Читать книгу Tunnid täis leina - Paula Treick DeBoard - Страница 10

Oli kuum, laisk Wisconsini suvi. Laudas lendasid kärbsed tuhandete kaupa meie lehmade selgadele, aga oli liiga palav, et lehmad oleksid jaksanud neid vähimagi sabaliigutusega tõrjuda. Ka maja oli liiga palav – ülemisel korrusel tegime Emiliega magamistoa akna ühel juunipäeval lahti ega vaevunud seda nädalate kaupa kinni panema. Hommikul ärkasime higistena, niiskus kattis meie kehasid nagu karusnahk. Mulle tundus, et kogu maailm puhkas, hoidis hinge kinni oodates, et Johnny ja Stacy armuksid.

Tööpäeva pärastlõunati päästis meid tädi Julia, kes kutsus meid enda basseini jahutama. Kõndisime Emiliega pool miili mööda Rural Route 4 tema juurde, rannalinad üle õla. Mina jäin maha, kitkusin karvaseid hundinuiasid ja kuulasin seisva kraavivee kohal sumisevaid moskiitosid. Kui nende sekka kivi visata, tõmbusid nad kahte lehte nagu Punane meri, et Mooses saaks oma rahvaga läbi minna, ja valgusid siis jälle parve. Emilie marssis ees ja hoidis silmad lahti mööda teed kihutavate veoautode osas.

Tädi Julia, kes oli isast peaaegu kaksteist aastat vanem, oli mu lemmiktädi. Tema mees, onu Paul, oli Manitowocis John Deere’i juhataja ja nende poeg Brent, kes oli Johnnyst ainult paar aastat vanem, õppis Milwaukees tuletõrjujaks. Meie Emiliega olime tütred, keda tädi Julia polnud kunagi saanud. Onu Paul oli neile nelja jala laiuse basseini ümber uhke terrassi ehitanud ja tädi Juliale meeldis pakkuda meile lutsukomme ja magusat limonaadi ning terrassil oma kortsus, liigpäevitunud keha praadida. Mõnikord ta suitsetas, ehkki seda pidime salajas hoidma. „Ma peaksin maha jätma,“ oli ta seletanud, ehkki ta ei paistnud seda kunagi eriti tõsiselt üritavat.

„Mis uudist, tüdrukud?“ küsis ta oma laia päikesekübara alt.

„Kahjuks pole siinkandis mitte kunagi midagi uut,“ ütles Emilie selili lamades dramaatiliselt vett pritsides. „Selles probleem ongi.“

„Noh,“ ütlesin rohkem terrassi poole hoides. „Minu meelest on Johnnyl oma tüdruk.“ Järsku oli Johnny hakanud luba küsima, et õhtuti pärast sööki telefoni kasutada. Nädalavahetustel käis ta pärast viimast lüpsi duši all ja kadus oma autoga.

Tädi Julia kulmud kerkisid üle päikeseprillide serva. „Ma olen seda vist isegi kuulnud.“

„Tõesti? Ema käest või?“ küsisin.

„Pigem kõikide Watankee inimeste käest,“ turtsatas Emilie. „Johnny kutsus Stacy eelmisel nädalal noortegrupi kanuumatkale ja täna õhtul lähevad nad kinno. Watankee mõõdupuu järgi on nad ametlikult paar.“ Ta tõstis käed veest ja tegi sõrmedega õhku jutumärgid.

Tädi Julia puhkes naerma. „Mida teie siis arvate? Kas Stacy meeldib teile?“

Emilie tegi ükskõiksust väljendavat häält. Ta tegi kätega liigutuse, mis pidi tähendama „nii ja naa“.

„Minule ta meeldib! Ta on väga kena,“ ütlesin. Pritsisin Stacyt kaitstes Emiliet, aga vesi langes umbes jala kaugusel enne sihtmärki basseini.

Emilie puhkes naerma. „Sa ei tunnegi teda.“

„Tunnen küll! Sina ei tea, keda mina tunnen.“ Ma tundsin Stacyt. Ta oli juba kaks korda meie juures käinud ja mõlemal korral oli ta minult küsinud, mida ma loen, mida mulle meeldib suvel teha. Olime tema ja Johnnyga lauda juurde kõndinud ja ma veensin teda, et ta laseks vasikal kaht väljasirutatud sõrme lutsida. Algul oli Stacy kiljunud, aga siis asjaga harjunud ja hakanud vaba käega vasikat kõrva tagant sügama. See tundus inimese kohta kõige olulisema teabena.