Читать книгу Tatjana ja Aleksander. Esimene raamat. Teine Ameerika. Sari Varraku ajaviiteromaan - Paullina Simons - Страница 8

Morozovo, 1943

Matthew Sayers ilmus Aleksandri voodi äärde kella ühe paiku öösel ja nentis ilmselget. „Te olete ikka veel siin.” Ta pidas pausi. „Võib-olla teid ei viidagi ära.”

Doktor Sayers oli ameeriklane ja igavene optimist.

Aleksander raputas pead. „Kas te panite mu Kuldtähe medali Tatjana seljakotti?” oli kõik, mida ta küsis.

Arst noogutas.

„Peitsite ära, nagu palusin?”

„Nii hästi, kui sain.”

Nüüd oli Aleksandri kord noogutada.

Sayers võttis taskust süstla, ravimipudeli ja väikese rohutopsi. „Teil läheb neid vaja.”

„Tubakat vajan rohkem. Kas teil on?”

Sayers võttis taskust sigarette täis portsigari. „Juba keeratud.”

„Käivad küll. Mul on tulemasin.”

Sayers näitas Aleksandrile väikest pudelit värvitu vedelikuga. „Ma annan teile kolm graani morfiinilahust. Ärge kõike korraga võtke.”

„Miks ma seda üldse peaksin võtma? Ma olen mitu nädalat ilma olnud.”

„Teil võib seda vaja minna, kes teab? Võtke veerand graani. Kõige rohkem pool graani. Kümnest graanist piisab kahe täismehe tapmiseks. Olete te kunagi näinud, kuidas seda manustatakse?”

„Jah,” ütles Aleksander ning vaimusilmas kangastus talle Tatjana, süstal käes.

„Tore. Kuna te ei saa endal veeni kätte, on kõige parem kõhtu süstida. Siin on veidi sulfoonamiidi, et infektsiooni ei tekiks. Väike pudel karboolhapet; puhastage sellega haava, kui kõik teised rohud otsa saavad. Ja sidemerull. Te peate iga päev sidet vahetama.”

„Aitäh, doktor.”

Nad jäid vait.

„Kas teil on granaadid alles?”

Aleksander noogutas. „Üks on kotis, teine saapas.”

„Relv?”

Aleksander patsutas kabuuri.

„See võetakse teilt ära.”

„Nad peavad selle ära võtma. Vabatahtlikult ma seda ära ei anna.”

Doktor Sayers surus Aleksandri kätt.

„Kas teil on meeles, mida ma teile rääkisin?” küsis Aleksander. „Mis minuga ka ei juhtuks, võtke see,” – ta võttis ohvitserimütsi peast ja ulatas arstile – „kirjutage mulle surmatunnistus ja öelge Tatjanale, et nägite mind Laadogal surnuna ja lükkasite jääauku. Selge?”

Sayers noogutas. „Ma teen, mis vaja, nii hästi, kui suudan,” ütles ta. „Ma ei taha seda teha.”

„Ma tean.”

Mõlema ilme oli sünge.

„Major … mida ma siis teen, kui teid tõesti jäält surnuna leian?”

Just sellele oli Aleksander mõelnud. „Kirjutate mulle surmatunnistuse ja matate mu Laadoga järve. Tehke minu kohal ristimärk, enne kui mu auku lükkate.” Ta judises kergelt. „Ärge unustage Tatjanale mu mütsi anda.”

„See tüüp Tšernenko luusib pidevalt mu auto ümber,” ütles Sayers.

„Jah. Ta ei lase teil ilma temata ära sõita. Surmkindel. Te peate ta kaasa võtma.”

„Ma ei taha teda kaasa võtta.”

„Te tahate Tatjanat päästa, eks ole? Kui Dimitri kaasa ei tule, pole Tatjanal mingit võimalust. Nii et ärge mõelge asjadele, mida te muuta ei saa. Lihtsalt olge Dimitriga ettevaatlik ja ärge usaldage talle midagi.”

„Mida ma temaga Helsingis peale hakkan?”