Читать книгу Puude salapärane elu - Peter Wohlleben - Страница 8

Puude jõulisus väljendub ka nende paljunemises, kuna reprodutseerimist tuleb vähemalt aasta võrra ette kavandada. Kas puud igal kevadel armuelu elavad, sõltub osalistest. Sellal kui okaspuud ikka igal aastal oma seemneid levitavad, järgivad lehtpuud hoopis teist strateegiat. Enne õide puhkemist tuleb esmalt üksteisega häälestuda. Kas peaks järgmise kevade vahele jätma või pigem veel aasta või kaks ootama? Metsapuud võiksid meelsamini kõik samal ajal õitseda, kuna siis saaksid paljude isendite geenid hästi seguneda. Niisamuti on see okaspuudelgi, ent lehtpuud jälgivad veel kaugemat tausta: metssigu ja metskitsi. Need loomad on üliaplad pöögipähklite ja tammetõrude peale, et neid õgides kasvaks tüse talvepekk. Metsloomad on nende viljade järele himurad sellepärast, et need sisaldavad kuni 50 protsenti rasva ja tärklist – ükski toit ei paku rohkem. Sageli otsitakse kõik metsasopid sügiseti viimase nurgakeseni läbi, nii et kevadel pole ühtki puuvõrset tärkamas. Seepärast lepivad puud omavahel kokku. Kui nad ei õitse igal aastal, siis ei suuda sead ja kitsed sellega kohaneda. Nende järglaskond püsib mõõdukana, kuna tiined loomad peavad talvel taluma pikka toiduvaest aega, mida mitmedki isendid üle ei ela. Kui lõpuks kõik pöögid ja tammed korraga õitsevad ja viljuvad, siis ei suuda vähearvulised taimesööjad kõike hävitada, nii et alati jääb piisav hulk avastamata seemneid alles ja läheb idanema. Sellistel aastatel võivad metssead oma sigimismäära kolmekordistada, kuna nad leiavad talv läbi metsades piisavalt söödavat. Varasemast ajast pärineb mõiste „nuuma-aasta”, mis käib pöökide ja tammede rohke viljakandvuse kohta. Siis kasutas maarahvas seda õnnistust ka metssigade sugulaste, kodusigade jaoks ja lasi nad metsa. Nad pidid seal enne lihaks tegemist end metsaandidega nuumama ja veel korralikuma pekikihi koguma. Metssigade kooslus kahaneb järgmisel aastal jälle tavaliseks, kuna puud võtavad siis ju uuesti vaheaja ja metsaalune jääb tühjaks.

Sellisel mitmeaastaste vaheaegadega õitsemisel on niisama tõsised tagajärjed putukatele, eriti mesilastele. See mõjub neile samamoodi kui metssigadelegi: säärane vaheaeg võib nende kooslusi kahandada. Või teisiti öeldes – suured mesilaspopulatsioonid ei suuda end taastada. Põhjus: päris metsapuud kutsuvad kohale väikesed abilised. Mis kasu on paarist tolmeldajast, kui sadadel ruutkilomeetritel mustmiljon õit avaneb? Seal peavad puud kuidagi teistmoodi toime tulema, midagi usaldusväärset leidma, mis vaeva ei nõua. Mis oleks veel ligemalt abiks võtta kui tuul? See kisub imepeened tolmuterad õitelt ja kannab naaberpuudele. Õhuvooludel on peale selle veel muugi eelis: nad esinevad ka jahedamal temperatuuril, isegi alla kaheteistkümne kraadi juures, mis mesilastele liiga kõle on ja neid koju jääma sunnib. See on ilmselt põhjus, miks ka kuused ja teised okaspuud seda strateegiat kasutavad. Neile pole see tegelikult oluline, kuna nad õitsevad peaaegu igal aastal. Metssead ei tarvitse seda oodata, kuna pisikesed kuuseseemned ei paku neile toiduna huvi. On mõned linnud, näiteks kuuse-käbilind, kes – nagu ta nimigi ütleb – käbide kattesoomused oma tugeva ristamisi nokaotsaga lahti lüdib ja seemneid sööb, aga saagikust arvestades ei paista sel suurt mõju olevat. Ja kuna vaevalt ükski loom okaspuuseemneid talvevaruks koguda sooviks, saadavad puud oma eeldatava järelpõlve – lendtiivaga seemned teele. Nii langevad need aeglaselt puult ja võivad seejuures tuulepuhangutega kaugemale kanduda. Vaheaegu, nagu on pöögil ja tammel, ei tarvitse okaspuu pidada.

Justkui lehtpuid sigimisel veelgi üle trumbata soovides, toodavad okaspuud hiigelhulgal õietolmu. Niivõrd rohkesti, et juba õrnemagi tuule puhul mähkuvad okasmetsad tohututesse tolmupilvedesse, mis näeb välja nii, nagu tossaksid puuvõrade all lõkked. Sealjuures tekib tahtmatult küsimus, kuidas sellise korralageduse puhul saab sugulussigimist vältida. Puud on tänini ellu jäänud vaid seetõttu, et nad ilmutavad oma liigi raames suurt geneetilist mitmekesisust. Kui kõik oma õietolmu samal ajal valla päästavad, siis segunevad kõigi isendite tolmuterad ja lauglevad läbi puuvõrade. Ja kui omaenda tolmuteri on iga isendi ümber ülitihedasti koondunud, on suur oht, et nad lõppeks sama emasõit sugutavad, kust nad pärit on. Kuid eelkirjeldatud viisil ei toimi puud hoopiski mitte. Lahenduseks on neil mitmesuguseid strateegiaid. Mõned liigid, näiteks kuused, on ajamomendid sobivalt paika pannud. Isas- ja emasõied lähevad lahti mõnepäevase vahega, nii et viimaseid sugutavad enamjaolt võõrad tolmuterad. Toomingatel, kes putukaid usaldavad, seda võimalust pole. Nendel paiknevad isas- ja emassuguorganid samas õies. Pealegi lasevad nad end kui üks vähestest tõelistest metsaliikidest tolmeldada mesilastel, kes vaatavad kogu võra süsteemselt läbi ja viivad sealjuures tolmuteri enda küljes paratamatult kaugemale. Ent toomingad on tundlikud ja taipavad, kui lähisuguluse oht ähvardab. Tolmutera, mille õrnad torukesed emakasuudmega kohtudes sinna tungivad ja munaraku poole kasvada tahavad, proovitakse järele. Kui see on oma õiest, siis edasitungija peatatakse ja närbutatakse. Ainult võõrad, edu tõotavad tolmutorukesed lastakse läbi ning need osalevad hiljem seemnete ja viljade kujundamisel. Mille järgi puu tolmuteri eristada saab? Seda ei teata täpselt tänini. On teada ainult see, et tegelikult aktiveeritakse geenid, mis peaksid sobima. Võiks niisama hästi öelda: puu peab seda tunnetama. Kas pole meilgi kehaline armastus pakutava materjali kehaeritiste poolt aktiveeritud väljapuistamine? Kuidas puud end paarumise juures tunnevad, jääb veel kauaks spekulatsioonide meelevalda.