Читать книгу Tuleviku mäletajad. Sofia - Peeter Helme - Страница 7

Karl Harak seisis poolteist tundi hiljem Euroopa teaduste akadeemia ksenoarheoloogia instituudi pääslas. Ta tundis end seal ebamugavalt. Nagu võiks tunda abielu lahutanud mees, külastades iseenda ja oma naise kunagist ühist kodu, kus viimane on nüüd kellegi teisega uut elu alustamas, või lihtsalt nagu aastaid kodulinnast eemalviibinu, kes naastes avastab, et kõik on võõras, ja see, mida ta pidas omaks, ei olegi seda. Pole võib-olla kunagi olnud. Kuid, Karl vaatas enda ümber ringi, mingis mõttes oli ometi kõik endine: klaasuksed ja hallid kivipõrandad ja siledad valged seinad …

“Professor Mihai Copou juurde,” teatas ta valvurikabiini ees peatudes ja seegi tundus talle imelik – varem oli ta siit mööda joostes pelgalt lehvitanud oma töötõendit.

“Copou, Copou,” pomises salkus juuste ja magamata ilmega ligemale viiekümnene, sünteetilisest materjalist sinakashallis mundris turvamees ja uuris pingsalt enda ees õhus hõljuvat virtuaalkuvarit. Viimaks vajutas ta sellele ja tema selja taga lõi lae all vilkuma ekraan, kust paistis Karlile tuttav labor. Seal seisid kaks läikivvalges laborikitlis ja üks vanamoodsas mustas ülikonnas mees.

“Professor Copou, teie juurde,” teadustas turvamees ja ülikonnas mees astus ekraani poole, nii et Karl tundis temas ära oma doktoritöö juhendaja. Pähkelpruuni iginaeratava näoga professor oli Karli kaitsnud ka siis, kui viimane kolme aasta eest oma teadlasekarjäärile vee peale tõmbas, esinedes korralike teadlaste seas paraparlamendina tuntud rahvusvahelisel humanoidkultuuride konverentsil, kus ta kuulutas, et Marcel Hoffmann on leidnud Marsilt telliskiviarhitektuuri jäänuseid. Nagu üsna pea selgus, osutusid viimased paraku erosioonijälgedeks. Karl oli lihtsalt olnud leidude tõlgendamisel ülientusiastlik ja tegi endast nõnda kogu teadusmaailma naerualuse.

“Aa, mu noor sõber!” teatas ekraani lähedusse jõudnud professor Copou. “Tule edasi, tule edasi, mis sa ootad seal.”

“Võite edasi minna,” kostis turvamees, panemata tähele ei seda, et professor polnud rääkinud temaga, ega seda, et Karl kõndiski juba treppide poole.

Sisenedes märkas Karl kohe akna all seisvat paksu Brasemanni. Ligi kuuekümneaastane võimsate kulmude ja karvase ninaga mees oli toona, kolm aastat tagasi, Karli vastu kõige teravamalt sõna võtnud ja saavutanudki selle, et too instituudist minema kihutati. Tühjale laborilauale nõjatus aga, üks käsi puusas, teine laborikitli taskus närviliselt võtmekimbuga mängimas, noor Hyttynen, kes ilmselgelt kartis kunagise rivaali naasmist. Vastikud tüübid mõlemad, arutles Karl, kuid ühtlasi ka oma ala juhtivad asjatundjad.

“Viimaks ometi!” hüüatas Copou, silmates Karli, kes oli jõudu pingutades rebinud lahti labori kuumus- ja keemiakindla ukse ning seisis lävepakul. “Kõigest kolmkümmend neli minutit hiljem.”

Copou hoidis käes oma igivana kuldset taskukella. Karl oli professorilt kord selle kohta küsinud ja viimane oli rääkinud, et see on fanariootideks kutsutud kreeklaste käsitöö Copou kodumaalt Rumeeniast, ligemale nelisada aastat vana – valminud enne kõikvõimalikke sõdu, millest osa peeti ainult Rumeenias ja selle ümbruses, osa kogu Euroopas, osa ei jätnud säästmata tervet planeeti Maa ja paar viimast olid juba puudutanud teisigi maailmu. Progress, mis muud.

Copou jätkas: “Jõudsin meie sõpradele juba sissejuhatuse teha, aga peamist ei hakanud ma ära jutustama. Me oleme igatahes kõik väga elevil.”

Sõbrad nad ei ole ja elevil ei paista nad ka olevat, pigem skeptilised, nentis Karl endamisi, silmitsedes Brasemanni ja Hyttyst, kuid tegi ometi näo, nagu oleks kõik kõige paremas korras.

“Tervist, mu härrad,” lausus ta, “Kui lubate, asun kohe asja kallale.” Karl astus laborilaua juurde, tõstis sellele seljakoti ja võttis sealt välja 3D-kuvaja. “Astuge palun lähemale.”

Brasemann loivas nohisedes akna alt laua juurde, Hyttynen tegi põlastava häälitsuse, kuid libistas end laualt maha ja Copou jäi Karli kõrvale seisma, nägu põnevusest pinges. Ta on siin ainuke, kes mind usub, mõtles Karl 3D-seadet sisse lülitades.

“Niisiis, ma ei tea täpselt, mida professor Copou on teile rääkinud, aga olukord on üldiselt selline, et sain eile videoläkituse planeet Sofialt …”

“Kus see veel on?” katkestas Hyttynen Karli jutu.

“Välisilmas, üks kaugemaid asustatud planeete,” vastas Copou.

“Jah, välisilmas. Aga Vanamehest olete ikka kuulnud?”

“Aa, jaa, muidugi!” taipas Hyttynen näost kergelt õhetama lüües, samas kui Brasemann ja Copou noogutasid vaikides.

“Väga hea. Nagu teate, on Vanamees kõige paremini säilinud maavälise mõistusega elu esindaja. Soolaip, kui soovite. Et Vanamehe vanuseks hinnatakse maksimaalselt paarsada aastat, on teadlased Sofia asustamisest alates – viimased viiskümmend aastat – tundnud planeedi vastu suurt huvi. Lisaks Vanamehele on sealt leitud veel mitu osaliselt säilinud skeletti, nooleotsi, kivikirveid, tuleasemeid. Ühesõnaga, tüüpilisi neoliitilise kultuuri leide …”

“Jah,” ei jätkunud ka Brasemannil kannatust oodata, kuhu Karl oma jutuga jõuab, “aga sarnaseid leide on ju pärit ka Algoli süsteemist: Palmyralt ja Zenobialt.”

“On,” vastas Karl, tülgastustundega Brasemanni ninakarvu silmitsedes, “ent me teame, et Palmyra niisutuskanalid, kõplad ja luutükid on üle kümne tuhande aasta vanad, Zenobia liivajoonised aga üle kahekümne tuhande. Sofia humanoidid olid seevastu kindlalt olemas kakssada aastat tagasi. Ja on suur võimalus, et nad on siiamaani olemas.”

“Kuulge, Harak, kas see on jälle mingi Marsi-jutt?”

Kuradi Hyttynen!

“Ei,” vastas Karl kannatlikult, tundes samas, et see on üha raskem. “See on sissejuhatus. Nimelt töötab Sofial juba mitu aastat meie hea kolleeg doktor Lea Valén. Te ei peagi mind uskuma, uskuge teda, sest tema on videoläkituse autor.”

Karl käivitas 3D-kuvaja. Laua kohale kerkisid Lea nägu ja õlad. Oli aru saada, et ta istus toolil, sest korraks kerkis tühjusest ta käsi, mis kohendas näole langevat juuksetukka. Karl pidi tahes-tahtmata muigama, mõeldes Lea harjumusele siduda oma kuldsed juuksed hooletusse krunni, mis jättis iga kord mõned peenikesed salgud meelekohtadesse, mida naine oli siis sunnitud kõrva taha lükkama. Lea mõjus kohmetult. Ja pole ka ime, tunnistas Karl, ma ise mõjuks ka.

“Niisiis, Karl. Me pole ammu rääkinud ja ma ei võtaks sinuga ühendust, kui asi poleks oluline … Aga usu mind, see on oluline … Ma ei teagi, kust alustada … Sa tead, et ma olen juba viis aastat Sofial olnud … Kui nüüd mõelda – viis aastat! Teistpidi on see muidugi väga lühike aeg. Töö mõttes. Mõtle ise, inimesed asustavad Yosapati juba sada viiskümmend aastat, aga sealsete leidude otsa koperdati täiesti juhuslikult alles kümme aastat tagasi! Selles mõttes on meil Sofiaga vist õnne …

Jah, sellest ma tahangi sulle rääkida. Ja ma loodan, et sa räägid sellest edasi. Aga … ainult õigetele inimestele, eks? Ma tean ju küll, Karl, kui sa tahad, siis sa oskad saladust pidada. Ja seda, et see on saladus, mida tuleb pidada, taipad sa kohe.

Niisiis …,” Lea köhatas korra, jälle tõstis ta tühjusest käe suu ette. Karl kasutas juhust ja heitis pilgu teiste ruumis viibijate poole – nende ettepoole kummardunud näod reetsid põnevust.

Lea jätkas: “Viimased aastad olen ma olnud siin. Lootuses leida vähemalt midagi sama head, kui Vanamees. Rohkem soolaipu pole meie kätte siiski sattunud. Mis siin põhjustest ikka rääkida … Lõppude lõpuks koperdasime Vanamehe otsa ju ka täitsa juhuslikult. Nii et parem on mitte spekuleerida. Planeet on suur, meid on vähe. Ja ilmselt oli ka neid, põlissofialasi vähe. Kui nad olid tõesti neoliitiline kultuur, siis võis neid kogu planeedi peale kokku olla alla saja tuhande. Aga jah, selleni ma tahangi jõuda. Ja palun, Karl – ära arva, et ma olen kuidagi siin kolkas hulluks läinud või hakanud liiga palju külarahva jutte kuulama. Ega siin siis nii hull ka pole …”

Lea naeratas ja Karl tundis, et neelatab selle peale nii valjult, et see ei saa kellelgi ruumis olijatest märkamata jääda. Ometi ei öelnud ükski kolmest mehest midagi, nende pilgud olid naelutatud ekraanile ega reetnud mingeid muid tundeid peale põnevuse.

“… Siin on kino ja raamatukogu, kuberner korraldab aeg-ajalt vastuvõtte ja vahel harva satub siia ka mõni teadlane mujalt. Alles eelmisel aastal oli siin see naine … Aga, ma kaldun teemast kõrvale. Jah, ütleme nii, et minu käsutuses on juba pikka aega tõendeid, mis lubavad arvata, et Vanamees ei olnud oma liigi viimane esindaja. Need polnud alguses just väga head tõendid: lõkkeasemete juurest leitud karvatuustid, toidujäänused, selline kraam. Aga siiski tõendid, mis tegid uurimistöö jätkamise võimalikuks.

Ja nüüd … nüüd on nii, Karl, et, sinu poole on teel keegi, kelle käsutuses on nii-ütelda päris tõestus. Või noh, öelda, et “tema käes” pole just korrektne, aga sa näed ise. Igatahes jõuab sinu juurde keegi, kes aitab tõestada, et inimkond ei ole üksi, et Sofia põliselanikud on alles. Täpsemalt: nende geneetiline materjal ei ole kadunud. Ja ma ei pea silmas neid armetuid ja kokkuvõttes üsna kasutuid genoomiribasid, mida me oleme Vanamehest saanud.

Sa ilmselt tead, et siinsed sood on veel happelisemad kui Maa omad. Nii et mitte midagi sellist, vaid … Vastamata küsimusi on palju, aga ma loodan, et sa saad aidata neile vastust otsida.

Aga jah, ma tean – see kõik kõlab hullumeelsena, sest mitte kuskilt ei ole ju kunagi elusaid mõistusega olendeid leitud. Aga palun ära pea mind hulluks! Pea mind … ettevaatlikuks. Sest just sel põhjusel saad sa selle teate alles nüüd. Nimelt jõuab minu saadetis sinuni homme. Ma ei tahtnudki varem sõna saata, et info ei leviks. Sest sa saad ju ise ka aru, kui … keeruline ja tundlik see info on. Igatahes, inimene tuleb ise sinu juurde, instituuti. Ole seal, aita teda, vii ta õigete inimeste juurde. Kui kõik läheb ilusti, on ta juba pärastlõunal kohal, sa saad vastused kõigile küsimustele, mis ma sinus tekitasin, ja saad üleüldse mu praegusest sõnumist paremini aru.”

Lea naeratas ja lehvitas kelmikalt nähtamatu kaamera suunas ning siis pilt kustus.

“Mis jamps see nüüd oli?” hüüatas Brasemann, ninalt prille kiskudes ja neid oma kitliserva pühkima asudes.

“Jah, misasi see oli?” ei suutnud ka Hyttynen ütlemata jätta.

“Rahu, sõbrad, rahu!” võttis Karli kergenduseks sõna Copou. “Nagu äsja kuulsite, tuleb meil oodata. Ja kui me oleme kannatlikud ja ootame, tuleb siia keegi, kes oskab lähemalt rääkida.”

“See kõlas jampsimisena. Kas Valén tahtis öelda, et ta saadab siia kellegi, kellel on elus tulnukas käekõrval?”

Karl kehitas õlgu. “Ma tean täpselt sama palju kui teie. Aga ma ei usu, et asi päris selles on …”

“Teate,” Hyttynen oli vahepeal käe taskust võtnud ja osutas nüüd näpu vahel oleva võtmekimbuga Karlile. “Eelmine kord oli instituudil tükk tegemist, et teaduste akadeemiale ja erarahastajatele seletada, et te tõlgendasite Hoffmanni leide lähtuvalt oma jampslikust fantaasiast, mitte uurimistulemustest. Teie pärast jäigi Hoffmanni ekspeditsioon lõpuks poolikuks, sest AB&B, Lancasteri Fond ja Marsi Ühing võtsid pärast kogu seda telliskivijuttu oma raha tagant ära. Nad arvasid, et Hoffmann on samasugune soolapuhuja nagu teie, Harak!”

“Rahu, rahu!” Mihai Copou vehkis kätega. “Siinolijatest peaksin mina doktor Haraku juhendajana olema tema suhtes kõige karmim. Aga igal teadlasel on luba teha vigu ja igal teadlasel on ka luba täita valgeid laike oma oletustega. Ilma selleta polekski teadust. Doktor Harak eksis, ta on seda tunnistanud. Kas pole nii, Karl?”

Karl noogutas ja soovis olla ükskõik mujal, kuid mitte selles instituudis, selles laboris, nende pimestavate lampide ja läbipuurivate pilkude all.

“No näete. Ja see, et kõigiti lugupeetud doktor Valén meie sõpra Karli siin usaldab …” – Brasemann mühatas – “… ja temast sõnumitooja teeb, ei saa ju kuidagi olla paha. Kuulakem ikka sõnumit!”

“Jah, aga sõnum ise on ju segane,” ei jätnud Brasemann jonni, olles vahepeal prillid taas oma karvasele ninale upitanud, “Sofiat on tõesti uuritud juba viiskümmend aastat. Ja tõsi ta on, kui ma õigesti mäletan, siis koperdasid Vanamehe otsa Ozymandiase firma ehitustöölised kuivendustöid tehes. Arvestades, et me ei tea Maa ajaloostki kõike, on muidugi ime, et nii pisikese elanikkonnaga planeedil nagu Sofia, on niigi palju leitud. Aga ikkagi – planeeti asustamiseks välja valides tegi ju Ozymandias kõiksugu mõõtmisi ja uuringuid. Küll loendati metsloomi, küll kalu meres, võeti mullaproove … Oeh, me kõik oleme Vanamehega seoses neist asjust lugenud. Ja nüüd siis see!”

“Jah, aga …,” alustas Karl, “Kui muidugi tohib …?”

“Tohib, tohib,” vastas Copou Brasemanni ja Hyttyse tigedate pilkude all. “Oleme ju kõik sõbrad siin.”

Jah, loomulikult. “Kas see võimalus ei tule kõne alla, et Sofia asukad tahtsidki ennast ära peita? Ja kui neid oli tipphetkel tõesti alla saja tuhande nagu Lea … doktor Valén, ütleb, siis võib neid ju praeguseks olla alles palju vähem. Ja Sofial elab vist paarkümmend tuhat inimest …”

“Viiskümmend,” märkis Hyttynen.

“Viiskümmend tuhat inimest,” jätkas Karl, “planeedil, mis on Maast poolteist korda suurem. No mõelge ise, seal võib elada mitu tuhat olendit ilma, et keegi neile isegi pimesi otsa koperdaks.”

“Jah, aga mõõtmised, uuringud!” ei jätnud Brasemann jonni. “Noormees, olete te üldse Ozymandiase aastaaruandeid lugenud?”

“Olen küll,” osutas Karl enda ees laual seisvale 3D-kuvajale ja tsiteeris peast: “Sofia liigirikkuse kohta ei ole võimalik lõplikku hinnangut anda, sest suur osa planeedi maismaaosa ligemale 250 miljonist ruutkilomeetrist on kaetud metsa ja metsastunud märgaladega või kujutab endast läbipääsmatuid mägipiirkondi. Võib eeldada, et nende alade fauna on vähemasti sama rikas kui paremini läbiuuritud ja asustuseks sobilikumad tasandikud ja rannikupiirkonnad. Võimalust seniavastamata keerukamate eluvormide olemasoluks tuleb lugeda väga suureks.”

Brasemann oli just avamas suud, et midagi sõnada, Hyttynen hakkas taas vehkima võtmekimbuga ja Copou oli tõstmas käsi, et kõiki teisi veel enne, kui nad midagi ütlevad, vaikima sundida, kui kostis kõrvulukustav plärin ja laboriukse kohal rippuv ekraan lõi helendama.

“Külaline professor Copou juurde,” teatas tülpinud hääl ja ekraanil paistis end oma pöördtoolil poolenisti kaamera poole pööranud salkus juustega valvur. Kuid valvur ei läinud kellelegi korda, kõigi laboris viibijate pilgud olid suunatud tema taha, valvelaua ees seisvale külalisele.

“Kas see on tõesti tema?” küsis Brasemann sosinal. Hyttynen ei öelnud midagi, jõllitas vaid ekraani, käsi võtmekimbuga õhus ja Karli poole suunatud. Copou kordas mitu korda “hmm”, ja lausus siis viimaks: “Egas midagi, las tuleb üles.”

Karl oli aga vait, sest ta oli arvestanud küll kõige muuga, aga mitte sellega, et Lea lubatud tõendusmaterjal on rase tüdruk.