Отрывок из книги
„Võsareporter“ oli eetris veidi üle kuue aasta ning nende aastate jooksul püsis saatetegijate põhituumik pea muutumatuna. Eriliselt hästi kokku klappinud võttegrupp ja toimetajad lõid aina uusi ja uusi telerekordeid.
Kui alguses kirus saadet ja selle tegijaid kogu akadeemiline ajakirjanikkond, kes ennustas projektile kiiret kuulsusetut lõppu, siis igal järgneval aastal tuli tunnistada, et jälle on „Võsareporter“ reitingutabelites tõusnud ning seljatanud üha uusi seni tipus püsinud saateid. Milles oli siis vaadatavuse saladus?
.....
Ajakirjandusturu jagamise ja uute niššide leidmisega seoses algasid emakeelses perioodikas suured muutused. Näilise vabaduse ja uute võimaluste tuules sündis ajalehti nagu seeni pärast vihma ning raadioja telejaamad paljunesid pooldumise teel geomeetrilises progressioonis nagu amööbid. Kõik, kellel ei olnud seni suuremat võimalust avalikus elus kaasa lüüa, said oma võimaluse. Igasugused liputajad, omasooiharuse aktivistid, ökonaudid ja lamemaalased said oma võimaluse. Usukuulutajad, aktivistid, new age liikumised ja muu säärane sai kõvasti hoogu juurde. Ega kõik uus pole seetõttu veel halb. Lihtsalt sündmustekeerise ja uute ideede tulva tasakaal oli enam kui vaba. Isegi hullumiseni vaba.
Ei-ei, see ei tulnud üleöö ja ootamatult nagu talvine lumesadu linnakoristajatele. See tuli tasahiljukesi uute turuniššide avanedes. Tekkisid uued ajalehed, raadio- ja telejaamad. Kõikjale ei jagunud tegijaidki. Aga tahe oli suur ja varajase röövkapitalismi tõttu otsiti rahateenimise võimalust kõikjalt. Rahva ihade rahuldamisest sai üpris suur äri. Senise ühe riikliku telekanali asemele tekkis mitu uut. Raadiojaamu sündis juurde ja kirjutav press proovis hambaid teritada eri valdkondades. Küll katsetati akadeemilisemastki akadeemilisemat ning prooviti ka päris kollaseks minna. Mõni nišš osutus üsna õigeks valikuks, teine meediakanal kiratses algusest peale ja jäi seda tegema kuni oma kuulsusetu lõpuni.
.....
