Читать книгу Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine Ameerika. Sari Varraku ajaviiteromaan - Paullina Simons - Страница 6

Morozovo haigla, 1943. aasta 13. märts

Pimedal õhtul lebas haavatud mees Punaarmee Neeva-operatsiooni peakorteriks muudetud väikese kaluriküla laatsaretis ja ootas surma.

Ta lamas tükk aega, käed vaheliti, ega liigutanud, kuni tuled kustutati ja raskelt haavatute palat väsis ning vaikseks jäi.

Peagi tullakse talle järele.

Ta oli kahekümne kolme aastane sõjast räsitud mees. Kuudepikkusest haavatuna voodis lamamisest oli tema jume kahvatu ning see ei tulenenud ei hirmust ega igatsusest, vaid päikesevaegusest. Tal oli habe ajamata ning tumedad juuksed olid väga lühikeseks pöetud. Mehe kaugusse vaatavad pruunikad silmad olid ilmetud. Aleksander Belov näis sünge, ehkki polnud julm inimene, ning ta näis alistunud, ehkki polnud külm inimene.

Mitu kuud varem Leningradi lahingu ajal oli Aleksander Belov tormanud jääle oma hea sõbra Anatoli Marazovi pärast, kes lebas külmunud Neeva jõel, kuul kõris. Aleksander jooksis surmavalt haavatud Anatoli juurde, nagu ka arutu arst – Rahvusvahelise Punase Risti Bostonist pärit arst nimega Matthew Sayers, kes jääauku kukkus ning kelle Aleksander pidi vaat et omaenda elu hinnaga välja tõmbama ja üle jää soomusauto juurde lohistama, et nad saaksid varjuda. Saksa lennukid püüdsid autot õhku lasta, ent tabasid hoopis Aleksandrit. Talle meenus, kuidas Saksa lennukid sõja algul Luugas sõdureid ja naisi tulvil põlde tulistasid. Nüüd ta teadis, miks need teda toona häirisid. Aleksander tajus Luftwaffe lennukite vilinas omaenda surma.

Tatjana päästis Aleksandri talle järele tulnud surma ratsanike küüsist, kes mustade kinnastega kaetud sõrmedel tema häid ja halbu tegusid üles lugesid. Tatjana, kellele Aleksander oli öelnud: „Mine Leningradist ära ja sõida kohe Lazarevosse.” Uurali mägede jalamil võimsa Kaama jõe kaldal asuvasse Lazarevosse, männimetsadesse peitunud väikesesse kalurikülla, Lazarevosse, kus naine oleks üürikest aega väljaspool ohtu olnud. Kuid Tatjana oli nagu see arst: arutu. Ei, ütles ta mehele. Ta ei lähe. Ta oli mehe teadmata rindele tulnud. Ja ta ütles „ei” neljale ratsanikule, näitas neile rusikat. Liiga vara tulite talle järele. Ja seejärel trotslikult: ma ei lase teil teda kaasa viia. Ma teen kõik, mis minu võimuses, et teid takistada teda ära viimast.

Ja tegigi. Omaenda vere hinnaga tõrjus Tatjana nad Aleksandrist eemale. Ta valas mehesse oma verd, ta tühjendas oma sooned ja täitis mehe omad, ja Aleksander oli päästetud.

Aleksander võis oma elu võlgneda Tatjanale, kuid doktor Sayers võlgnes oma elu Aleksandrile ning kavatses toimetada Aleksandri ja Tatjana Helsingisse, kust nad pidid Ameerika Ühendriikidesse minema. Tatjana abiga sepitsesid nad plaani, hea plaani, ning Aleksander lamas laatsaretis kaks kuud, laskis oma seljal paraneda, nikerdas puust kujukesi, hälle ja odasid ja kujutles, kuidas ta koos naisega läbi Ameerika sõidab. Ta pani silmad kinni, kujutles kogu valu olematuks, nad olid autos vaid kahekesi, laulsid raadiole kaasa ja ilm oli soe.

Ta oli elanud lootuse habrastel tiibadel. See oli nii läbipaistev lootus. Aleksander teadis seda juba sellesse uppudes. See oli lootus, mida hellitab vaenlastest ümbritsetud inimene, kes viimast korda turvalisusse pagedes, selg vaenlase poole, palub, et talle antaks võimalus elukaevu sukelduda, enne kui vaenlane taas püssi laeb, enne kui raskekahurvägi välja saadetakse. Ta kuuleb nende püssipauke, kuuleb oma selja taga nende hõikeid, ent jookseb ikka, lootes mürsuvilina eest pakku pääseda. Sukeldu lootusse või sure meelt heites. Sukeldu Kaama jõkke.

Ja siis, kolm päeva tagasi, lõi Aleksander silmad lahti, ja tema ees seisis „parim” sõber Dimitri Tšernenko, käes tema seljakott, mis oli Aleksandri arvates kaduma läinud, kui ta jääl haavata sai. Kotist tõmbas Dimitri välja Tatjana punaste roosidega valge kleidi. Ta tõstis selle otsekui varjatud ähvarduseks. Ta nõudis, et Aleksander naise maha jätaks, ilma temata Ameerikasse pageks ja hoopis Dimitri kaasa võtaks. Dimitri ässitas Aleksandrit oma elu ohvriks tooma.

Aleksander oleks võinud Dimitri tappa; äärepealt olekski tapnud. Kui tobe sanitar poleks teda takistanud, oleks Aleksander kindla peale Dimitri surnuks peksnud, kuid nii või teisiti oli Aleksandri saatus otsustatud, ükskõik, kas Dimitri oli elus või surnud. Aleksander juurdles, millal see otsustati, kuid ei tahtnud sellele küsimusele vastust.

See otsustati 1930. aasta detsembris, kui ta lahkus oma väikesest toast Bostonis.

Kui Aleksander oleks nüüd, 1943. aastal, Dimitri tapnud, oleks ta avalikult ja otsemaid vahistatud ning pistetud kartsa, kus ta, valvurid ümberringi, pidanuks mõrva eest sõjatribunali ootama. Suutmata oma elu päästa, oleks Tatjana Nõukogude Liitu jäänud, et mehe läheduses olla, samal ajal kui doktor Sayers Punasest Ristist oleks üksinda Helsingisse sõitnud.

Kuid Dimitri jäi vaid üle noatera ellu. Esimene asi, mida Dimitri tegi, kui oli teadvusele tulnud, oli NKVD kindrali Mehlise juurde joosta ja rääkida talle kõik, mida ta Aleksander Belovist teadis, ja Dimitri teadis nii mõndagi.

Kuid Tatjanast Dimitri Mehlisele ei rääkinud. Ta tahtis Aleksandri hävitada, see oli selge. Tatjanale, kes inimesi läbi nägi, oli see algusest peale selge olnud – Dimitril olid kuratlikud kavatsused, ja Tatjana oli seda Aleksandrile öelnud. Nad olid ettevaatlikud, varjasid oma tundeid, teesklesid, nagu oleksid vaid tuttavad, manasid näole sundimatu ilme, aga kui Dimitri Aleksandri seljakotist Tatjana punaste roosidega valge kleidi leidis, siis ta teadis. Ja seejärel avastas Dimitri, et nad olid salaja abiellunud. Ta teadis, et mõlemad on tal pihus, ega kavatsenud nende hävitamise nimel millegi ees tagasi kohkuda. Ei kohkunudki.

Kuid üks väike lootuskiir terendas siiski veel Aleksandrile. Üksainus väike kustuva küünla hubin. Dimitri tahtis Nõukogude Liidust põgeneda. Niisiis paiskas ta kindral Mehlise juurde joostes, nägu segi pekstud, käsi peaaegu otsast väänatud, välja vaid informatsiooni oma parima sõbra Aleksander Belovi kohta. Dimitri ei lausunud sõnagi sellest, et Tatjana Metanova on Aleksandri naine, sest nüüd tahtis ta, et Tatjana Metanova Nõukogude Liidust lahkuks – mitte koos Aleksandri, vaid temaga.

Et Tatjanat Nõukogude Liidust välja saada, surus Aleksander Belov hambad kokku ja pani silmad kinni, pigistas käed rusikasse ja taganes naisest; ta tõukas naise eemale, laskis temast lahti.

Oli vaid üks asi, millega Aleksandril tuli oma vanas elus veel hakkama saada – süda kõvaks teha ja tervitada arsti, kes pidi varsti tema naise päästma. Hiljem võib ta lahingusse minna ja vaenlasele vastu astuda. Praegu polnud muud teha kui oodata.

Otsustanud, et ta ei taha, et ta haiglarõivastes ära viiakse, palus Aleksander öövahetuse õde, et too talle tema piduliku majorimundri ja ohvitserimütsi tooks. Ta ajas voodi juures noa ja vähese veega habet, pani riidesse ja istus toolil, käed rüpes kokku pandud. Kui talle järele tullakse – ja ta teadis, et tullakse –, tahtis ta minna nii väärikalt, nagu NKVD lakeid lubavad. Kõrvalvoodist, mis oli ikka veel eraldatud, ikka veel kaitsesirmiga varjatud, kostis valju norskamist.

Milline on täna öösel Aleksandri tõelisus? Mis määrab Aleksandri teadvuse? Ja veelgi tähtsam: mis juhtub temaga tunni või paari pärast, kui kõik see, kes Aleksander iial oli olnud, küsitavaks muutub? Mida Aleksander vastab, kui salapolitsei ülem Mehlis oma väikesed rasva uppunud silmad tõstab ja ütleb: „Rääkige, kes te olete, major.”

Kas ta on Tatjana mees?

Jah.

„Ära nuta, kullake.”

„Ära veel lõpeta. Palun. Ära lõpeta. Veel mitte.”

„Tanja, ma pean minema.” Aleksander oli polkovnik Stepanovile öelnud, et on pühapäevaõhtuseks loenduseks tagasi, ja ta ei tohtinud hilineda.

„Palun. Mitte veel.”

„Tanja, ma saan veel mõne nädalavahetuse vabaks …” Aleksander hingeldab. „Pärast Leningradi lahingut. Ma tulen tagasi. Aga nüüd …”

„Ära mine, Šura, palun ära mine.”

„Sa hoiad mind nii kõvasti. Lase jalad lõdvaks.”

„Ei. Ära liiguta. Palun. Lihtsalt …”

„Kell on peaaegu kuus, kullake. Ma pean minema.”

„Šura, kallis, palun … ära mine.”

„Ära lõpeta, ära mine. Mida ma teha saan?”

„Jää siia. Minu sisse. Igaveseks minu sisse. Mitte veel, mitte veel.”

„Tss, Tanja, tss.”

Ja viis minutit hiljem tormab Aleksander uksest välja. „Ma pean jooksma, ei, ära saada mind kasarmusse. Ma ei taha, et sa öösel üksi linnas ringi kõnnid. Kas sul on minu antud püstol ikka alles? Jää siia. Ära vaata, kuidas ma mööda koridori eemaldun. Lihtsalt – tule siia.” Aleksander mähib naise oma sinelisse, haarab embusse, suudleb tema juukseid, huuli. „Ole hea tüdruk, Tanja,” ütleb ta. „Ja ära jäta hüvasti.”

Naine lööb talle kulpi. „Varsti näeme, mu südame kapten,” ütleb Tatjana, kelle pisarad on voolanud reedest pühapäevani.

Kas Aleksander on Punaarmee sõdur?

Jah.

Kas ta on mees, kes usaldas oma elu Dimitri Tšernenkole, sõbraks maskeerunud vääritule kaabakale.

Jälle jah.

Kuid kunagi oli Aleksander ameeriklane, Barrington. Ta rääkis nagu ameeriklane. Ta naeris nagu ameeriklane. Ta mängis suviseid mänge nagu ameeriklane, ujus nagu ameeriklane ja võttis elu endastmõistetavalt nagu ameeriklane. Tal oli häid sõpru ja ta arvas nagu ameeriklane, et jääb nende sõbraks surmani, ning ta armastas oma ema ja isa nagu ameeriklane.

Kord nimetas Aleksander oma koduks Massachusettsi metsi. Ja kord lapsena oli tal kott, kuhu ta peitis kõik oma väikesed aarded: teokarbid ja lihvitud klaasitükid, mille ta oli leidnud Nantucketi väina äärest, suhkruvatiümbrise, nööri- ja paelajupid, sõber Teddy foto.

Kord oli tal olnud ema, kelle tuttav päevitunud, meigitud, suurte silmadega naerunägu kangastus talle mälestustes.

Ja kord, kui kuu oli sinine ja taevas must ning tähed valasid valgust, oli Aleksander üheks igaviku viivuks leidnud selle, mida ta polnud kogu oma Nõukogude elu kestel lootnud tabada.

Üksainus kord.

Alexander Barrington lähenes lõpule. Noh, ta ei kavatsenud vaikides minna.

Ta kinnitas rinda kolm vaprusemedalit ja Punatähe ordeni, mille ta oli saanud tanki juhtimise eest nõrga jääga kaetud järvel, pani mütsi pähe, istus voodi kõrval toolil ja ootas.

Aleksander teadis, kuidas NKVD temasugustele järele tuleb. Nad pidid võimalikult vähe kära tegema; nägijaid pidi olema nii vähe kui võimalik. Nad tulid keset ööd või võtsid su kinni rahvarohkes vaksalis, kui sa tahtsid parajasti Krimmi puhkama sõita. Nad võtsid su kinni kalaturul, nad tulid naabri juurde, kes palus sul hetkeks enda poolt läbi astuda. Nad küsisid, kas võivad sinu lauda istuda sööklas, kus sa parajasti pelmeene sõid. Nad kõndisid mööda poodi ja palusid sul nendega eritellimuste osakonda minna. Nad istusid sinu kõrvale pargipingile. Nad olid alati viisakad, vaiksed ja peenelt riides. Autot, mis pidi kõnnitee ääres seisma jääma ja sind Suurde Majja viima, ning peidetud püstoleid, mis meestel kaasas olid, polnud veel näha. Üks naine, kes vahistati keset rahvahulka, hakkas valjusti karjuma, ronis mööda laternaposti üles ja käitus nii veidralt, et isegi tavaliselt osavõtmatud möödujad seisma ja vaatama jäid; ta tegi NKVD töö võimatuks. Mehed pidid ta esialgu rahule jätma, aga selle asemel et kusagile riigi südamesse kaduda, läks naine koju magama ning talle tuldi öösel järele.

Eelmine kord oli Aleksandrile järele tuldud ühel õhtupoolikul pärast kooli. Ta oli koos sõbraga, kaks meest astusid tema juurde ning ütlesid, et ta oli unustanud kohtumise ajalooõpetajaga, kas ta ei võiks hetkeks kõrvale astuda ja temaga rääkida? Aleksander teadis kohe, ta tajus, et mehed valetavad. Paigalt nihkumata haaras ta sõbra käsivarrest ja raputas pead. Sõber läks siiski ära – kiirustades –, teades, et ta on ülearune. Aleksander jäi üksi kahe mehe seltsi ja kaalus oma võimalusi. Nähes musta autot aeglaselt kõnnitee äärde sõitmas, teadis ta, et võimalused kahanevad. Ta juurdles, kas talle tulistatakse päise päeva ajal teiste inimeste juuresolekul selga. Ta otsustas, et seda ei juhtu, ja pistis jooksu. Mehed hakkasid teda taga ajama, kuid nad olid kolmekümnendates eluaastates, mitte seitsmeteistkümnesed. Aleksander raputas nad mõne minutiga maha, põikas kõrvaltänavasse, puges peitu ja suundus Püha Nikolai kiriku lähedale turule. Veidi leiba ostnud, kartis ta koju minna. Ta arvas, et järgmiseks minnakse sinna teda otsima. Isa temast puudust ei tunne, ema ei pane tähelegi. Aleksander veetis öö väljas.

Järgmisel hommikul läks ta kooli, arvates, et klassis on ta väljaspool ohtu. Direktor ise andis Aleksandrile sedeli teatega, et ta peab kantseleisse minema.

Niipea kui Aleksander klassist väljus, haarati ta kinni, viidi vaikselt õue ja topiti autosse, mis kõnnitee ääres juba ootas.

Suures Majas peksti ta läbi ja viidi Krestõ vanglasse, kus ta oma saatust ootas. Tal polnud erilisi pettekujutelmi. Talle polnud veel ühtegi süüdistust esitatud, kuid ta teadis, et tema süütus ei lähe neile meestele korda. Ja võib-olla ta polnudki nii süütu. Oli ta ju ameeriklane nimega Alexander Barrington. See oli tema kuritegu. Kõik muud seigad olid lihtsalt pisiasjad.

Aga hoolimata sellest, kuidas talle sel ööl järele tullakse, teadis Aleksander, et kinnivõtjad ei taha laatsareti raskete haavatute palatis lärmi teha. Ta arvas, et näitemäng, ettekääne, mida kasutatakse – et ta viiakse Volhovisse ja ülendatakse alampolkovnikuks –, teenib aparatšikute huve hästi seni, kuni ta nendega omavahele jääb. Aleksandri eesmärgiks oli hoolt kanda, et ta ei jõuaks Volhovisse, kus olid loodud head võimalused tema süüdimõistmiseks ja hukkamiseks. Siin, Morozovos, oli tal kogenematute kobakäppade käes palju suurem võimalus ellu jääda.

Ta teadis, et 1928. aasta Nõukogude kriminaalkoodeksi paragrahv 58 ei määratle teda isegi poliitvangina. Kui teda süüdistatakse riigivastastes kuritegudes, on ta lihtlabane kriminaalkurjategija ning saab vastava karistuse. Koodeksi neljateistkümnes lõikes määratleti tema süü vaid kõige üldisemates terminites. Ta ei pidanud olema ameeriklane, ta ei pidanud olema Nõukogude õigusemõistmise eest kõrvalehoidja, ta ei pidanud olema välismaine provokaator. Ta ei pidanud olema salakuulaja ega lipulehvitaja. Ta ei pidanud isegi kuritegu sooritama. Kavatsus oli niisama kuritegelik ja karistatav. Reetmise kavatsusse suhtuti niisama karmilt nagu reetmisse endasse. Nõukogude valitsus oli uhke, kuna see oli selge tõend nende seadusandluse ülimuslikkusest lääne põhiseaduste ees, millega sunniti võime arulagedalt ootama, et kurjategija tegutseks, enne kui tollele karistus määrati.

Kõiki korda saadetud või kavatsetud tegusid, mis nõrgestasid Nõukogude riiki või sõjajõude, karistati surmaga. Ja mitte ainult tegusid. Ka tegevusetus oli kontrrevolutsiooniline.

Ja mis puutub Tatjanasse … Aleksander teadis, et ühel või teisel moel oleks Nõukogude Liit naise elupäevi lühendanud. Kord ammu oli Aleksander kavatsenud koos Dimitriga Ameerikasse pageda ning Tatjana Punaarmee desertööri naisena maha jätta. Või siis oleks Aleksander rindel langenud ning naise lesena ja orvuna üksi Nõukogude Liitu maha jätnud. Või siis oleks Dimitri Aleksandri üles andnud NKVD-le, Stalini salapolitseile, nagu ta oligi teinud, ning Tatjanast oleks saanud Alexander Barringtoni ainus ellujäänud sugulane, venelanna, kelle mees oli Ameerika salakuulaja ja rahvavaenlane, nagu neid nimetati. Need rängad valikud seisid Aleksandri ja tema naiseks saanud õnnetu tüdruku ees.

Kui Mehlis minult küsib, kes ma olen, kas ma annan talle au, ütlen, et olen Alexander Barrington, ega vaata tagasi?

Kas ta suudaks seda? Mitte tagasi vaadata?

Aleksander arvas, et ei saa sellega hakkama.

Moskvasse saabumine, 1930

Üheteistkümneaastast Alexanderit ajas iiveldama. „Mis lõhn see on, ema?” küsis ta, kui nad kolmekesi väikesesse külma tuppa astusid. Oli pime ja Alexander ei näinud hästi. Kui isa tule põlema pani, ei läinud asi palju paremaks. Pirn oli tuhm ja kollakas. Alexander hingas läbi suu ja kordas küsimust. Ema ei vastanud. Ta võttis peene kübara peast ja mantli seljast, tundis siis, et toas on liiga külm, pani uuesti mantli selga ja suitsu põlema.

Alexanderi isa kõndis meheliku sammuga ringi, puudutas vana kummutit, puulauda, tolmuseid aknakatteid ja ütles: „Pole paha. Suurepärane. Alexander, sina saad omaette toa ning ema ja mina jääme siia. Tule, ma näitan sulle su tuba.”

Alexander võttis isal käest kinni ja järgnes talle. „Aga see lõhn, isa …”

„Ära muretse.” Harold naeratas. „Sa tead, et ema hakkab koristama. Pealegi on see tühiasi. Lihtsalt … palju inimesi elab ligistikku.” Ta pigistas Alexanderi kätt. „See on kommunismi lõhn, poeg.”

Oli hiline õhtu, kui nad viimaks võõrastemajja toodi. Alexander arvas, et see asub linnasüdame lähedal, kuid ta polnud kindel. Nad olid Moskvasse saabunud sama päeva koidikul pärast kuueteistkümnetunnist rongisõitu Prahast. Prahasse olid nad sõitnud kakskümmend tundi rongiga Pariisist, kus olid veetnud kaks päeva, oodates kas dokumente või luba või rongi – Alexander ei teadnud. Pariis siiski meeldis talle. Täiskasvanud närvitsesid ja Alexander vältis neid nii palju kui võimalik. Ta oli hõivatud oma lemmikraamatu, „Tom Sawyeri seikluste” lugemisega. Iga kord, kui ta tahtis täiskasvanuid oma teadvusest välja lülitada, lõi ta „Tom Sawyeri” lahti ja tundis end paremini. Muidugi püüdis ema hiljem selgitada, mis oli tema ja isa vahel toimunud, ja Alexander soovis, et oskaks emale selgeks teha: järgigu isa eeskuju ja ärgu lausugu sõnagi.

Ta ei vajanud ema selgitusi.

Kuid nüüd vajas. Nüüd soovis ta selgitust. „Kommunismi lõhn, isa? Mis kurat see veel on?”

„Alexander!” hüüatas isa. „Mida su ema on sulle õpetanud? Ära räägi niimoodi. Kust sa selliseid sõnu üldse korjad? Su ema ja mina ei kasuta sellist keelt.”

Alexanderile ei meeldinud isaga eriarvamusel olla, kuid ta oleks tahtnud talle meelde tuletada, et iga kord, kui isa ja ema vaidlesid, kasutasid nad sellist keelt – hullematki. Isa arvas alati, et kuna tüli ei puuduta Alexanderit, siis poiss seda ka ei kuule. Nagu polekski vanemad kõrvaltoas või teises toas või koguni otse tema silme all. Barringtonis polnud Alexander midagi kuulnud. Vanemate magamistuba oli ülemisel korrusel koridori teises otsas, nende vahel oli tube ja uksi ja poiss ei kuulnud mitte kui midagi. Nii pidigi olema.

„Isa,” proovis ta uuesti. „Palun. Mis lõhn see on?”

Isa vastas kohmetult: „Lihtsalt kemmergud, Alexander.”

Alexander vaatas oma magamistoas ringi ja küsis: „Kus need on?”

„Mitte siin. Need on väljas, koridori peal.” Harold naeratas. „Mõtle helgemale küljele – sa ei pea keset ööd kaugele minema.”

Alexander pani seljakoti maha ja võttis palitu seljast. Ta ei hoolinud külmast. Ta ei kavatsenud magada, palitu seljas. „Isa,” ütles ta läbi suu hingates, iiveldust tundes. „Kas sa ei tea? Ma ei tõuse kunagi keset ööd üles. Ma magan sügavalt.”

Toas oli väike villase tekiga välivoodi. Kui Harold oli toast välja läinud, tegi Alexander akna lahti, et näha, mis väljas on. Moskva õhk oli külm. Oli detsembrikuu, temperatuur oli tublisti alla nulli. Teiselt korruselt alla tänavale vaadates nägi Alexander ühe ukse juures maas lamamas viit inimkogu. Ta jättis akna lahti. Oli külm, aga Alexander ei hoolinud sellest. Värske õhk tuulutab tuba.

Alexander läks koridori, et kemmergus ära käia, kuid ei suutnud. Ta läks hoopis õue. Tagasi tulnud, võttis ta riidest lahti ja puges voodisse. Päev oli olnud pikk ja Alexander jäi peagi magama, ehkki jõudis enne juurelda, kas ka kapitalismil on oma lõhn.