Читать книгу Mehed minu olukorras - Per Petterson - Страница 8

Mul ei ole täpselt meeles, millal ma esimest korda bussiga kesklinna läksin, et hulkuda õhtuti tänavail, käia baarides, minna kõrtsidesse ja kohvikutesse, aga nähtavasti oli see varsti pärast Turidi lahkumist, tõenäoliselt samal kuul, ja seega terve pikk aasta pärast seda, kui süttis laev, mu kallid pardal, nagu seda Dagsrevyenis väljendati, tema kallid põlesid laeva, kajutisse, koridori, hukkusid merel, kukkusid üsna taxfree-poe lähedal sellest elust välja.

Mäletan ma aga seda, et istusin oma alalisel kohal bussi taga, kui lahkusin Bjølsenist, Sagene linnaosast, seljas kõige paremad riided, meremehekuub, toosama vana, aga uute messingnööpidega, mille olin ostnud ühelt niidi ja nõelaga abivalmis naiselt Stortingi tagant Knappehuset’st, ja kõik nööbid olid läikima nühitud ja neisse oli ankur vermitud. Mul oli kaelas kollane rätik, sõlm kuklas, ja jalas ajakohatult ebadramaatilised alt laienevad püksid, et tõsta mu meremehefaktorit. Olin värskelt duši all käinud, pea pestud, tahtsin kaotatu tasa teha, mis see kaotatu ka ei olnud, olin kolmekümne kaheksa aastane, plats oli puhas, mul ei olnud enam midagi jäänud.

Oli juba sügis või sügise moodi, ma täpselt ei tea. Igatahes oli jahe. Bussipeatuses oma korteri akende all tõstsin kuuekrae põhjatuule eest üles, aga põhjast tuult ei tulnud, kõik oli tuuletu, tundus lihtsalt õige sel päeval nii teha ja nägi kindlasti parem välja ka.

Kui ma Storgata lõpus bussist väljusin, oli taevas linna kohal must, aga poeaknad helendasid ja laternad tänavate ääres valgustasid ja sõiduteel jooksid hiilates kaks korda topelt-trammirööpad nagu sulahõbe asfaldis sillutisekivide vahel ja neoonkirjad raamatupoe ja kingapoe ukse kohal olid kollasest pakil, punasest ja sinisest nätskes Oslo-õhus, iga piisk vihmapihus värvunud ja värvid niisketel kõnniteedel peegelpildis, ja täidetud, otsekui täidlases ruumis majade vahel tundus õhk näol eriti külm, kui ma sammusin oma sooja meremehekuuega Strøget’st mööda, Operapassasjenist mööda, taskud mu oma kätest pungis, ja just seal, kus ma ringi keerasin ja suurde üsna näotusse hoonesse sisse vaatasin, jõudis mulle kohale, et ma ei olnud seda kunagi teinud üksi, olin alati läinud koos Turidiga, et saada kokku teiste tuttavate noorte täiskasvanutega, kommunistide ja luuletajatega, ametiühingutegelastega, Akeri mehaanikatehase ja Myra töökoja keevitajate ja treialitega, et libistada õlut ning arutleda poliitika ja raamatute üle Cordialis, Dovrehallenis, Lompas, säärastes klubides ja restoranides, ka siis, kui meil juba lapsed olid. Aga siis see tasapisi hääbus. Turid pöördus teisale ja leidis uued sõbrad, kes ei olnud minu sõbrad, ja viimasel aastal olin mõnel harval korral käinud Gamlas, et õhtustada koos Auduniga, mu Veitveti relvavennaga, ja veelgi harvem, et saada kokku paari teise sõbraga, kes olid ainult minu sõbrad või olid seda olnud enne seda, kui Turidist ja minust paar sai. Aga enamasti ei läinud hästi. Olin liiga rahutu, et paigal istuda, ja pidin alati vabandama ja lahkuma, enne kui seanss läbi sai, ja tuli ette, et seda pandi pahaks.

Praegu ei oleks ma niikuinii tahtnud neist kellegagi koos olla, igatahes mitte Turidi ega ühegi sõbraga, isegi Auduniga, ja see pani mind tundma end hulljulgelt. Üks asi oli omapäi kodus olla, mu oma korteris, kus mind ümbritsesid mu oma asjad, raamatuseljad, pildid seintel, Buddha kirjutuslaual ja puss diivanil, või siis bussis või metroovagunis, kaasas isa portfell ja süles enam kui tuhande aasta taguse hiina luuletaja Tu Fu vana Paxi väljaanne või hoopis Bertolt Brechti „Kalendrijutud”, sellisel juhul varane Lanterne’i väljaanne. Aga hoopis iseasi oli minna laia maailma, kus katus lendas pealt ja seinad avanesid, ja lasta linn kohinal sisse. See oli riskantne, aga ausalt öelda, kui asi kiiva kiskus, võisin hõlpsasti takso leida ja viieteist-kahekümne minutiga kodus olla, enne kui paanika minust kinni krabas. Hoopis hullem oleks San Franciscos, Berliinis või Londonis. Seda taksot polnud olemas.

Aga Oslo oli mu oma linn ja uskusin, et saan hakkama.

Kõigepealt astusin sisse Cordiali, mis asus Storgata lõpus Hornaas Musikki vastas, mille vaateakendel seisid reas helkivad hääletud minu silmis okultsed kitarrid. Aga kõrtsis oli liiga palju tuttavaid, keda mäletasin hästi, nad töötasid linnatranspordis, raudteel, olid varem olnud mu sõbrad ja käinud seal kümme või enamgi aastat, seda taipasin naerust ja jutuvadast, kuidas hääled möödunud korrast saadik rämenenud olid. Paljud olid ka Klaneni jalgpalliklubi liikmed, millest polnud ju hullu, mina olin Vålerenga fänn ja olin seda alati olnud, olin selles linnaosas sündinud, seal ristitud, mu isa mängis enne sõda varumeeskonnas ja lõi hiljem kaasa Vålerenga kiriku vanakeste mansas, nagu seda nimetati, ja oli vanade kangelaste Tippen Johanseni, Kyter’ni ja kelle kõigi sõber, ja nood, kes neist veel elus olid, tulid suurele matusele kepi ja läikiva pealaega. Su isa oli kuradi hea, ütlesid nad, ja oskas laulda, sai nootidele iga kord pihta, pallile ka, ütlesid nad ja naersid läkastades, ja see oli tõsi, et isa hästi laulis, aga ma ei teadnud, mida neile öelda, et ma ei osanud kahjuks isa hinnata, et ma ei teadnud, mis mees ta oli, ega ka seda, et ta kuulus nende hulka, vanakeste mansasse, legendide sekka, kogu riigi uhkus, ma ei olnud ta juttu kuulanud, ja ütlesin kabelitrepil kõigest, suur tänu, et tulite, ja nad kergitasid õige pisut mütsi, sest päev oli vihmane ja külm.

Aga Cordialis jäin kohe ukse ette seisma, keerasin silmapilk ringi ja tulin välja tagasi, enne kui keegi jõudis hüüda, jou, Knut Hamsun, tule toeta end maha.

Mitte miski, mis ma kirjutasin, ei olnud Knut Hamsuni laadis, vähemalt minu arust. Aga sedaviisi nad tavaliselt hüüdsid. Jou, Knut Hamsun.

Väljas kõnniteel sammusin tagasi Dovrehalleni poole, mis asus teisel pool Storgatat enne Gresvig Sporti, ja võtsin galeriil ühe õlle. Ma ei rääkinud kellegagi ega tundnud seal kedagi, mis oli tõtt-öelda veider. Mitte et sellest midagi oli, vastupidi, aga istusin enne tellimist valesse kohta, lähemad lauad olid tühjad, ja piinlik oli tõusta ja kolida mingi põhjuseta toolile, mis asus väheste kundede kõrval, kuigi kaks neist olid naised ja üks istus lauas üksi. Mul ei olnud selleks andi. Seetõttu piirdusin ühe õllega. Mul oleks pidanud olema raamat põuetaskus, prantsuse uusromaan, võimalusel Claude Simon, eelistatult „Flandria tee”, mis mulle väga meeldis, või siis mõni filosoof, Camus’ päevikud, midagi niisugust, siis oleks mul olnud, mille külge vajadusel klammerduda, ja juba ainult üks neist raamatuist oleks olnud piisavalt tõrjuv, et anda igaühele märku, et tahan olla üksi. Mida ma niisiis tegelikult ei tahtnud.

Kõik selle oleksin pidanud enne välja mõtlema, aga olin jätnud mõtlemata. Niisiis maksin, läksin trepist alla ja tagasi Storgatale.

Jäin kõnniteele nõutult seisma. Paremal oli Guneriuse kaubamaja ja nurga taga Brugatal Teddy’s Soft Bar, vasakul jätkus Storgata, kuni kohtus Kirkeristeniga ja hargnes kaheks, nii et tuli valida kas see tänav, mis viis ühele poole raudteejaama, või too, mis viis teisele poole, Glasmagasinet’ ja Stortorvet’ juurde. Aga mis mul sinna asja oli. See ei tundunud turvaline.

Süütasin sigareti, filtrita Blue Masteri, see oli mu peosuits. Mulle meeldis see lüheldane sigaret ja sinine hobusepea pehme paki valgel kettal, oli alati meeldinud, ka siis, kui ma veel ei suitsetanud, niisiis enne kui sain viisteist. Mäletasin kõiki kordi, kui isa ja mina Grorudi bussiga Veitvetist Carl Berners plassile sõitsime ja üle Tromsøgata ristmiku kõndisime, kus istusime ümber number 21-le, mis oli tookord veel troll, Ringeni kino taga, kondiitriäri lähedal, kus ema peaaegu viisteist aastat hiljem mulle otsustava hoobi näkku andis. Sealt siirdus buss Dælenengatale, edasi Sannergatale, tegi Oslo kesklinnale tiiru peale ja lõpuks väljusime Bisletti staadioni sissepääsu juures, et näha Vålerenga matše ja kaotusi, mis olid tol hooajal enamuses. Kui bussiga üürimajade vahelt Bisletti poole sõita, oli ühele majale maalitud Blue Masteri Virginia sigarettide piraka hobusepeaga reklaam, mis täitis nelja korruse kõrguselt kogu otsaseina ja minu keha erutusega, mida ainult väike lühikeste pükstega juntsu võib tunda, võbinaga, koguni kopsude paisumisega, mis saatis kujutlusvõime sinitaevasse, tasandikele, üles igilumele.

Mulle meeldis suitsetada. Kuigi ma olen suitsetamise praeguseks, kui ma seda kirjutan, mõjuval põhjusel maha jätnud, on mul hästi meeles parimad sigaretid, mis rahustasid mu silmapilk maha, kui mind ärevus tabas, ja ma olen neist hilisemas elus lugematuid kordi puudust tundnud.

Tol õhtul Storgatal, esimesel aastal pärast jumalagajättu Turidiga, pidasin kindlamaks valida tee, mis viis paremale, sest see oli isa linnaosa ja Storgata oli tema peatänav, ja astusin peagi sisse Teddy’se uksest; see väike kõrts oli rahvast puupüsti täis, lae all tihe hall sigaretisuits ja baarileti ääres hädavaevu üks hädine püstijalakoht, kus ma tellisin topelt Ballantine’si, aga kuna topelt polnud lubatud, sain selle asemel kaks üksikut jääga, võtsin letilt kummassegi kätte ühe, astusin kaks umbsammu selja taha, valasin joogid kokku, panin tühja klaasi mingile lauanurgale ja jäin seisma, täisklaas rüsinas kõvasti vastu rinda. Vaatasin ringi. Kõrtsis olid mõned mehed, keda ma teadsin, ent ei tundnud, ja ma ei tundnud ühtki naist. Paar tükki nägid võib-olla nii välja, nagu oleksid saatjata, aga mul ei tekkinud mingit tõmmet, mingit ahvatlust, ja niikuinii oli kõrtsis liiga vähe ruumi, hirmus tülikas oleks olnud lähemale trügida, nii et mõtlesin, et heakene küll, ju siis on see rong läinud.

Jõin klaasi kähku tühjaks ja tundsin, kuidas viski rinna soojaks lõi. See oli teretulnud ja väga meeldiv, nii et jäin siiski seisma ja tellisin veel ühe Ballantine’si, seekord jääga ja ühekordse, ja jõin selle aeglaselt ära, oodates, et äkki hakkab looma.

Seina äärde oli püstitatud väike lava, kus keegi pidi ilmselt varsti mängima hakkama, poodiumile mahtus hädavaevu ära punane tool, madal mikrofon ja jalal vesternkitarr, mille taga oli võimendi ja ainult üks kõlar. Ilmselt oli Teddy’s nädala keskel sellepärast nii täis, et keegi pidi tegema elavat muusikat, vahest mõni kohalik suurus, aga ma ei olnud seal selleks, et kellegi mängu kuulata. Jõin klaasi tühjaks, panin letile ja mõtlesin, et vist on aeg ära minna, kui keegi mulle õlale patsas. See võis olla ükskõik kes selles saginas, vahest seisin kempsu minejatel tee peal ees, aga nii see ei olnud, see oli Randi. Seitsmekümnendatel kuulusime üheskoos Punasesse Noorusse, töötasime samas vabrikus, aga ise osakonnas ja pidasime mõnda aega tihedat sidet, ka pärast seda, kui ta töölt lahkus ja mina jäin, aga ma ei olnud teda ammu näinud ja olin kindel, et ta on kolinud riigi teise otsa. Tere, Arvid, ütles ta. Tere, Randi, ütlesin ma. Kas oled üksi, küsis ta. Vaatasin talle otsa. Jah, ütlesin ma, olen küll. Sa pole ometi lahku läinud, ütles ta naerdes, see mõte paistis talle vist naljakas, ma tegin nalja, ütles ta ja naeris uuesti, aga mina ju ei naernud, ja siis jättis ka tema järele. Oledki või, küsis ta, päriselt ka või, oi, anna siis küll andeks, ma tegin ainult nalja. Tee pealegi nalja, kui tahad, ütlesin ma, see ei ole sinu süü, ma oleksin lahku läinud ka siis, kui sa poleks nalja teinud. Aga te olite ju alati koos, ütles ta, tegite kõike koos. Tõsi ka või, ütlesin ma. Jah, vastas ta, oli ju nii. Ei, ütlesin ma, ma ei mäleta. Aga, ütles Randi, ma mäletan nii hästi, kuidas seisin aknal ja nägin, kuidas te mööda läksite, üle Advokat Dehlis plassi Bentsebrua poole, et minna bussile number 20, te nägite alati nii kenad välja, käisite käsikäes, teised mu tuttavad ei käinud kunagi tänaval käsikäes, ütles Randi. Käisime või, ütlesin ma, jah, vastas Randi, kas sa ei mäleta. Ei, ütlesin ma, seda ma ei mäleta. Aga mäletan hästi, kuidas läksime ükskord ringteelt silla poole, oli pühapäevane päev, pidime bussi ja metrooga Groruddalenisse minema, et õhtustada koos Turidi vanematega, aga me ei läinud käsikäes, vaid tülitsedes, nii et ilm must. Mingi pisiasi oli lahvatanud suureks tüliks, ma ei saanud aru, miks, ja tahtsin sellele lõpu teha, selle selja taha jätta, aga ei teadnud, kuidas, olime nagu kaks jalgratast kõrvuti samal trammirööpal ja minu meelest oli temaga õudne tülitseda, sest ta ei kartnud keda kuraditki, aga mina küll kartsin ja tundsin, et kohe läheb mu jalge all luuk lahti. Meeleheites tõmbasin käed rusikasse ja tõstsin püsti, mis nägi ilmselt ähvardav välja, sest ta ütles, ah tuled lööma, ah tuled lööma, ja virutas mulle äkki kõhtu, ausalt öelda päris kõvasti, aga ma ei olnud kavatsenud teda lüüa, miks ma oleksin teda lööma pidanud. Ma ei teadnud, mida teha, keegi polnud mind algkoolist saadik löönud, ja tookord lõin ma alati vastu, olin seda õppinud isalt, löö alati vastu, ütles ta, muidu kaotad teiste lugupidamise, aga nüüd ma seda teha ei saanud ega tahtnud ka ja me ületasime äkitselt piiri ja ma ei tundnud teisel pool kedagi. Kas peaksin koju minema, see oleks mõistetav, ehkki mitte kangelaslik. Selle asemel jäin seisma, aga ei teinud midagi, ei öelnud midagi, tema, nägu kalk ja kõrvale keeratud, ja mina, rind vastu sepisrinnatist, all vihma järel kobrutav jõgi, mis saabus Lilleborgi vabrikute juurest, pahises läbi kärestiku ja suundus Myra töökojast läbi linna fjordi poole. Mul ei olnud aimugi, mida öelda, ma ei teadnud, milliseid sõnu kasutada, mis ei oleks katastroofilised, ületamatud, eluhävitavad, ja võis vabalt olla, et kõik oli juba siis lõppenud. Vigdis ei olnud veel sündinudki.

Te ju kolisite linnast ära, ütles Randi äkki, ja ma tundsin teist puudust, eriti sinust, ütles ta, sa olid minu meelest kogu selle jama keskel nii lustakas, ja see oli imevahva, sest kõik oli neil aastail ju neetult tõsine. Me naersime sinuga palju, eks ole. Naersime küll, mõtlesin ma. Ma naersin Randiga koos palju rohkem kui Turidiga. Ükskord me suudlesime, üsna pikk äärmiselt üllatav suudlus, ja pärast seda ta naeris ja ütles, nii, nüüd oleme selle ka ära teinud. Kas pole tore. On küll, ütlesin ma, on küll tore, ja ma mõtlesin seda tõsiselt, aga kumbki meist ei tahtnud edasi minna. Ka see oli täitsa tore. Me tulime ju tagasi, ütlesin ma. Tõsi jah, ütles ta, aga kas te olete juba ammu lahus. Turidi äraminekust saab paar nädalat, ütlesin ma, või kolm. Ma ei mäleta täpselt. Ei mäleta, imestas ta, kas sa tõesti ei mäleta, millal su naine ära läks, kuigi sellest on möödas paar-kolm nädalat. Ei, ütlesin ma, mitte täpselt, aga see oli ühesõnaga paari nädala eest, võrdlemisi kindlalt neljapäevasel päeval. Ahah, ütles Randi, ja siis ütles ta, ma tean küll laeva kohta, mis ära põles, kogu Norra teab, ja mis su perega juhtus, jah, kõigi saja viiekümne kaheksaga, kas polnud, ütles ta, neid oli sada viiskümmend üheksa, ütlesin ma, ei tohi unustada viimast, kes haiglas suri. Ei, selge see, ütles ta, aga see oli ikkagi kohutav, aga ma ei teadnud, et sa oled lahku läinud, kaks säärast asja, ütles ta, peaaegu üksteise järel, pagana lugu, vaene sina. Ei olnud need midagi üksteise järel, ütlesin ma, ja ta ütles, aga selline tunne on. Ja see oli tõsi. Mind pole vaja haletseda, ütlesin ma. Kas ei ole, ütles ta. Ei, ei ole. Hea küll siis, ütles ta, ja küsis äkki, kas sa tulid naisi lantima, et nad su tühjust täidaksid. See oli üsna julgelt öeldud, mõtlesin ma, kõike arvesse võttes, aga tundus mulle võluv, ja ta naeratas ning nägi oma iseloomulikul antsakal moel endiselt hea välja. Jah, ütlesin ma. Ohhoo, ütles Randi, kas tõesti. Jah, ütlesin ma. Siis jäi ta tükiks ajaks sõnatuks ja olin kindel, et ta mõtleb, kas mina pean su tühjust täitma, ja ta oli ikka veel sõnatu, ja lõpuks nägin, kuidas ta ütles endale, ei, mina mitte. Ja ma olin temaga päri ja ütlesin selle välja. Ma olen sinuga päri, ütlesin ma. Siis naeratas ta esiteks ja naeris seejärel. Oh, kas nii on lood, ütles ta, ja seejärel ütles, jah, vist küll. Aga sa meeldid mulle. Sina ka meeldid mulle, ütlesin ma. Oled alati meeldinud. Ma tean, ütles ta ja vaatas mulle eriti sügavalt silma, minu meelest vaatas, aga keeras siis pead ja hüüdis, hei, Tore, tule korraks siia. Kõrtsi teises otsas vaatas üks mees meie poole, kui me leti ees seisime. Ta oli pikk, minust palju pikem, ja hakkas kergesti silma, aga ma ei olnud teda varem näinud. Ta tegi endale aeglaselt teed, oli pärale jõudes ikka veel pikk ja Randi ütles, Tore, see on Arvid Jansen, mu vana sõber, olime koos Punases Nooruses ja sa tont, milline vaev ja piin see oli. Randi naeris, üsna kähedalt, ja mulle oli tema naer alati meeldinud, see oli minu meelest põnev. Andsin mehele kätt, tere, Tore, ütlesin ma, ja ta võttis mu käe pihku, üpris lõdvalt, kui aus olla, aga ei öelnud midagi, vaid jäi mind vahtima, volksas silmadega alt laienevatest püksisäärtest kuni kollase kaelarätikuni ja alla tagasi, ja ütles siis üpris ükskõiksel toonil tasakesi, madrus, ahoi, nüüd fokkpuri kärises. Seejärel vahtisime vihaselt tõtt, tal pressis kõrvust irooniat nagu tuubist, ta oli vist purjus, aga mina olin ka, pärast õlut ja ühte topelt- ja seejärel ühekordset Ballantine’si olin võrdlemisi jommis. Keerasin Randi poole, kas te olete koos või, küsisin ma. Jah, ütles ta, Tore on minu mees, oleme peaaegu aasta juba abielus. Siis polnud siiski, nagu olin arvanud, et Randi võiks olla naine, kes mu tühjust täidab, ja ma olin olnud nii kindel, aga ütlesin ikkagi, see on kuradi pettumus. Siis keerasin ringi, et ära minna, ja ütlesin, head aega, Randi, näeme teine kord, ja kui ma ukse poole läksin, sain kõva hoobi selga ja kukkusin pea ees, aga mitte kõhuli maha, selleks polnud seal ruumi, ja tabasin kellegi õlleklaasi ja mulle pritsis õlut juustesse, ja see oli muidugi Tore, kui ma ringi keerasin, ja ta oli nüüd veelgi pikem ja ütles, kapten Must Bill, jätad mu naise rahule, mõikad. Tõmbasin käega läbi vahuste juuste ja mulle meenus mu lapsepõlve naaber, kes elas ridaelamus kaks ust edasi ja ta nimi oli Clausen, C-ga, ja ta pesi korra nädalas pead Baieri õllega, sest see on vitamiine täis, ei väsinud ta kordamast, ma ei saaks selleta hakkama, sa peaksid ka proovima, Arvid, usu mind, sa ei saaks ka ilma hakkama, aga valjusti ütlesin, et Randi ei ole minu tüüp, ja upitasin end samal ajal põlvedelt püsti. Ah tõesti, ütles Tore, ja huvitav, miks. Ta on abielus sinuga, ütlesin ma, ja nii niru maitsega ei võtaks asi vedu. Seekord lendasin põrandale, sest kõik tõmbusid sammukese eemale ja andsid mulle maandumiseks vajalikku ruumi, ennekuulmatu lahkus, ja keegi avas mulle koguni ukse ja ütles, õnn kaasa, Knut Hamsun, kuhu sa lähed, ja nüüd tundsin ära õige mitu nägu, avalad, lahked näod, mis kuulusid varem mu ellu, mu elulukku, aga enam nähtavasti mitte, ja kuulsin, kuidas Randi hüüdis, hei, Arvid, hoolitse enda eest, ja mina, kuradi kapukas, hüüdsin uksest väljudes, sina ka.