ujuda, aga tema ei pööranud tagasi ka siis, kui majakavaht signaliseeris, et tuleksime ära. Pilved olid madalad ja hirmuäratavad ning õhk oli raske ja veest soolane. Tundsin kogu aeg, nagu upuksin, ikka ja jälle. Ja kuigi me jõudsime tol päeval kaldale tagasi, jäi tunne, et olen ikka veel väljas lahel ja vajun järjest sügavamale, mind kummitama terveks ülejäänud suveks ning veel kauemakski.

Septembris istusin rongile ja sõitsin ära Bryn Mawri nagu planeeritud, kuid mu sealsed klassikaaslased näisid vibreerivat teisel sagedusel. Minu magamiskorpuse tüdrukud veetsid oma õhtupoolikud salongis, juues teed või kuuma vahust šokolaadi ning lobisedes tutvumisõhtutest ja võimalikest vallutustest. Tundsin ennast täiesti võõrana. Tütarlapsena teadsin, et olen ilus oma säravpunaste juuste, kenade silmade ja heleda nahaga, kuid ma ei näinud üldse hoolivat, kas poisid mind märkavad või mitte. Lakkasin huvitumast riietest ja ka õppetööst. Hakkasin eksamitel läbi kukkuma, mis oli mulle raske ja ka üllatav, kuna olin kogu oma elu olnud hea õpilane, kuigi olin tohutult palju puudunud. Nüüd leidsin, et ma ei suuda ennast kokku võtta, koondada tähelepanu ega huvituda asjadest.

Järgmisel sügisel lasksin ennast Fonniel ja emal ümber veenda ning jäin koju. Ma ei saa öelda, et kodus oleks mul parem olnud kui koolis. Majas polnud kusagile peitu pugeda, et pääseda süngetest mõtetest. Ma ei saanud magada ja kui saingi, painasid mind koledad unenäod Dorotheast ja isast, kus aina kordusid nende elu viimased traagilised hetked. Ärkasin paanikas, mis tõotas veelgi rohkem rõõmutuid päevi ja öid. Ja kui ma nüüd ütlen, et jäin sellisesse tardumusse veel kaheksaks aastaks, siis saate aru, milline elujanu haaras mind just siis, kui mu emale oli jäänud veel nii vähe elada.

Ema põdes aastaid Brighti tõbe − kroonilist neerupõletikku −, kuid ta tervis halvenes kiiresti 1920. aasta suvel. Juuli ja augusti kõige kuumematel nädalatel lahkusin ma väga harva ülakorruse tubadest ja kui pidingi ära käima, jäi tema lõputult muretsema.

„Elizabeth? Oled see sina?” hüüdis ta nõrga häälega, niipea kui kuulis mu samme trepil. Ma ei ole kindel, miks ta pärast kõiki neid aastaid hakkas kasutama mu täisnime, aga just siis üllatasid mind paljudki asjad tema juures. Ta ei sarnanenud enam teraskõva selgrooga nõudliku naisega, kes võis mind alati ühe sõnaga maha suruda. Nüüd oli ta nõrk ja rahutu, hüüdes mind jälle, kui kiirustasin trepist üles: „Elizabeth?