Читать книгу Mehed minu olukorras - Per Petterson - Страница 6

Oli pühapäev, 1992. aasta september, pisut enne kella seitset hommikul. Olin eelmisel õhtul väljas käinud ja viimase tunni Tollbugatal baariks ümber ehitatud apteegis veetnud, aga mitte kellegagi kaasa läinud. Sel ajal, sel aastal oli see tõtt-öelda ebaharilik, sest läksin alailma Oslo kesklinna, kus käisin baarides ja kohvikutes, mis polnud minu moodi, ja astusin ustest lärmakatesse suitsuvines kõrtsidesse, kus tundsin end korraga nii koduselt ja vaatasin tähelepanelikult ringi, mis polnud ka minu moodi, ja mõtlesin, kuhu ööseks heita. Kui ma mõni tund hiljem kohvikust, pubist või baarist lahkusin, olin harva üksi. Kui need kuud mööda said, olin viibinud rohkemates magamistubades, rohkemates majades, rohkemates linnajagudes, kui oleksin endasuguse mehe puhul võimalikuks pidanud. Aga see lõppes iseenesest, tahtsin olla nagu lõke, aga mu lõkkes oli nüüd tuhka rohkem kui tuld.

Nii et kui telefon sel hommikul helises, olin oma voodis. Mul ei olnud mingit tahtmist kõnet vastu võtta, tundsin end rampväsinult. Jah, olin joonud, aga mitte palju, ja raudselt mitte pärast ühtteist, ja tulnud kesklinnast Tåseni bussiga, läinud maha ristmikul, kus nüüd on ringtee, möödunud Sagene kirikust ja kõndinud uduvihmas Bjølseni poole. Kui ma korterisse astusin, tundsin end päris hästi ja oleksin nüüd pidanud olema promillita.

Mind väsitasid just unenäod. Pole lihtne selgitada siin, alles esimesel leheküljel, mis neis mind nõnda rammestas, pean selle juurde tagasi tulema.

Olin kavatsenud veel vähemalt tunnikeseks voodisse jääda ja seejärel üles tõusta, kohvivee hakkama panna, kirjutuslaua taha istuda ja kui võimalik, siis paar tundi kirjutada, kuigi oli pühapäev. Aga kuna telefon ei jäänud vait, kummutasin end voodist välja ja astusin kiiresti elutuppa, et kõne vastu võtta, ja tegin seda sellepärast, et mulle tundus lubamatu telefonil heliseda lasta. Mul on alati olnud ja on ikka veel ettekujutus, et ma pean telefonile vastama, sest kui ma seda ei tee, satun seadusega pahuksisse.

See oli Turidi hääl. Sellest sai aasta, kui ta ära läks, tüdrukud kaasa võttis ja Skjettenisse ridaelamusse kolis. Ta nuttis, ja niipalju kui ma aru sain, käsi suu ees, et häält summutada, ja ma küsisin, Turid, mis on juhtunud, aga ta ei tahtnud selle peale vastata. Kas sa oled kodus, küsisin ma, aga ta ei olnud, ta ei olnud kodus. Aga Turid, kus sa siis oled, küsisin ma, aga ta ei teadnud seda. Kas sa ei tea, kus sa oled, küsisin ma, ja ta nuttis ja vastas, jah. Ta ei teadnud, kus ta on.

Pagan küll, mõtlesin ma. Kui ta niiviisi nutab ja kodus ei ole, kus siis tüdrukud on. Neid on siiski kolm tükki. Minu juures nad küll ei olnud ja Turidi ema oli Singapuris. Minu ema oli surnud, isa oli surnud ja vennad ka enamikus surnud. Kas sa tahad, et ma sulle järele tuleksin, küsisin ma, sest oletasin, et ta on seal, kus ta on, ilma autota, ja ta nuttis ikka veel ja ütles, jah, sellepärast ma helistangi, mul ei ole kedagi teist, ja ma mõtlesin, kui sul kedagi teist ei ole, siis pole sul küll palju. Aga seda ma ei öelnud, vaid ütlesin, et siis pean ma ju teadma, kus sa oled. Kuidas seal välja näeb, kus sa seisad. Siin on üks rongijaam, nuttis ta, see on kollane, aga rongi ei ole. Ah nii, ütlesin ma, vast ehk on liiga vara, täna on siiski pühapäev, ja selle peale ütles ta, et ei, ma ei mõtle seda, vaid et siin pole rööpaid, kus rong saaks sõita.

Mõtlesin järele, mis koht see võis olla, palju sääraseid mõistliku vahemaa tagant valida ei olnud, see oli kindlasti Bjørkelangen, muud mulle ette ei tulnud, püha taevas, sinna oli viiskümmend kilomeetrit, ehk ka rohkem, vahest kuuskümmend, miks ta seal oli, ilma autota, ilma kelletagi, sellisel kellaajal. Aga seda ei saanud ma temalt küsida, see ei olnud minu asi, minu asi oli tegelda oma asjadega, mida ma valdavalt tegingi. Kõik see muu on niikuinii läbi ja möödas. Ma ei tundnud sellest isegi puudust, mõtlesin ma, enam mitte, pärast nii pikka aastat, aga kui ma sain selle mõtte mõeldud, siis ei olnud ma päris kindel, kas see on tõsi.

Ma tean, kus sa oled, ütlesin ma. Hakkan viie minuti pärast tulema. Aitäh, vastas ta, ja ma ütlesin, et sinnajõudmine võtab aega. Ma tean, ütles ta, ja ma mõtlesin, kust ta teab, kui ta ei tea, kus ta on.

Punane telefoniputka ja kollane mahajäetud jaamahoone, mida ta sellest putkast ilmselt nägi. Kui mul oli õigus, siis ei pruukinud see väga keeruline olla. Loomulikult võis see olla mõni hoopis teine mahajäetud raudteejaam paljude kilomeetrite kaugusel vastassuunas, aga ühtki sellist mulle pähe ei turgatanud.

Hüppasin kiiresti duši alt läbi, panin selga lühikese James Deani jaki ja silkasin trepist alla, haugatud kukkel pihus, seejärel parklasse, mis asus Bjølsenis Advokat Dehlis plassil bussipeatuse kõrval kollase kivimaja ees, kus ma elasin, ja istusin oma kolmteist aastat vanasse universaalautosse, mis oli šampanjakarva Mazda 929.

Jõudsin kohale kolmveerand tunniga. Ehk kiiresti. Kiiremini oleks tähendanud vanglat.

Bjørkelangeni bensiinijaama ristmikul keerasin vasakule ja sõitsin mööda Felleskjøpet’st, mille kollane logo oli maalitud taevakõrgustele silindrikujulistele viljahoidlatele, keskel viljapea, ühel pool F ja teisel pool K, mõlemad rohelised. Seejärel pöörasin järgmises teeristis paremale Stasjonsveienile, kus asus väike kohvikuga hotell, mille aknad mustasid ja ükski lamp ei põlenud – ju see oli sestsaadik, kui ma seal viimati peatusin, kinni pandud, see polnud sugugi võimatu, sest kuidas peaks mõni hotell suutma Bjørkelangenis vee peal püsida.

Tükike maad kaugemal tänava ääres seisis, nagu arvatagi võis, punane telefoniputka, mis asus vana jaamahoone lähedal. Sõitsin sinna, parkisin jaama ette ja väljusin autost, seal oli bussipeatus, liini lõpp-punkt, nagu paistis, aga Turidit ei paistnud.

Peatuses bussi ei olnud, kõik oli vaikne ja mu auto oli jaama ees üks kolmest. Teised kaks olid sedaan ja universaalauto, mõlemad Volvod, mõlemad sinised, ja kumbki ei olnud uus. Bjørkelangenis teadsid muidugi kõik, kellele mingi auto kuulub, ja Mazda torkas silma oma roostese šampanjakarva allakäigu ja numbrimärkidega, mida keegi ei olnud sealkandis näinud, ja üks kohalik küsis ehk teiselt, kelle kuradi auto see veel on, kui seda mõne ümberkaudse maja aknast nägi. See mõte tegi mu rahutuks. Sellest paigast oli tähtis ruttu sisse-välja hüpates läbi käia, ja loomulikult ei istunud jaamahoone ees keset vaatevälja mingit Turidit, nii et sammusin ümber hoone selle tegelikule esiküljele, mida see oli vähemalt toona, kui rööpad lääne poolt Sørumsandist kiiskama kulunult jaama jõudsid ja natukese aja pärast teiselt poolt väljusid, siis koos rongiga, ja rongisaatja astmelaualt välja kummardus, käes roheline plagisev lipp, ja puhus vilet, ärasõit! ärasõit! ja puhus uuesti, uhke vile ja selle tirina üle – no kes ei oleks olnud.

Aga rööpad olid olnud kitsarööpmelised ja kaotanud juba üle inimpõlve tagasi võitluse tuleviku nimel, aga siiski, kõigest paar-kolm kümnendit tagasi saabus rong endiselt pahaaimamatult Bjørkelangenisse ja pühkis edasi lõuna poole Skullerudi, järve ja aurulaeva juurde, mis võis viia su läbi lüüside sügavalt sisemaalt lausa kuni Ytre Oslofjordini ja sealt edasi ükskõik millisesse maailma nurka, Hispaaniasse, Ameerikasse, kui sa sinna tahtsid; ja sealt polnud pikk tee Sørumsandi ega Skullerudi, murregi peaaegu sama, aga rööpad olid ammu üles võetud ja vanametalli kokkuostu viidud ja uusi ei olnud pandud.

Turid istus rohul, laup vastu põlvi, nõlvakul, mis laskus väikese jõe äärde, mille nimi oli Lierelva, nagu teadsin. Tundsin seda Ida-Norra kanti paljude kilomeetrite ulatuses nagu oma viit sõrme. Olin sealt lugematuid kordi läbi ja mööda sõitnud, üksinda päeval ja öösel, vahel tüdrukud tagaistmel, kõik kolm või ainult üks, enamasti Vigdis, kes oli kõige vanem. Ma muudkui sõitsin ja sõitsin, kuni mul üle viskas, ja olin sellest praegu lõpmata tüdinud. Maanteedest. Autodest, Mazdast ja Fordist, Opelist, ükskõik mis margist, manuaal- ja automaatkäigukastiga autodest, bensiini- ja suurtest diiselmootoriga autodest, vaikselt sõitvatest autodest ja neist, mis väljalasketorust masendava saba tökatmusta tossu asfaldile pahvasid. Ma ei ole arvutanud, kui palju süsihappegaasi ma nende sõitudega õhku paiskasin, arvatavasti kriminaalselt palju, ja ausalt öeldes see piinas mind, ma mõtlesin sellele tihti, lebasin öösiti ärkvel ja loendasin kütuseliitreid, loendasin unes heitmekuupmeetreid, aga mida teha, võtta rohtu? Farmaatsiatööstus oli metsik saastaja. Kindlasti jõhker saastaja, kuigi ma ei teadnud, mis ainega ja kuidas täpselt, mürgine äravool pinnasesse, saasteained õhku või muidu narkootiline hävitaja.

Seevastu oleksin tol ajal võinud päevikut pidada. Sellest oleks piisanud mitmesaja leheküljelise raamatu jaoks, see oleks olnud huvitav, mõtlesin ma, geograafiliselt, topograafiliselt, eelkõige biograafiliselt, olin rahutu ja olnud seda pikalt, ja niiviisi polnud kerge autost hoiduda. Viimasel aastal olin teda tarvitanud nagu mõnuainet. Mida muud mul endaga õhtuti pihta oli hakata. Kas Oslo kesklinna või Mazdasse, ja niisama tihti kui baari, seadsin sammud õue ja istusin rooli taha.

Nägin Turidi õlgade järgi, et ta nutab ikka veel, ja mõtlesin, kuidas ta küll nii kaua jaksab. Seda polnud kerge mõista. Aga ma ei teadnud ju, mis oli juhtunud, ega kavatsenud küsida ka, see oli tema elu, mitte meie oma.

Pärast mõttetut ja ebaõnnestunud katset teda raudsesse haardesse võtta ja püsti sikutada, õnnestus mul vedida ta kõrvalistmele. See ei olnud lihtne, tema jalad olid nagu kummist ja justkui liikmest lahti ja algul ma mõtlesin, et ta on purjus, ja kindlasti enne oligi, vahest isegi väga purjus, aga enam ta purjus ei olnud ja ütles mitu korda, anna mulle andeks, Arvid, ja ma ütlesin, lase vabaks, Turid, kõik saab korda, kuigi oleks olnud veelgi toredam, kui ta poleks end sellepärast veel nii vabaks lasknud nagu nael sülti. Kogu meie pika kooselu jooksul ei olnud ma teda veel säärases olekus näinud ja olin nüüd sunnitud tal ümbert kinni hoidma, aga tema keha ei tundunud selline, nagu ma seda varem teadsin, mis ajas segadusse, sest olin oodanud peopesades vähemalt kerget äratundmist või siis midagi äratundmise sarnastki, aga nüüd tundus ta keha erastatud ja samal ajal konkreetsem, jah, just sellepärast, mitte nagu eemalduv keha, vaid uus ja terav keha, mis lähenes, aga nii see sugugi ei olnud, Turid ei lähenenud mulle, mistõttu pidin asetama käsi nii, et need ei satuks kohtadesse, kuhu need varem olid sattunud, viimasest korrast sai kõigest aasta, aga ega ma ei mäletanud, kas ma tal tookord ümbert kinni hoidsin, kindlasti mitte, kartsin tookord liiga palju ja olin oma minasse kinni müüritud; kui ma oleksin tal ümbert kinni hoidnud, oleks võinud jumal teab mis juhtuda.

Jätsin auto temast järgmise ridaelamu ette, et tal oleks lihtne lühemat teed üle muru otsasektsiooni oma korterisse minna ja pääseda naabrite kindlasti uudishimulikest pilkudest. Arvasin, et see on oluline. Kas tahad, et ma sinuga sisse tuleksin, küsisin ja mõtlesin kohe, et poleks pidanud nii küsima, ma ju ei tahtnud minna. Kas tahaksid, küsis Turid. Võin tulla küll, ütlesin ma, ja tema ütles, oh, see oleks nii tore, peaaegu siiralt ja südamlikult, mis tekitas minus kimbatust, sest tundus alandav, ja mul kargas süda täis, ta oli telefonis öelnud, et tal pole peale minu mitte kedagi, aga mina ei tahtnud olla tema rüütel, tema päästeingel ja saada vastu tühipaljast tänulikkust. Milleks mulle tänulikkus. Ja kui me eelmisel aastal viimast korda oma ühises korteris Bjølsenis Advokat Dehlis plassil silm silma vastas seisime, naeratas ta ja ütles just nagu nukralt, ma olin nii kindel, et me saame koos vanaks, ja tema sõbrad, kes ei olnud minu sõbrad, vaid olid mitu aastat nooremad, nagu ka Turid, seisid maja ees kõnniteel ja ootasid täislastis kolimisautot, Volkswagen Caravelle’i, mäletan hästi, see oli krellkollane, väljas sõprade juures paistis päike ja ma märkasin, et nende riided olid erakordselt erksad, just nagu hipilikud, ma ei oleks ilma peal sääraseid kandnud, ja ma ütlesin, siis oled sunnitud mulle andma ka sellele eelneva, mis tuleb pärast praegust, kuid enne vanadust, vahepealse, aga seda ta mulle anda ei tahtnud, üles ta, ega saanud.

Kui ei, siis ei, kurat temaga.

Aga see oli tõsi, et viimasel aastal, kui me koos elasime, läksid päevad ja ööd nii aeglaselt üksteiseks üle, et jäid lausa toppama, kõik jäi ootele, ja õhtuti tuli aina tihemini ette, et ma ei suutnud minna voodisse, kuhu tema juba heitnud oli, enne kui tund-paar hiljem. Olime muutunud otsekui magnetiteks, mis olid teineteise poole identse poolusega, pluss plussi, miinus miinusega: sööstsin tema poole ja lendasin samal hetkel, kui üle läve astusin, magamistoast välja ja kukkusin nagu tugevast hoobist rindu selili elutuppa tagasi, libisesin üle toa ja põrkasin teisel pool vastu seina, ja nii juhtus ikka ja jälle, nii et lõpuks eelistasin jääda diivanile istuma ja mängida plaate, mida ta läbi seina vabalt kuulis. See oli muusika ajast, kui olime veel värske paar ja ma ei tundnud teda ega teadnud, kes ta kehas pesitseb, ja tema ei teadnud, kes minu omas pesitseb ja mis tüüp ma olen, ja ainus, mida me tahtsime, oli seda välja selgitada, sest mul oli tookord hea hoog sees, ma lõikasin end välja sellest, mis ma varem olin, sest olin armunud, ja kuulasin neid plaate. Aga mingi aja pärast jätsin ka plaadid rahule ning läksin hommikupoole ööd trepikotta ja trepist alla mööda ligi saja-aastasi kohati murenenud punaseid ja siniseid Maroko-stiilis põrandaplaate, mis mulle mademetel alati väga meeldinud olid, ja välikoridorist tagahoovi, kus asus vana tall, mis oli nüüd kõige staažikama naabri garaaž – mees kandis mõttetult puhtaid tunkesid, seisis igal pühapäeval taburetiga hoovisillutisel ja poleeris oma igivana Volvo Duetti, millega ta minu nähes meetritki ei olnud sõitnud, ja trepikoda oli kottpime, kui ma läksin välja Mazda juurde, mille olin parkinud maja ette tähistatud alale, bussipeatusest kõigest paari meetri kaugusele. Istusin kaassõitja istmele ja lükkasin selle nii taha, kui vähegi andis, lasksin seljatoe alla ja jäin poollamavasse asendisse, soe mantel tihedalt ümber, et pärast kingiks saadud – sellisel juhul jumalalt – päeva võimaluse korral hetkeks tukastada, kuni esimesed bussid tasandikuharjalt, mille hämaruses asusid suur bussidepoo ning tollesama pimeduse varjus ka spordiväljak ja margariinitehas, alla veeresid. Peaaegu nähtamatult imbusid bussid tasahilju peatusse, jäid seisma ja lõid uksed valla õhatusega, mida hiljem oli lihtne meenutada, diskreetse, kerge ja intiimse õhatusega, mis oli nii lähedal, uste pehme õlitatud ohkega, ilmselt sellepärast, et bussid olid uued, ja pärast seda kostsid lahkujate unised sammud, kaks astet üles ning üks samm kõrvale ette bussijuhi juurde, ja summutatud hääled, iga sõna vaevu hingitsev nagu eilse päeva söed lõkkes, ja kõik need hääled olid säärased, mida harva keegi peale minusuguse kuulis. Kujutasin neid elavalt ette, teede ja tänavate äärde, bussipeatustesse, garaažidesse ja sissesõiduteedele pargitud autosid, kus kügelesid mehed minu olukorras, poollamakil, poolistukil, mantel ja auto tihedalt ümber, et katsuda paar tundi üksipäini magada, ja kuidas pehmed käed ja hääletud vintsid neile mustavas öös lõpuks järele tulevad, kuidas nad üksteise järel kokku pikkadesse rividesse pukseeritakse, poritiib vastu poritiiba, värv vastu värvi, lukk vastu lukku, seltskonda, mis on mehe vanuse ja automargi järgi sorditud, just nagu viimse võidmise, hävingu ootel, kus nad tukuvad looteasendis, habetunud põsk kõvadel külmadel käeselgadel, ja jäises pimeduses õige vaevu hingavad.

Kordagi ei turgatanud mul pähe, et ta võiks tulla trepist alla õuepimedusse, öösärgi ja saabaste väel parklasse, avada eesukse ja paluda mul tuppa tulla, üles sooja voodisse, öelda, aga Arvid, mis sa siis siin istud, siin on ju külm olla, tule parem tuppa sooja. See oleks kõik teiseks muutnud. Aga alles siis, kui ma mõistsin, et mul ei olnud kunagi pähe turgatanud, et ta võiks alla tulla, ja mulle ei meenunud ka, et oleksin seda kordagi soovinud, sain aru, et kõik on kadunud.

Nüüd sammusin tema kannul üle muru ridaelamu poole ja mu kingad vajusid nätskesse rohtu nagu temagi omad, sest maapind oli öö ja vihma järel ikka veel märg, ja tagant nägin, et ta parem sukk oli sügaval seeliku all jooksma hakanud, reit pidi põlveõndla poole, kus nahk paistis valges laias triibus paljas ja tuhm, kummalgi pool läikiv sukk, ja ma mõtlesin, mis ajast ta sääraste sukkadega käima on hakanud. Minu ajal ta säärastega igatahes küll ei käinud ja enne minu aega ei olnud mitte midagi, enne sind ei olnud mitte midagi, ütles ta meie esimesel kevadel ühel varahommikul ja mäletan, kuidas see pani mu pale kuumama ja tegi mu lapsikult uhkeks. Aga nüüd ei suutnud ma lakata vahtimast tema paljast ihu läbi reie tagaküljel jooksvate sukasilmade ja see oli nagu järsk tuige kõhus, nagu punane sammas, mis mu lühikeste juusteni sööstis, aga tema seda ei näinud, tema ei näinud mind ega mu pilku, vaid sammus midagi aimamata loppis moel üle muru maja poole, ja mul oli seda tunnet raske ära tunda või mäletada, kas seda ka varem oli olnud, aasta või rohkem tagasi, või kas seda oli olnud päris alguses. Kõhus tuikas. Aga teadsin, et ei olnud, et see oli midagi muud, ja ilmselt tundsin selle tunde üle piinlikkust, kui nägin teda sel hetkel enda ees – kühmus selga, tühje pihke.

Astusime korterisse, panin meie järel ukse kinni, ta toetas selja vastu seina ja sulges silmad, ja mind tabas esikus segadus, sest kuigi seal korteris elas naine, kellega olin nii palju aastaid abielus olnud, ja mu kolm tütart, mu oma lapsed, kes seal samuti elasid, oli õhkkond, oli lõhn, oli kõik, mida tajusin, puudutasin ja kõik, mida nägin, mulle võhivõõras. Mitte miski ei tulnud mulle tuttav ette, mis polnud sugugi imelik, sest ma ei olnud seal korteris kordagi käinud, vaid olin demonstratiivselt keeldunud üle läve astumast ja jäänud alati ootama õue sillutiseplaatidele päikese või vihma kätte või oodanud parklas autos, kuni nägin, et tüdrukud nurga tagant tulid, kaasas vahetusriietega kott ja vahest ka kooliasjad, ja siiski olin lootnud midagi, mis poleks veel möödanik, enda viimaseid riismeid, mille nad neljakesi siia Bjølsenist kaasa oleksid toonud, kui mitte muu, siis ikka veel märgatava puudujäägina, veel päris täis valamata pudelina, aga seal ei olnud midagi. Olin nagu maha kustutatud.

Pidin aitama tal kingad jalast, ta ei saanud sellega ise hakkama, ta kummardus ja kukkus seejärel totsti maha, nii et tõmbasin peegli alt lähemale madala kummuti, aitasin ta põrandalt üles ja ütlesin, istu nüüd siia, Turid, ja ta istus, ja ma põlvitasin tema ette põrandale, et ta kingapaelad lahti harutada, usutavasti ikooniline vaatepilt, aga siiski poos, milles mind veel kunagi nähtud ei olnud, põlvili Turidi ees, ehkki me olime viisteist aastat koos elanud.

Nüüd kummardus ta lähemale, käsi minu õlal, ja seejärel vajus käsi pikkamisi kuklast edasi alla ja tema pea libises kaasa ja valguvad juuksed kõditasid mu kõrva. Lõpuks oli Turidi laup raskelt mu õlal, embuses, kui soovite, kahtlane oli pidada seda millekski muuks. See oli veider olukord. Ta ei lausunud sõnagi, ta ei liigutanud oimugi, tema põsk oli kõvasti vastu minu põske ja tema soojad hingetõmbed tungisid mu jakikrae vahele ja edasi mööda ihu abaluude vahele. See oli mulle tuttav. Ta ei nutnud enam, iga hingetõmme saabus õigel ajal pärast eelmist, ja see oli piinarikas, ma ei saanud liigutada muud kui sõrmi kingapaelte ümber ja mõtlesin, kas ta on mu õlal magama jäänud, ta oli järsku nii tumm, kas sa jäid magama, Turid, küsisin ma. Ei, ma ei maga, ütles ta peaaegu mu kõrva, kas ma tohin nii natuke istuda, ja ma ütlesin, et hea küll, sa võid küll natuke nii istuda, ütlesin ma. See ei olnud üldse hea küll, aga mida paganat mul öelda oli.

Kui kingad jalast said, pidin talutama ta üle läve elutuppa ja mõtlesin, et kas pean ta ka edasi voodisse aitama, kus oli nüüd ilmselgelt ta õige koht, aga ma ei jaksanud ta voodit näha, õigemini oleksin seda hea meelega näha tahtnud, selle võõrasust, selle uudselt haigettegevat tõmmet, tuiget kõhus, mida teadsin järgnevat, aga ma ei suutnud, kuigi kõik minus tahtis, pidin sellest välja saama, ära minema.

Läksime tuppa, kus ma lõdvendasin pisut haaret ja lasksin ta diivani ees tasakesi lahti, et ta sinna maanduks, aga ta libises edasi põrandale ja jäi sinna põlvili, pea rippu ja pihud enda ees raskelt vaibale toetatud, ja nuttis jälle, ja seejärel võttis ta end kokku, käputas paar meetrit eemale ja istus seljaga vastu seina köögiukse ja kummuti vahele, kummut oli varem seisnud Bjølseni korteri esikus, ta oli värvinud selle pealetükkivalt siniseks, ilmselt selleks, et eemaldada kõik mälestused, nii et tundsin selle suurivaevu ära.

Oleksin võinud diivanile istuda, see oleks olnud lihtne ja ehk isegi normaalne, aga ei istunud, jäin püsti ja küsisin, Turid, kus tüdrukud on. Mis, ütles ta. Kus tüdrukud on, küsisin ma. Ah tüdrukud, sõbranna pool. Ta mainis nime. See ei meeldinud mulle teps mitte. Miks nad tema pool olid? Miks nad seal on, küsisin ma, ja Turid ütles, tema oli ainsana nõus. Kas nad tahtsid minna, küsisin ma. Mitte eriti, ütles Turid. Tema laup vajus põlvedele. Turid, ütlesin ma, kas ma toon nad sulle ära. Mulle näis, et ma pean küsima, ma hakkasin muretsema. Kas tooksid, küsis ta. Jah, võin väga hästi tuua. Suur aitäh, see oleks küll kena, ütles ta. Äkki sa ootaksid pärastlõunani. Ah nii, ütlesin ma, ma siis ootan. Tegelikult ei olnud mul tahtmist oodata, aga oli endiselt varahommik. Turid, ütlesin ma, kas ma saaksin su heaks midagi teha, enne kui ära lähen. Ta näitas mulle oma nägu, see oli pisaratest märg, ja küsis, kas sa pead ära minema, ja ma ütlesin, et pean. Aga ma sooviksin, et sa jääksid, ütles ta, ja ma ütlesin, ma saan sellest võib-olla aru, aga see oleks kohatu, kui ma siia jääksin. Ma sooviksin, et sa jääksid, ütles ta, ma tahan sinuga mõnest asjast rääkida, mul ei ole kedagi teist, ütles ta teist korda sel päeval, ja ma tundsin äkilist iha ta järele, mitte tolle järele, kes ta siis oli, kui me koos elasime, vaid selle järele, kes ta nüüd oli, ja ma teadsin väga hästi, et see oli sellepärast, et mina olin tugev ja tema nõrk, kaitsetu keha, nõrgenenud tahe, ja ma ütlesin, aga kurat küll, Turid, ära tülita mind oma eluga. Ja ma mõtlesin seda tõsiselt, ma ei tahtnud sellest midagi teada.

Korraks jõudsin märgata jahmunud pilku, enne kui selja keerasin ja elutoast välja ning läbi esiku marssisin, kus peeglialune kummut mulle ette jäi ja ma selle jõuga kõrvale tõukasin, aga siis võisin selle ju sama hästi oma kohale seina äärde peegli alla tagasi panna, ja ma paigutasin selle nii keskele kui võimalik ja trepil lõin ukse pauguga kinni. Seejärel sammusin üle muru ja istusin autosse, ja mu rinnas tuikas, ja ma jäin niiviisi mitmeks pikaks minutiks istuma ja hingasin sügavalt, kuni sees jäi vagusi ja ma suutsin ära sõita.