Читать книгу Tunnid täis leina - Paula Treick DeBoard - Страница 6

1994–1995

Kõike, mida sul on vaja teada, ütles isa, õpid sa talus. Ta rääkis asjadest, mida minu piiblilugudest ja Dicki ja Jane’i seiklustest vormitud mõistus vaevalt mõista suutis – raske töö väärtusest, ise toimetulemisest, kõikide asjade elutsüklist. Noh, elutsükkel – sellest sain ma aru. Talus sündis alati keegi, ja keegi suri. Ja mis puutus sellesse, kuidas nad tekkisid, siis see polnud mingi suur saladus. „Nad paarituvad,“ selgitas isa, kui ma muretsesin, et pull paistis abitut lehma ründavat. „See on loomulik,“ ütles isa, kui sead seda tegid, kui Mel Wegneri talu valge kõuts meil käis ja saime terve pesakonna valgeid kassipoegi.

Loodus ei koosnenud ainult lepatriinudest ega jaanimardikatest – see koosnes ka sopast, lagunemisest ja mõnikord surmast. Talus kasvamine tähendas sõnnikulõhna ja mõistmist, et värisevate jalgadega vasikatest, kes mu sõrmi imesid, saab kunagi kellegi lõunasöök. See tähendas seda, et aeg-ajalt sündis deformeerunud vasikas, kellel polnud silmi või kõrvu nagu mingil tulnukapeaga titel. Linna sõites nägime iga kord loomade – kasside, opossumite ja mõnikord skunkide – veriseid laipu, nad olid riskinud viimast korda üle tee minna. Kui saime endale retriiveri ja kolli segu Kenneli, oli meil olnud kolm kuldset retriiverit, üks ustavam kui teine, kuni nad äikese ajal plehku panid või Rural Route 4-l sõitva veoauto ette sattusid. Kui isa teda maakonna loomade varjupaigas nägi, oli Kennelil kõrv lõhki, ta lonkas vasakut tagumist jalga ja tema ribisid võis saja jardi kauguselt üle lugeda – need olid loomapiinajast omaniku märgid.

Isegi inimesed ei pääsenud oma saatusest. Pärast pühapäevahommikust jumalateenistust papptopsist limonaadi rüübates sõelusin vestlevate täiskasvanute vahel ja kuulsin jutukatkeid. Traktor oli talunikule peale kukkunud. Haiglast miilide kaugusel elavatel rasedatel oli sünnitus varakult pihta hakanud. Masinad andsid ikka tagasilööke, särgivarrukad jäid mehhanismidesse kinni. Rääkimata välgulöökidest, libedatest teedest ja lumetormidest, üleujutustest ja kuumalainetest. Rääkimata kõigest sellest, mis võis inimese sees viltu minna.

Nii et omal stoilisel, talupoeglikul viisil olime surmaga harjunud. See oli osa asjade loomulikust käigust: keegi sündis, elas oma elu ja suri – ja siis asendas seda miski muu. Teadsin, ilma et keegi oleks mulle seda rääkinud, et nii oli see ka inimestega.

Võtame näiteks minu pere – Hammarstromid. Mu vana-vana-vanaisa oli meie maale asunud ja pärandanud piimakarja oma pojale, kes pärandas selle vanaisale, too omakorda isale, kes ühel päeval jätab selle Johnnyle. Isa ja ema abiellusid ja said Johnny kohe pärast keskkooli lõpetamist, ema sai oma hariduse hiljem, kui Emilie ja mina olime juba sündinud. Olin alati väga lahedaks pidanud seda, et meie vanemad olid kõikide teiste omadest nii palju nooremad, kuni Emilie tegi mulle selgeks, et tegelikult oli see lausa skandaalne. Igatahes olid vanaema ja vanaisa pärast Johnny sündi kolinud ämma-äia majja meie oma kõrval, kuhu ühel päeval kolivad ema ja isa, kui on aeg, et Johnny ja tema naine suure maja endale saavad. See oli lihtsalt asjade eeldatav kulg, loomulik nagu maisi külvamine, harvendamine, kastmine, väetamine ja saagi koristamine. Kõik, mis sünnib, sureb kunagi. Teadsin seda, sest surm oli igal pool minu ümber.

Võtame näiteks vanaema. Olin liiga väike, et tema surmast midagi konkreetset mäletada, ehkki olin sosistatud vestluskatketest pildi kokku pannud. Kui see juhtus, seisis ta köögis ja kooris ühe õuna teise järel. Kopsuemboolia, mida iganes see siis tähendas. Juhus. Ma ei saanud vanaisa kööki astuda, ilma et poleks mõelnud: Kas see juhtus siin? Kas täpselt selles kohas? Aga elu oli ilma vanaemata edasi läinud. Vanaisa seisis igal hommikul kraanikausi juures, jõi kohvi ja vaatas aknast välja.

Esimene matus, mida ma mäletan, oli meie naabri Karl Warczaki oma, kes oli oma sõnnikuhoidlas kokku kukkunud, kuna pea oli gaasist uimaseks läinud. Kiirabi oli mööda Rural Route 4 kihutanud ja isa-ema selle järel – ema sellepärast, et ta oli väljaõppinud meditsiiniõde, isa sellepärast, et ta oli aastaid Karl Warczakiga koos töötanud, nad olid aidanud teineteist loomade, külvi, koristusega ja teineteise tõrkuvaid masinaid parandanud. Isa rääkis hiljem, et kui nad kiirabi järel õue pöörasid, oli juba liiga hilja – ta selgitas, et teinekord lõppes nendes aukudes hapnik lihtsalt otsa.

Õhtul enne matust oli ema mu riided valmis pannud – kellegi vana tumesinine villane kampsun, mis tundus isegi läbi kõrge kaelusega džempri karedana, paksud valged sukkpüksid ja liiga suured kingad, mille ninadesse topiti salvrätikud. Ema oli alati liiga optimistlik selles suhtes, millal asjad mulle parajaks saavad. Matusetalituse ajal olin ema ja Emilie vahele pressitud ja nägin vaeva, et mitte otse kirstu poole vaadata. Kogu see põrmust-oled-sa-võetud-ja-põrmuks-sa-saad värk ajas mind iiveldama, kui ma selle peale mõtlema hakkasin, samuti ema sosin, et matusebüroo oli härra Warczaki „nii hästi korda teinud“. Oli uskumatu, et ta oli tõesti surnud, et ühel hetkel oli ta elus ja järgmisel enam mitte, et ta ei paita enam kunagi oma mullase käega mu pead. Kogu selle asja juures oli valitsenud kurb kummaline õhkkond, orelimuusika ja uhked lillekimbud, tumedates ülikondades mehed ja tumesinistes kleitides naised, ihukarva sukkpüksid tähtsalt vastu pikki kombineesid sahisemas.

„Pole meie asi jumala ideaalses ajastuses kahelda,“ oli kirikuõpetaja Ziegler kantslist rõhutanud, aga mina mäletan mõtet, et see ajastus ei olnud eriti suurepärane – mitte siis, kui sa olid härra Warczak, kes arvas, et parandab virtsapumba ära ja läheb tuppa lõunat sööma, või kui sa olid tema poeg Jerry, kes oli Lincolni keskkooli lõpuklassis ja pidi minema veterinaariks õppima. Käisid jutud, et proua Warczakil oli jälle vähk ja seekord ei saanud seda opereerida. „Sellel poisil on meie abi vaja,“ ütles isa, kui me uuesti autos istusime, aknad sõidu ajal lahti. „Sellest on kuradi kahju.“

„Miks see juhtus?“ olin küsinud oma kohalt telefoniraamatute hunniku otsast tagaistmel. Nägin sellelt kohalt vaevu aknast välja – miilide kaupa küntud, külvatud ja taraga piiratud põlde, mida ma kinnisilmigi teadsin. „Miks ta suri?“

„See oli õnnetus. Lihtsalt traagiline õnnetus,“ olime ema salvrätikunutsakuga silmi pühkides öelnud. Ta oli terve hommiku jalul olnud, aidanud kiriku köögis teha singi ja juustuga võileibu, mis pidid kuidagi leina leevendama. Kui auto meie sissesõiduteele parkisime, võttis ta peotäie niiskeid salvrätikuid ja pani ukse enda taga kinni.

„Oh, kullake,“ oli isa ohates öelnud, kui ma tagaistmel viivitasin, käed rinnal risti, ja paremat vastust ootasin. Ta oli lubanud hiljem Warczakide juurde minna, et Jerryle abiks olla. „Asjad lihtsalt lähevad nii. Nii need asjad on.“ Ta oli käe sirutanud ja korraks oma realistlikul, talunik-teab-kõige paremini moel mu õlga puudutanud.

Millegipärast polnud ma kõikidest möödunud aastatest hoolimata seda vestlust unustanud, seda, kuidas isa oli mulle otsa vaadanud, vuntsid ülahuulel kergelt kerkimas, kui ta mulle selle sõnumi edastas. Ta ei saanud teada õnnetustest, mis juba siis meie maadel idanesid ja ootasid, et küpseks saada.

Ta sai mulle ainult öelda, et ma oleksin valmis, võtaksin end kokku, valmistaksin ette – sest maailm toimis nii, et iial ei võinud teada, mis sind ootab.