Оглавление
Peeter Võsa. Kadunud Eesti. „Politseikroonika“ lugu
Saateks
Isa soovitusel
Vennad Taskad
Lõbus majandus
Call girl’id ja mudahoorad
Narkoturu avanemine
Pääsküla prügimägi kui nähtus
Elu hüljatud objektidel
Koerte varjupaik
Naisepeks
Eesti kaitses end sissetungijate eest
Satanist jõulude ajal eetris
Vanglad
Piraatkaup
Eesti mõjud Soomes ja vastupidi
Metallivargused
Võitlus jätkub
Отрывок из книги
„Politseikroonika“ lugu on ajalugu. Saade, mis kerkis omal ajal komeedina televisiooni edetabelitesse, kasvatas üles terve põlvkonna. Kuigi „Politseikroonika“ oli Kanal 2 eetris ehk kuus-seitse aastat, kujunes selle mõju palju suuremaks, kui keegi oleks osanud arvata, loota või karta. Paljude saadete ja raamatute kohta võib öelda, et tegemist on aja märgiga. Mõned aastad enne sajandivahetust alguse saanud „Politseikroonika“ kajastas ühiskonna pahupoolt ja toppis oma nina kõikvõimalikesse sündmustesse. Esialgu politsei tegemisi kajastama pidanud saatest sai aga peagi ühemehe-show, kus parema puudumisel intervjueeriti koeri ja juhuslikke möödakäijaid ning vahel isegi tänava äärekive. Samuti ei piirdunud saade vaid rangelt politseitemaatikaga. Edu võtmeks oli tõsiste teemade kajastamine meelelahutuslikus võtmes.
Tänase päevani ringleb netiavarustes möödunud sajandi viimasel kümnendil filmitud tegelasi, kes on seeläbi nagu väikesed Jeesus Kristused – igavesti noored ja igavesti imelikku juttu ajavad. Ainus, mis ei ole muutunud, on must huumor. Seda jagus möödunud sajandi politseisaatesse ja jagub täna netiavarustesse. Endiselt ripuvad seal pangaröövel Uno, kes seletab isikliku näite varal, kuidas kuuekümneaastasel mehel tuleb pangaröövi läbi viia, ning Pronksi tänaval isa soovitusel haamriga naist rünnanud röövel.
.....
Et selle ebaõnnestunud röövi kõiki üksikasju piisava adekvaatsusega lugeja vaimusilma ette manada, peab ütlema, et selgi ajal ei liikunud kaunid daamid tänavail saatjateta. Selle daami saatjaks oli piisavalt suur ja eluks hea ettevalmistuse saanud vanem mees. Põhjus, miks röövihimuline noormees daami saatjat ei märganud, oli see, et mees ei tahtnudki, et teda nähtaks. Või õigemini ei tahtnud, et nähtaks protseduuri, mida ta oli asunud avalikus kohas läbi viima. Nimelt kutsus teda loodus ning lähedal asuvad tihedad põõsad olidki põie tühjendamiseks nagu loodud! Seal põõsaste vahel röövitava daami hinge teine pool parasjagu siristaski, kui äkki muutus hädakisa nii valjuks, et kostis isegi üle sorina ja mõnumõmina. Vot nüüd hakkas asjaga tõesti kiire!
Mees pistis tilli püksi ja pani kohe punuma! Ei maksa arvata, et ta sündmuskohalt vehkat tegi. Kaugel sellest. Seda meest oli nõukogude ajal aetud läbi tule, vee ja vasktorude. Hinnanud olukorra röövihimulise noorhärra raskerelvastusest hoolimata endale positiivseks, tormas mees põõsastest välja ning rebis kürva asemel pihku haamrivarre, tõmmates selle eelmise kasutaja käest ära, et too daamile haamriga pähe pekstes rohkem kannatusi ei põhjustaks ja vigastusi ei tekitaks. Nii tõhusa relva osav peksja käest ära väänamine andis daami kaitsjale südikust juurde. Sealsamas otsustas ta anda näitliku õppetunni sellest, mis juhtub inimesega siis, kui teda haamriga pähe lüüakse, ning äsas äpardunud röövlile endale sama löögiriistaga paar põrakat lagipähe. Vaese röövli pea kõmises nagu tühi tünn.
.....
