Читать книгу Hullu munga päevik - Peep Ehasalu - Страница 4

Kell polnud veel palju, lõunaaeg hakkas parajasti läbi saama. Varjusin oma arhiivisügavikku ja tegin peas plaane eelseisvaks kohtumiseks. Kui oodatakse, tunduvad hetked aastatena – mõistsin nüüd täie teravusega seda Victor Hugo mõttetera.

Riiete vahetamine tunduks naeruväärne, lähen nii, nagu olen. Mida peaks aga kaasa võtma? Lilled? Veini? Millegi originaalsema peale ma ei tulnud. Tavalisest toidupoest ei saaks head veini kindlasti osta – ma ise ei tundnud head veini ära ja säärases poes polnud kedagi, kes oleks osanud nõu anda. Nii tegin otsuse käia läbi kohalikust veinigurmaanide varjupaigast, mille varudest lootsin leida midagi mõjusat.

Olin just tõusmas, kui rauduks lahti libises ja mu ülemus, „kõigi arhiivide isa”, kunagi ülikoolis professori tiitli välja teeninud Georg Grossman ettevaatlikult sisse astus. Ajaloolaste seas räägiti legende, kuidas ta on oma töötajate eest seisnud, kuidas välja võidelnud teadusrahasid, kuidas bürokraate oma kabinetist välja visanud ja valitsuse tasemel asju ajades arhiivile tehnikat hankinud. Vanamehele otsa vaadates tundusid need jutud utoopilise muinasjutuna, leebemat ja vaiksemat mehikest andis ette kujutada.

„Kas teil on hetk aega?” küsis ta pärast teretamist kõheldes, nagu oleksin ülemus mina, mitte tema.

Ajasin ennast kiiresti püsti ja tähendasin, et tööajal on mul alati aega. Järgmisel hetkel tundsin, kuidas veri näkku valgub – kalambuur pidi ülemusele pehmelt öeldes kohatu tunduma.

Grossman ei teinud mu keelevääratusest väljagi ja läks otse asja juurde.

„Ma vestlesin just ühe uurijahärraga,” teatas ta mulle tähelepanelikult otsa vaadates. „Teil olevat siin väike intsident olnud?”

Inspektor Paus polnud mu improviseeritud jutust sõnagi tähelepanuta jätnud ja tegutses operatiivselt. Loomulikult oleksin ma pidanud arhiivis toimunud intsidendist juhtkonda ise informeerima, aga vahepeal oli olnud nii palju muud, millele mõelda. Tegin ülemusele juhtunust kiirkokkuvõtte ja rääkisin ka meie käigust politseisse. Grossman vaatas mulle mõtlikult otsa ja lausus siis malbelt:

„Ma keelasin Pausil meid tülitamast. See siin ei ole koht, kus kurjategijad ja politsei omavahel maid jagavad.”

Täheldasin tagasihoidlikult, et kurjategijad alustasid, aga ülemus poetas mulle selle peale nagu lapsele, et ükskõik, kes alustas, tema lõpetab. Eks ma võisin tema jaoks lapseealine ollagi. Grossmani vanus ületas kindlasti keskmist pensioniiga, kuid kellelgi ei tulnud pähegi teda mõne noorema vastu välja vahetada.

„Äärmiselt häbematu sellest inspektorist,” tõmbas vanamees otsad kokku. „Kõigepealt küsida meie dokumentide säilitamise võimaluste kohta ja alles seejärel ennast esitleda.”

Hommikuse põhjal kujutasin seda ette vägagi selgelt, samas ma ei mõelnud, et Paus tegi seda kavalusest või pahatahtlikkusest. Teades aga, millise uhkusega Grossman alati oma valdusi kirjeldas, võis arvata, et ta oli pahane, kuna pidi aega raiskama arhiivi kiitmiseks võhikule.

„Selle noorhärra asjatundmatus oli kohutav, seepärast ma palusin neil meie arhiivi rohkem mitte külastada,” teatas Grossman nagu mu mõtete kinnituseks. „Küll aga esitan ma ministeeriumile uue taotluse valvurikoha ennistamiseks.”

Vaikselt tänades mind talle pühendatud aja eest, jõudu soovides ja nagu muuseas lisades, et ma teda ikka ka pahandustest informeeriksin, lahkus ta sama tähelepandamatult, kui oli ilmunudki.

Ohkasin endamisi. Grossmanilt kuuldu põhjal võis oodata politsei uut külaskäiku. Vaevalt nad auväärt ajalookorüfee keeldusid järgima hakkavad. Õhtust kohtumist oodates oli mul võimatu tööle keskenduda, samuti tuli vein varakult valmis osta. Nii seadsin ennastki minekule.

Veiniost osutus keerulisemaks, kui ma olin ette kujutanud. Palve peale leida mulle üks kingituseks sobiv mõõduka hinnaga kvaliteetvein esitati mulle miljon lisaküsimust. Kas mehele või naisele, punast või valget, mis te juurde sööte, kas daam on kalli maitsega? Müüja eesmärk paistis olevat välja selgitada, kui põhjalikud plaanid mul selle „daamiga” ikkagi on ehk kas on tegemist pika- või lühiajalise investeeringuga. Ostsin lõpuks mingi arutult kalli veini, mis pidi mõjuma naistele nagu „päiksetõus lõunamaa veiniväljadel”, ja lahkusin pudelit hoolega pihus hoides.

Jõudsin ringiga tagasi tööle ja istusin tuimalt magistritöö taha. Lihtsalt kella vahtides oleksin hulluks läinud, kell liikus teosammul. Tuli endale mingi tegevus leida. Olin ligemale aasta jooksul pannud kõrvale hulgaliselt ürikuid, mida olin otsustanud kasutada allikatena. Tolle hetke meeleolus oli nendest tuimalt väljakirjutuste tegemine parim ajatapja. Ja ajatapp õnnestuski üle ootuste hästi, heitsin pilgu kellale alles hetkel, kui 19.30 numbrilaual koha sisse võttis.