Читать книгу Tuleviku mäletajad. Sofia - Peeter Helme - Страница 8

Hyttynen oli esimene, kes sõna suust sai. “Kas see on mingi nali?” küsis ta.

“Karl, ütle nüüd ausalt,” küsis ka Copou, “kas sa tead veel midagi, mida sa öelnud ei ole? Kas sa tead, kes see tüdruk on? Kas sa tead, miks ta … ta rase on?”

“Ma … ma …,” kokutas Karl, katsudes peas erinevaid faktikilde kokku panna. Sofia ürgasukad. Vanamees. Arheoloogilised väljakaevamised. Bioloogilised uuringud. Geenid. DNA. “Täpsemalt: nende geneetiline materjal ei ole kadunud.”

“Ma ju ütlesin, et ma tean sama palju kui teie. Te nägite, mis Lea ütles …,” puterdas ta lõpuks.

“Jah, aga kas ta rääkis sulle kunagi varem midagi? Oma tööst? Leidudest? Äkki mingitest geneetilistest katsetest?” käis Copou peale.

“Misasja?” ei saanud Karl aru. Ta meenutas aega, kui tema ja Lea veel koos olid: kaks noort bioarheoloogi, püüdmas teineteist üle trumbata oma tegevuse ja teadussaavutustega. Tundub, et Lea on lõpuks võitnud, tuli Karlile pähe meelevaldne mõte.

“Ei, ma ei tea midagi,” laiutas ta viimaks käsi. “Lea on alati bioarheoloog olnud. Ja ksenoarheoloogina on ta muidugi samavõrra bioloog kui arheoloog.”

“Jobu!” Brasemann rusikahoop vastu lauaplaati pani kõik võpatama. “Kas sa ei saa tõesti aru, mida see tähendab? Valén ütleb, et saadetis, info tuleb ise sinu juurde. Ta kasutas sõnu “geneetiline” ja “materjal”. Ja nüüd kõmbib mööda koridori siiapoole üks rase tüdruk. Saad sa põmmpea üldse aru, mida see tähendab? See tähendab …”

See tähendab, et see tüdruk pole rase mitte inimesest, vaid …

Karl hingas paar korda sügavalt sisse-välja, et ennast veenda, et see, mis temaga toimub, toimub päriselt. Just siis, kui ta avas suu, et Brasemannile vastata, juhtus korraga mitu asja. Ekraan labori ukse kohal lõi helendama ja sellelt paistis oma toolilt püsti karanud turvamehe karjeks moondunud nägu ning tema taga liikusid kiirelt mingid relvastatud kohmakad kogud. Aktiivsoomuses võitlejad, sai viimasel ajal peamiselt kodus pitsat söönud ja märulifilme vahtinud Karl aru. Aga kes? Miks? Karl vaatas turvamehe moondunud nägu. Mehe huulilt oli vallandunud karje, mille summutasid plahvatused ja automaadilasud, mis instituudi klaasi ja terasega sisustatud pääslas tuhandekordselt vastu kajasid. Samal ajal ekraanil nähtuga avanes vaevaliselt labori raske uks ja üle selle läve hüppas musta värvi juustega rase neiu.

Ta on ju alles laps, jõudis Karl mõelda, samal ajal kui tema teadvusesse jõudis koridorist lähenev sammude kaja, kärkivad hääled ja plahvatuste mürin, mis segunes ekraanilt kostvate helidega.

“Nad tahavad mind ära tappa!” hüüdis tüdruk hetkel, kui aeg näis uuesti oma normaalkiiruse saavutavat, hoides mõlemat kätt oma kergelt paisunud kõhu ümber. Copou toibus kõiki haaranud tardumusest esimesena. Ühe kiire sööstuga oli ta ukse juures, lukustas selle ja hüüdis Karlile: “Võta seina äärest redel, meil ei ole palju aega!”

Karl tormas laborinurka redeli järele, Brasemann ja Hyttynen pistsid aga läbisegi karjuma: “Mis siin toimub? Kus turvamehed on? Kas see on rööv?”

Copou lukustas ukse ja nentis külma rahuga: “Turvamehed on maha löödud ja meie ukse taga ei seisa just politsei.” Siis pöördus ta laua alla ronida jõudnud tüdruku poole: “Mis su nimi on?”

“Maria,” lausus tüdruk peaaegu sosinal ja võttis siis endal kätega põlvede ümbert ringi.

“On sinuga ikka kõik korras?”

Maria vaatas oma tumedate aukus silmadega vanale professorile otsa ja noogutas sõnatult.

“Kes nad on?” küsis Copou, samal hetkel hakati uksele taguma. Tüdruk surus käed kõrvadele ja kuigi Karl arvas, et ta hakkab kohe kiljuma, jäi neiu vaikseks.

“Kes nad on?” kordas Copou. Tüdruk silmitses teda mõne hetke, kehitas siis õlgu ja sulges silmad, käed ikka kõrvadel.

Karl toetas klappredeli lauale ning pani sellel seisnud 3D-kuvaja ja paberipataka seljakoti. Ta viskas pilgu ukse kohale ekraanile, aga see näitas ainult staatilist sahinat. Koridorist kostis seevastu saabaste müdinat ja üksikuid käskivas toonis lausutud sõnu. Tulistamine ja plahvatused olid lakanud, eemalt oli vaid kuulda klaasiklirinat. Karl kasutas juhust, et hetke tüdrukut silmitseda: ta oli võib-olla viieteist- või kuueteistaastane, õbluke, ronkmustade õlgadeni ulatuvate juuste, kõrgete põsesarnade ja kas nutmisest või magamatusest aukus mandlikujuliste silmadega. Neiu välimus viitas tüüpilisele välisilma asunikule, kelle soontes voolas paljude rahvaste ja rasside verd.

“Sa pead ju ometi teadma, kes sind jälitab?” küsis Copou talle mitteomase kannatamatusega ja kui tüdruk vastuseks jälle vaid suletud silmi õlgu kehitas, proovis professor teistsugust lähenemist, laskmata end uksele tagumisest häirida.

“Lea saatis sind meie juurde, eks?” küsis ta.

Tüdruk ei vastanud esiti midagi, kuid noogutas siis aeglaselt.

“Me oleme tema sõbrad,” ütles Copou. “Meie kõik siin. Kui Lea sind siia saatis, siis ta teab, et sa oled ohus, ja palub meie abi. Me aitamegi sind, aga sina pead meid ka aitama.”

“Ma ei tea mitte midagi, mitte midagi …,” sosistas Maria, käsi jätkuvalt kõrvadel hoides. “Lea viis mu Sitresse ja Tuyasse ja pani laeva peale ja üks tema sõbranna pani mu Tararil teise laeva peale …”

“Huffington,” nentis Hyttynen, kes oli tüdrukut kuulama jäänud, “see pidi tema olema. Ta juhib seal seda uut – mis ta nimi oligi – välisilmade instituuti või midagi sellist.”

Karl noogutas. Ta ei tundnud küll Huffingtoni, ent teadis, et ainuke liinilaevaühendus Sofiaga – kui umbes kaks korda aastas ja ka siis hea õnne korral sõitvat kosmoselaeva saab liinilaevaks pidada – käis kõrbeplaneet Tarari kaudu.

“… ja tema … tema siis seletas veel korra, mis doktor Valén, see tähendab Lea, seletas. Et kuhu tulla ja kuidas ja et teate, mida edasi teha …”

“Sa oled õiges kohas,” püüdis professor Copou kohe-kohe nutma puhkevat tüdrukut rahustada, “aga sa ei saa praegu siia jääda.”

Uksetagune müra valjenes, tundus, et üritati sisse murda kõrvallaboritesse. Ilmselt lootuses nende kaudu siia tulla, mõtles Karl ja tänas õnne, et labor ei asu ei hoone esimesel ega viimasel korrusel, mis lubaks akende või katuse kaudu väga lihtsalt sisse tungida. Aga kõrvalt on see ikkagi võimalik …

“Hea küll,” ütles Copou mõtles hetke siis ja teatas: “Tundub, et Valén toimetas meieni millegi, mis suure tõenäosusega pole mitte sajandi, vaid aastatuhande leid. Selle tüdruku, Maria, leidmise au, temas leiduva info – me ei tea ju veel täpselt, mille, eks? – pärast on asutud võitlusse veel enne, kui on selge, millega on tegu. Tüdruk on vastus paljudele küsimustele. Ja mitte ainult nendele, mida meie tahame esitada. Pole kahtlustki, et parem on, kui ta ei peaks seisma silmitsi siin ukse taga olevate tegelastega. Ma tõesti ei tea, kes seal lõhuvad, aga on selge, et kui laseme nad sisse, kuni tüdruk ka siin on, jääme me seda elu lõpuni kahetsema. Mis omakorda võib saabuda õige pea.”

“Aga me ju ei tea…,” tahtis Karl küsida, hämmelduses professori enesekindlusest ja ratsionaalsusest, kuid teadlane ei lasknud tal lõpetada.

“Mida me ei tea? Saatsime Lea Valéni just seda Sofialt otsima. Otsima maavälist mõistusega elu kohast, kust seda on kõige tõenäolisem leida. Ja nüüd jalutab siia sisse tema saadetud neiu, kes on rase kellestki, kes Lea – meie ühe parima välitöötaja – professionaalse hinnangu järgi ei ole inimene. Ma ei tea, miks Lea nii arvab. Aga et ta ei ole oma arvamusega üksi, seda näitavad meie ukse taga lõhkuvad relvastatud külalised. Kui me kaua vahime, siis tungivad nad peagi sisse. Nii et siit tuleb kaduda. Vähemalt sinul ja tüdrukul.”

“Miks just minul? Mis teist saab?” küsis Karl ülejäänud kolme meest vaadates.

“Sinul, sest Lea võttis ühendust sinuga,” vastas Copou. “Mina ja Brasemann jääme.” Kui viimane tahtis protesteerida, seletas professor: “Sina oled instituudi juhataja, mina olin seda aastaid. Kes iganes siin ukse taga on, ei hakka meid lihtsalt maha lööma mingi plika pärast – olgu ta, kes iganes, ja kandku ta endas mis iganes infot. Me oleme selleks liiga kuulsad.”

Copou lõpetas oma jutu muiates ja see tunnustus paistis mõjuvat ka Brasemannile, kes asus oma kitlit kinni nööpima.

“Hyttynen tuleb aga teiega,” jätkas Copou. “Te ronite siitsamast ventilatsiooniavast sisse. Ma küll ei mäleta enam, kuhu need täpselt viivad, aga maja ehitamise ajal kolmkümmend aastat tagasi sai korra katsetatud, et kas keemiaõnnetuse korral, kui uksed automaatselt sulguma peaksid, saab mööda õhutorusid ronida – saab küll. Kui te just väga ära ei eksi, siis pääsete torude kaudu majast välja. Soovitan teil pärast instituudist väljumist lahku minna. Hyttynen, sina katsu kohe kätte saada politsei. Karl, sina võta ühendust Valéniga ja lepi temaga kokku, mis Mariaga teha. Proovin sinuga pärast selle jama lõppu ise ühendust võtta.”

Väljas oli müra ja kolistamine lõppenud. Selle asemel kostis ukse tagant käskiv hääl: “Professor Copou, me teame, et te olete seal ja me teame, kellega te seal olete. Tehke uks lahti ja keegi ei saa viga, me ei tulnud siia vaenulike kavatsustega.”

“Kes see meie on ja mis te turvamehega tegite?” küsis Copou vastu. Sellele järgnes vaikus.

“Niisiis, Maria, usalda Karli nagu sa usaldasid Lead! Ta viib su ohutusse kohta. Minge nüüd!” andis Copou käsklusi vaiksel, vastuvaidlemist mittesallival häälel.

“Ja veel,” pöördus ta Hyttyneni poole, “mitte kellelegi mitte üht sõna tüdrukust. Kõige vähem politseile. Kui nad saavad midagi ise teada, siis las saavad, aga me ei tohi reeta seda, mida Valén ütles. Kui ta ei eksi, on see kõik liiga väärtuslik. Ja kui ei ole – sina olid ise see, kes hõõrus meile kõigile Karliga juhtunut nina alla.”

Hyttynen tegi mõru näo, kuid Copou haaras tal reväärist kinni ja ütles: “Mõtle ka, sa ei taha ju saada kümne aasta pärast selle instituudi direktoriks, kelle nina alt napsati ära aastatuhande leid?”

Seepeale Hyttynen noogutas ja aitas Karlil kokkupandava redeli piki lage jooksva ventilatsiooniava alla paigutada. Ta ronis ise esimesena üles, avas luugi ja kadus torusse. Karl kummardus laua alla: “Maria? Mina olen Karl. Ma aitan su siit välja.”

Tüdruk noogutas ja ajas end püsti. Karl märkas, et ta oli umbes viiendat, võib-olla alles neljandat kuud rase, kuid tema õblukese keha juures torkas see silma. Mees ulatas neiule käe, mille viimane ettevaatlikult vastu võttis. Kui külm ta on, mõtles Karl tüdrukut mööda redelit edasi aidates.

“Professor Copou!” kostis hääl ukse tagant, “Teil on minut aega, siis me laseme ukse õhku ja tagajärgede eest vastutate teie!”

“Kes need on?” küsis Karl, kuid Copou andis käega märku kiirustada ja astus ise ukse poole.

“Ma olen vana mees,” hõikas ta. “Ma ei taha siin instituudis rohkem märatsemist. Oodake hetk, ma otsin võtmed ja teen ukse kohe lahti.”

Selleks ajaks oli ka Karl jõudnud redelile ronida. Ta lükkas tüdruku ventilatsioonišahti ja turnis ägisedes ise järele, mõeldes, et sellega ta küll hommikul ärgates ei olnud arvestanud. Jõudnud üles, pööras ta end kitsas šahtis vaevaliselt ümber ja nägi, et Brasemann on juba võtnud redeli maha, et kaotada põgenemise jäljed. Karl asus enda järelt luuki kinni tõmbama, kui Copou korraks luugi alla astus ja oma rahakotist ühe plastkaardi võttis.

“Sul läheb seda vaja, kui sa tahad tüdruku kindlasse kohta toimetada!” ütles ta kaarti Karlile ulatades. “Ma tean, et su enda vahendid on piiratud. Nii, et võta! Sa tead küll, kuidas seda kasutada. Räägime uuesti, kui see jama läbi on.”

Karl tahtis vastu vaielda, kuid professor liikus juba ukse juurde, korrates, et ta on vana mees, kes ei taha tüli. Karl pistis kaardi taskusse ja asus tüdruku järel mööda kitsast plekktoru edasi ronima. Ta kuulis veel, kuidas labori uks avanes ja rasketes saabastes mehed mööblit kolinal ümber lüües sisse sööstsid.

“Vanamehed, seina äärde!” kõlas kellegi käsklus. “Seo nad kinni! Teie teised, otsige ruum läbi, vaadake, ega keegi aknast välja ei hüpanud …”

Siis jõudis tüdruk kahe toru ristumiskohta ja küsis sosinal: “Kuhu nüüd?” Karlil polnud õrna aimugi ja Hyttyneni polnud kuskil näha ega kuulda. “Vasakule,” sosistas Karl huupi ja nad koperdasid edasi. Selja tagant oli korraks veel kosta karjumist ja akende klirinat, kuid siis tegi ventilatsioonišaht käänaku ja siis veel ühe ning kõik helid peale tuule undamise ja nende enda neljakäpakil ronimise kolina ja müdina sumbusid.

Peagi ei saanud Karl enam aru, milline on õige suund või kas see üldse olemas on: aeg-ajalt nägi ta enda all šahtiluuke ja kõrval tuulutusavasid, kust paistsid laborid, koridorid, bürood, kuid ei olnud võimalik kindlaks teha, kas need olid ikka pühapäevaselt maha jäetud ja tühjad või äkki luurasid ka neis tundmatud hambuni relvastatud mehed.

Karli selg, põlved ja küünarnukid valutasid, kuid ta rühkis üha edasi, tüdruku järel. Vahel viimane küll peatus, et sosinal küsida, kas tuleks minna paremale või vasakule või otse, kuid enamasti ei osanud Karl nõu anda, pakkudes huupi või arvatavast tuulesuunast lähtuvalt.

Viimaks jõudsid nad kohta, kust enam edasi ei saanud: toru lõppes võrega, mille taga oli laisalt liikuv tiivik. Selle taga paistis omakorda päevavalgus.

Vaevaliselt trügides vahetasid nad kohad. Jälle tundis Karl, kui külm on tüdruku nahk, ja mõtles hirmuga sellele, mida vaene neiu läbi on pidanud elama ja kui palju ta sellest kõigest üldse aru on saanud. Loodetavasti vähe.

Karl sättis ennast jalgadega võre suunas ja surus käsivarred kahele poole vastu šahti metallpinda. Ta tõmbas põlved konksu ja, hinganud korra sügavalt sisse, andis võrele hoobi. Nõrgalt kinnitatud traatvõre ja selle taga asuv plasttiivik lendasid mõlemad valju kolinaga küljest ja Karl tundis, et oleks ise äärepealt nende järel torust välja kukkunud.

ahtis kaikus hoobi metalne kaja ja Karl kartis, et kohe hakkab kuskilt kostma signalisatsiooniheli või kuuleb ta sammumüdinat. Ei kumbagi. Karl tõmbas jalad šahti tagasi, pööras end ukerdades ringi ja vaatas välja – nad olid instituudi pargipoolsel – metsistunud pargi, jumal tänatud! – küljel, kus maapind tõusis ja hoone esimene korrus jäi mäenõlva sisse, teisest korrusest sai aga esimene.

“Meil on vedanud,” teatas Karl, kui nad olid jõudnud maapinnast napi kahe meetri kõrgusest avausest alla.

“Miks?” küsis tüdruk, mehele oma mandlikujuliste silmadega pingsalt otsa vaadates.

“Esiteks, su sõbrad võtsid ilmselgelt signalisatsiooni maha.”

“Nad pole mu sõbrad.”

“See oli nali.”

“Nali,” kordas tüdruk kaugusesse vaadates. Karl tundis end kõhedalt, viipas siis aga instituudi aia poole ja lausus: “Ja teiseks, me oleme vähekäidavas kohas. Seal, nende põõsaste juures on värav. See on lahti. Lähme sealt välja ja edasi on juba lihtne.”

Tüdruk noogutas ja nad lippasid värava suunas, hoides tihedalt kasvavate hõbenulgude ja nende vahele istutatud ebaküdoonia- ja lumemarjapõõsaste vahele. Nad ei vaadanud kordagi selja taha ega märganud seetõttu instituudi teisest tiivast tõusvat musta suitsu. Ka ei kandunud nendeni sinna saabuvate politsei-, kiirabi- ja tuletõrjeautode sireenid.

“Maria,” ütles Karl, kui oli tüdruku ettevaatlikult kõrvaltänavaid mööda oma korterisse toimetanud ja päevinäinud diivanile istuma pannud, “sa tead, et ma ei taha sulle halba, eks?”

“Ma tean, Lea ütles nii,” vastas neiu ja Karl mõtles, kuidas seob teda nüüd see tüdruk naisega, keda ta polnud viis aastat näinud. Ta vaatas Mariale tõsiselt otsa ja kinnitas:

“Lea, kes sind siia saatis, on minu väga-väga hea sõber.”

“Jah, ta rääkis.”

See vastus ei rahustanud Karli kuigivõrd. “Lea on minu väga hea ja väga vana sõber,” kordas ta üle, “ja kui tema saadab oma sõbra minu juurde – Lea on ju sinu sõber, eks?”

Tüdruk noogutas ja Karl jätkas: “Kui tema saadab oma sõbra minu juurde, siis teen ma kõik, et tema sõpra kaitsta ja aidata. Sa ju nägid, ma aitasin su siia. Ja ma aitan sind ka edasi.”

Tüdruk noogutas jälle, Karli küll lõpuni veenmata, kuid mees tundis, et enamaks pole ta suuteline. Ta polnud kunagi naistega hea ega osav olnud. Ega lastega. Ega rasedate lapsnaistega. Karl ohkas ja tõusis.

“Selge on see, et me peame su kuidagi mujale toimetama. Siin ei ole ohutu … mulle tuleb see kõik ootamatult. Tegelikult pidin õhtul külla minema …,” Viimase lause ütles Karl küll rohkem iseendale kui Mariale, mõeldes, et see pole samas esimene kord, kui ta Kata juurde ei jõua. Tõsi, esimene kord, kui põhjus pole teleka ees või kõrtsis istumises.

Karl kõndis veidi edasi-tagasi ja peatus siis eneselegi üllatuseks peegli ees. Kartulikoore värvi salkus ja väljakasvanud juuksed, õhukese traatraamiga ümmargused prillid, ajamata habe, must lukuga sünteetiliselt materjalist jakk ja püksid, veidi irvitavate ninadega paksu tallaga ammu moest läinud vanaroosat värvi saapad.

Karl taipas, et käib juba viimased viis aastat ühesuguste riietega, neist viimased kaks ka mitte lihtsalt ühesuguste, vaid ühtede ja samadega, ja küsis endalt, kas 35-aastaselt poleks aeg hakata juba täiskasvanu moodi välja nägema? Mitte tingimata nagu Copou oma paar sajandit vana lõike järgi ülikondades, aga miks mitte nagu täiskasvanu: näiteks helesinises pintsakus, valges särgis, rohelistes pükstes. Maria isa mõõtu ma praeguses kostüümis küll välja ei anna, mõtles Karl, olen pigem luuserist kosmosepiloodi – või siiski abipiloodi – moodi, kes tüdruku paksuks pani, ironiseeris ta, kuni teda äratas Maria küsimus.

“Mis sa ütlesid?” palus ta tüdrukut korrata.

“Mis see mees sulle andis?” küsis Maria, hääles viimaks ometi ka mingi tunne – kannatamatus, nagu Karlile näis.

“Ah, mis?” ei saanud Karl ikka veel hästi aru, sammudes edasi-tagasi mööda oma ühetoalise korteri raamatuid täis tuubitud tuba ja mõeldes, kas arvuti sisse lülitamine ja Leale meili dikteerimine on mõistlik või mitte. Ka üliühendust pidi võtab sõna saatmine vähemalt päeva – eeldusel, et Sofial üldse vastavat teenust pakutakse. Ja igal juhul läheks ka nii vastuse saamiseks teist sama kaua. Meiliga võib aga asi võtta kuni nädala.

“Kes need olid?” küsis ta Marialt, nagu see kõik ei puutuks vähimalgi määral temasse. Ei peaks ju kõigi loogikareeglite järgi puutuma, eks?

Vastamise asemel vaatas Maria Karli tuima pilguga ja kordas hoopis oma küsimust: “Mis see mees sulle andis?”

Karl raputas pead ja, torganud käe taskusse, võttis sealt plastkaardi. “Pangakaardi,” kostis ta vaikselt.

“Kas raha?”

“Jah, raha,” vastas Karl, mõeldes ähmaselt, et ilmselt puudub Sofial internetipangandus ja koos sellega ka elektrooniline raha. Ja koos sellega, taipas ta, ilmselt ka üliühendus ja kiire võimalus Leaga ühendust saada.