Читать книгу Hullu munga päevik - Peep Ehasalu - Страница 2

„Noh, onkel, raha ka leiame või?”

Onkel ma küll ei olnud, oma kolmekümne kolme aastaga olin veel üsna noor. Tahavad nad kakelda või raha? Kolmekesi on nad muidugi arvestatav jõud, ehkki vaid poisiohtu kaagid.

„Olge mõistlikud, me ei taha ju pahandusi,” püüdsin noorukeid rahustada, aga tundus, et pedagoogiannet pole mulle antud. Kõige pikem astus ülbelt sammu ettepoole ja sisistas vihaselt:

„Kuule, tüüp! Pööra oma taskud tagurpidi, muidu lööme su laiaks ja teeme su veelgi puhtamaks.” Ja lisas siis irvitades kaaslaste poole pöördudes: „Ega meiegi ju pahandusi ei taha.”

Teised muigasid ja vahtisid mind ootusärevate silmadega. Joonud nad olid, selles polnud kahtlust.

„Noh, prillipapa!” kõlas eeskõneleja suust.

Jah, prillipapa olin ma tõesti. Miks arvatakse, et kui inimesel on prillid, siis on ta liikumis- ja tegutsemisvõimetu? Mina olin suurepärases vormis. Oma 182 sentimeetriga polnud ma küll hiiglane, aga kiirus ja kaine mõtlemine kompenseerisid kogukuse puudujäägid. Olin isegi paar aastat poksinud, aga nüüd oli sellest aega – elu tuli tormilainena ja pühkis kõik üleliigse minema. Sellegipoolest oli kunagine harrastus mind mitu korda täbarast olukorrast välja aidanud, lihased püsisid joostes ja veidi jõusaalis mütates endises korras.

Püüdsin veel kord sõnu seada:

„Kuulge, poisid, ärme hakka siin kaklema, see oleks ju rumal. Raha ma ei anna, sest …”

Pealik ei jäänud mu põhjendust ootama, vaid püüdis mind oma rusikaga tabada. Miks nad prillikandjaid küll alahindavad? Isegi karkudel komberdav ätt oleks jõudnud selle hoobi eest eemale põigata. Aitasin mööda vihiseva rusika lennule veidi kaasa – lööja komistas inertsist ning oleks peaaegu kukkunud.

Nüüd ärkasid ka teised. Ma oleksin tahtnud veel kord üritada sõnadega lepitust leida, aga selleks ei antud aega. Pidi lööma valusalt.

Seda ma ka tegin. Kui kõik olid ühe korra ja pealik teistki korda püüdnud mulle pihta saada, siis nad loobusid. Jõudnud piisavalt kaugele, lubasid nad mu vagaseks teha.

Pöörasin ümber ja jätkasin pooleli jäänud teekonda. Võibolla valivad ka need kolm noorsandi kunagi mõnd poliitikutest, kelle näopildid alles äsja olid linnatänavatel ilutsenud ja kelle südantlõhestavaid sõnumeid tuli meil lugeda oma meilboksist ja ajalehtedest. Aeg oli närviline, kahtlemata avaldus see ka inimeste käitumises.

Kirjandus pole midagi võrreldes sellega, mis meie ümber päevast päeva toimub. Selleks tuli valmis olla. See sai mulle selgeks juba koolipingis. Olin olnud üsna närb prillidega viiemees. Ja sellisel on koolis raske teistega toime tulla. Nii olin end viimaks kokku võtnud ja trenni läinud. Mitte sportima, vaid õppima. „Motivatsioon oli vale,” ütles treener tagantjärele, „sellepärast sinust midagi ei saanudki.”

Ma ei tahtnudki, et minust spordisaalis midagi saaks. Selleks ei olnud mul tõesti kõige vähematki soovi. Mulle ei meeldinud teiste higistega rindupidi koos olla, ma tegin seda, hambad ristis. Et mitte halvem olla. Spordisaal andis väärtusliku õppetunni vähemalt ühes: taipasin, et füüsilist kontakti pole vaja karta, sest kõige hullem, mis võib juhtuda, on sinikad, veidi valu või veidi verd. Oleks ka inimsuhted nii lihtsad.

Minu igapäevane maailm oli hoopis rohkem peidus. Kirjutamine ja arhiiv – need olid valdkonnad, kus tundsin ennast hästi. Ajalooõpingutega maha saanud, läksin tööle linnaarhiivi. Nooremteadurist kõrgemale ma tõusnud pole, ehkki teadustöö on varsti kaante vahel. Teadlasekarjääri jaoks on minus liiga palju kirjanduslikku elunautlejat.

Vihma tibutas, aga muidu oli parim aeg aastast. Mitte liiga külm, mitte liiga palav. Värske õhk. Õhtuhämarus. Allee oli hiirekõrvades ning rammestav tuulehoog pani puud sahisema.

Tulin pidulikult olengult, kus mulle anti üle auhinnatšekk kohaliku kriminaalromaanivõistluse kolmanda koha eest – mu elu esimene kirjandusauhind. Mine tea, äkki jääb see ka viimaseks. Igatahes oli meeldiv seda nimetada esimeseks.

Auhinna määramist põhjendati „tugeva ühiskonnakriitilise alatooniga. Kirjanik tajub teravalt meie üleminekuaja ühiskondlikust ebavõrdsusest tulenevaid probleeme ning käsitleb neid meisterlikult oma tegelaste kujutamisel.” Nii see umbes kultuuriministri suust kõlas. „Meisterlikult kujutatud tegelaseks” olin välja mõelnud hullumeelse maniaki, kes igapäevaelus on silmapaistev poliitik, aga vabal ajal äritseb ja tapab. Alguses ta mulle isegi meeldis, ent kui ma narkootikumideni jõudsin, siis muutus ta mulle nii vastumeelseks, et pidin ta romaani lõpus hirmsal moel maha lööma.

Ministri põhjendus ajas mind kangesti naerma, sest ühiskondlike probleemide peale olin ma küll kõige vähem mõelnud. Millestki pidid aga mu tegelased rääkima, nii siis saigi veidi riigikorda kirutud. Tegelikult oleks pidanud säärase põhjendusega auhinna saama mu põllumehest vanaonu. Kui tema oma suu lahti tegi, siis ei pannud ta seda enne kinni, kui valitsus, president, parteid ja kõik raadiost kuuldud nimed olid oma koosa kätte saanud. Eks ma tema sapi olingi kirjanduslikku vormi valanud. Kirjutamine on sellistel puhkudel hea ravim. Kui ma ei kirjutaks, oleksin ilmselt palju ropem ja vägivaldsem.

Paarsada meetrit eemal oli keegi käpakil ja püüdis ennast pomina saatel püsti ajada. Joodikuid jätkus iga kännu taha. Mees kobas enda ümber ja ma taipasin. Prillid. Need olid mehest paar meetrit eemal ja hämarusele vaatamata oli näha nende paks klaas. Miinus kaheksa vähemalt.

Astusin ligi ja ulatasin mehele prillid. Nüüd nägin ka vaesekese nägu ja mul hakkas kahju, et olin oma tülitajad nii kergelt minema lasknud. Mehe ninast jooksis verd ja kulm oli paistes. Tunda oli konjakilõhna, aga kui maaslamaja oli prillid ninale saanud, tõusis ta vaevata püsti ja purjusolekust polnud jälgegi. Kui konjakilõhn välja arvata.

„Tänan,” ütles mees napisõnaliselt. Ja püüdis minust sirge seljaga mööda minna. Haarasin tal ettevaatlikult varrukast.

„Ma ei soovita teil sinnapoole minna. Teie peksjad on ilmselt sealsamas ja veelgi vihasemad,” lisasin selgituseks. Võõras vaatas mulle arusaamatult otsa.

„Kas nad teid ka tülitasid?” küsis ta siis hetkelise kõhkluse järel.

Noogutasin pead ja näitasin oma rusikat. See punetas ikka veel ja oli veidi marraskil. Mehe näole levis naeratus. Ta võttis mu tuikava käe ja raputas seda tänulikult.

„Sattusid siis ikka kõvema kivi otsa. Seda ma neile ütlesin.”

Mees olnuks nagu ise kirjandusauhinna võitnud. Kriimustatud nägu säras ja ta nägi õite naljakas välja. Nägu paistis tuttav. Soovitasin tal koos minuga sama teed tulla ja pargi lõpus takso võtta.

Mees sobras taskutes ja ta naeratus kahanes märgatavalt.

„Mis taksost siin saab juttu olla. Minu raha on allee teises otsas ja sellele ei ole mul mingit soovi järele minna.”

Sellegipoolest hakkas ta minuga samas suunas liikuma. Mees nägi oma räsitud välimusele vaatamata üsna soliidne välja. Rasked prilliraamid olid ilmselt vägagi kallid ja ülikond laitmatu rätsepatöö. Portfell oli kui mitte krokodillinahast, siis vähemalt mingist muust hinnalisest materjalist. Hindasin oma kaaslast pilguga ja püüdsin ära arvata ta tegevusala. Igatahes arhiivirott ta ei olnud, mina nägin tema kõrval oma parimas ülikonnas välja nagu töötu päevavaras.

„Andreas,” ütles mees äkki. Minu imestunud pilku nähes ta seisatas ja pistis uuesti oma käe mulle pihku. „Minu nimi on Andreas. Ja aitäh teile.”

Esitlesin veidi segaselt ka ennast ja lisasin, et prillide ülestõstmine ei ole just suur teene, mille eest kaks korda tänada.

„Ei, mitte seda,” kiirustas mees selgitama. „Tänu on selle eest, et te mind uuesti nende kätte ei lasknud minna ja selle eest, et te neile kere peale andsite. Selle eest suur tänu.”

Nagu öeldud, kiitus on alati meeldiv. Pomisesin „ei ole tänu väärt” oma olematusse habemesse ja tõdesin, et võisin enesega tõepoolest rahul olla. Jätkasime teekonda ja olime jõudmas minu elukohani. Andreas võttis uuesti jutuotsa üles:

„Ma ei ole halva sissetulekuga ja ega seal rahakotis üle mõnesaja ei olnudki. Lihtsalt ajab südame täis selline asi, et ei saa rahulikult jalutadagi. Sellistega olen ma aga kokku puutunud küll, ma olen advokaat.”

Noogutasin mehaaniliselt, sest mõtlesin oma mõtteid. Mina sain mõnisada preemiaks ja tundsin ennast rikkana. Tema kaotas mõnisada, aga ei tee teist nägugi. Magus elu.

Mees jätkas vestlust:

„Kus teie töötate?”

Teatasin oma tagasihoidliku töökoha, mille peale Andreas uuesti rõõmsamaks muutus.

„Ma pidin just homme sinna tulema. Teate, pärandusasjad ja muu selline, need vajavad tihti veidi arhiivitööd.”

Arhiiviadvokaat, tähendab. Muigasin omaette ja kujutlesin meest tema ülikonnas mööda tolmuseid riiuleid tuhnimas. Aga advokaat ei lasknud mul pikalt oma kujutlustes hõljuda:

„Seda et … ma mõtlesin, et … äkki laenaksite mulle takso jaoks. Pangakaart ja kõik oli rahakotis, aga see on teadagi, kus. Homme tooksin ära.”

Vaatasin veidi kõhklevalt mehele otsa. Kõigest hoolimata oli ta ju võhivõõras. Paljugi mis.

Andreas ilmselt mõistis mu kimbatust. Ta õngitses taskust passi ja tegi selle mu silme eest lahti.

„Mul on tõesti väga piinlik, aga ma elan üksi ja küsida kelleltki teiselt praegusel kellaajal pole. Homme tooksin tõesti ära.”

Andreas Renne. Sündinud 1958. Tõstsin pilgu, ja äkitselt asetusid nimi ja nägu oma kohtadele. Loomulikult – kõigi suurpatuste kaitsja. Lehtedest oli nimi tuttav, enamasti edukate protsesside võitjana. Klientideks suurettevõtjad, pankurid, poliitikud, isegi näitlejad – kõik „avaliku elu tegelased”. Sellisel mehel polnud tõesti mõtet mõne sajalise pärast muretseda.

Noogutasin ja pistsin käe taskusse. Peale tšeki oli seal üks viieline, ja sellega taksot ei maksa.

Kodus oli mul kümme kümnelist ilusti karbis. Enda tagasihoidlikeks vajadusteks. Ja koduni oli kõige rohkem sada meetrit. Otsustasin siis inimest aidata, mis sest, et prominent.

Nii astusimegi minu poolt läbi ja advokaadihärra sai vannitoas ka näo veega üle uhada.

„Aitab?” küsisin karbist kahte kümnelist ulatades.

„Loomulikult. Ja ärge kartke, ma toon tõesti kohe homme hommikul ära. Olete mind tublisti aidanud.”

Ja läinud ta oligi.

Vaatasin veel aknast, kui Renne kätt lehvitades taksosse hüppas. Oma kahetoalises üürikorteris – tühjas, kus mind kunagi keegi ei oodanud – seadsin auhinnatšeki kummutile ja vajusin lösakile tugitooli. Päev oli olnud tore, lausa edukas. Kui poleks olnud auhinnaraha, poleks ma nii julgelt kümnelisi välja laenanud. Nautisin üksindust.

Majahinge polnud ma endale otsinud ja ise sellised olevused kohale ei tule. Mu elunautlemine piirdus heade raamatute, kino, teatri ja muude seda laadi mõnudega. Naiste koha pealt olin ma veidi saamatu. Veidi nagu hull munk, kelle mälestuste uurimisega mu ülemus tegeles. Muidugi, naisseiklusi oli minulgi ette näidata, nii mõnigi suhe oli alanud lennukalt, kuid üsna pea naised tüdisid ja muutusid kinniseks. Tuli tõele näkku vaadata – naiste jaoks olin ma lihtsalt igav.

Lõin akna kevadtuultele valla ja võtsin kätte selle päeva ajalehe. Päevalehe esilehel ilutses väikse foto all kiri: „Romaanivõistlus hindas debüüti. Robert Bergi kolmas koht kinnitab ühiskonnakriitika elujõulisust.”

Mul polnud veel aimugi, millised sekeldused mind ees ootasid.

Päev algas nagu iga teinegi. Raadio kuulutas valuutakursse ja terroriaktides tapetuid. Värske leht ärgitas põllumehi protestima. Kõik nagu ennegi.

Töö juures vaatasin kõigepealt postkasti. See sisaldaski mu teadustöö juhendaja rebitud äärtega paberilehte. Ta täitis oma lubadusi alati piinliku täpsusega, kuid veel kordagi polnud ma saanud temalt korralikku A4 formaadis trükitud kirja. Alati olid need kõige eriskummalisemad lipakad. Ilmselt sellepärast ei suutnud paljud teda doktorikraadist hoolimata tõsiselt võtta, kuid ta kommentaarid olid alati tabavad. Nüüdki esitas ta kuiva loetelu punktidest, mis ma peaksin veel üle kontrollima, „enne kui ma säärase jama kellelegi esitan”. Vanamehe terava huumoriga olin ma juba harjunud ega teinud lõpulauset märkamagi. Suundusin alla oma maailma – arhiivi.

Toimikuvirnade keskel aja liikumist ei märka. Vanad ürikud seisid pikkades riiuliridades nagu tinasõdurid auvalves. Mõtetest äratas mind raudukse väljakutsuv kriiksatus, nii et pidin peaaegu 200 aastat vana köite põrandale pillama.

„Tere, härra!” Paksude prilliklaaside tagant vaatas mind ergas silmapaar. Renne nägi juba palju parem välja. Eilne kannatada saanud ülikond oli vahetatud teise ja kindlasti mitte vähem kalli vastu. Kaenla all ilutses pungitav nahkmapp, mille otsast turritas välja säravvalge dokumendipakk.

„Ma maksaksin teile nüüd oma võla tagasi,” jätkas Renne mu tervitust ära ootamata. Loomulikult – iga sekund maksab ränka raha. Mees tatsas mu töölauani ja ulatas mulle uhiuue sajalise.

Neelatasin ja pomisesin, et mul pole talle tagasi anda. Eelmisel õhtul saadud tšekk lebas viisakalt kodus lauasahtlis ja karbist olin kaasa haaranud vaid ühe kümnelise. Reegel on lihtne – mida pole kaasas, seda ei saa ka raisata. Hoolimata sõprade ja tuttavate imestusest keeldusin ma samal põhjusel ka pangakaardist.

„Ei-ei, ärge saage valesti aru,” kiirustas Renne mind parandama. „Seda siin on isegi liiga vähe, arvestades seda, mida te minu heaks tegite.”

Mida ma siis nii väga tegin? Aitasin ta püsti, andsin prillid kätte ja laenasin kaks kümnelist. Et see raha päev hiljem mitmesajaprotsendise intressiga tagasi saada. Kui laenuintressid tema meelest nii kõrged on, siis ei tahaks Rennele küll võlgu jääda …

Aga raha ma tagasi ei lükanud. See on ikka nii: viieka puhul näidatakse oma põhimõttekindlust ja sirget selga, kui antakse viissada, siis hakkab mõte liikuma. Mida kõike selle eest saada võib …

„Kui te arvate selle pisku nii palju maksvat, siis aitäh.” Püüdsin ükskõikset muljet jätta. „See raha seisab siin lukkude, riivide ja turvameeste kaitse all väga ohutus kohas. Kas teil ihukaitsjat pole vaja, ma võiksin sellise hinna eest teile katust pakkuda?”

Nali läks vist mehest mööda. Vaevatud naeratusega tegi ta kummarduse ja hakkas kiirustades ukse poole minema. Uksel ta aga seisatas ja astus paar sammu tagasi.

„Ühe teene te võiksite mulle tõesti osutada,” pomises ta justkui kahevahel olles.

„Alati valmis kasulik olema,” vastasin ootusärevalt. Mulle hakkas kohale jõudma, mida tähendab väljend, et tasuta lõunaid pole olemas. Renne antud sajaline pidi ilmselt sundima mind mingeid teeneid tasuta osutama.

„Te töötate siin arhiivimaailmas,” alustas advokaat mind hetkekski silmist laskmata. „Kas teil siin kaarte ka on?”

Esimese ja teise lausepoole vahel ma küll seost ei näinud, kuid vastasin jaatavalt. Küsimus tundus nii veider ja ootamatu, et mu näost võis välja lugeda suure ja siira küsimuse.

„Mind huvitaks Aafrika, täpsemalt Aafrika põhjaosa – teate, Egiptus ja muu.”

Aafrika kaarte oli meil eri sajanditest, oli mustvalgeid ja värvilisi, mõõtkavaga 1: 10 ja mõõtkavaga 1: 10 000. Hämmastusest üle saanud, püüdsin selgitada, et „Aafrika, Egiptus ja muu” on suhteliselt laialivalguv formuleering, kui kaardist rääkida. Mille jaoks seda kaarti vaja läheb, kui suur see peaks olema ja muu säärane info olnuks teretulnud.

Renne nägu muutus kärsitusest punaseks ja ta põrnitses mind oma paksude klaaside tagant lausa vaenulikult.

„Teate, mul on kiire ja ma ei jõua reisibüroodes tungelda. Ma lootsin, et kui teil siin mõni Aafrika kaart peaks käepärast olema, siis ma heidaksin sellele pilgu peale,” seletas mees rabinal. „Tahan puhkust võtta ja vähemalt kuuks ajaks Aafrikasse minna.”

Lubasin kiiresti ühe kaardi tuua ja tormasin piki riiuliterivi ruumi teise otsa. A oli alguses, uks lõpetas tähestiku. Kui ma oma kaheksakümnese tulu nii hõlpsalt saan välja teenida, siis vaadaku terviseks.

Kahe suure kaardiga tagasi lauani jõudnud, avasin need ja lasin Rennel Aafrika kohale kummarduda. Vaadelnud kaarti mõned sekundid, Renne tänas ja lahkus, mapp näpus.

Saa sa neist paragrahviväänajatest aru. Mida ta siis nüüd oma pilguheiduga teada sai? Vaatasin hetkeks ise ka kaardile, kuid midagi huvitavat sealt küll silma ei hüpanud. Kairo, Niilus … Ei hakanud selle üle pikemalt juurdlema, töö vajas tegemist. Rikkus ja kerge raha olid mulle võõrad, võõras oli ka Renne.

Ilmselt polnud mulle sel päeval ette nähtud rahulikult töötada. Mõne minuti pärast avanes rauduks taas kurja kriuksatusega ning seekord ilmus uksele kauneim olevus, keda meie arhiiv oma saja-aasta pikkuse ajaloo vältel näinud oli. Ürikule sai jälle osaks oht maha kukkuda.

„Halloo!” hõikas imeline olend vaikselt. Hea meelega oleksin riiuli taha varju jäänudki – sellised olevused liiguvad ainult filmides ja unenäos, päris elus ei tohi neid ehmatada, siis nad haihtuvad nagu unenägu. Pärast salajast imetlushetke astusin siiski varjust lambi valgussõõri ning tervitasin kohmetu köhatuse saatel.

„Keda ma võiksin kutsuda?” Küsimus oli iseenesest tobe, sest peale minu ruumis kedagi polnud. Arhiiv asus keldris ja ilmselt oli ta juba kõiki teisi kohanud.

Tüdruk ei teinud mu kohmetust märkamagi. Ta astus rõõmsalt kaks sammu ettepoole ning tema aval nägu säras rõõmsalt. Jäin ainiti jõllitama ta tumerohelistesse silmadesse. Neisse oleks võinud ära uppuda.

„Ma ei tahaks teile tüli teha,” kõlas keldrikorruse katakombide all sillerdus, „aga ma olen ajalootudeng ja mind saadeti siia praktikale. Neljas kursus? Nina Anderson?”

Küsiv hääletoon oli tingitud mu ilmest. See ei reageerinud muule kui roheliste silmade liikumisele. Lõpuks taipasin, millest tüdruk rääkis, ning püüdsin ennast kokku võtta.

„Niiiii … Jajah …” alustasin asjalikult, kuid sellega mu seostatud kõne ka lõppes. Mida pidin ma selle kena inimlapsega ette võtma? Mulle polnud keegi mingist praktikandist rääkinud. Ja kuidas pidin ma siin oma tööd tegema, kui selline neidis mööda minu territooriumi ringi liigub? Kauni pildi asemel hakkas mulle kangastuma segipaisatud arhiiviruum, kus iga riiuli peal vedeles huulepulk või ridikül.

„Ja kes teid saatis?” sain lõpuks siiski midagi asjalikku öeldud. Mind valdasid skisofreenilised tunded – ühelt poolt tahtsin Ninaga tutvust sobitada, teisalt tundsin lausa füüsilist vastumeelsust kellegagi oma arhiivi jagada. Seda enam, et Nina võis mind igal ajal ümber sõrme keerata. Selleks olin ma kohe ja alati valmis.

Nina ei kasutanud mu kohmetust kurjasti. Teatanud professori nime, kes ta siia maa-alusesse maailma oli saatnud, muutis ta teemat ja takistas niimoodi oma edasist ülekuulamist.

„Mulle tuli uksel see Renne vastu,” teatas Nina vandeseltslaslikult ja istutas ennast laua taha. Kui vana ta õigupoolest võis olla? Kakskümmend kaks? Kakskümmend viis? Igatahes mitte üle kahekümne kuue. Kui neljas kursus, siis pigem kakskümmend kaks. Midagi tema olekus siiski pani mind pidama teda vanemaks – piisavalt kaua oli mu pilk tema silmades puhanud.

„Ja mis see Renne teile ütles?” püüdsin seltskondlikku vestlust arendada, kuid mõistsin kohe oma pingutatud kõne abitust. Nagu onu oleks lasteaialapsega rääkinud. Langetasin relvad.

„Teate,” alustasin otsustavalt ja kordasin veel kord: „Teate.”

Tütarlaps vaatas mulle oma selge pilguga ootavalt otsa.

„Teate, ma ei ole kunagi ühtki üliõpilast juhendanud ja üldiselt ei kavatse ma seda ka teha. Teie ilmumine oli minu jaoks kahte moodi üllatus. Esiteks ei teadnud ma kedagi oodata ja teiseks pole siin keldris ealeski nii … ilusat inimest viibinud. Ja ma peaksin veetma teie seltskonnas veel nädalaid?”

Mu paisu tagant pääsenud kõne ei paistnud Ninat karvavõrdki häirivat. Vastupidi, ta hakkas rõõmsalt naerma ning vaatas mulle veidi punastades otsa.

„Ärge kartke, ega ma teid ei sega. Ja ma ei vaja mingit juhendamist. Mul on oma teema, millega siin tegeleda, ning praktika tähendab lihtsalt ajutist töökohta. Ma oleksin siin teie territooriumil ainult kuu aega.”

See viimane oli selgelt minu ärritamiseks. Ilmselt mõjusin oma hoiakuga oma maa-ala valvava koerana, kuid … kuu aega!!

Kas rõõmustada? Või ahastusse langeda?

Kuu aega koos veetleva olevusega oli ahvatlev, kuid siis pidi mu oma teadustöö valmimine samavõrra edasi lükkuma. Ma tundsin ennast piisavalt – sellise segaja kõrval ei suutnud ma selgelt mõelda.

„Renne marssis siit välja ja oleks mu peaaegu pikali jooksnud,” ütles Nina jälle teemat vahetades.

„Jah, ta käis siin Aafrika kaarti vaatamas,” teatasin kuivalt ja püüdsin samal ajal järgmisi samme ette kalkuleerida. Kutsuksin ta õhtul välja? Aga kuhu? Ja ma ei saanud ju uskuda, et tal juba oma poissi pole.

Kiikasin vargsi ta sõrmede poole. Abielus ta vähemalt polnud.

„Aafrika?” küsis Nina arusaamatuses. „Milleks talle Aafrika kaart?”

„Ta hakkab Aafrikasse puhkusele sõitma.” Püüdsin jätta endast mulje kui prominendi sõbrast ja viipasin kaartidele.

„Tal pole eriti aega mööda reisibüroosid käia, tuli vaatas siin kaardi üle.”

„Ma olen teda kohtus näinud,” valas Nina õli tulle, „seal paistis ta selline tossike, aga siin käis nagu marssal ringi.”

Kiire ristküsitluse tulemusel selgitasin välja Nina kohtuskäigu põhjused: tütarlaps on lahutatud! Lugesin selle plusside poole peale ning hakkasin järgnevast kuust hulgaliselt toredat lootma.

Enne tuli aga üle elada nädal. Ja seda oli selgelt liiga palju.

Järgmised päevad möödusid kui unenäos. Nina tegi kohusetundlikult päevi kella üheksast viieni, vahepeal käis pool tundi ära kõrvalkohvikus salateid manustamas. Mina oleksin hea meelega Ninat tööl näinud kasvõi poole ööni, aga tüdruk lahkus alati punkt kell viis. Nii kulutasin oma vaba aja teaduse tegemiseks, koju jõudsin ainult mõneks öötunniks. Kuid hommikuti hilineda ma ei tahtnud.

Püüdsin ennast näidata kõige paremast küljest ja esineda targemana, vanemana, kogenumana. Mida rohkem ma Ninaga suhtlesin, seda selgemaks sai, et see oli ka ainus võimalus talle muljet avaldada. Meie ajalooalased vestlused vaimustasid mind. Ta mitte ainult ei huvitunud kõigest, vaid oskas ka iga fakti, detaili ja sündmuse konteksti asetada, analüüsida ja järeldusi teha. Juba pärast esimest päeva leidsin oma teadustööle kaasamõtleja, tänuliku ja asjast huvitatud kuulaja. Oma üksiklase argipäevas polnud ma kunagi kedagi enda kõrvale soovinud. Töö oli minu, ja ainult minu. Ka juhendajale näitasin seda vastumeelselt, justkui oma armastatud vaimusünnitist sellega rüvetada kartes.

Ninaga oli aga kõik teisiti – varsti olime nagu vana abielupaar, kes iseenesestmõistetavusega kommenteerisid üksteise töid ja tegemisi. Oleksin oodanud ka enamat, aga mu lähenemiskatsed olid selleks liiga abitud, et edu loota. Olime küll sina peale läinud, aga kunagi ei kutsunud ta mind kaasa lõunale ja mina teda paluda ei julgenud. Nii piirdus meie ühine aeg vanade ürikute vahel veedetuga, armukadedalt vaatasin iga päev ta reibast lahkumist – ilmselt teda keegi siiski ootas. Otse ma seda küsida ei osanud.

Kui meie esimene ühine nädal hakkas lõpule jõudma, pöördus Nina ennast lahkuma seades minu poole:

„Tead, ma vaatasin eile telekast, Renne matustel oli isegi peaminister kohal.”

Võpatasin. Viimati vaatasin ma televiisorit umbes kuu aega tagasi. Kodus mul küll pildikast oli, aga vaid harva vaatasin sealt mõnda filmi. Ninaga veedetud nädala jooksul olid jäänud ka lehed lugemata. Elasin enda ehitatud vaakumis.

„Kas ta suri siis ära?” esitasin küsimuse, mida juba järgmisel hetkel kahetsesin. Öeldud-mõeldud, mis muud.

Nina muigas ainult talle omasel viisil.

„Ei, ta maeti loomulikult elusalt. See on vana advokaatide komme!” Nüüd naeris ta juba laginal.

Oli muidugi ka põhjust. Ajaloost võisin ma rääkida ladusalt ja tunde, ilma et oleksin kordagi mõtte või lauseehituse reeglite vastu eksinud. Kui aga jutt pöördus maisematele teemadele, olid rumalused kerged tulema. Jah, naistenaerutajat minust ei saanud. Või kui sai, siis just sellisel piinlikul moel. Ninale ei paistnud see aga meelehärmi tegevat ja ta naer ei olnud õel. Tänud sellegi eest.

„Ta vist tapeti,” seletas ta juukseid jakikraele kohendades. „Vähemalt on kriminaalasi algatatud.”

„Tohoh…” See oli ainus, mis ma vastata oskasin. Ja lisasin pärast hetkelist mõttepausi: „Aafrikas jäi tal siis käimata.”

Nina vaatas mõtlikult minu poole ja pomises siis rohkem endale:

„Jah, Aafrikasse ta ei jõudnudki.”

Vaevalt Renne surm kellelegi korda läks. Suurte patuste kaitsjana polnud ta just riigi populaarseim tegelane. Ilmselt teadsid nüüd paljud rääkida, et nägid ta sellist lõppu ette – kes pättidega läbi käib, see päti surma ka sureb. Seda kummalisem tundus Nina murelik toon, justkui oleks ta sugulase kaotanud.

Tegin paar arglikku sammu tüdruku poole – filmides haarati naine sellistel hetkedel hoolitsevalt oma käte vahele ja lasti tal ahastus kogu maailma halbuse pärast oma rinnal välja nutta.

Ninal olid aga selgelt teised plaanid. Hoogsa liigitusega lendas käekott üle õla ja teritatud pilk tabas mu hiilivaid samme.

„Oli ta ju esimene, keda ma siin nägin,” teatas ta juba ilma mingi traagikata. „Ja nüüd on ta oma igaveses Aafrikas. Jääd veel siia?”

Küsimus tabas mind jälle ootamatult. Vandusin mõttes oma saamatust, ise kiiresti vastust mõeldes. Siin oleks üks võimalus kuhugi koos minna, midagi ette võtta.

„Ei, plaanisin ka just ära minna,” teatasin õigeid sõnu kobades ja lisasin lootusrikkalt: „Äkki on meil isegi ühine tee?”

Nina oli ilmselgelt külgelöömisega harjunud ja oskas lennult reageerida. Minu rõõmuks reageeris ta soosivalt.

„Äkki siis rüütel tõesti saadab mind.” See kostis minu jaoks nagu jah altari ees. „Kavatsesin õigupoolest esimese töönädala lõppu kohvikus tähistada.”

„Kas tuleb suur seltskond, et … seda …” Mu mõistus sai jälle otsa.

Nina oli otsustanud ohjad enda kätte võtta.

„Ei,” vastas ta kuivalt, „ainult mina. Ja kui sul paremat plaani pole, siis võiksid ju kah tulla ja mu praktikale hinde panna.”

Kuradi-kuradi-kurat! vandusin ma mõttes. Mina oleksin pidanud ta kohvikusse kutsuma, mina olen ju mees! Tänapäeva naised ajasid mulle hirmu peale. Periood, mida mu teadustöö käsitles, oli midagi muud – tollal käisid naised väljas ainult ema või mehe loal. Aga nüüd kutsub ilus naine mind kohvikusse, nagu oleks see maailma kõige tavalisem asi.

„Jah,” leidsin ma hea ja lakoonilise vastuse. Paari sekundiga olid mu ürikud tagasi riiulitesse lennanud ja ma ise jakki pugenud. „Võime minna.”

Tänav vaatas meid ükskõikse ja hallina. Nädalatagusest soojusest polnud midagi järele jäänud, jälle võimutsesid vihm ja tuul. Surusin oma portfelli tugevamini kaenlasse ja püüdsin enda samme Nina omadega kohandada. Ta oli isegi minu kõrval üllatavalt väike. Madalad arhiivilaed tekitasid illusiooni palju pikemast inimesest.

„Kas sul on mingi lemmikkohvik?” küsisin ma juttu juhtida püüdes. „Siin lähedal on päris mõnus prantsuse kohvikoht.”

„Ma tahan vaikset ja hubast,” poetas Nina mokaotsast.

Ma ei saanudki aru, kas see pidi olema repliik prantsuse kohviku kasuks või kahjuks. Aga vähemalt tema teadis, mida ta tahab. Minul polnud sellest õrna aimugi.

Lõpuks sisenesime ühte vaid mõne istekohaga baari. Keegi pidas seda ilmselgelt ajaviiteks, nii väike baar midagi sisse küll ei toonud. Kõige kaugemas nurgas istus üks ülikonnastatud inimene, rohkem kedagi polnud. Ja ega suurt rohkem poleks ka mahtunud. Nina tervitas baarimeest – oli selge, et see polnud tal esimene kord seal viibida.

Tellisime kohvid ja ma söandasin ennast maksjaks pakkuda.

„Ma ju võiksin sind esimese töönädala puhul kostitada,” lisasin selgituseks.

„Ma olen harjunud ise maksma,” teatas naine sõbralikult. Arhiivist väljas ei tihanud ma teda isegi mõttes tüdrukuks kutsuda. All arhiivitolmus olin mina kuningas ja käskija, see siin oli tema maailm ja valitsusala.

Vestlesime tööst ja tühjast-tähjast ning ma hakkasin oma mõttekrambist üle saama. Baarimees vahtis osavõtmatult televiisorit ja urahtas ainult korra Renne matuseid kajastava lõigu peale. Eelmise päeva matused olid ikka veel kuum kõneteema.

„Mees tegi kliendi paljaks,” kommenteeris baarmen, nähes, et me pead samuti ekraani suunas pöörasime, „ja saatis ta siis kõige külmemasse kongi. Ega selline asi tasumata ei jää, selge see.”

„Mis ta siis tegi?” küsis Nina nagu vanalt tuttavalt.

„Tal olevat kõik vabaksmõistvad tõendid käes olnud, aga ta kaotas need ära,” seletas mees irooniliselt sõna „kaotas” rõhutades. „Kohtus väitis, et mingit pätid olid kõik ta paberid talt ära võtnud. Mokk oli rullis küll, aga eks seda asja saab ka koduste vahenditega ära õiendada, selge see.”

Nüüd sain ka mina võimaluse enda ego upitada.

„Talle tungiti kallale küll,” poetasin ma, püüdes seda võimalikult hooletult teha. „Ma korjasin ta nädala jagu tagasi pargist üles. Talt oli raha ära võetud ja eks vist paberid samamoodi.”

Püüdsin meenutada, aga mäletasin vaid Renne nurinat äravõetud raha pärast. Paberitest polnud ta midagi rääkinud.

Tajusin endal mõlema huvitatud pilku.

„Sa ei ole sellest midagi rääkinud,” imestas Nina. Nagu oleksin ma nädalaga kõik enda kohta juba ära rääkinud.

Andsin napi ülevaate enda ja Renne lühikesest tutvusest ning püüdsin oma osa lasta võimalikult tähtsana paista. Andsin mõista, et prominentide külaskäigud on minu jaoks tavaline. Kaklusest ma siiski ei iitsatanudki, intelligentsetele naistele kaklused ei meeldivat. Nad nägevat selles vaid meeste barbaarset käitumist. Vähemalt väideti seda ühes lehes. Nina silmis tahtsin siiski säilitada oma teadlaseaurat. Seepärast ei maininud ma sõnagagi ka järgmisel päeval kõrgete intressidega tagasi saadud raha.

„Nendes paberites olevat nagu veidi rohkemgi kui ainult tõendid,” teadis baarmen veel rääkida. „Kui need peaksid välja tulema, siis võib hoopis nii mõnigi teine istuma minna, pange tähele.”

Panime tähele, et mees lõpetas lauseid kas fraasiga „selge see” või soovitusega meil tähele panna. Tahtsin just Ninale baarimehe kohta midagi teravmeelset öelda, aga mees polnud veel lõpetanud.

„Need valgekraed siin ikka istuvad ja eks siis räägivad maast ja ilmast ja ega minagi kurt ole, selge see.” Eks mees püüdis oma tähtsust tõsta. „Kohus on ju siit ümber nurga, pange tähele.”

Seni vaikselt oma kohvi joonud kolmas kunde tõstis nüüd pilgu oma paberitelt.

„Alex, nii räägid veel riigisaladused spioonidele välja,” muigas ta kuivalt ja vaatas samal ajal meile otsa. Mehe pilk oli külm ja kalkuleeriv. Just sellisena kujutasin ma ette juriste.

„Ja muide, need pätid saadi päev hiljem kätte,” jätkas mees rahulikult iga sõna rõhutades. „Mida nemad oleksid paberitega teinud? Ja portfelli nad ei võtnud. Küll aga rääkisid nad Renne ihukaitsjast, kes nad korralikult läbi loputas, kuigi neid oli kolm.”

Mees sihtis oma kotkapilgu otse minule. Tõmbusin tahtmatult pingesse. Kas ta peab mind ihukaitsjaks? Ma pole just tossikese väljanägemisega, ja see oleks küll ilus kompliment – tavalises olukorras. Kuid praegu polnud mul mingit himu Renne sõpra ja ihukaitsjat mängida.

Mees naeratas külmalt ja sukeldus taas paberitesse.

„See on ju hirmus, sa võisid olla viimane, kes Rennet tegelikult nägi,” sosistas Nina ennast üle kitsa laua minu poole kallutades. „Ta ju tapeti sama päeva lõunal, kui ma teda hommikul sinu pool nägin.”

Nina sosistamisest ja baarimehe vahelehõigetest sain teada, et advokaat oli leidnud oma lõpu lõunalauas. Läbi akna oli kuul tabanud teda kuklasse. Baarimees kirjeldas ilmse naudinguga, millisesse à la carte rooga Renne näoli kukkus ja kuidas aknaklaasid terveks jäid, sest aknad olid tuulutusasendis. Väristasin õlgu. Mulle ei meeldinud sellised võikad lood. Ja ma ei mõistnud inimesi, kes sellist elu elasid. Kurjategijaid ma ei soovinudki mõista, advokaatidest aga lihtsalt ei saanud aru – kas teenitavad rahapatakad kaalusid tõesti üles sellised ohtlikud tutvused? Ja mis nendest rahadest nüüd kasu oli?

Seda kõike ma Ninale ei öelnud. Juhtisin enda jaoks üllatava osavusega jutu teistele teemadele, millega lülitasin ka baarimehe meie seltskonnast välja.

„Kui Jeesusel oleks olnud advokaat, oleks hoopis Juudas risti löödud,” püüdsin vaimutseda. Nina uurimistöö puudutas ühte otsa pidi religiooni ajalugu ja nii võttis ta teemast kohe tuld.

Arutasime maailma asju veel üle tunni ning lõpuks hakati baari sulgema. Pakkusin ennast daamile saatjaks, aga sellest ta kaasaegse naisena keeldus.

„Elan siinsamas, pole vaja.” See oli konkreetne korv, mis välistas vastuvaidlemise.

Pärast lühikest – aga sõbralikku – hüvastijättu asusin ennast armunult kodu poole vedama. Meie suhte edasine areng polnud tähtis ja sellele ma praegu ei mõelnud. Olin veetnud enda jaoks metsiku õhtu, täis sisemist kirge ja seiklust. Nina jaoks oli see ilmselt üks paljude seast, mina aga pidin piinlema terve nädalavahetuse, et siis esmaspäeval punkt kell üheksa oma südamedaamile arhiiviuks avada.

Kummaline, kui igav võib olla laupäev. Või pühapäev! Parimad päevad kogu nädalas olid ühtäkki venivad ja tüütud. Ema helistas ja küsis, kas ma olen ikka söönud ja valimas käinud. Siis helistas majaomanik ja teatas, et ta ei kavatse enam mu kassi taluda. Et mul kassi ei olnud, siis nii ma ka ütlesin. Ta vabandas, aga helistas tunni aja pärast uuesti.

„Sellest hoolimata peaksin ma teie üüri tõstma,” alustas ta pooleli jäänud juttu. Ilmselt oli ta püüdnud kassi üüri tõstmisel ettekäändeks tuua, kuid saanud teada, et mul kassi pole, lõi see ta valmis mõeldud plaani segi. Tund oli läinud mõtete kogumisele ja nüüd jätkas ta sama hingetõmbega. „Te olete juba kaks aastat sama üüri maksnud, hinnad on aga vahepeal lakke tõusnud.”

Kõik oli õige. Meie lepingus oli tõesti kirjas, et igal aastal korra vaadatakse üürihind üle ja vajaduse korral tehakse korrektuurid. Tavaliselt oleksin ma kaubelnud, nurisenud ja igal võimalikult moel vastu ajanud, kuid nüüd püüdsin peremehest vaid lahti saada. Ta ei sobinud mu lüürilise meeleoluga. Pealegi olin alles ärganud, nädala töökoormus vajas väljapuhkamist.

„Kui palju?” esitasin võimalikult napi küsimuse. Enamaks ma polnud meelestatud.

„Kakskümmend protsenti,” kõlas pärast lühikest pausi peremehe otsus. „Maja hooldamise kulud on ammu ületanud igasugused piirid ja need kassid ka …”

Mainisin veel kord kuivalt, et kassidega mul mingit pistmist polnud. Kas mõjus mu tuim ja unine hääl või hakkas peremeest südametunnistus närima, igatahes teatas ta pärast järjekordset hetkelist kõhklust:

„Nojah, te olete ju üldiselt hea üüriline, teie puhul vist aitab 15 protsendist.” Jälle hetk vaikust, mida ma kasutasin selleks, et, silmad poolkinni, seda tõusu välja arvutada, kuni peremees uuesti hääle tagasi sai: „Olgu, mis me ikka vaidleme. Jääb siis 10 protsenti. Tulen pärastlõunal läbi, siis vormistame lepingu ära.”

Panin pärast „nägemist” mõmisemist toru ära ja püüdsin toimunus selgusele jõuda. Ma pean maksma korteri eest kümme protsenti rohkem, kui olen siiamaani maksnud. Seda pole palju. Aga kellega peremees kauples? Mina ei öelnud ju midagi.

Naljakas müügitehnika. Ilmselt oli tal kohe plaanis kümneprotsendiline hinnatõus, aga keegi oli mehele õpetanud, et tuleb jätta kauplemisruumi. Kuna mina ei kaubelnud, siis tuli tal seda ise teha. Õnneks olin nii unine ja kõige maise suhtes ükskõikne.

Pühapäeva pärastlõuna. Mida ma olin teinud laupäeval? Päev oli läinud venides. Lugesin läbi kõik nädalaga kogunenud lehed, vaatasin telekat ja kuulasin raadiot. Ahmisin sisse uudiseid päris elu afääridest ja veidrustest ning lasin peal nädalasest arhiivitööst puhata.

Laupäeva õhtupoolikul kirjutasin ka kogumikku novelli, mis oli ühel nädalatagusel koosviibimisel tellitud. „Teerull” – olin pealkirja varesejalgadega kritseldanud ajalehele, mis praegu põrandal lebas. Ajaga kaasas käiva inimesena kasutasin loomulikult arvutit, ja arvuti suureks plussiks pidasin ma kahtlemata ka kaunist kirjatehnikat – minu hanesule või pastakaga kirjutatud käsikirja ei võtaks vastu ükski kirjastus.

Lugu ise rääkis arhiivirotist, kelle elust armastus teerullina üle sõidab. Laupäeva öösel olin pannud novellile ulja punkti, nüüd majaperemeest oodates võisin selle veel korra üle käia. Teerulli prototüüp oli loomulikult Nina, ise kehastasin arhiivirotti. Vaese fantaasiaga kirjutajana oli mul tulnud ainest veel ajalehestki noppida, tegelikult oli ka pealkiri pärit ühest uudisepealkirjast – „Teerull jäi alla”. Too pilkupüüdev, esmapilgul segane pealkiri oli pandud artiklile, mis rääkis Renne tapmisest. Tema hüüdnimi ametiringkondades oli olnud Teerull, mis viitas nii mehe keskmisest kogukamale kerele kui ka tema kaitsetehnikale kohtus – vastastest sõitis ta teerullina üle ja tema kliendid kõndisid piltlikult öeldes mööda sillutatud teed võidule.

Uuesti kirjutatut üle lugedes jäin pidama traagilisel puändil. Peategelane kukkus värske asfaldi peale ning teerull sõitis tast kangelanna karjete saatel üle – see kõik oli veidi pingutatult melodramaatiline. Kustutasin kisava kangelanna ära ja tekitasin uue lõpu: naine toetab end vastu teerulli ja ootab meest. Mees on samal ajal teadagi kus. Mu rahulolu lõhkus uksekell.

„Tere,” teatas majaomanik viisakalt, „härra ootas all teie juurde pääsemist.”

Tõepoolest, majaomaniku kõrval seisis valveseisangus härra, keda ma enne kunagi näinud polnud.

„Tere,” poetas võõras vaevaliselt huuli liigutades ja astus esikusse. Vaatasin kõheldes meestele otsa – kellega ja mida ma peaksin ette võtma. Mu kimbatuse lahendas võõras.

„Rääkige rahulikult oma jutud lõpuni,” pomises ta vaevukuuldavalt. Hoolimata rahustavatest sõnadest tema olekust erilist sõbralikkust ei paistnud. Ta polnud ennast ka tutvustanud, kuid muidu oli mees igati soliidne. „Mul ei ole kiiret, ma ootan siinsamas.”

Mees seadis ennast telefoni kõrvale pingile ja pärast istumist kangestus, nagu oleks muutunud vahakujuks. Hetke vaatasin seda metamorfoosi pealt, siis astusin koos majaomanikuga tuppa.

Kiire pilk paberitele andis tunnistust 10-protsendilisest hinnatõusust ja ma kirjutasin lepingut pikemalt lugemata paberile alla. Mulle ei meeldinud sellistesse paberitesse süveneda, ehkki olin täielikult teadlik sigadustest, mida selliste lepingutega võis korraldada. Selle jaoks olidki olemas Renned ja temasarnased. Teisalt, kui mind sellest üürikorterist mingil põhjusel välja visatakse, otsin uue ja ei juhtu midagi.

„Läbirääkimised” kestsid vaevalt paar minutit ja juba saatsin peremehe ukseni.

„Noh, kõige paremat siis!” Peremees õhetas rahulolevalt.

See hinnatõstmine oli ta ikka tõsiselt läbi võtnud, nüüd õhkus kogu ta olekust kergendust ja rahulolu. Ma olin muidugi ka hea üüriline – ei lõhkunud ega lagastanud, pidasin end vaikselt ülal, vastu ei vaielnud ja maksin hilinemisteta.

„Vabandust!” Võõras härra ajas ennast aeglaselt pingilt püsti. Olin ta juba pea unustanud. „Ma olen kriminaalpolitseist.”

Vaatasin juhmilt mehele otsa ega mõistnud midagi kosta. Hetkeks segunesid mu peas nii korteriüür, verise lõpuga novell, Nina, Renne kui ka teadustöö peatükk näljahädast. Mida tegi kriminaalpolitsei minu kodus? Keerasin ümber järsemalt, kui oleksin tahtnud, ja viipasin meest endale järgnema.

Toas jalaga lehed diivani alla lükanud ja laual veidi korda loonud, osutasin endiselt sõnatult tugitoolile. Mees võttis istet. Kordagi ei kerkinud ta suunurgad naeratuseks ega isegi muigeks. Tõsine töö, tõsised inimesed, tegin enda jaoks järelduse. Sain oma närvilise sebimisega lõpuks ühele poole ja võtsin samuti istet.

„Te kohtusite Andreas Rennega poolteist nädalat tagasi,” alustas mees ilma pikema sissejuhatuseta. „Kas te räägiksite mulle sellest täpsemalt?”

Mehe taskust ilmus lauale diktofon ja ta vajutas selle sisse. Köhatasin. Nüüd tuli kasutada oma kirjandusliku fabuleerimise oskust ning võimalikult lühidalt ja täpselt kõik ära rääkida.

Vaatasin kella ja avasin suu esimeseks lauseks. Pärast jutustusega ühele poole saamist heitsin uuesti pilgu kellale. Olin hakkama saanud täpselt kolme ja poole minutiga.

Mees vaatas mulle osavõtmatult otsa:

„Kõik?” See oli ainus, mis osutas ta ärkvelolekule.

„Kõik,” kordasin kajana. Mees vajutas diktofoni kinni.

„Kas ta jättis teie kätte mingeid dokumente, pabereid, üleüldse midagi?” tahtis võõras teada.

Raputasin eitavalt pead. Minu häälekas eitus poleks ju niikuinii enam linti jäänud.

Mees noogutas mõtlikult, ilmselt polnud ta tulemustega päris rahul. Midagi uut ma tõesti ei rääkinud. Kui need paberid tõepoolest nii ülitähtsad on, siis uurivad nad iga niidijuppi, et seda väidetavat tõendusmaterjali üles leida.

„Hästi …” Mehe kriipshuuled olid taas avanenud. „Kõike head.”

Ilma pikemalt tseremoonitsemata tõusis ta tugitoolist, pistis diktofoni taskusse ja suundus esikusse. Tõttasin talle ust avama.

„Kahju, et ei saanud kasulik olla,” vabandasin hüvastijätuks.

Mees ignoreeris mind täielikult. Olles juba ukse taha jõudnud, ta aga seisatas ning keeras kanna pealt ümber.

„Kui teile midagi peaks meenuma…” alustas ta, kuid lõi siis mõttes käega. „Hästi.”

Jah, kui midagi meenub, teatan, kuhu ja kellele vaja. Ega ma eilne ei ole. Lõin veidi solvunult ukse tuima külalise taga kinni. Alles järgmisel hetkel meenus, et ma ei teadnud isegi mehe nime, rääkimata telefoninumbrist või aadressist, kuhu võiksin meenunud detailid teada anda. Olgu, olen kogu sellele vahejuhtumile liiga palju aega raisanud, tõdesin omaette ja tegin otsuse mitte kunagi enam Renne surma peale mõelda.

Elul olid aga teised plaanid.

*

„Renne paberitega võiks paar ministrit kinni panna,” teatas Nina mulle esmaspäeva hommikul tervituse asemel. „Need peaksid näitama altkäemakse ning muud musta raha, mis nende käest läbi on käinud. Valimiste eel oleks see olnud granaat. Kui need praegu leitaks, mõjuks see meie poliitikale nagu aatomipomm.”

Istusin tujutult töölaua taha. Minu kõige ilusamad plaanid olid läinud vett vedama – olin kavandanud romantilist jällenägemist ning võibolla ka kirjandusteemalist vestlust, et peenelt oma novelli kirjeldamise abil vihjata oma tagasihoidlikele tunnetele. Selline teema hommikutervituse asemel aga nullis mu plaanid. Nina oli ilmselgelt oma avastusest innustunud ja lajatas lehe mu ette lauale.

„Valitsus võib langeda” ilutses pealkiri päevalehe esikaanel.

Mind poliitika ei erutanud ning jälgisin seda vaid ajaloolase huvist – kes kellega käib ja kellega intriige punub ning milliseid paralleele võiks tuua ajaloost.

„Need Renne paberid on selline maiuspala, et ma imestaks, kui pool riiki seepärast pea peale ei keerataks,” seletas Nina jakki nagisse upitades. „Kas ta sulle ei jätnud midagi?”

„Sa ei ole esimene, kes seda küsib.” Püüdsin ennast siiski Ninaga samale lainele lülitada. „Minu juures käis eile kriminaalpolitsei.”

Nina jakki upitav käsi jäi seisma ja tüdruk pöördus järsult minu poole.

„Pühapäeval?” Ta hääles kõlas etteheide.

Mis mina sinna teha saan, et nad pühapäeval ringi kondavad. Püüdsin siiski väärikust säilitada ja võimalikult huvitavana tunduda.

„Jah,” teatasin enesekindlalt, „kriminaalpolitsei teeb tööd ka pühapäeviti, öösiti ja riiklikel pühadel. Kui kurjategijad ei tunne vabasid päevi, siis ei ole ka kriminalistidel võimalik kellast kellani tööl käia.”

Ninat ei paistnud see seletus rahuldavat. Igatahes riputas ta mõtlikult oma jaki varna ning sättis ennast aeglaselt laua taha.

„Kes see oli?” küsis ta siis uudishimulikult. „Ma mõtlen see politsei.”

Pidin tunnistama, et mehe nimest polnud mul aimugi. Püüdsin võimalikult ükskõikne välja paista, kuid Nina hoiak segas mul töösse süveneda. Justkui oleksin ma süüdi olnud nii Renne surmas kui ka tundmatus kriminaalpolitseinikus.

Süvenesin nohisedes paberitesse. Päev polnud just kõige paremini alanud. Nina ei teinud mu tundeid märkamagi, rääkis mingitel maistel, mind mitte huvitavatel teemadel … Lisaks kõlas ta hääles selge süüdistus. Minu lähenemiskatsetele tõmbas see selgelt kriipsu peale.

Iseenesest oli mu plaan lihtne. Või oli olnud, sest nüüd ei saanud ma seda realiseerida. Kui Nina oleks nädalavahetuse kohta küsinud, oleksin ma teatanud, et kirjutasin novelli. Kui ta oleks küsinud, millest, oleksin ta uudishimu rahuldanud ja loo sisu võimalikult vaimukalt ümber jutustanud. Selle järgi oleks ta pidanud aru saama, et naiskangelase prototüüp oli tema. Ja see oleks andnud mulle võimaluse mänglevalt ja naljatlevalt oma tundeid tunnistada.

Nüüd oli kõik kokku varisenud lihtsalt sellepärast, et teda isegi ei huvitanud, kuidas ma olin nädalavahetuse mööda saatnud. Äkki pidin ise jätkama?

„Kuidas su nädalavahetus möödus?” küsisin südant rindu võttes. Ehk uurib ta siis ka minu oma kohta ja kõik läheb stsenaariumi järgi.

„Puhkasin,” vastas Nina hajameelselt lugemist katkestamata. „Lugesin. Käisin külas.”

Ootasin terve minuti – ei midagi! Rohkem ei tasunud proovidagi. Ta oli demonstreerinud kõige külmemat ja ükskõiksemat suhtumist, mis naise ja mehe vahel võib olla.

Mu pea töötas palavikuliselt ja ebamugavustunne aina paisus. Vaikus ei paistnud Ninat segavat, kuid mulle tundus see väljakannatamatu. Enne kui ma jõudsin suu abituks jutujätkuks avada, tõusis Nina püsti ja teatas ilma pikemata:

„Ma käin juhendaja juures ära, ta palus mul läbi tulla.”

Noogutasin hapult. Pool tundi siis oligi mu kangelanna ennast imetleda lasknud.

„Olen umbes tunni pärast tagasi,” teatas Nina ukselt, ja läinud ta oligi.

Püüdsin nautida üksi oma valdustes olemist. Üle nädala aja jälle vaba! Oma arhiivi peremees. Iseenda peremees. Võimeline suurteks teaduslikeks avastusteks. Ja valmis ennast lõputult petma – mu mõtted ei rännanud teps mitte teaduse radadel. Alguses proovisin ette kujutada, kuidas ma tööle naasnud Ninaga vaimukalt juttu ajades asjade käigu nii suunan, et ta mulle ise lõpuks armastust avaldab. Mõte oli kaunis, aga paraku polnud see võimalik.

Pöördusin tagasi oma novelli juurde. Olin selle kangelannat kujutanud sellisena, nagu olin näinud Ninat. Nüüd otsustasin naistegelase vanust ja välimust muuta. Las Nina näeb, et ma ei kirjuta elust maha. Oluline oli siiski sisse jätta kindlasti äratuntavad, eksimatult Ninale osutavad detailid: rohelised silmad, pikad juuksed ja kergelt kaardus nina, mis jättis mulje omamoodi targast inimesest. Vanemaks muutmine ja kehvemad kostüümid olid aga kättemaksuks Nina ükskõiksuse eest.

Kui kellaosuti näitas juba üheteistkümnendat hommikutundi, saabus mu mõtete valitsejanna lõpuks reipa ja heatujulisena tagasi.

„Sorry,” hõikas ta hooletult ukselt, „vana pidas mind liiga kaua kinni!”

„Ma ei imesta,” pomisesin omaette. Oleksin mina sellises positsioonis, hoiaksin tüdrukut pidevalt ja vägagi kaua kinni.

Nina tuju oli aga selgelt muutunud. Hommikune tusk ja mõtlikkus olid kadunud, nüüd oli ta rõõmus ja teotahteline. Püüdes kaotatud aega tasa teha, kõndis ta tarmukalt riiulite vahel ning kadus pidevalt mu vaateväljast. Neetud naised, kirusin omaette ja lubasin juba teab mitmendat korda oma elus mitte lasta nendel veetlevatel olevustel oma tegemisi segada.

Suutsin päeva üsna mehiselt vastu pidada ja vahepeal Nina vastu lausa ükskõikne olla. Et mu üht- või teistpidine käitumine aga tüdruku täiesti külmaks jättis, siis mingit võidurõõmu ma päeva lõpuks ei tundnud.

Veetsin pärast Nina lahkumist oma ürikuid pungil täis keldris veel mitu tundi. Minekule asutasin ennast alles veidi enne kümmet – kõht andis üha häälekamalt oma vajadustest teada. Jõudsingi poest hädavajaliku kaasa haarata ning enne magamaminekut mõnusalt kere ebatervislikku toitu täis pugida.

Ilmselt sellest ka kehv uni, ärkasin öösel mitu korda. Ühel sellisel korral tundsin, et ma pole korteris üksinda. Kobasin öökapilt prille ja oleksin need ka ette saanud, kui kellegi kõva käsi poleks mu teadvust kustutanud.