Читать книгу Kadunud Eesti. „Politseikroonika“ lugu - Peeter Võsa - Страница 6

Kanal 2 asus toona veel Kadriorus Koidula tänaval ja kuulus selle loojale Ilmar Taskale. „Politseikroonika“ elas üle loomisvaevasid ning otsis oma teed. Iga ajakirjaniku unistuseks oli soov trumbata kõik konkurendid üle lugude värvikuse ja ülesehitusega. Selle nimel pingutati kõvasti. Tööl oli veel piisaval hulgal n-ö vana kooli värvikaid kujusid, kes oskasid anda head nõu ega olnud kinni vanades standardites. Nii tuli vanemate olijate lahkel soovitusel pöörata pilk kuivalt aruandelt otsivalt mujale. Aga kuhu sa, vaene inimhing, ikka oskad oma pilku otsivalt pöörata, kui öised tänavad on inimtühjad ja seal hiilib aralt ringi vaid mõni üksik kodutu hulgus? Just kodutud saidki „Politseikroonika“ informaatoriteks ja kaastöötajateks. N-ö eesliinil luurajateks. Nad olid piisavalt arglikud, et igale küsimusele korrektselt vastata, ning ka küllalt uudishimulikud, et enda ohutuses veendununa uudistavalt võttegrupi juurde astuda. Enamasti üritasid kodutud pigem raha kerjata kui infot anda. Aga siin tuligi „Politseikroonika“ võttegrupile abiks väike kavalus. Taskupõhjas olnud metallraha vahetas neil puhkudel sagedasti omanikku ja pärast seda muutusid „parmud“ palju jutukamaks. Tagantjärele tuleb võttegruppi sellise taibukuse eest vaid kiita, sest just sel moel hakkas sündima uus nähtus – tõsielustaar. Inimene, kellel polnud mitte millestki mitte vähimatki aimu ja kes sageli ei teadnud sedagi, kas Maa tiirleb ümber Kuu või teeb see neid tiire Päikesega koos hoopis ümber Pluto. Sellised tegelased pandi kõike võimalikku ja võimatut kommenteerima ning teisi õpetama, kuidas tuleks nende arvates elada. Esimesteks Eesti n-ö tänavastaarideks said kaks kodutut joodikut, kes veeretasid oma päevi Keskturu ümbruse hallis poris üksluiselt haua poole ning askeldasid ühiskonna kloaagis tähtsal näol ringi nagu kaks liidu loonud paelussi. Just kaht paelussi nad veidi meenutasidki ‒ pidevalt kaetud halli mustusega, mis teinekord koorus latakatena nahalt ja paljastas paelussina valge ihu, mis polnud läbi mustuse ja paksu riidekihi aastaid päikest näinud. Nad olid metsjeesustena habetunud ja karva kasvanud. Mõlema sõrmeotstel oli märgata varase gangreeni jälgi.