Читать книгу Kadunud Eesti. „Politseikroonika“ lugu - Peeter Võsa - Страница 5

Kuulsusi ja etlejaid on eestlaste hulgas rohkemgi, kui tahaksime tunnistada. Kuidas inimene kuulsaks saab, seda oskab igaüks ette kujutada. Aga kuidas kuulsaks jääda? Mitte paariks aastaks või kümnendiks. Kuidas teha nii, et kohe hetkega kuulsaks saada ja kuulsaks jäädagi? Selle üle on mõtiskletud ilmselt küll ja veel, aga mingit kindlat valemit ei näi olevat. Või siiski?

„Politseikroonika“ oli vaieldamatult sissejuhatuseks tulevasele „Võsareporterile“, mis täpselt samamoodi otsis ja leidis uusi kuulsusi. Aga järjest peale ladestuvad kuulsuste kihid ei ole suutnud kuidagi katta osade staaride sära. Niivõrd tugeva mulje suudab auditooriumile jätta vaid tõeliselt lummata suutev meedium. Või äärmisel juhul esmakohtumine maavälise tsivilisatsiooni esindajaga.

Üks selline on kahtlemata „haamriga pähe“ mees ehk härra Isa Soovitusel. Tema kustumatu kirega edastatud sõnumid olid nii siirad ja lummavad, et takerdusid esmalt kõikvõimalikesse kordussaadetesse ja lõpuks netiavarustessegi. Harvad polnud juhtumid, kus härra Isa Soovitusel etteastest sai telefoni- või salvestava uksekella helin. Tema silmapaistvalt kurjast teost loodi muusikapalasid ja lõpuks naerdi teda ennastki – olukorra tõttu, millega rööv lõppes. Üks üsna tuntud ärimees pakkus isegi välja võimaluse, et Isa Soovitusel tuleks üles otsida ning hakata müüma ärilõunaid, kus ootamatu telekuulsuse saanud mees seisaks ärimeeste lõunalaua kõrval ja plämiseks neile vahetpidamata oma mõtteid. Enesestmõistetavalt oli see naljaga pooleks tehtud ettepanek, aga summad, mida oleks pakutud vahendajale ja härrale endale selle klounaadi läbiviimise eest, olid tolle aja kohta vägagi soliidsed.

Pronksi tänava juhtum ise hakkas aga hargnema ühest tolle aja kohta üsna tavalisest vahejuhtumist – nimelt röövist. Tollast aega iseloomustas kuratlikult tihti see, et röövi ohvriks võis tänaval langeda igaüks ja ükskõik kus. Röövi toimepanija, isik koodnimega Isa Soovitusel oli kuuldavasti õnnetust perest, kus vaimuvalgust jagati jaokaupa ning pere kõik liikmed tegid meeletuid ponnistusi, et äraelamiseks leib lauale saada. Pigem tuleks tagantjärele ilmselt noomida röövima läinud noormehe isa oma poja kuritegelikule teele tõukamise eest kui et hurjutada õnnetut hinge, kes teo reaalselt toime pani. Tagajärgedele mõtlemata. Ilmselt polnud ka mõttelihas noorhärra Isa Soovitusel peas just kõige rohkem trenni saanud ning see arvatavalt niigi kahjustada saanud kude lasti juba varajases nooruses väga lõdvaks kasvada. Nii ei olnudki seda tõenäoliselt iialgi sihipäraselt kasutatud. Siia, ajukoe unarusse jätmise kivi alla ongi koer maetud.

Nimelt oli noormees püüdnud edutult välja mõelda skeemi, mis pere rahalist olukorda kuidagi leevendaks. Paraku head nahka mõttetegevusest ja erinevatest katsetustest ei tõusnud. Küll proovis nigelavõitu füüsisega noormees kerjata, küll tänaval erinevat kaupa müügiks pakkuda. Kohalikud saatsid põhiliselt prügikastidest leitud asju müüva noorhärra pikema jututa seedekulglasse ning turistidega hangeldamist takistas ületamatuna tunduv keelebarjäär.

Tööd leida ja kuu lõpul palkagi saada oli tol ajal ikka väga küsitav. Eriti siis, kui äraelamiseks otsiti ja leiti vaid hooajalist või juhutööd. Nii ei õnnestunud plindris perekonnal äris edu saavutada ega tööalast karjääri teha. Kuidas peres viinavembla vibutamisega lood olid, ei mõista tagantjärele keegi adekvaatselt seletada. Aga et joomarlus oli ühiskondlik massitõbi, siis ega ei maksaks eriti imestada, et antud inimkooslus võttis juba varajastel hommikutundidel esimese kõva kakssada grammi kanget alkoholi aperitiiviks. Millal ja kas üldse söödi, on vägagi küsitav. Ei tahaks nagu hästi uskudagi, et selle pere kasvandikud on kasvõi mõnedki korrad elu jooksul näinud kogu perekonda ühiselt hommiku- või õhtusöögilauas istumas. Aga päris vihastena üksteisest arvatavasti siiski mööda ei käidud, kuna isa õpetussõnad said pojale kuritegelikul teel motivaatoriks. Kuna rahanappus vaatas vaese pere tuppa aknast, uksest ja korstnaaugust, käskis isa pojal röövima minna. Röövi õnnestumise nimel usaldati poja kätte suur osa perekonna varandusest – nimelt haamer. Seda ennekõike röövi ohvri ähvardamiseks, vajadusel tuimestamiseks ning ettenägematute asjaolude ilmnemisel enda kaitsmiseks.

Kleenuke perepoeg pistis haamri vöö vahele ning läks õhtustele tänavatele hulkuma, kõrvus kumisemas isa sõnad: „Ilma rahata ära koju tagasi tule!“ Küllap võrdles poeg oma saamatust isa ärilise eduga ja leidis end tõesti pelgalt jõuetuna sörkimas isa ettetallatud ärilistes jooksujälgedes. Kuuldavasti oli invaliidist isa leidnud tegevusvaldkonna müntide, kääride ja muu säärase mõttetu sodi müümises Tallinna tänavail hulkuvatele turistidele. Küllap leidis vana nõukogude nostalgia väljamaalaste silmis piisavalt heakskiitu, et seda õnnetu väljanägemisega vanalt mehelt osta. Küllap arvasid heatahtlikud ostjad, et sellest piskust invaliidile piisab. Ei piisanud. Poeg oli tõepoolest tarvis saata öistele tänavatele lisaraha teenimiseks röövima.

Pronksi tänaval avanes noormehel võimalus isa antud korraldus täita ja oma autoriteeti perekonna silmis pisutki tõsta. Pimedal tänaval seisis kaunis palitusse mässitud daam ja ootas. Mida või keda, selle üle polnud aega juurdlema hakata. Isa juhtnööre täpselt järgides hiilis noorsand daami seljataha ja rabas ridikülist kinni. Targu teadsid tolle aja naised tänastest paremini, kuidas hoida käekotti nii, et juhuslik mööduja seda käest ei rebiks. Too daam teadis samuti. Käekoti rebimine ootamatu jõuvõttega osutus läbikukkumiseks. Daam hakkas appi hüüdma ja enesekaitseks rabelema. Muidu alalõpmata kõike segamini ajav ja unustav noorhärra järgis isa juhtnööre sedapuhku piinliku täpsusega. Ta ei tahtnud olla perekonna vesivõsu, vaid tegija juba algusest peale. Seetõttu oli tal vestlus isaga väga hästi meeles.

„Vali mõni eit. Vali viisakama välimusega, neil mõrdadel on raha rohkem kaasas.“

„Rebi kott, pojakene, rebi kogu jõust ja proovi naine pikali lükata. See peaks sul ometi õnnestuma! Nii saamatu sa meil ju ka pole!“

„Kui eit ei taha kotti anda, äsa haamriga. Löö pähe, aga ära löö väga kõvasti, muidu lööd surnuks. Püüa mitte tappa.“

Noormees kiskus varakult vöö vahele pandud haamri välja ja lõi sellega naisele pähe. Täpselt nagu isa õpetas – mitte liiga tugevasti, muidu võib ohvri surmata. Ega ohvri tapminegi poleks olnud midagi õudset, ikka juhtub. Aga isa oli ära keelanud! Nüüd pidi noor mees hakkama daamiga raha pärast võitlema. Pimedal Pronksi tänaval kostsid abikarjed, välkus ja matsus haamer. Läbi kleepja pimeduse kostis sisin: „Värdjas, anna rahakott siia ja ma lasen sul minna, lits!“

Vaevalt oleksid veel valgustatud akende taga istunud inimesed söandanud sealsamas seina taga röövi ohvriks langenud naisele appi minna. Kindlasti oleks talle kutsutud kiirabi ja politsei, aga tolleaegsete arusaamade kohaselt pigem pärast seda, kui olukord oleks pisutki rahunenud. Rüütlilood ja tänavate sangarid on pigem hilisema aja vaimusünnitis. Toona selliseid küll eriti ei kohanud. Seega oleks rööv võinud igati õnnestuda, kui poleks neid ebameeldivaid „aga“-sid pea iga loo juures, mis muudavad kõik eelnevalt salvestatu olematuks. Seega oleks võinud toimuda ideaalne rööv ning õnnetu perekond oleks saanud daami rahakoti arvelt priiskava õhtulaua praetud räimede ja poole kasti odekolonniga, aga ...

Et selle ebaõnnestunud röövi kõiki üksikasju piisava adekvaatsusega lugeja vaimusilma ette manada, peab ütlema, et selgi ajal ei liikunud kaunid daamid tänavail saatjateta. Selle daami saatjaks oli piisavalt suur ja eluks hea ettevalmistuse saanud vanem mees. Põhjus, miks röövihimuline noormees daami saatjat ei märganud, oli see, et mees ei tahtnudki, et teda nähtaks. Või õigemini ei tahtnud, et nähtaks protseduuri, mida ta oli asunud avalikus kohas läbi viima. Nimelt kutsus teda loodus ning lähedal asuvad tihedad põõsad olidki põie tühjendamiseks nagu loodud! Seal põõsaste vahel röövitava daami hinge teine pool parasjagu siristaski, kui äkki muutus hädakisa nii valjuks, et kostis isegi üle sorina ja mõnumõmina. Vot nüüd hakkas asjaga tõesti kiire!

Mees pistis tilli püksi ja pani kohe punuma! Ei maksa arvata, et ta sündmuskohalt vehkat tegi. Kaugel sellest. Seda meest oli nõukogude ajal aetud läbi tule, vee ja vasktorude. Hinnanud olukorra röövihimulise noorhärra raskerelvastusest hoolimata endale positiivseks, tormas mees põõsastest välja ning rebis kürva asemel pihku haamrivarre, tõmmates selle eelmise kasutaja käest ära, et too daamile haamriga pähe pekstes rohkem kannatusi ei põhjustaks ja vigastusi ei tekitaks. Nii tõhusa relva osav peksja käest ära väänamine andis daami kaitsjale südikust juurde. Sealsamas otsustas ta anda näitliku õppetunni sellest, mis juhtub inimesega siis, kui teda haamriga pähe lüüakse, ning äsas äpardunud röövlile endale sama löögiriistaga paar põrakat lagipähe. Vaese röövli pea kõmises nagu tühi tünn.

Televaatajaile avanes selle loo sissejuhatuseks Tallinna Kesklinna politseijaoskonna arestikambri uks, mille taga peitis end kõhetu noormees, kelle ainsaks kehakatteks ihupesu, sokid ja peas turbanit meenutav verine haavasidemepundar. Esmalt võis jääda mulje, nagu oleks Eesti Politseil õnnestunud tabada esimese maailmasõja kaevikust põgenenud haavatud Adolf Hitler. Aga ei, tegemist oli sellesama Pronksi tänava haamriröövliga.

Need paar matsu haamriga, mis vanem sookaaslane oli daami au rüvetamise eest andnud, ei põrutanud noore mehe mõistust õigesse kohta tagasi. Loomulikult oli ihule antud karistus sellevõrra pärale jõudnud, et peas mingil määral korrektuure siiski toimus. Ta oli selleks hetkeks mõistnud, et röövli professioon ei ole õige elukutse inimesele, kes ei armasta ohte trotsida. Aga milline võiks olla see õige tee?

Verise ja poolpaljana arestimaja libedalt põrandalt tuge otsides hakkas mees mõttejuppe kokku sättima ja filosofeerima. Teda löödi haamriga pähe. Mida küll ette võtta? Kust abi saada?

„Tema löös mind mitu korda haamriga pähe. Mind viiakse kiirabisse nüüd.“

Tegelikult olid meedikud juba käinud, sidunud noorhärra haavad kinni ja langetanud karmi otsuse: see eksemplar on peast päris soe.

Nii tuligi noormehel selle asemel, et kiirabiga hetkekski reaalsusest põgeneda, hakata vastama vastikult tüütu reporteri küsimustele oma elu ja tegemiste kohta. Ja see kuramuse reporter oli veel vastikult üleolev, ironiseeriv ja matslikult pealetükkiv! Et miks ta siis ei lähe röövima kirvega?

„Ei lähe kirvega, see veel puudus! Ma võin kindel olla, õnne see mulle ei too.“

Just toimunud ebaõnnestunud röövile hinnangut andes leidis noor röövlihakatis, et targem oleks vist siiski uuesti kooli minna ja hakata mingit ametit õppima, võtta õppelaenu ja sellest elada. Ta oli kuulnud, et noored nii elavad. Miks tema ei võiks? Aga takistuseks oli pooleli jäänud haridustee ning pidevalt nöökiv „kõvaketas“, mis muidu libedana tunduvad äriplaanid kuidagi rappa keeras. Nüüdki, otse intervjuu ajal segas seesama mõistus teda end rahvale korrektse sõnumi edastamiseks piisavalt kokku võtmast.

Kumisev pea ning reporteri esitatud kiired ja sageli suunavad küsimused ei lasknud ilmselt mõttejuppe mitte kuidagi ühtseks voogavaks lõngaks kokku siduda. Ikka tuli meelde kohutavate lihastega suurt kasvu hallipäine „koll“, kes keset kõige magusamat röövi vahele sekkus ning kogu ilu oma robustse käitumisega ära rikkus. Ikka ja jälle pani tuim valu pea kumisema. Kõik tema ümber oli üks suur uskumatuna näiv tohuvabohu.

Isa õpetused olid küll kõik asjalikud ja oleksid olnud igati kasutatavad, kui poeg poleks olnud nii saamatu. Daam osutus liiga tugevaks ega langenud esimese pähe sihitud haamrilöögiga teps mitte kokku. Naise ihurammust piisas, et kott jääks endiselt õige omaniku kätte. Ja siis veel see põõsastest välja karanud metsinimene, kes tõmbas haamri järsu ropsuga ohvriks osutunud röövijal käest. Ja need haamrihoobid! Miks see kole mees pidi need küll otse pähe sihtima? Ja miks nii valusalt lööma?!

Ühesõnaga ‒ see hilisöine rammukatsumine Pronksi tänaval lõppes fiaskoga. Rööv jäi ära ja peksa anti mõlema osapoole esindajatele. Kiirabi sidus nii daami kui ka tema röövija haavad ning noorhärra viidi politseimaja arestikambrisse hommikut ootama, et siis hakata uurijale aru andma kehavigastuste tekitamise ja röövikatse kohta. Ja nüüd veel see kaamera ja need segadusseajavad küsimused. Kõik keerles röövli silme ees värvilise karussellina ...

Kui juba nii vilunud küsimustega pommitaja, kui oli toonane saatejuht, ei suutnud pähe pekstud noormehe käest midagi mõistlikku välja pigistada, siis tuleb ilmselt teda üle kuulanud uurijale südame põhjast kaasa tunda. Küllalt on politseinike käes nähtud avaldusi ja seletuskirju, millest ei ole võimalik üldse aru saada. Aga kuna Pronksi tänava juhtumit dokumenteerisid samal ajal nii kaamera kui ka arstid, on see tõepoolest materjal, mis annaks kogu kunagi filmitud seigast väga põhjaliku ülevaate. Iseküsimus on muidugi see, kellele peaks sellist asja tarvis olema? Ometi säilitab ajalugu mõnikord erinevaid vahejuhtumeid meie tahtest hoolimata. Kui ajalugu on juba niiviisi otsustanud, et selle konkreetse haamriröövli nägu ei kustutata rahva mälust, siis miks mitte? Huvitav oleks siiski teada, kuidas nägi välja ülekuulamisprotokoll?