Читать книгу Hullu munga päevik - Peep Ehasalu - Страница 3

Ärkasin kohutava peavaluga. Esimese pilgu heitsin kellale, teise toale. Kell polnud veel kaheksagi. Tuba nägi välja nagu igal hommikul – mu toolile visatud riided, õhtusöögi jäänused töölaual, paberid arvuti ümber ning sokid oma koha peal töölaua ja diivani vahele jääval vaibal. Tuikav pea andis tunnistust, et keegi oli siin öösel siiski olnud. Püüdsin kiiresti püsti karata, kuid see oli selgelt viga. Lasin pea jõuetult tagasi padjale.

Enne mõtle, siis tegutse, tuletasin meelde asjade õiget järjekorda. Hetkel ei paistnud kusagilt ka paremat nõu. Kuulatasin. Tavalised tänavahääled, korter oli vähemalt praegu minu päralt. Kes mind öösel lõi? Kes mu korterisse niimoodi sisse tungis, et ma midagi ei kuulnud? Ma pole nii sügava unega, et ei oleks muukimist kuulnud. Ja mida siit otsiti? Tuba oli endises korras, varas aga pidi ju kiirustama ja tal poleks põhjust olnud asju oma kohale tagasi panna.

Moodustasin peas mõned loogilised tegevuskavad ja tegin uue katse püsti tõusta. Nüüd see õnnestus. Võimalikult lühikesed sammud, võimalikult lühike trajektoor – vannitoas oli kõik korras, leidsin vaevata üles valuvaigistid. Neelasin kohe kaks tabletti korraga ning jõin kraanist vett peale. Heitsin pilgu peeglisse – näos olid küll jäljed, kuid need olid jäänud padjast. Puudutasin õrnalt endiselt tuikavat kõrvatagust, sinna oli mind võõras käsi tabanud. Peale kerge muhu ei tundunud muid vigastusi olevat.

Astusin vannitoast välja ja jäin mõtlikult toa uksele seisma. Mida siit otsiti? Mida leiti? Kas see oli seoses Rennega? Miks muidu siia tuldi? Teisi kriminaalseid tuttavaid mul ju polnud. Tüüpiline, kirusin mõttes – tee teisele head, saad ise vastu pead. Hetkel ei hoolinud ma karvavõrdki sellest, et Renne oli ka ise vastu pead saanud, ja mitte ainult rusikaga.

Kõndisin jalgu järele vedades lauani ja avasin oma rahakasti. Veel eile olid selles olnud mõned kümnelised. Nüüd vaatas mulle kastist otsa ainult auhinnatšekk, mis oli siiani sularahaks vahetamata. Nii et siis lihtlabane vargus. Mõne kümneka pärast pidi siia sisse hiilima ja mind uimaseks lööma? Oleks seda teadnud, poleks silmi lahti teinudki. Või oleks, vastupidi, ilusti oma raha lauale ladunud ja poleks vaja olnud mind voodis nüpeldada.

Ülejäänud midagi väärt kraam oli piisavalt suuremõõtmeline, et seda mitte kaasa vedada. Tegin kiire inventuuri ja avastasin, et kadunud polnud midagi. Küll oli näha otsimise jälgi – asjad olid hoolikalt oma kohtadele tagasi asetatud, kuid tolmuta pinnad riiulis andsid tunnistust nende nihkumisest.

„Mul käidi vargil ja tungiti kallale ka,” teatasin ma pikemata, kui politsei oli telefonile vastanud. Teatasin aadressi ja kirjeldasin lühidalt toimunut. Lubati kohale tulla.

Vaatasin kella. Tund oli veel töö alguseni, kui hästi läheb, siis jõuan isegi õigeks ajaks. Nina saab sisse ka ilma minu abita, kuid väljavaade osa päeva temata veeta ei muutnud asjade seisu kuidagi paremaks.

Politsei ületas ennast ja lasi umbes veerand tunni möödudes ukse taga kella. Peavalu oli järele andnud ja mõnus dušš mu enesetunnet tublisti parandanud. Avasin ukse ja astusin kõrvale, et kahte vormikandjat sisse lasta. Pärast asjakohaseid tutvustusi – nemad ennast ja mina olukorda – vaatas noorem politseinikest hindava pilguga ringi ja ta pilk peatus töölaual vedelevatel toidujäänustel.

„Te ütlete, et ära on viidud laual kastis olnud rahatähed,” raius selge bariton nagu hääleharjutusel. „Mis mõtet on mõne kümnelise pärast öösel teie tuppa tungida, teid uimaseks lüüa ja siis jälgi jätmata ära minna?”

Võmmide jaoks olin ma ilmselgelt tüütu hädaldaja. Meie kuritegevuse taseme juures ongi mõttetu nutta taga mõnd armetut kümnekat, kui miljonid miljonite järel korruptantide taskutesse voolasid.

Mehed panid küll kõik kirja, kuulasid ilusti mu jutustuse ära, võtsid mult paar allkirja ja lubasid ühendust võtta, kuid nende ilme ütles, et „eks me täida vormi ära, aga rohkem sa meist ei kuule, va tüütu iriseja”. Vaadanud üle ka ühegi kriimuta ukseluku, pöördus seni vaikinud politseinik viisakalt minu poole. Kas ma eksisin, kui tabasin ta hääles irooniat?

„Te ei kasuta alkoholi, uimasteid ega kangeid ravimeid?” sõnastas ta oma küsimuse korteris hajameelselt ringi vaadates. Hoolimata mu ägedast vastuväitest jätkas ta rohkem nagu omaette:

„Kas pole võimalik, et te kukkusite ning lõite pea vastu lauda? Raha kulutasite aga juba varem ära ja olete selle lihtsalt unustanud? Äkki nägite sissetungijat hoopis mõnes filmis või unes?”

Mees puuris mind väsinud pilguga ja ta küsimus kõlas rohkem nagu palve: ütle, et me ei pea selle tühisusega tegelema!

Ja mul polnud südant talle öelda, kui väga vale ta arvamus oli. Ja mis kasu saakski politsei mulle tuua? Meestel oli unetu öö seljataga ning mi kick-boxing võõras?”

na koos oma pisivarguse kaebusega nende jaoks mõttetu ajaröövel.

Andsin ebamäärase mõminaga teada, et lihtsalt igaks juhuks ja nii edasi, ning surusin nad ukse taha. Veel kiire pilk kellale – hilinemist oli ette näha kõige rohkem viie minuti jagu.

Tööle tõtates käisin peas veel korra öised sündmused läbi. Miks? Sellele küsimusele ei olnud endiselt vastust. Paar kümnelist nüüd küll põhjus polnud. Tungiti sisse hea õnne peale? Polnud ime, et politsei pidas mind hüsteeriliseks fantasööriks. Minu enda ja korteriga oli kõik korras ning kadunud raha olin ise ka valmis lihtsalt maha kandma. Oleks vaid võimalik vastu pead antud hoopi olematuks muuta.

Mind tegi murelikuks, et obadus oli antud kaalutletult, ilma rabistamata ja täpselt. Koht oli nii õige, et tundsin isegi mingit hirmusegust imetlust. Kas tavaline varas käituks nii – otsisin õiget väljendit – professionaalselt? Teisalt, mul polnud aimugi, kuidas proffidest vargad ennast ülal peavad. Olin vaid kuulnud lugusid külmaverelistest vargustest päise päeva ajal, ilma et inimesed asjast arugi oleks saanud.

Politseilt polnud ilmselt vastuseid loota. Sündmuskohal käinud mehed andsid kogu oma olekuga mõista, et juhtum oli juba ette kantud lahendamata asjade hulka, ja ega ma neid eriti ei süüdistanudki. Polnud ju mõtet maksta uurijatele tuhandetesse ulatuvat palka, et nad mõned kümnelised üles leiaks.

Mu kalli töökoha madal hoone hakkas juba paistma. Maja oli küll kesklinnas ja ümbritsetud tänavavõrguga, aga kuna samas oli ka mitu parki, moodustas ta keset rohelust omamoodi sünge tellistest oaasi. Riigi rahapuuduse tõttu oli loobutud igasugustest turvameetmetest. Ainus, mille abil sai ohust teatada, oli koodiga vargussignalisatsioon ning tuletõrjehäire nupp. Veel mõni aasta tagasi olid olnud ka valvurid, nüüd võis neist ainult unistada.

Kõik see meenus mulle, kui mind välisuksel oleks peaaegu sõna otseses mõttes pikali joostud. Kaks mõõdukalt ebaintelligentse välimusega noormeest, ühel nina verd jooksmas, tormasid ust selja taga kinni lüües minust mööda ning kadusid nurga taha. Hetke pärast oli kuulda kummide vingumist ja paigalt tõmbava auto häält.

Igasuguseid siin ringi jooksis. Kõige tüütumad olid oma perekonna ajalugu uurivad pensionärid, kes igal vabal hetkel oma ajalooalaseid teadmisi püüdsid eksponeerida. Õnneks minu osakonnas selliseid materjale polnud, kuid maja peal ekseldes sattus mõni igavlev vanainimene ka minu juurde. Teise tüütu seltskonna moodustasid müügiagendid, kes ennast igast lahtiolevast uksest sisse surusid ja oma hindamatut kaupa vägisi peale surusid.

„Kas teil ketse on vaja? Head ketsid!” oli üks müügiagent viimati minuga katset teinud. Õnneks oli ta ennast kusagil mujal juba nii tühjaks rääkinud, et oli ette alla andnud. Sellistel näeb pilgust, et nad pakuvad ainult kohusetäiteks, mingit müügilootust neil tegelikult pole. Ja säärastele on kerge ära öelda.

Korra olin ka müügimehe (õieti küll – naise) õnge läinud ja ostnud lõhnaõli. Kallimat mul küll polnud, aga müüja väide, et kui pruut tekib, siis on kohe hea kinkida, oli väga loogiline tundunud. Loomulikult seisis lõhnapudel endiselt vannitoa riiuli nurgas ja polnud lootustki seda kellelegi ära kinkida.

Selliseid mõtteid mõlgutades jõudsin kiirustades oma arhiiviriigi väravasse. Uks seisis pärani lahti. Nina peaks hoolikam olema, käis veel peast läbi, enne kui nägin Ninat põrandal pika riiulirea vastas istumas. Ta hoidis käsi ümber lõua alla tõmmatud jalgade, pea oli surutud sügavale põlvede vahele. Paistis, et tüdruk väriseb üle kere.

„Nina,” ütlesin ma sosinal, „mis on juhtunud?”

Sosin oli vist liiga vaikne, Nina ei liigutanudki ennast. Uksest sisse astudes oli mulle avanenud pilt, millest põrandal kössitav Nina oli ainult üks osa. Kogu ruum oli segi paisatud, mu paberid vedelesid maas, arvutihiir rippus üle lauaserva ja arvuti undas hüsteeriliselt.

Olin paari sammuga Nina kõrval ja asetasin käe talle õlale. Tüdruk tõmbus eemale, nagu oleksin ma teda löönud.

„Nina,” kordasin veel kord, „on sinuga kõik korras?”

Mitte midagi nägevate silmadega vaatas tüdruk mulle otsa ja ta pilgust kiirgas meeletu valu. Kiire pilk ta näole, kätele ja jalgele andis siiski tunnistust, et füüsiliselt polnud tal midagi viga. Vaatasin uuesti Nina käsi ja nägin nüüd, et sõrmenukid punetasid, nagu oleks ta kellegagi kakelnud.

„Nina,” ütlesin veel kolmaski kord, sest kahte esimest polnud ta ilmselgelt tajunud, „see olen mina. Ära karda, kõik on hästi.”

Sõnad kõlasid õõnsalt, kuid paremat ei osanud ma hetkel välja mõelda.

Vett! Loomulikult, sellistel hetkedel pakutakse vett. Ja kõige lähem vesi oli Nina kotis. Selles olin ma jõudnud korduvalt veenduda, sest igal hommikul tõstis tüdruk pudeli Eviani oma töölauale. Alles siis oli ta valmis tööpäeva alustama.

Vaatasin otsides ringi ja leidsingi koti päris käeulatusest. Pistsin käe kotti ja välja tõmbasin selle juba koos pudeliga. Justnagu janusel hobusel hakkas Nina pilk avatud veepudelit nähes selginema. Ulatasin pudeli tema poole ja ahnelt jõi ta mõned sõõmud. Seejärel ta keha otsekui vabanes pingest ja tüdruk toetas selja vastu riiulit. Viimaks sosistas Nina fanaatilise veendumusega, ise minust mööda vaadates:

„Mitte keegi ei tohi mind lüüa. Mitte keegi …”

Ühtäkki meenusid mulle trepil vastu jooksnud tüübid. Kas nemad olidki siin peremehetsenud?

„On sinuga kõik korras?” küsisin uuesti.

Nina vaatas lõpuks mulle otsa. Ta noogutas ja tõstis veel kord pudeli oma ahnetele huultele. Paistis, et kõige suurem šokk hakkas üle minema.

Tasapisi valgus Nina näkku veri tagasi ja tardunud pilk asendus ükskõiksega. Niimoodi vaatas inimene, kes võis oma ema maha lüüa, sest ei tahtnud suppi süüa. Püüdsin tüdrukuga veel kord kontakti saada, ehkki kerge see polnud.

„Äkki istud toolile?” tegin argliku katse mõistusekiir Nina silmisse tagasi tuua. „Põrand on must ja külm.”

„Olen süüdi jah!” Nina heitis mulle vihkamist täis pilgu. Mis ma siis nüüd teinud olin? Ei saanud ta ju niimoodi arhiivi külmal põrandal õhtuni istuda.

„Ma …” jõudsin vaevalt alustada, kui tüdruk püsti kargas, uksest välja kõndis ning ukse selja taga kinni lajatas. Mis oli siin toimunud? Pealtnäha oli Nina terve, ära polnud midagi varastatud. Kas keegi oli vahele tulnud? Tollel mind peaaegu pikali jooksnud mehel oli ninast verd voolanud, kuid mõeldes tema ja Nina kaaluvahele tundus üsna ebatõenäoline, et Nina tema nina verele lõi.

Tõstsin paberid tagasi lauale ja püüdsin mingitki korda luua. Selline tegevus oli vajalik mõtete kogumiseks. Peaksin ma jälle politsei kutsuma? Nina muidugi oskas juhtunu kohta midagi öelda, kuid teda ei paistnud kusagilt. Otseselt polnud kahju ju suur. Kui olin paberid lauale tagasi korjanud ja arvuti tagasi õigesse asendisse nihutanud, paistis kõik nagu ennegi.

Oli möödunud mõni minut ja otsustasin enne mitte politseiga tegemist teha, kui Nina tagasi pole. Olin kindel, et tagasi ta tuleb – selline ettearvamatu käitumine on naistel veres. Oma lühikeste armuromaanide – või minu puhul pigem novellide – jooksul olin ära kuulnud nii mõnegi uksepaugatuse, aga tavaliselt tuli see sellest, et ma ei viitsinud nendega mõttetutel teemadel juttu vahutada. Ja nii ma seda alati olin öelnudki. Ja vastuseks kuulnud uksepaugutamist. Hea küll, ausalt öelda oli seda juhtunud vaid korra, kuid see-eest meeldejäävalt. Ma ei lakanud imestamast tolle suhte lõpu üle – ei mingit kahetsust, pigem rahulolu, et mu korter oli jälle vaid minu päralt. Ilmselt olin määratud poissmeeslusele.

Mu mõttelõnga katkestas Nina vähemalt sama tormakas sisenemine, kui oli olnud väljuminegi. Vaatasin kella. Möödunud oli vaevalt viisteist minutit. Tüdruk oli vahepeal huultele värvi lisanud ja vist ka silmi värvinud – täpselt ma oma prillide tagant ei seletanud.

„Vabandust!” Nina poetas mulle vaevumärgatava naeratuse, mille ma tänulikult kinni püüdsin. „Nagu näed, oli siin väike intsident.”

Tüdruk kõndis rahulikult mu lauani ja tõmbas seina äärest omale tooli istumise alla. Siis põrnitses ta hetke mulle otsa ja küsis:

„Mis siin õigupoolest toimub? Peidad sa midagi?”

Mu pilk oli ilmselt piisavalt ilmekas – tundus, et Nina adus mu täielikku hämmingut. Midagi sarnast tahtsin mina tema käest küsida, mina olin ju sündmuskohale hilinemisega jõudnud.

„Mul käis siin kaks külalist, kes olid nõuks võtnud minust info välja peksta, nagu nad ennast väljendasid,” teatas Nina ja vaatas mulle küsivalt otsa. Mina ei teadnud tõepoolest midagi – mida välja peksta?

„Mida nad tahtsid?” küsisin otse, sest selline mõistukõne hakkas mulle närvidele käima. „Millist infot nad su käest tahtsid?”

Nina jõudis minus otsusele ja lasi oma pinges õlad lõdvalt alla vajuda. Küllap hakkas uskuma, et mina ei olnud nende meestega kuidagi seotud.

Nagu selgus, oli ta hommikul tööle tulnuna just jõudnud arhiivi ukse lahti teha, kui selja tagant välja ilmunud mehed ta endi ees sisse lükkasid ja ukse enda taga kinni panid. Jutt oli olnud lühike: mida ta teadis Renne paberitest? Kus need on? Toogu välja, andku ära!

„Miks nad seda sinu käes küsisid?” katkestasin ma teda. „Ja miks nad siia tulid?”

„Ja miks sa seda minu käest küsid?” vastas Nina tigedalt küsimusele küsimusega. „Ma ei jõudnud nende käest täpsemalt uurida, mul oli, vaata, muud tegemist.”

Ta tõusis ja hakkas silmanähtavalt uuesti närvilisemaks muutuma. Ilmselt oli rahustav huulepulk kuluma hakanud.

„Sa tead, et ma olin abielus,” muutis Nina ühtäkki teemat. Vaatasin teda üllatunult – enne polnud me sellest kunagi rääkinud. See küll huvitas mind, kuid olin liiga uje selle kohta küsima ning tema ei kippunud seda ka eriliselt eksponeerima. Et ta lahutatud oli, seda olin kuulnud juba meie esmakohtumisel. Noogutasin ja lasin tal edasi kõnelda.

„Mu mees oli must mõned aastad vanem, heast perest ja suhteliselt rikas,” jätkas Nina kaugusse vaadates. Või õigemini vaatas ta seina, sest kaugusi piiras tolmune arhiivisein. „Ma olin noor, loll ja vaimustunud mehe huvist minu tagasihoidliku isiku vastu. Ta pakkus mulle võimalusi, millest ma polnud unistadagi osanud – kallid õhtusöögid parimates restoranides, reisid, kontserdid ja spontaansed autosõidud mööda öiseid tänavaid. Ma käitusin hästi, ei küsinud kunagi midagi, ei nurisenud, olin temast vaimustunud ja … täiesti pime.”

Nina õlad tundusid mälestuste koorma all taas längu vajuvat, mis sundis mind kaaluma, et ehk peaks teda embama. Pilk tüdruku silmadesse aga kustutas selle mõtte. Vaevalt et praegu oleks mõistlik teda puudutada.

„Ta leidis minus mugava naise,” ütles ta pärast pausi kibedusega, „ma sobisin ta imidžiga – vaikiv lollpea. Me olime tuttavad kuu aega, siis me abiellusime ja poolteist aastat hiljem lahutasime.”

Nina jäi vait ja istus uuesti. Kui vaikus hakkas ebamugavalt pikaks venima, küsisin lõpuks, miks ta mulle seda praegu räägib.

„Miks?” kordas ta mu küsimust. „Aga sellepärast, et need ajukääbused siin all arhiivis käitusid samamoodi nagu mu eks – nad püüdsid mind lüüa. Mu mehel see õnnestus, nendel nüüd enam mitte.”

Kord rääkima hakanud, oli Ninat võimatu katkestada. Ja ma ei püüdnudki – liig tavatu oli ta lugu. Või vastupidi, tavaline?

„Ta tüdines minust kiiresti. Kuu pärast pulmi lõi ta mind esimest korda. Purjus peaga, pärast mingit järjekordset pidu. Ma ei tahtnud talle öösel enam konjakit valada. Hommikul mu sinist silma nähes palus ta härdalt vabandust ja lubas, et see enam kunagi ei kordu. Aga see hakkas korduma üha tihemini. Alguses ta pärast löömist veel vabandas, hiljem muutus see rutiiniks. Ma olin nagu hingetu asjake, mida võis puldist juhtida ja soovi mööda rusikaga tööle taguda.”

Proovisin ta meest endale ette kujutada, kuid mu fantaasia jäi sellise mölaka pildi silme ette manamiseks liiga vaeseks. Tüdruk jätkas oma juttu, nagu oleks tegu olnud kellegi võõra inimese looga.

„Ma olin enne hea õpilane, lahtise peaga, sain ajalukku sisse ja käisin ülikooli kõrvalt tööl. Pool aastat pärast abiellumist oli ülikool pooleli jäänud, töö unustatud ja mu enesehinnang nullis. Kui mu oma mees mind rohkem ei hinnanud kui poksikotti, siis miks pidin ma seda ise tegema?

Ma ei teagi, miks tal mind vaja oli. Ise oli ta pidevalt ära, mina pidin aga kodus istuma ja lakke vahtima. Kodu polnud raske korras hoida, kui seal kunagi kedagi polnud. Kui ta õhtuti või poole öö ajal lõpuks saabus, hoidsin juba hirmuga ise eemale – alati leidis ta põhjuse mulle vähemalt lahtise käega korra äiata.”

Nina nagu märkas alles nüüd mu kohalolekut. Esimest korda sel hommikul pöördus ta minu poole:

„Sulle pole kindlasti kick-boxing võõras?”

Noogutasin nõusoleku märgiks. Nime olin vähemalt kuulnud. Nina jätkas sama hingetõmbega:

„Kui ma olin viimaks ka ta sõprade ees peksa saanud – korra lahtise käega näkku ja siis teiste naerumöirete saatel jalaga selga –, siis otsustasin tagasi teha. Palusin luba hakata aeroobikas käima, iga päev poolteist tundi.” Nina pidas pausi ja pomises siis omaette: „Jumal-jumal, ma pidin luba küsima, et teha midagi muud kui tuim koduspassimine! Ja põhjenduseks kõlbas vaid, et ma temale rohkem meeldiksin. Mu keha …”

Nina punastas kergelt ning jättis ilmselt vahele intiimsemad ja valusamad lõigud. Hetke ennast kogunud, suutis ta jälle jätkata.

„Ma käisin pool aastat aeroobika asemel kick-boxing’us, siis jäin aeroobikast puudumisega vahele ja sain truudusetuses süüdistatuna päris korralikult peksa. Järgnes veel mõni kuu hullumeelset ennastunustavat trenni ja rangemat konspiratsiooni, ning saabus minu suurpäev. Ma pole sellise naudinguga kedagi löönud kui tol ilusal õhtul oma eest.”

Nina silmad tõmbusid vidukile, küllap elas ta oma suure hetke uuesti läbi.

„Tal olid külalised. Paar samasugust siga koos oma libudega. Ja mina neid teenindamas. Kas salatit veel? Ehk veel tükike torti?” osatas Nina oma teenijaseisust. „Lõpuks otsustas ta ka mind oma sõpradele demonstreerida ja käskis mul neile oma paljaid rindu näidata – jutt käis sellest, kelle mooril on paremad rinnad –, ja siis ma mõnuga keeldusin. Ma teadsin, et olen valmis teda lööma. Olin olnud juba mõnda aega, kuid polnud sobivat juhust. Nüüd oli, ja ta sõbrad pidid ta alandust pealt vaatama.

Ma siis keeldusin ja ütlesin, et see pole sünnis. Ta kargas selle peale püsti – mina muidugi olin seisnud juba kaua – ja püüdis mulle virutada. Sa oleksid pidanud seda nägema!” Nina vaatas mulle võidukalt otsa ja lausa säras. „Ma püüdsin ta käe ilma suurema vaevata ning saatsin oma kõige parema löögi talle otse keset nägu. Ta kukkus tagasi tugitooli ja üks esimene hammas kukkus kolinal lauale. Neid nägusid oleksid sa pidanud nägema! Keegi ei tõusnud, keegi ei öelnud midagi, kõik olid vait ja vahtisid juhmilt mulle otsa. Siis ma tulin sealt lihtsalt ära. Ma olin küll aasta, isegi rohkem piinelnud, kuid see üks löök oli seda väärt. Välja arvatud see, et ta kaebas mind kohtusse kehavigastuste tekitamise eest, sai kohtus õiguse, lahutuse ja mulle kriminaalkaristuse.”

Nina lõpetas ja vaatas mulle otsa. Siis lubas ta endale kerge muige, mille kutsus ilmselt esile minu mitte erilist arukust väljendav ilme. Korralik Nina, alati elegantne ja rahulik – ja kurjategija!

„Ma lõin ka neid kahte tüüpi kogu südamest, nagu jaksasin. See üllatab neid alati – naisi saab ju tavaliselt lüüa ilma vastuhakku kartmata.” Nina muigas hapult. „Nad olid otsustanud mu mälu löömisega värskendada. Värskeneski – mulle meenus hulgaliselt häid lööke ja kaitseasendeid! Ma teinekord kardan, et see kaklemine võib mulle meeldima hakata.”

Nihkusin alateadlikult veidi eemale, mispeale Nina naerma hakkas. Naer mõjus meile mõlemale vabastavalt ja puhastas õhku. Nina otsis uuesti üles oma veepudeli ja lasi veel hea maitsta. Tema kriminaalne taust ja füüsiline vorm avaldasid mulle veelgi suuremat muljet kui tema ajalooteadmised. Tuupida ja ajaloost seoseid leida suudab peaaegu iga naine, meestele kohta kätte näidata oskavad vähesed. Muigasin tahtmatult uuesti, kui püüdsin ette kujutada meeste jahmatust. Nemad tulid ju kindla peale – mida suudab üks naine kahe elujõus mehe vastu!? Üllatus-üllatus, väike naine lõi neil ninast vere välja.

„Ma ei tahaks su tuju jälle rikkuda, kuid me peaksime vist politseile teatama,” ütlesin ma lõpuks. Samas meenus mulle ka enda rahutu öö ja rääkisin toimunust kohe Ninalegi. Ta kuulas aeg-ajalt noogutades ja muutus ajapikku üha tõsisemaks.

Kui ma oma jutuga lõpule jõudsin, oli Nina oma endise tarmukuse ja otsustavuse jälle tagasi saanud.

„Meie tänane tööpäev võib oodata,” teatas ta mulle rahulikult, aga kindlalt. Kumb siin õigupoolest üliõpilane oli?! Tööpäeva algusest oli möödunud vaevalt paar tundi, me ei saanud siit niisama minema kõndida!

Ilmselt väljendas mu nägu kõike mu peas toimuvat, sest Nina astus mulle sammu lähemale ja vaatas mulle tõsiselt otsa.

„Ega sa ei arva, et need kaks kallaletungi on rumal juhus?” küsis ta ainult talle omasel moel. Loomulikult olin ma temaga nõus – oleksin olnud nõus ka siis, kui ta oleks väitnud, et lapsed tulevad õietolmust. Avastasin, et olin minetanud võime talle vastu vaielda. Ja ma ei tundnud ennast sellest sugugi halvemini.

„Need mõlemad on Rennega seotud, küsimus on ainult selles, miks otsivad nad oma pabereid sinu kodust ja siit arhiivist. Kas Renne jättis sulle midagi? Rääkis sulle midagi?” Nina hakkas mulle tahtmatult mu ema meenutama – räägi ära, ära salga! Väristasin õlgu, mõte polnud mõnus.

Pidin kõigele eitavalt vastama, mul ei olnud tõesti õrna aimugi, miks ei politsei ega pätid mind uskuda ei tahtnud. Ja paistis, et nüüd ka Nina.

„Mu kodu ei pööratud segi, ära viidi vaid mõni kümnekas. See võis tõepoolest olla lihtsalt varas,” püüdsin ennast ja Ninat veenda. Ise hakkasingi peaaegu uskuma, kuid mitte Nina.

„Ja mina olen Sandra Bullock,” ironiseeris ta. Mina oleksin öelnud, et Bullockist palju kenam, aga ei hakanud Ninat katkestama. „Mõtleme loogiliselt. Sina olid üks viimaseid, kes Rennet elusalt ja tõenäoliselt koos paberitega nägi. Pärast seda oli iga ta samm turvakaamerate vaateväljas – kohtus, restoranis … Vaevalt et ta need paberid lihtsalt tänaval prügikasti viskas. Ei, kõik toimus kesklinnas, ja politsei on üle vaadanud kõik linna valvavate turvakaamerate salvestised. Tulemusteta. Paberid on kadunud selle sinu pargiintsidendi ja järgmise hommiku vahepeal. Isegi takso leiti üles ja puistati läbi.”

Kuulasin Ninat hämmastunult. Kust kõik need teadmised? Nädalavahetusel ilmunud lehtedes oli tõepoolest üsna üksikasjalikke kirjeldusi, kuid mina lasin sellise info rahulikult oma peast jälgi jätmata läbi voolata. Tüdruku pea pidi olema prügikast, kuhu kõik kuuldu-loetu-nähtu salvestus.

„Miks neid pabereid üldse otsitakse? Mis nendes oli?” küsisin lõpuks, et midagi küsida. Kõik rääkisid ja kirjutasid mingitest paberitest, aga nende sisust ei teadnud keegi midagi.

„Nende sisust ei tea keegi midagi,” kordas Nina nagu mu mõtete kajana. „Aga arvatakse, et see on väärt miljoneid. Mõni elu on selle kõrval peenraha.”

Kaalusime asja veel nii ühelt kui teiselt poolt ja otsustasime siiski politsei kutsuda. Seda küll pärast korralikku vaidlust, sest hommikused kogemused olid mind veennud ettevõtmise mõttetuses. Nina helistaski lõpuks sealtsamast hädaabi numbril ja palus ennast ühendada kriminaalpolitseiga. Selle peale polnud mina muidugi tulnud.

„Tere, Andreas Renne asjus,” teatas Nina enesekindlalt torusse. „Minu nimi on Nina Anderson, meile tungiti just kallale ja nõuti Renne pabereid. Jah. Berg. Ajaloodoktor. Ei. Jah. Oleme.”

Sain aru, et Nina pidi vastama paljudele ametlikele küsimustele ja kuuldu pani mind heameelest õhetama – ajaloodoktor. Esialgu olin alles teel sinnapoole. Aga tema jaoks olin ilmselt juba valmis.

Tüdruk pani toru ära ja teatas lühidalt politsei peatsest tulekust.

Istusime veidi kangelt ametivõime oodates ja tundus, et täna olid nad kiired tulema. Olime vaevalt viis minutit seinte ja teineteisega tõtt vahtinud, kui juba lükatigi raske arhiiviuks ilma koputamata lahti. Uksel seisis vähemalt ukse laiune ja kõrgune sell, kelle näost võis välja lugeda vale toiduvaliku, unetuse, pideva stressi ja liigse suitsetamise. Hoolimata sellest õhkus mehest mingit seletamatut kindlust ja usaldusväärsust. Võibolla rääkis tema räsitud välimus sellest, et kellelgi polnud õnnestunud teda ära osta ja kehvapoolne riigipalk oli teinud oma töö, vormides temast sellise mehe, nagu ta oli.

„Teie helistasite,” müristas mees ilma tervitamata. Ta marssis uksest sisse, mantlihõlmadega teele jäävaid esemeid riivates. Lõpuks jäi ta Ninast umbes meetri kaugusel pidama, kuid sellest hoolimata lükkas ta kõht tüdruku peaaegu seljaga vastu seina. Nina ulatus inspektorile vaevu kaenla alla – pilt oli ühtaegu nii groteskne kui hirmuäratav.

„Mis siis oli?” nõudis mees pikemata.

Politsei grand entrée oli olnud nii rabav, et vahtisime Ninaga mõlemad, suud lahti, suurt mehemürakat. Lõpuks sain kõnevõime tagasi.

„Teie olete kriminaalpolitseist?” Asetasin vist rõhu veidi valesti, sest inspektor luges sellest küsimusest selgelt välja solvangu.

„Eks ole jah,” müristas ta nii, et arhiivi lagi värises, „väljanägemise järgi vist ei ütleks või?”

„Ei, mitte … ee … Siis on meeldiv, et ee …” Kahanesin mehe pilgu all umbes pöidla suuruseks, kuid leidsin lõpuks oma sõnadele õige suuna. „Ma lihtsalt kohtusin üleeile teie kolleegiga, ma arvasin, et tema tuleb.”

Hiiglane vaatas mind kahtlustavalt oma jumalikust kõrgusest, Ninal aga hakkas vaikselt õhk otsa saama – seina ja mehe kõhu vahele ei jäänud ilmselt kuigi palju hingamisruumi. Kuna jõmakas polnud meid kohe laiaks litsunud, muutusin ma julgemaks ja sõnakamaks.

„Teil vist pole kombeks endid tutvustada,” tegin mõõdukalt terava märkuse, mis mehe silmi otsemaid ähvardava tulukese tekitas. „Teie kolleeg marssis samamoodi sisse. Kellega meil on au?”

See viimane oli muidugi liiga kirjanduslik ja ülepingutatud, aga mehe silmis süttinud tigeda tulukese peale pidin oma bravuuri maha võtma.

„Soo,” venitas külaline irooniliselt, „mina olen väike inimene, aga ilmselt olen siiski teie tähelepanuväärse huvi äratanud. Hästi, inspektor Paus. Olete nüüd rahul?”

Inspektor astus sammu tagasi ja haaras imelise osavusega taskust midagi töötõendit meenutavat. Tõendi õigsuses ma ei kahelnud. Samas rõõmustasin, et arvatavasti päästis see liigutus Nina elu – sügava hingetõmbega libistas tüdruk ennast oma ülimalt ebamugavast positsioonist välja minu kõrvale. Kahekesi koos moodustasime inspektoriga sama kaalukategooria.

Õnneks leidis Paus oma kerele sobiva koha riiulite ees asetseval pingil. Pink küll nagises äraandlikult, kuid jäi koos inspektoriga siiski vapralt püsima.

„Niisiis, mis teil oli?” Mees tundus olevat asjalikuks muutunud.

Rääkisime ära nii palju, kui rääkida oli, ja veidi rohkemgi. Tuleb tunnistada, et Paus tegi märkmeid minu meelest õigete kohtade juures, ja tundus, et ta suhtus asja tõsiselt. Mainisin ka Pausi kolleegi pühapäevast külaskäiku ning avaldasin imestust, et meie kõrgel külalisel pole ühes tänapäevaseid tehnikasaavutusi ja ta on sunnitud kõike pliiatsiga märkimikusse kirjutama.

„Ja te väidate, et tema,” – ta osutas oma pisikese pliiatsijupiga Ninale – „et tema peksis kaks meest siit majast välja ja ära pole midagi viidud?”

Unustasin, et tõsine suhtumine tähendas ka asjades kahtlemist. Oli tõesti raske ette kujutada Ninat täismehi uhmerdamas. Ilmselt oli viga ka sündmuskoha vahepealne koristamine – kogu meie jutt hakkas paistma naeruväärsena.

„Kuidas tahate, uskuge või ärge uskuge,” ütlesin tüdinult. „Aga miks me peaksime teid siia kutsuma, et teile mingeid uskumatuid väljamõeldud lugusid pajatada?”

Küsimus oli retooriline ning ega ma vastust ei oodanud. Paus aga vastas siiski:

„Näiteks selleks, et Rennelt saadud materjalide kadumist seletada. Teile on need ju tuttavad?”

Jäin pahameeles õhku ahmima. See andis Ninale võimaluse jutujärg üle võtta.

„Ja mida me teie meelest nende paberitega peale hakkame? Kas selle jaoks kutsusime teid kohale, et uhkustada vägeva konspiratsioonijutuga? Peate te meid lolliks või?” Nina keevalisus avaldas muljet. Mulle, kuid mitte inspektorile.

„Ma ei tea,” müristas ta oma istekohast, „aga kui need paberid on väärt nii palju, kui räägitakse, siis võib nende leidjalt oodata kõige eriskummalisemat käitumist.”

Jõudsime mõlemad – nii mina kui Nina – kopsud vastuväideteks õhku täis tõmmata, kui Paus oma põrnitsemise lõpetas ja veidi leebunult lausus:

„Hästi, hästi, paljugi, mis võib olla. Aga kellega te pühapäeval kohtusite?” pöördus mees seejärel minu poole.

Kirjeldasin lühidalt oma pühapäevast kohtumist Pausi ametivennaga. Mida kaugemale ma oma jutuga jõudsin, seda rohkem pilve mehe nägu tõmbus. Lõpuks ajas ta ennast pingi pealt püsti ja hakkas riiulite värina saatel mööda arhiivi edasi-tagasi marssima.

„See mees ei olnud mu kolleeg,” teatas Paus süüdistavalt. „Meil sellist tüüpi ei tööta, ja kui töötakski, siis teaksin mina sellest eelkõige. Just nimelt mina tegelen Renne juhtumiga!”

Pausi hääl oli solvunud, nagu oleks keegi tema teadmata tema mänguasjadega mänginud. Sõnumi sisu pani mind aga võpatama – keda kuradit ma siis pühapäeval võõrustasin? Oma kohale asetus kohe ka kõik, mis öösel oli juhtunud – varas oli sisse pääsenud ilma muukimata, ta oli korterit tundnud ja mulle korraliku tou andnud. Professionaalne tegevus, algusest lõpuni.

„Te väidate, et pühapäevasel päeval külastas teid kriminaalinspektor, kes ennast ei tutvustanud, ja teil ei tekkinud hetkekski kahtlust isiku õigsuses?” jätkas Paus mu verbaalset nüpeldamist. Asja ei teinud kergemaks ka see, et Nina mulle etteheitva pilgu viskas – „mis ma ütlesin,” sõnas see pilk parastavalt.

Tuli ära rääkida ka öine sissetung ning palju muud. Mida rohkem rääkisin ma hilisemast, seda rohkem huvitus inspektor varasemast. Lõpuks oli Pausil minu tagasihoidlikust osalusest sündmustes pilt koos ja ta ise võidukalt rahulolev.

„No näete,” teatas ta isalikult, „oleksite kohe kõik ära rääkinud. Nüüd on pilt ju palju selgem.”

Kergitasime Ninaga mõlemad kulmu, sest meie jaoks polnud midagi selget, pigem vastupidi. Seda me ka inspektorile mainisime, mille peale mehemürakas lõuatäie naerda müristas. Olles oma viimased hirnatused osavalt köhimise taha varjanud, mees tõsines ning tegi lühikese ja asjaliku kokkuvõtte:

„Teie mõlemad olete kogemata kellelegi jalgu jäänud. Teil ilmselt pole õrna aimugi, millesse te olete ennast seganud.” Meile otsa vaadanud, parandas ta ennast: „Hästi-hästi, millesse teid on kogemata segatud. Kuna juhuslikult sattusite teie … kuidas te nimi nüüd oligi … Rennega kokku just hetkel, kui ta eluküünalt taheti kustutada, siis seostab keegi omavahel teid, teie tüdrukut ja Renne pabereid. Ja kõige tobedam on, et teil pole võimalik neid ümber veenda.”

Taas tõi Paus kuuldavale homeerilise vägilasenaeru. Küllap seisis tema kolleegidel kriminaalpolitseist ees korralik meelelahutuste õhtu, mina aga vihkasin proffide naljakesi, eriti kui need minu pihta käisid. Hetkeline pahameel haitus siiski kiiresti – minu poolest ärgu teadku mu nime, aga Nina pidamise eest minu kallimaks oleksin mehel tänutundes kätt surunud. Selles mõttes oli Paus üles näidanud õige hämmastavat lüürilisust. Heitsin pilgu Ninale, et näha, kuidas inspektori visioon talle meeldis.

Ninal oli siiski eri arvamus. Kiiresti ja konkreetselt täpsustas ta enda staatust siin keldriarhiivis ja kargas siis inspektorile ninna.

„Kas teie kohus oli tulla siia meie üle irvitama? Mida te kavatsete meie kaitsmiseks ette võtta? Kas meid hakatakse valvama?”

Ilmselt oleks Nina küsimustega pommitamist jätkanud, kuid Paus tõstis vaigistavalt käe. Oli näha, et tal tuli naeru mahasurumisega vaeva näha.

„Olge nüüd,” ütles mees nii sõbralikult, kui suutis, „ega siis kriminaalpolitsei pole selleks, et kõikvõimalikke inimesi kaitsta. Kas te teate, kui palju inimesi on Renne juhtumis kahtluse all? Kas te teate, kui paljudega me peame tegelema, kui paljusid kaitsma või jälgima? Ja lõpuks ei ähvarda teid enam miski – teie kodu on läbi otsitud ja teie töökoht ei peida samuti midagi huvitavat. Laske meil rahulikult oma tööd teha. Juhul kui – ma rõhutan, juhul kui – keegi teid veel tülitab, siis helistage.”

Sellega pidi meie kohtumine läbi olema ja inspektor ulatas meile suurelise liigutusega oma visiitkaardi. Kontrollisin, et seal ka mobiiltelefon kirjas oleks. Olin kindel, et mul tuleb talle keset ööd helistada, et teatada mingist mind vaevavast kahtlusest või hirmust. Üldiselt aga tundus kogu see jahmerdamine mõttetu, olgu need vennad siis kriminaalpolitseinikud või tavalised.

Paus noogutas lahkumise märgiks põgusalt pead ja liikus siis ukse poole nagu loodusõnnetus. Ta tohutu mantli hõlmad vedasid laualt põrandale hunniku pabereid, mu endiselt maas vedelev pastakas ragises ta jala all miljoniks killuks ning lõpetuseks tõmbas ta rauast ukse enda järel kinni sellise hooga, et äärmised riiulid värisema lõid.

Vaatasime Ninaga teineteisele otsa ja vaikisime. Tüdruk oli inspektori üleoleva käitumise peale selgelt solvunud ja näris alahuult. Mina ei leidnud oma kätele õiget asendit ja lõpuks põimin need ebamugavalt kukla taha. Ilmselt paistsin välja üsna koomiline – nii kujutlesin ma vaimusilmas seismas atleetvõimlejaid oma etteastete parimatel hetkedel. Ninal oli haruldane võime esile kutsuda minu kõige tobedamaid pooli. Lasin käed alla.

„Loodetavasti oli see päris politsei,” pomisesin pigem omaette.

Nina ei lasknud ennast segada, vaid näris huult edasi. Põrnitsesime kumbki omaette mõnda aega, kuni leidsime mõlemad sobiva asendustegevuse: mina tõstsin põrandale pudenenud paberid lauale ja seadsin neid umbes kümme korda ilusti üksteise otsa, Nina kirjutas midagi oma märkmikku.

„Me kontrollime selle järele,” teatas Nina umbes kümne minuti pärast.

„Mille?” Olin oma pominal lausutud sõnad juba unustanud.

„Meid rünnatakse, aga politsei ei võta midagi ette!” alustas Nina sõjakalt. „Seega ei saa me usaldada kedagi ega midagi. Me läheme politseisse ja kontrollime, kas see hiiglane seal tõesti töötab.”

Püüdsin talle seletada, et Paus oli oma dokustaati ju näidanud ja visiitkaardi andnud, aga selle peale lubas Nina mulle kohe homme valmistada mõned loomaaiavahi, parlamendiliikme ja ooperilaulja töötõendid ning lisada neile visiitkaardid. Omajagu oli tal muidugi õigus, kuid mina muretsesin rohkem meie tööaja pärast – me polnud kogu päeva jooksul veel midagi kasulikku teinud, vähemalt mitte midagi sellist, mille eest meile palka maksti. Minule vähemalt.

„Kui sulle Paus järgmisel hetkel noa selga lööb, kas su teadustöö valmib siis kiiremini?” esitas Nina üsnagi argumenteeritud küsimuse.

Hoolimata tüdruku õhinast teha kaugeleulatuvaid paljastusi, ei juhtunud sel päeval enam midagi erilist. Sulgesime lõuna ajal kõigepealt arhiivi ja kõndisime siis Pausi visiitkaardil osutatud aadressile. Nina pettumuseks asuski seal kriminaalpolitsei ning meie küsimise peale ilmus fuajeesse ka inspektor Paus.

„Tuli midagi meelde?” mürises ta üle maja.

Selleks küsimuseks polnud Nina valmis, minust rääkimata. Nina teooria kohaselt poleks siin pidanud isegi mitte maja olema, rääkimata inspektor Pausist. Seepärast jäimegi oma seletustega veidi kimpu ja viimases hädas leidsin oma arust hea lahenduse:

„Me tahtsime lihtsalt öelda, et arhiivist ei leidnud me midagi,” improviseerisin lennult. „Aga mis puutub maja teistesse osakondadesse, siis peate küsima direktsiooni käest. Professor Grossman näitaks teile hea meelega nii avatud kui kinniseid osakondi, ja võibolla isegi eriti haruldaste ürikute osakonda, tervet arhiivi.”

Õnneks ei lasknud Paus meil eriti pikalt seletada. Ta urahtas lühidalt ja keeras kannal ringi. Olime asjata ta aega raisanud.

Nina oleks hea meelega veel mõne teravuse lendu lasknud, aga juhtisin ta pooleldi jõuga uksest välja. Tänaval jäi ta keset kõnniteed seisma, võttis mul kuuehõlmast ja ütles lühidalt:

„Täna õhtul. Minu juures. Kell kaheksa. Umbes kaheksa.”

Suutsin vaid tummalt pead noogutada, kui ta kiiruga oma aadressi ühele paberile sirgeldas ja selle mulle tasku pistis. See kõlas mu kõrvus nagu kutse romantilisele õhtusöögile, ehkki mu mõistus sai suurepäraselt aru, millest seal põhiliselt juttu pidi tulema. Tegin järjekordse abitu liigutuse, et pea kuklas lahkuvale Ninale järele lehvitada. Õnneks jäi see tal nägemata.

Olin peaaegu tänulik mehele, kes mu öösel oimetuks oli löönud, ja neile teistele, kes arhiivis segadust olid külvanud. Tänu neile sain Ninalt täiesti isikliku kutse. Nina koju, õhtusel ajal. Õnn ähvardas mind segaseks lüüa.