Читать книгу Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine Ameerika. Sari Varraku ajaviiteromaan - Paullina Simons - Страница 4

Boston, detsember 1930

Alexander Barrington seisis peegli ees ja sättis oma punast noorskaudi kaelarätti. Pigem ta püüdis noorskaudi kaelarätti kohendada, sest ei suutnud pilku pöörata oma näolt, tavatult süngelt näolt. Tema suu oli mossis. Käed kohmitsesid halli-valgekirju rätihoidja kallal, suutmata just täna tööga hakkama saada.

Ta astus peeglist eemale, vaatas väikeses toas ringi ja ohkas. Tuba oli kehvake: laudpõrand, pruuni oksamustriga võidunud tapeet, voodi, öölaud.

Tuba talle korda ei läinud. See polnud tema tuba. See oli üürituba, möbleeritud üürituba ja kogu mööbel kuulus alumisel korrusel elavale perenaisele. Alexanderi päris oma tuba polnud Bostonis, vaid Barringtonis, tema vana tuba oli talle tõeliselt meeldinud ja ta ei tundnud end nii hästi üheski teises toas, kus oli pärastpoole elanud. Ja pärast seda, kui isa kaks aastat tagasi nende maja maha müüs ning Alexanderi Barringtonist ja lapsepõlvest eemale viis, oli poiss elanud kuues eri toas.

Nüüd pidid nad ka sellest toast lahkuma. Sellest polnud midagi.

Tuba ei läinud poisile korda.

Alexander vaatas taas peeglisse. Poiss, kes talle vastu vaatas, oli tema meelest liiga sünge. Ta astus peegli juurde, surus näo vastu klaasi ja hingas sügavalt välja. „Alexander,” sosistas ta. „Mis edasi?”

Tema parima sõbra Teddy meelest oli see, et Alexander maalt lahkub, maailma kõige põnevam seiklus.

Alexander ei saanud sellega kuidagi nõus olla.

Läbi poikvel ukse kuulis ta ema ja isa vaidlemas. Ta ei teinud neist välja. Pingeseisundis kippusid nad vaidlema. Nüüd tehti uks laialt lahti, Alexanderi isa Harold Barrington astus tuppa ja küsis: „Poeg, kas sa oled valmis? Auto ootab väljas. Ja ka su sõbrad ootavad väljas, et sinuga hüvasti jätta. Teddy küsis, kas ma ei tahaks sinu asemel teda kaasa võtta.” Harold naeratas. „Ma ütlesin, et võib-olla. Mis sa arvad, Alexander? Kas tahad Teddyga kohad vahetada? Tema segase ema ja veel segasema isa juurde elama minna?”

„See oleks hea vaheldus, kuna mu enda vanemad on nii terve mõistusega,” ütles Alexander, pilk isale suunatud. Harold oli kõhn ja keskmist kasvu. Tema ainsaks tähelepanuväärseks jooneks oli kindlameelne lõug laias kandilises näos. Neljakümne kaheksa aastaselt olid isa helepruunid hallinevad juuksed ikka veel tihedad ning silmad läbitungivad ja sinised. Alexanderile meeldis, kui isa heas tujus oli, sest siis polnud tema silmad nii tõsised.

Alexanderi ema Jane Barrington, parim siidkleit seljas ja valge pillboxkübar peas, lükkas Haroldi eest, astus sisse ja ütles: „Harry, jäta poiss rahule. Sa ju näed, et ta püüab end valmis seada, kena välja näha. Auto ootab. Nagu ka Teddy ja Belinda.” Ema silus kübara alla sätitud pakse pikki tumedaid juukseid. Jane’i häälduses oli ikka veel tunda kerget rütmilist mahedat itaalia aktsenti, millest ta polnud lahti saanud, ehkki oli seitsmeteistkümneaastaselt Ameerikasse tulnud. Ta tasandas häält. „Sa ju tead, et see Belinda pole mulle kunagi meeldinud.”

„Tean, ema,” vastas Alexander. „Sellepärast me ära sõidamegi, eks?” Ringi keeramata pidas Alexander vanemaid peeglist silmas. Ta oli välimuselt rohkem ema moodi. Iseloomu poolest lootis ta pigem isa moodi olla. Ta ei olnud kindel. Ema lõbustas Alexanderit, ent isa ajas segadusse. Nagu ikka. „Ma olen valmis, isa,” ütles ta.

Harold tuli ja pani käe ümber Alexanderi õlgade. „Ja sina arvasid, et noorskaudi elu on seiklusrikas. Sellest tuleb sinu seni suurim seiklus.”

„Jah,” ütles Alexander, kuid mõtles: noorskaudi elus oli minu jaoks küllalt seiklusi. „Isa?” küsis ta mitte isa, vaid omaenda peegelpilti silmitsedes. „Kui sellest midagi välja ei tule … me saame ju tagasi tulla, eks? Me võime tulla tagasi …” Ta vakatas. Ta ei tahtnud, et isa kuuleks tema häält murdumas. Alexander hingas rahulikult sisse ja lõpetas. „Ameerikasse.”

Kuna Harold ei vastanud, lähenes Jane Alexanderile, kes seisis nüüd vanemate vahel; madalakontsaliste kingadega oli ema kolm tolli pikem isast, kes oli tubli poolteise jala võrra pikem Alexanderist. „Räägi poisile tõtt, Harold. Ta väärib seda. Räägi talle. Ta on küllalt vana.”

Harold ütles: „Ei, Alexander. Me ei tule tagasi. Me jääme Nõukogude Liitu alaliselt elama. Ameerikas pole meile kohta.”

Alexander tahtis öelda, et talle oli seal koht. Alexanderil oli Ameerikas koht. Teddy ja Belinda olid tema sõbrad olnud sestpeale, kui nad olid kolmeaastased. Barrington oli väike valgete sindelkatuste ja mustade aknaluukidega linn, kus oli kolm torniga kirikut ja lühike peatänav, mis kulges läbi nelja kvartali linna ühest otsast teise. Barringtoni-lähedases metsas oli Alexander õnnelikult lapsepõlve veetnud. Kuid ta teadis, et isa ei taha seda kuulda, sestap ei öelnud ta midagi.

„Alexander, ema ja mina oleme täiesti kindlad, et see on meie perele õige otsus. Esimest korda elus saame lõpuks kätte võtta ja teha seda, millesse usume. Me ei laula enam kommunistlikele ideaalidele ülistuslaulu. Väga lihtne on täielikus mugavuses elades muutusi nõuda, eks ole? Noh, nüüd läheme ja elame elu, millesse usume. Sa ju tead, et ma olen kogu oma täismeheelu selle eest võidelnud. Sa oled seda näinud. Ja ema samuti.”

Alexander noogutas. Ta oli seda näinud. Ema ja isa olid oma põhimõtete pärast kinni istunud. Alexander oli vanglas isa vaatamas käinud. Ta oli Barringtonis soovimatu olnud. Koolis oli tema üle naerdud. Alexander oli pidevalt isa põhimõtete pärast kaklusse sattunud. Ta oli näinud ema isa kõrval seismas, koos temaga piketeerimas ja protestimas. Tema oli seisnud ema kõrval. Nad olid kolmekesi koos Washingtonis Valge Maja ees kommunistide paraadil käinud. Nad vahistati ka seal. Alexander veetis seitsmeaastaselt öö noorte kinnipidamiskeskuses. Positiivne külg oli see, et ta oli ainus poiss Barringtonis, kes oli Valget Maja näinud.

Alexander oli arvanud, et see kõik oli piisav ohver. Ja siis oli ta mõelnud, et lahtiütlemine sugulastest ja loobumine majast, mis oli olnud Barringtoni-koduks kaheksale põlvkonnale, oli piisav ohver. Ta arvas, et toimeka ja tolmuse Bostoni väikestes üüritubades elamine ja sotsialismisõnumi kuulutamine oli piisav ohver.

Ilmselt ei olnud.

Alexander oli Nõukogude Liitu kolimisest siiralt, ent mitte meeldivalt üllatunud. Kuid isa uskus. Isa arvates oli Nõukogude Liit see koht, millega nad lõpuks ühte kuuluvad, kus Alexanderi üle ei naerda ning kus neid tervitatakse ja imetletakse, mitte ei väldita ega naeruvääristata. Koht, kus nad oma „mõttetu” elu uuesti üles ehitavad ja „mõttega” täidavad. Uuel Venemaal oli võim tööinimese käes ja peagi pidi tööinimesest kuningas saama. Isa usust piisas Alexanderile.

Ema surus punaseks värvitud suu Alexanderi laubale, jättes sinna ereda rasvase pumatijälje, mille ta seejärel ära pühkis – ehkki halvasti. „Sa ju tead, eks ole, kullake: isa tahab, et sa õige hariduse saaksid, õigesti üles kasvaksid?”

Alexander vastas veidi pahuralt: „Asi pole tegelikult minus, ema, mina olen laps …”

„Ei.” Haroldi toon oli järeleandmatu. Tema käsi oli ikka veel Alexanderi õlal. „Asi on just nimelt sinus, Alexander. Sa oled praegu kõigest üheteistkümneaastane, aga varsti saab sinust mees. Ja kuna sul on üksainus elu, võib sinust saada üksainus mees. Ma lähen Nõukogude Liitu, et teha sinust mees, kelleks sa pead saama. Sina, poeg, oled mu ainus vara siin ilmas.”

„Ka Ameerikas on mehi küllaga, isa,” rõhutas Alexander. „Herbert Hoover. Woodrow Wilson. Calvin Coolidge.”

„Jah, aga nad pole head mehed. Ameerika võib sünnitada ahneid ja isekaid, upsakaid ja kättemaksuhimulisi mehi. Mina ei taha, et sinust saaks selline mees.”

„Alexander,” ütles ema poega oma rinnale surudes. „Me tahame, et sinu eeliseks oleks selline iseloom, mida ameeriklastel lihtsalt ei ole.”

„Õigus,” ütles Harold. „Ameerika teeb mehed pehmeks.”

Alexander astus emast ja isast eemale, pööramata pilku oma tõsiselt peegelpildilt. Just seda oli ta vaadanud, kui vanemad sisse astusid. Iseennast. Ta silmitses oma nägu ja mõtles: milline mees minust saab, kui ma suureks kasvan? Ta andis isale au ja ütles: „Ära muretse, isa. Sa hakkad minu üle uhkust tundma. Minust ei saa ahnet ega isekat, upsakat ega kättemaksuhimulist inimest. Minust saab nii karm mees, kui vähegi annab. Lähme. Ma olen valmis.”

„Ma ei taha, et sinust saaks karm mees, Alexander. Ma tahan, et sinust saaks hea inimene.” Harold pidas pausi. „Parem kui mina.”

Kui nad väljusid, keeras Alexander hetkeks ringi ja heitis oma peegelpildile viimase pilgu. Ma ei taha seda poissi unustada, mõtles ta, juhuks kui pean kunagi tema juurde tagasi tulema.

Stockholm, mai 1943

Ma olen teelahkmel, mõtles kaheksateistkümneaastane Tatjana ühel külmal suvehommikul ärgates. Ma ei suuda enam nõnda elada. Ta tõusis voodist, pesi end, harjas juukseid, pani oma raamatud ja vähesed riietusesemed seljakotti ning jättis maha puhta toa, nagu ta polekski seal üle kahe kuu elanud. Suvetuult tuppa lennutavad valged kardinad olid järeleandmatud.

Tatjana oli oma sisimas järeleandmatu.

Hotellitoas laua kohal oli ovaalne peegel. Enne kui ta juuksed soengusse sättis, silmitses Tatjana ennast. Talle vaatas vastu nägu, mida ta enam ära ei tundnud. Kadunud oli lapselik ümarus; aukus põski, kõrget laupa, kokkusurutud lõuapärasid ja kokkupigistatud huuli ümbritses kurnatud ovaal. Kui tal veel põselohukesed olidki, polnud neid näha; sellest, kui naeratus viimati tema hambaid paljastas või põselohukesi tekitas, oli kaua aega möödunud. Purunenud tuuleklaasi killu tekitatud haav Tatjana põsel oli paranenud ja arm peenikeseks roosakaks kriipsuks tuhmunud. Ka tedretähnid olid tuhmunud, kuid kõige võõramad olid Tatjanale silmad. Sügaval kahvatus näos asetsevad, kunagi nii säravad rohelised silmad nägid välja nagu ainsad kohutavad kristalltõkked võõraste ja tema hinge vahel. Ta ei suutnud kellelegi pilku tõsta. Ta ei suutnud ka endale pilku tõsta. Ainus pilguheit rohelisse merre, ja tal oli selge, mis mäsleb hapra pealispinna all.

Tatjana harjas abaluudeni ulatuvaid plaatinablonde juukseid. Ta ei vihanud enam oma juukseid.

Kuidas ta võinuks vihata, kui need Aleksandrile nii väga meeldisid.

Tatjana ei tahtnud juustele mõelda. Ta tahtis need maha lõigata, end pügada nagu lammast enne tapmist, ta tahtis oma juuksed maha lõigata, silmadest valged ja suust hambad välja võtta ning arterid kõrist välja rebida.

Tatjana sättis juuksed pealaele krunni ja kattis pea rätikuga, et võimalikult vähe tähelepanu äratada, ehkki Rootsis – blondide neidude maal – oli kerge rahvahulka sulanduda.

Ta oligi sulandunud.

Tatjana teadis, et on aeg minna. Kuid ta ei leidnud endas jõudu, mis oleks teda tagant tõuganud. Tema kõhus kasvas laps, aga Rootsis oli niisama lihtne sünnitada nagu Ameerikas. Veel lihtsam. Ta võiks siia jääda. Ta ei peaks läbi võõra maa reisima, Suurbritanniasse suunduvale prahilaevale minema ning seejärel maailmasõja möllus üle ookeani Ameerika Ühendriikidesse sõitma. Sakslased pommitasid põhjapoolkera meresid iga päev, nende torpeedod lasksid õhku liitlasvägede allvee- ja blokaadilaevu, muutes need mustast suitsust ümbritsetud kõrgeteks tulekeradeks, mis Põhjalahe ja Läänemere, Põhja-Jäämere ja Atlandi ookeani rahulike vetega kokku ei sobinud. Turvaliselt Rootsi jäämine nõudis Tatjanalt vaid seda, mida ta oli seni teinud.

Mida ta oli seni teinud?

Ta oli kõikjal Aleksandrit näinud.

Kõikjal, kuhu ta läks, kõikjal, kus istus, tarvitses tal vaid pilk paremale pöörata, ja seal oligi Aleksander: pikk, ohvitserimunder seljas, püss õlal rippumas, vaatas ta Tatjanat ja naeratas. Tatjana sirutas käe ja puudutas tühjust, puudutas valget patja, millel nägi Aleksandri nägu. Ta pöördus mehe poole ja murdis talle leiba, istus pingil ja vaatas, kuidas mees aeglasel kindlal sammul talle ligineb, tema pärast üle tänava tuleb. Päeva ajal käis Tatjana kannul rootsi meestel, meestel, kel oli lai selg, kel oli pikk samm; ta vahtis ebaviisakalt võõrastele näkku, sest nägi Aleksandri nägu. Ja siis pilgutas ta silmi, pilgutas veel kord, ja Aleksander oli läinud. Ja ka Tatjana läks. Ta lõi pilgu maha ja astus edasi.

Kui ta aga pilgu tõstis, oli mees jälle seal, tema kõrval, nii pikk, nii ilus, naeris tema üle, puudutas tema juukseid, kummardus tema kohale, nii et püssirihm õlalt alla libises.

Tatjana tõstis pilgu peeglile. Tema selja taga seisis Aleksander. Mees lükkas juuksed naise kaelalt eemale ja kummardus tema kohale. Tatjana ei tundnud mehe lõhna ega tajunud tema huuli oma ihul. Lihtsalt tema silmad nägid Aleksandrit ja ta peaaegu tundis, kuidas mehe tumedad juuksed tema kaela kõditavad.

Tatjana pani silmad kinni.

Ta läks ja sõi Spivaki kohvikus hommikust: tavapärased kaks portsu peekonit, kaks tassi musta kohvi, kolm kooreta keedetud muna. Ta teeskles, nagu loeks ingliskeelset ajalehte, mille oli teisel pool tänavat asuva sadama kioskist ostnud; teeskles, sest sõnad olid tema peas nagu udu, tema vaim ei suutnud neid tabada. Lugemine läks ladusamalt õhtupoolikul, kui Tatjana oli rahulikum. Kohvikust väljunud, läks ta kaubakai äärde, istus pingile ja vaatas, kuidas rootslasest sadamatööline laadib pargastele paberit, et see Soome pealinna Helsingisse veetaks. Tatjana jälgis sadamatöölist pidevalt. Ta teadis, et mõne minuti pärast kõnnib mees mööda kaid viiskümmend meetrit eemale, et sõpradega juttu ajada. Te tõmbab suitsu, joob väikese tassi kohvi ja teeb veel ühe suitsu. Ta on pargasest kolmteist minutit eemal. Ta jätab kaetud pargase järelevalveta ega võta ära planku, mida mööda kaubalaeva pardale ja sealt kajutisse pääseb.

Kolmteist minutit hiljem tuleb mees tagasi ja jätkab paberi laadimist veoautolt, veab seda käsikäruga mööda planku. Tunni aja ja kahe minuti pärast tuleb pargase kapten, sadamatööline tervitab teda ja päästab otsad lahti. Ja kapten sõidab pargasega üle sulanud Läänemere Helsingisse.

See oli seitsmekümne viies hommik, mil Tatjana sadamatöölist jälgis.

Helsingi oli Viiburist vaid neljatunnise teekonna kaugusel. Ja Tatjana teadis ingliskeelsetest ajalehtedest, mida ta kohviku vastast kioskist iga päev ostis, et Viiburi oli esimest korda pärast 1918. aastat taas Nõukogude Liidu käes. Punaarmee oli Venemaa Karjala-alad soomlastelt tagasi võtnud. Pargasega üle mere Helsingisse, veoautoga läbi metsade Viiburisse, ja ka Tatjana on taas Nõukogude Liidu käes.

„Mõnikord soovin, et sa poleks nii jonnakas,” ütleb Aleksander. Tal on õnnestunud kolm päeva puhkust saada. Nad on Leningradis – viimane kord, mil nad on koos Leningradis, nende viimases Leningradis, nende viimasel novembrikuu nädalavahetusel, nende viimasel kõigel.

„Kas praegu mitte pada katelt ei sõima?”

Aleksander mühatab. „Jah. Ma sooviksin, et katel poleks nii must.” Ta turtsatab pettunult. „On naisi,” ütleb ta, „ma tean, et on, kes oma mehi kuulavad. Ma olen selliseid näinud. Teistel meestel on …”

„Teised mehed on kõik sellised naised ära võtnud.” Tatjana kõditab meest. Tundub, et Aleksandrit see ei lõbusta. „Olgu. Ütle, mida ma tegema pean,” sõnab Tatjana häält veidi tasandades. „Ma teen täpselt nii, nagu sa ütled.”

„Mine otsekohe Leningradist ära ja sõida Lazarevosse,” ütleb talle Aleksander. „Mine sinna, kus sa oled väljaspool ohtu.”

Tatjana pööritab silmi ja ütleb: „Kuule nüüd, viimane katse. Ma tean, et sa oskad seda mängu mängida.”

„Ma tean, et oskan,” vastab Aleksander Tatjana vanematele kuulunud kušetil istudes. „Ma lihtsalt ei taha. Sa ei kuula mind kõige tähtsamates küsimustes …”

„Need pole kõige tähtsamad küsimused,” ütleb Tatjana mehe ette põlvili laskudes ja tema käsi oma pihkudesse võttes. „Kui NKVD mulle järele tuleb, tean, et sina oled pääsenud, ja lähen rõõmuga seina äärde.” Ta pigistab mehe käsi. „Lähen seina äärde sinu naisena ega kahetse hetkegi, mis ma olen sinuga veetnud. Nii et las ma olen siin sinu juures. Las ma tunnen veel kord su lõhna, su maitset, suudlen sind veel kord,” ütleb ta. „Mängi nüüd minu mängu, ükskõik kui kurb ka poleks siin talvises Leningradis ühte heita. Mängi minuga seda imelist mängu – et ma üldse veel saan sinuga ühte heita. Ütle, mida ma pean tegema, ja ma teen.”

Aleksander haarab tal käest. „Tule siia.” Ta ajab käed laiali. „Istu mu sülle.”

Tatjana kuuletub.

„Pane nüüd käed mu näole.”

Tatjana kuuletub.

„Suru huuled mu laugudele ja suudle neid.”

Tatjana kuuletub.

„Suudle mu laupa.”

Tatjana kuuletub.

„Suudle mu huuli.”

Tatjana kuuletub. Ja kuuletub.

„Tanja …”

„Tss.”

„Kas sa ei näe, et ma olen murdumas?”

„Ah soo,” ütleb Tatjana. „Nii et sa oled siis ikka veel ühes tükis.”

Tatjana istus ja vaatas sadamatöölist, kui paistis päike, ning ta istus ja vaatas sadamatöölist, kui sadas vihma. Või kui oli udu nagu peaaegu igal hommikul kella kaheksa paiku.

Sel hommikul polnud midagi eelmainitutest. See hommik oli külm. Kai lõhnas värske vee ja kala järele. Pea kohal kriiskasid kajakad, mehehääl hõikas midagi.

Kus on mu vend, kes võiks mind aidata, mu õde, mu ema? Paša, aita mind, mängi jälle minuga jalgpalli, peida end metsa, kust ma sind kindla peale üles leian. Daša, vaata, mis juhtus, vaata, millega see kõik lõppes. Kas sa näed? Ema, ema. Ma igatsen ema järele. Kus on mu pere, et mulle küsimusi esitada, mind rõhuda, mu asjadesse sekkuda, laskmata mul vagusi või üksi olla, kus on nad kõik, kes võiksid aidata mul sellest olukorrast välja tulla? Deda, mida ma teen, ma ei tea, mida teha.

Sel hommikul ei läinud sadamatööline järgmise kai äärde sõpra vaatama, suitsu tegema ja kohvi jooma. Selle asemel tuli ta üle tee ja istus Tatjana kõrvale pingile.

See üllatas Tatjanat. Kuid ta ei lausunud sõnagi, tõmbas vaid valge õekitli tihedamalt ümber, kohendas juukseid katvat rätikut, surus huuled kokku ja silmitses sadamat.

Mees ütles talle rootsi keeles: „Minu nimi on Sven. Mis sinu nimi on?”

Tatjana vastas pärast üsna pikka pausi: „Tatjana. Ma ei räägi rootsi keelt.”

Mees küsis temalt inglise keeles: „Kas sa sigaretti soovid?”

„Ei,” vastas Tatjana samuti inglise keeles. Ta mõtles mehele öelda, et räägib veidi inglise keelt. Tatjana oli kindel, et vene keelt mees ei oska.

Mees küsis, kas ta võib tuua Tatjanale kohvi või mõne sooja riideeseme. Ei ja ei. Tatjana ei vaadanud mehe poole.

Sven oli hetke vait. „Sa tahad mu pargasele tulla, eks ole?” küsis ta. „Tule. Ma võtan su peale.” Ta võttis Tatjanal käsivarrest kinni. Tatjana ei liikunud paigast. „Ma näen, et sul jäi midagi maha,” ütles mees Tatjanat kergelt käsivarrest tõmmates. „Mine too ära.” Tatjana ei liigutanud.

„Võta mu sigaret, võta mu kohv või tule mu pargasele. Ma ei pööra isegi pilku ära. Sa ei pea minust mööda hiilima. Ma oleksin su juba esimesel korral pardale lasknud. Oleksid pidanud vaid küsima. Tahad Helsingisse minna? Tore. Nüüd tean, et sa pole soomlanna.” Sven pidas pausi. „Aga sa oled viimaseid kuid rase. Kaks kuud tagasi oleks see sul lihtsam olnud. Sa oled asja endale raskeks teinud. Kuid sa pead kas tagasi minema või edasi liikuma. Kui kaua sa mõtled siin istuda ja mind silmas pidada?”

Tatjana silmitses Läänemerd.

„Mis sa arvad, kui kaua see aega võtab?” kordas mees.

„Kas ma istuksin siin, kui teaksin?”

„Ära enam istu. Tule.”

Tatjana raputas pead.

„Sa oled liiga kaua üksi olnud,” ütles sadamatööline. „Kus su mees on? Kus su lapse isa on?”

„Surnud, Nõukogude Liidus,” sosistas Tatjana.

„Ah sa oled Nõukogude Liidust.” Mees noogutas. „Nüüd saan aru. Sa pääsesid kuidagi põgenema? Noh, sa oled siin, jää siis siia. Jää Rootsi. Mine konsulaati, palu pagulaskaitset. Meil on siin sadu taanlasi. Mine konsulaati.”

Tatjana raputas pead.

„Su laps sünnib varsti,” ütles Sven. „Mine tagasi või liigu edasi.”

Tatjana pani käe ümber kõhu. Tema silmad olid veekalkvel.

Sadamatööline patsutas teda õrnalt ja tõusis. „Kumma sa valid? Kas tahad tagasi Nõukogude Liitu minna … miks?”

Tatjana ei vastanud. Kuidas mehele öelda, et sinna jäi tema hing?

„Mis sinuga juhtub, kui sa tagasi lähed?”

„Tõenäoliselt ma suren.”

„Mis juhtub sinuga siis, kui sa edasi liigud?”

„Tõenäoliselt jään ellu.”

Mees plaksutas. „Mis valik see siis on? Sa pead edasi liikuma.”

„Jah,” vastas Tatjana, „aga kuidas ma sedasi elada saan? Vaata mind. Kas sa arvad, et ma ei läheks, kui suudaksin?”

„Niisiis oled Stockholmis otsekui puhastustules ja vaatad iga päev, kuidas ma paberit kärutan ja suitsu teen, vaatad mind. Mida sa ette võtad? Hakkad lapsega siin pingil istuma? Kas sa tahad just seda?”

Tatjana oli vait.

Kui Tatjana meest esimest korda nägi, istus ta pingil ja sõi jäätist.

„Mine edasi.”

„Mul pole jõudu.”

Mees noogutas. „On küll. See on lihtsalt varjatud. Ma näen – sinu jaoks on praegu talv.” Mees naeratas. „Ära muretse. Suvi on ukse ees. Jää sulab ära.”

Tatjana ajas end pingilt püsti. Eemaldudes ütles ta vene keeles: „See pole enam jää, mu meresõitjast filosoof. See on tuleriit.”