Читать книгу Puude salapärane elu - Peter Wohlleben - Страница 7

Olen üsna sageli aiapidajatelt küsinud, kas nende puud ei paikne üksteise suhtes liiga tihedasti. Viimaks võivad nad vastastikku valgust ja vett ära võtta. See mure tuleneb metsandusest: seal peavad tüved võimalikult ruttu jämedaks ja raieküpseks saama ning selleks vajavad nad palju ruumi ja ühtlast ümarat suurt võra. Seepärast tuleb neid kavakindlalt ikka ja jälle iga viie aasta järel võimalikest konkurentidest vabastada ja nood välja raiuda. Kuna nad vanaks ei ela, vaid juba saja-aastasena saeveskisse rändavad, on negatiivseid mõjusid puude tervises vaevu märgata. Milliseid negatiivseid mõjusid? Kõlab ju loogiliselt, et puu kasvab paremini, kui ta tülikast konkurendist vabastada ning võras on rohkesti päikesevalgust ja juurtel piisavalt vett kasutada? Erinevatesse liikidesse kuuluvatel isenditel on see tõepoolest nõnda. Nad võitlevad kohalike varude pärast tõesti üksteisega. Et pöögid on vahel sõpruseks võimelised ja üksteist isegi vastastikku toidavad, seda olen ma juba maininud. Metsal ilmselt pole mingit huvi, et oma nõrgemaid liikmeid kaotada. Siis tekiksid vaid tühikud, mis häiriksid tundlikku mikrokliimat ning muudaksid kujunenud hämarvalgust ja kõrget õhuniiskust. Teisest küljest võiks aga iga puu end vabalt tunda ja enda elu omaette edendada. Siis võiksid vähemalt pöögid tasakaalustunud võimalustele suuremat tähelepanu pöörata. Vanessa Burche Aacheni Rein-Westfaali tehnikaülikoolist leidis, et hävinud pöögimetsades võib fotosünteesi suhtes teha erakordse avastuse. Puud sünkroniseerivad end ilmselt sel määral, et nad edenevad kõik võrdselt. Ja see pole enesestmõistetav. Iga pöök paikneb isemoodi asukohas. Pinnas on kas kivine või väga pehme, sisaldab palju vett või on seda hoopiski vähe, on rikkalikult toitaineid salvestanud või on äärmiselt aher – tingimused võivad mõne meetri pealt üksteisest tublisti erineda. Vastavalt sellele on igal puul erinevad kasvueeldused ning ta kasvab seetõttu kiiremini või aeglasemalt, suudab ka rohkem või vähem suhkrut toota ja puitu moodustada. Veelgi hämmastavam on uurimistöö tulemus: nõrgemad ja tugevamad puud kompenseerivad üksteist. Ükskõik, kas jämeda või peene tüvega, toodavad nad valguse abil iga lehe kohta sama suure hulga suhkrut. Võrdsustav üleandmine käib maa all juurte kaudu. Siin toimub ilmselt vilgas vahetus. Kellel rohkem on, annab ära, kes näljavares on, saab abimoona. Sealjuures on üsna palju seeni kaasatud, kes oma hiiglasliku niidistikuga toimivad kui tohutud ümberjaotusaparaadid. See meenutab veidi sotsiaalabisüsteemi, mis püüab vältida seda, et meie ühiskonna üksikud liikmed liiga sügavale ei kaaduks.

Pöögid ei saa aga liiga tihedalt üksteise ligi kasvada, lausa vastupidi. Rühmiti küll, ja sageli paiknevad tüved üksteisest vähem kui meetri kaugusel. Võrad jäävad sel puhul väikeseks ja sihvakaks ning paljud metsnikud arvavad, et see pole puudele hea. Nad püüavad olukorda harvenduse teel muuta, ilmselt ülearuseid puid kõrvaldades. Ent Lüübeki kolleegid selgitasid, et pöögimets, mille liikmed tihedalt asuvad, on produktiivsem. Tegelik biomassi aastatook, eelkõige puidumassi suurenemine, on puistu tervise tunnusmärk. Samuti on ilmselt võimalik toitaineid ja vett kõigi vahel optimaalselt jaotada, nõnda et iga puu parimasse vormi saaks pürgida. Üksikud „abistatud” isendid, kelle oletatavad konkurendid kõrvaldati, jäävad eraldi asukateks. Kontaktid naabritega hääbuvad, kuna neist on vaid kännud järel. Nii maadleb igaüks omaette ja tootlikkuses ilmnevad suured erinevused. Mõnel isendil käivitub meeletu fotosüntees, nii et suhkrut aina pulbitseb. Järelikult kasvavad nad paremini, on tüsedad, ent ei ela kuigi kaua. Järelikult saab puu ikka ainult niisama hea olla kui teda ümbritsev mets, ja seal püsivad ka paljud kaotajad. Nõrgemad kaaslased, kes tugevamatelt toetust vajasid, satuvad ükskord ebasoodsasse seisundisse. Kas tuleneb see nende asukohast ja toitainete puudusest, ajutistest vaevustest või geneetilistest eeldustest – nad satuvad üha hõlpsamini putukate ja seente ohvriks. Kas see pole mõneti evolutsiooni tähenduses, et ainult tugevamad ellu jäävad? Puud võivad selles suhtes vaid pead vangutada. Nende heaolu sõltub kooslusest ja kui keegi neist juhtub jõuetumaks muutuma, siis halvenevad ka teiste näitajad. Mets pole enam suletud, kuum päike ja tormituuled võivad maapinnani küündides tekitada jaheniiske mikrokliima. Ka tugevad puud haigestuvad oma elu kestel mitu korda ja vajavad sellises olukorras nõrgemate naabrite tuge. Kui seda enam ei saa, siis leiab aset armutu putukarünne, mis mõjutab isegi hiiglaste käekäiku.

Üht erakordset abistamisjuhtumit olen ma kord ka ise kogenud. Oma metsnikuelu algusaastatel lasin ma noorematel pöökidel kõveraks kasvada. Sealjuures sai üks kooreosa ühe meetri kõrgusel irduda, mistõttu puu suri. Lõppeks on see üks uurimisvõtteid, mille puhul tüvesid maha ei saeta, vaid kuivanud puud kõdupuiduna metsa jäetakse. Nad annavad seeläbi ellujäänutele rohkem ruumi, kuna nende võrad on lehitud ja lasevad naabritele palju valgust läbi. Kõlab brutaalselt, mis? Ma leian ka, sest surm jõuab mõne aasta võrra hiljem pärale ja seetõttu ei kavanda ma edaspidiseks midagi säärast. Ma nägin, kuidas pöögid võitlesid, ja sedagi, et mõned on tänini ellu jäänud. See poleks tavaoludes üldsegi võimalik, sest ilma kooreta ei saa puu suhkrut lehtedest juurtesse transportida. Nõnda jäävad nad nälga, nende pumpamisvõime kahaneb ja kuna vett enam mööda tüve võrasse ei tule, kuivab kogu puu ära. Paljud isendid kasvavad aga rohkem või vähem muretult edasi. Nüüd ma tean, et see oli võimalik vaid vahetute naabrite abiga. Need võtsid oma maa-aluse juurestiku kaudu juurte katkenud varustamise üle ja tagasid sedasi oma kaaslase ellujäämise. Mõned teevad seda koguni selleks, et puurindes tekkinud lünk jälle uute võrsetega täita, ja ma tunnistan seda: mul on iga kord pisut häbi, kui näen, mida ma tookord tegin. Vähemalt olen sellest õppinud, kui tugev võib puude kogukond olla. Kett saab olla vaid nii tugev kui tema nõrgim lüli – see vana käsitööliste ütlus võiks ka puude kohta tähele pandule tugineda. Ja kuna nad seda intuitiivselt teavad, aitavad nad üksteist tingimata hädast välja.