Читать книгу Tunnid täis leina - Paula Treick DeBoard - Страница 7

1994. aasta suvi jääb mulle alatiseks meelde kui katkematu rida niiskeid päevi, õhk oli õhtuni lämbe ja kleepuv. See oli viienda iga-aastase Watankee pehmepallivõistluse suvi, suvi, mida ma iial ei unusta. Ema oli pühapäeva hommikul näinud kuulutust St. Johni evangeelse luterliku kiriku lehes, ta otsis tegevust, et me tundide kaupa teleka ees ei vedeleks, ja oli meid õhtuks kirja pannud.

„See saab lõbus olema,“ ütles ema meid tegutsema innustades. „Ma juba näen seda – Hammarstrom Hitters.“

Emilie pööritas silmi. „Pigem küll Hammarstrom Quitters.“

Tegime maja ees murul trenni, kasutasime puutüvesid pesadena ja lippasime Johnny võimsate kodujooksude sabas, kui ta meie maisipõllule kadus. Johnny oli terve kevade tegevust igatsenud, pärast seda kui tal oli maadluse poolfinaalis õlg paigast läinud ja ta oli sunnitud osariigi meistrivõistlusi vaatama tribüünilt, vasak käsi õlast randmeni sidemes. Juunikuuks oli Johnny käsivars terve ja ta oli valmis mängima oma rolli kohaliku kangelasena.

Pugesime ema Caprice Classicust välja tund aega enne oma esimest mängu Fireman’s Fieldil, Johnny kõige ees. Isa järgnes talle vilistades ja kindas käega palli loopides ja püüdes. Emilie oli isa taga küürus, käed teksaste taskus. „See saab nii igav olema,“ kurtis ta. „Peaaegu sama igav nagu kojujäämine.“

Ema ootas, kuni ma end tagumise istme keskelt oma pesast välja saan, kummardus ja pani ukse minu järel kinni. Ta osutas entsüklopeediasuurusele raamatule, mis mul käes oli „Müüdid ja pooltõsilood“. „Sa võtad selle kaasa?“

Mõtlesin järele. Pehmepalli jaoks olin ma liiga väike, ma olin enamiku asjade jaoks liiga väike – mind pidi tõstma, et ma varbseina ülemise pulgani ulatuksin ja vannitoa peegli kasutamiseks oli mul jalapink. Oli ütlematagi selge, et ma ei saanud ise kurikaga lüüa ja lendav pall lööks mu ilmselt jalust maha.

„Mis siis, kui mul igav hakkab?“ vastasin.

Kõndisime emaga väravatevahelise väljakuosa poole, kus Hirschi Haybalersi kapten Bud Hirsch oma kirjutamisalusega ootas. Ta heitis mulle ühe pilgu ja ütles, suur kõht punnis: „Kas tulid vaatama, jupats?“ Ta turtsus naerda, kui ma solvunult minema lonkisin, ning pööras ringi, et ülejäänud meeskonnale käsklusi jagada. Johnny pidi vasakul väljakupoolel alustama, isa esimeses pesas.

Ema kummardus minu juurde. „Ära tee temast välja. Sa võid minuga koos mängida, kui soovid.“

„Ei, aitäh,“ ütlesin. „Ma lihtsalt vaatan.“

Soojenduse ajal istusin ristijalu pingil meeskonnaala juures, selg vastu võrkaeda. Bud Hirschi poeg Raymond viskas küünalpalle meie koguduse liikme Sandy Maertziga. Isa, Johnny ja ülejäänud mehed väravatevahelisel väljakualal loopisid üksteisele palli, veeretasid seda ja viskasid üles. Ema seisis ebamugavust tundes väljaku vasakus servas ja ootas oma korda.

Teine meeskond, Loetze’s Lions hakkas kohale jõudma ja tribüünid väljaku mõlemal poolel hakkasid täituma. Keegi tegi snäkikioski lahti, keeras puust luugi alla ja heiskas Watankee põhikooli ergutusklubi lipu. Täna õhtul kogutud rahast pidi makstama meie kooliekskursiooni eest Wisconsini meremuuseumisse Manitowocis ja meie vähem akadeemilise, ent sama põneva iga-aastase külaskäigu eest Lambeau Fieldi Green Bays.

Läksin Emilie sabas tribüüni ülemisse ritta, tema meeblondid juuksed lehvisid selja taga. Mind hämmastas see, kuidas ta liikus, kui enesekindlalt. Aasta tagasi oli ta olnud kohmakas kaheksanda klassi tüdruk. Nüüd oli ta valmis Lincolni keskkooli tormijooksuga vallutama. „Ma lähen ergutusorkestrisse,“ oli ta ühel õhtul uhkelt teatanud, kui me oma kõrvuti voodites lamasime. Kardinate vahelt sisse langenud kuuvalguse kiir oli tema saleda keha pooleks lõiganud – puusakondid ja pikad jalad ühel, väikesed rinnanupsud nagu poolikud ploomid teisel pool.

„Miks sa ergutusorkestrisse tahad astuda?“ olin küsinud, mõeldes paarile jalgpallivõistlusele, kus ma oma elu jooksul käinud olin. Ergutusorkester oli kamp külmetavaid noori, kes astusid väravatevahelisele alale vaheajal pärast kisakoori, kui pooled pealtvaatajatest läksid hot dog’i ostma või tualetti. „Need lapsed ei saa kunagi mängu vaadata.“

„Ma ei hooli sellest lollakast mängust,“ oli Emilie dramaatiliselt ohates öelnud. „Ma tahan, et inimesed mind näeksid.“

Bud Hirsch tõmbas mu tähelepanu kaks korda oma vilet lastes tagasi mängule. „Hea küll! Laske käia!“ Meie võistkond hakkas aeglaselt väravatevaheliselt alalt oma pingi poole sörkima ja Loetze’s Lions alustas soojendusega.

Isa tuli hingeldades väljakult ja lõi mulle patsu – nagu oleksin ma jalust ära olles mingi tohutu saavutusega hakkama saanud.

Tõusin. „Kas ma saaksin dollari?“

„Ikka.“ Isa pistis käe taskusse ja võttis peotäie münte.

„Ära kaugele mine,“ ütles ema.

Tundsin endal ema pilku, kui ma kurikamehe kasti tagant läbi läksin, tagudes jalgadega üles väikesi tolmupilvi, mis kohe mu tennistele langesid. Panin vastu soovile oma lühikesi pükse üles tõmmata, need olid Emilie eelmise suve püksid. Mõnikord vihkasin seda, kuidas ema mind vaatas, nagu oleksin ma meditsiiniline kurioosum.

Dollari eest sain purgi kokat ja kolm sinist Pixy Stixi, sellist puhtast suhkrust naudingut ei lubatud mulle kodus kunagi. Ühes käes joogipurk, teises raamat, otsisin pilguga tribüünilt istekohta. Paar inimest kirikust naeratasid mulle julgustavalt, aga märkasin Emiliet, kes seisis Watankee põhikooli lõpetajate keskel väikeses sosistavas salgas, ja muutsin kurssi. Mõned minu tulevased neljanda klassi klassikaaslased istusid koos vanematega tribüünil, aga pöörasin pilgu neilt kõigilt suvise kohmakusega ära, nagu poleks me tohtinud suhelda enne tööpühajärgset teisipäeva.

Vedasin oma „Müütide ja pooltõsilugude“ raamatu varjulisse kohta tribüünide all ja avasin selle tagasikeeratud nurgaga lehe, kus oli juttu Atlantisest. Mäng hakkas pihta ja puhkes kisa.

Olime oma talust ainult umbes miili kaugusel, aga kui ma kuulsin isa Johnny löögivooru ajal hüüdmas: „Viruta üks koju, Hammarstrom!“, oleksin nagu kandunud kuhugi kaugele, mõnele saarele Vaikse ookeani lõunaosas. Isa oli siin ainult sellepärast, et oli Jerry Warczakiga kokkuleppe sõlminud: Jerry, kes pehmepalli vastu huvi ei tundnud, pidi neil õhtutel õhtuse lüpsi eest hoolitsema, kui isa ja Johnny teda laupäeviti kanadega aitavad. See oli nende tüüpiline kokkulepe. „Me oleme lihtsalt head naabrid,“ oli isa mulle seletanud, aga ta oli paistnud küll olevat enamat kui lihtsalt hea naaber, kui ta Jerryle õlale patsutas ja ütles: „Ta on minu jaoks nagu teine poeg.“

Kui mänguhelid lõpuks taustaks hääbusid, lugesin paar järgmist löögivooru Atlantisest ja mõtlesin, kuidas võis linn nii lihtsalt kaduda – pauh! Mis juhtuks, kui Wisconsini linn Watankee ja kõik minu tuttavad inimesed ühel päeval maa pealt kaoksid – ootamatu maalihe ja kiire libisemine Michigani järve? Kui kaua läheks aega, enne kui ülejäänud maailm hakkaks meist puudust tundma?

Nõjatusin tahapoole ja panin silmad kinni, kuulasin kurika matsatusi, millele järgnes ühtäkki aplaus. Kujutasin ette, kuidas pall lendas loojuva päikese kumas lillakaks tõmbuvasse sinitaevasse. Tribüünide all kasvav pikk hein torkis ja muljus mu reite tagakülgi ja üks moskiito paistis olevat otsustanud mu verd imeda. Lõin vastu luupekset, kui vari mu peale langes.

„Tere, sina oled Kirsten Hammarstrom, eks?“

Ajasin end vaevaga istukile. Hetkeks oli mul tunne, et minu kohal seisab ingel, ehkki pühapäevakooli õpetaja proua Keithley ütles, et ingleid pole enam olemas, kui sa just katoliiklane ei ole. Hääl kuulus tüdrukule, kellel olid jalas äralõigatud säärtega teksased ja ruuduline särk, mille hõlmad olid sõlme seotud, nii et näha oli vaid tilluke riba kõhtu. Taipasin, et tema pea ümber pühapaistet meenutav asi olid hoopis tema punased juuksed, millele langes staadioni valgus.

„Jah,“ kinnitasin. „Mina olen Kirsten Hammarstrom.“ Korraga tundsin end süüdi, nagu oleks mind tabatud enne õhtusööki pirukat näppamast.

„Sinu vend on ju Johnny Hammarstrom?“ küsis tüdruk minu juurde kummardudes. Nii lähedalt oli ta kõige kenam inimene, keda ma olin kunagi kohanud. Kreemikasvalge nahk, ninajuurel mõned tedretähed. Nii lai ja soe naeratus, et ta oleks võinud olla reisibrošüüri esikaanel.

„Jah,“ ütlesin jälle, häbenedes korraga oma musti käsi ja kokast ikka veel kleepuvaid hambaid. „Mis siis?“

Tüdruk naeratas ja sirutas käe, tõsine nagu kirikuteener. „Mina olen Stacy Lemke.“

Surusime kätt. Midagi erilist ei juhtunud, ei mingit tulevärki ega äikesemürinat, aga mingil moel tundus see hetk olevat oluline.

Stacy käed olid jahedad, küüned olid lakitud õrnroosaks nagu suhkruvatt. Kui ta märkaski musti rante minu küünte all, ei öelnud ta midagi. „Kirsten. Nii ilus nimi,“ ütles ta.

Naeratasin. „Kas sa tunned mu venda?“

Ta puhkes naerma. „Kõik tunnevad Johnny Hammarstromi.“

Mulle polnud see varem pähegi tulnud, kuni kuulsin seda mainitavat nii kindlalt, nagu oleks see piiblisse raiutud. Maadlushooaja jooksul ilmus Johnny nimi regulaarselt Watankee Weekly spordilehekülgedel; alati, kui ma isaga linnas käisin, astus keegi ligi ja uuris, millised on Johnny väljavaated sügisel.

„Ma käin temaga koos koolis, aga me ei ole tegelikult tuttavad,“ ütles Stacy veidi nukralt naeratades. „Ma tahan öelda, et vaevalt ta kedagi minusugust tähele on pannud.“

Vaatasin teda tähelepanelikumalt. Tema tillukesed tedretähed särasid väikeste higipiiskade all, aga ma ei näinud ühtki viga – ühtki silmahammast ega jänesemokka ega moondunud pöialt. Kui mu vend polnud Stacy Lemket märganud, oli ta kas pime või loll või mõlemat. „Miks mitte?“ küsisin ma punastades. „Minu meelest oled sa väga ilus.“

„Oi, sa oled nii lahke!“ Ta puudutas korraks mu põlve ja tõusis, pühkides jalgadelt olematut mustust.

„Mina oleksin sind märganud,“ ütlesin valjult neelatades.

„Kas pole sa mitte kõige nunnum asi maamuna peal!“ Stacy puhkes naerma, viskas pea selga, nii et tema punased juuksed katsid korraks nägu ja langesid siis jälle vabalt. „Noh, oli tore sinuga tuttavaks saada.“

Ta hakkas minema. Vaatasin teda, kuni ta jõudis tribüüni servani, kus ta peatus ja korraks kinganina vastu muru hõõrus, et seda puhtaks saada. Jälgisin teda ikka veel, kui ta uuesti minu poole pöördus ja ma häbenedes pilgu maha lõin.

„Tead, äkki sa tervitad Johnnyt minu poolt.“

„Muidugi.“ Naeratasin. Ta oleks võinud paluda minult ükskõik mida, ja ma ei oleks keeldunud.

Kui ta mulle uuesti naeratas, märkasin tema suu tagumises osas väikest viltust teravat hammast – ainus asi Stacy Lemke juures, mis ei olnud täiesti ideaalne. Tänu sellele meeldis ta mulle veel rohkem.