Читать книгу Kala. Ühe rände lugu - Петр Алешковский - Страница 5

Öösiti me magame kehvasti. Kui kaks või kolm ööd nädalas mööduvad rahulikult, on see kingitus. Aeg on memme juurest ära lennanud ja sassis nagu tuustideks kistud ja kraasimata vill, mis pole veel vildiks saanud. Öösiti põrnitseb ta ühte punkti laes. Mark Grigorjevitš, tema poeg, saatis hea Itaalia öölambi, mis heidab sooja apelsinikarva valgust. Üleval lae all ja nurkades see kaob, kuid soojendab voodit ja mu tugitooli selle kõrval ning ulatub ukseni – sellel ripub Jaapani hobuse pilt. Mulle meeldib teda vaadata – ta kas kappab või siis on tagajalgadele tõusnud. Pilt on maalitud pintsliga, alt üles suunduvate tõmmetega. Kohati on tušš täiesti must, ent servades lähevad jooned halliks ning on näha, et loomal on siledaks kammitud, kerge ja läikiv karv, ilmselt on suksut hästi toidetud. Meil Pandžakendis oli igasuguseid hobuseid ja muidugi palju eesleid, kuid nii hoolitsetud ja krapsakat hobust nägin ma ainult ühe korra. Enda õnnetuseks nägingi. Hobuseid, erinevalt eeslitest, armastasin ma miskipärast eriliselt, selles armastuses oli võrdselt haletsust ja imetlust. Rinnas puhkes soe tunne, silmad läksid justkui pärani ja neid lausa kiskus hobuse poole.

Isegi solgitünniga vaevu komberdavatele kronudele vahtisin ma järele ega suutnud pilku ära pöörata. Vedasin esimeses või teises klassis oma sõbranna Ninka Surkovaga kihla, et ma julgen ükskõik millisele esimesele vastutulevale hobusele otsaette suud anda.

Me vedasime kihla „Aljonka” šokolaadi peale. Ninka pealekäimisel andsin ma karmi tõotuse – koos kannal keerutamisega, käe laubale ja südamele tõstmisega ja surma tõotamisega oma lähedastele, kui ma peaksin vannet murdma. Ma polnud iial nii hirmsat vannet andnud ning oli selge, et pean ilmtingimata suudlema, sest šokolaaditahvli ostmiseks mul raha polnud. Ma ei kartnud, teadsin, et suudlen ükskõik millist neist, ning püüdsin mitte mõelda sellest, et mõnikord kipuvad nad hammustama.

Ninka nähtavasti teadis, mille peale kihla vedada. Ta juhtis mind talle teada marsruuti pidi; jooksime läbi tagaõuede, läbi võõraste aedade mängult kellegi eest ära, kuid meid sai kätte vaid valvekoerte hauk. Me kummardasime madalale hommikukastese rohu kohale, riivasime kehadega viljapuude tüvesid, ning ploomid ja virsikud puistasid meid üle valgete ja roosade õielehtedega, metsik laukapuu kriimustas meid oma pikkade tugevate ogadega. Oli aprillikuu, mil meil kõik õitseb ja lõhnab. Mäletan, kuidas madu libistas ennast hovuzi, küllap nastik, kuid Ninka kisendas: „Gürsa!” ning, nakatudes teineteise meeletusest, pistsime plagama. Kuivanud okaspõõsaste maadligi oksad lõhestasid me selja taga vihinal õhku, kuid kummastaval kombel ei kriimustanud peaaegu üldse. Me ronisime üle längakile vajunud savimüüride, läbisime võõraid valdusi partisanide kombel peaaegu et roomates, ning jõudsime peagi vanalinna, selle tadžiki ossa.

Nurgas, haralise alõtša all, seisis saviseina vastu toetudes aukliku katusega kuur. Õlgi polnud katusesse peaaegu enam üldse jäänud, peenikesed sarikad turritasid nagu päikese käes ära põlenud lehmaskeleti ribikondid. Ninka vupsas sissevarisenud avasse: kunagi pidi seal uks olema. Sukeldusin tema järel haisvasse hämarusse. Kuskil läheduses pistis koer valjusti haukuma, kuid me ei teinud temast välja. Kõige pimedamas nurgas, pehkinud õlgede jäänuste peal seisis hobune. Oma lapsepõlves oli ta arvatavasti olnud raudjas. Nüüd oli ta üleni halliks läinud, saba oli pulstunud ja takjanutte täis. Kui me sisse tulime, hobune võpatas, raius sabaga õhku, tõmbas sellega üle tagajalgade ja tardus paigale. Saba jäi jälle rippu, ainult kõrvad tõusid püsti ja sihtisid meie poole, kuid pead hobune ei keeranud. Oli vaikne, porikärbsed sumisesid vihaselt.

„Suudle!” käskis Ninka.

Ma lähenesin hobusele vasakult küljelt, panin käe kontkõhnale seljale, tõmbasin peoga üle turja. Karva sisse tekkis triip. Hobune oli räpane, käe külge kleepusid peenikesed karvad ja tolm. Kaelasoon võpatas, vasak tagajalg tõmbles kramplikult, kabi kopsas tuhmilt vastu maad. Ma ei karanud eemale, vastupidi – patsutades käega kondist selga, nihkusin kaelale lähemale, tõmbasin peoga mõned korrad tugevasti nagu kaabitsaga, „puhastasin”. Olin näinud mehi niiviisi oma hobuseid rahustamas.

Hobune oli valjastatud ja sõime külge seotud. Lõpuks pea pöördus. Suur väsinud silm vaatas mind, laug võbeles veidi. Silmanurgast voolas mööda nina alla mädanire, teisest silmast igritses väiksem nire. Parves peas istunud kärbsed tõusid tigeda sülemina lendu, mitu porikärbest takerdus mu juustesse. Ma ei tõmmanud kätt tagasi, ei karjatanud, kuid kogu mu keha tardus silmapilkselt paigale. Mulle tundus, et põsed läksid härma. Ma võtsin jõuetu pea käte vahele, tõmbasin endale lähemale ja suudlesin, ei pigistanud isegi silmi kinni. Seejärel läksin kuurist välja, korjasin maast üles mingisuguse konservikarbi ja võtsin sellega arõkist vett. Leidsin arõkist kaltsuräbala ja pesin, nagu suutsin, hobuse koonu puhtaks. Ta seisis liikumatult kui puunui, ainult kergelt laienevad sõõrmed näitasid, et ta on elus. Ma nühkisin ja nühkisin, püüdes mitte mõelda lõhnast ja kleepuvast mädast. Vaatasin ainult tumepunast karva, mis muutus märja kaltsu all hoopis teiseks, lõi läikima. Arvatavasti olin ma miskit kamandanud, sest Ninka käis kaks korda jooksuga karbis vett vahetamas; ma ei mäleta.

Mäletan ainult, et äkitsi tekkis kuuri ukseauku kuju, mis varjutas valguse. Seal seisis peremees, kõblas käes – oli hobusevaraste vastu relvastunud. Karjus midagi tadžiki keeles. Ma jätkasin oma tegevust. Korraga rahunes peremees maha, laskus kükakile. Kui ma lõpetasin, andsin osavõtmatule hobusele veel kord suud, otse kuiva ninasõõrme peale. Peremees ajas end püsti, tuli mu juurde, embas isalikult ja podistas: „Aiteh, aiteh, hea tidrek, hobu pinsil, Nureddin ammu pinsil, kahju.”

Ta viis meid maja juurde, aivaanile ehk lahtisele terrassile, pakkus teed aivakeedise ja maitsva lameleivaga. Vanamees elas üksi, naine oli tal surnud. Piaalid olid mustad, täksitud servadega. Ta käratas koera vait, saatis meid aiaväravani ja lehvitas tükk aega meile järele. Ta säras nagu lambipirn pimedas kolikambris. Ma astusin mööda teed ega kuulnud, mida Ninka seal vadistas. Katsusin vargsi oma põski – härmatis oli ära sulanud, kuid külm minu sees oli veel alles ning tunne oli hea, sest kõle väsimus lahkus vähehaaval ja tema koha täitis miski, mida ma ei oska tänagi sõnadega kirjeldada.

Hiljem, töötades Dušanbe keskhaiglas, nägin ma ja tohterdasin paljusid mädaseid haavu. Ma tegin oma tööd, nagu teen seda praegu ka Lissitšanskaja-memme juures. Kaks ja pool aastat tagasi, kui teda tabas insult, räägiti, et tal on jäänud elada nädal, kõige rohkem kaks. Kuid memm osutus sitkeks. Ta on kaheksakümmend üheksa aastat vana. 1944-ndal, kolmekümneaastasena, viis ta blokaadirõngas Leningradist välja kaks last; ta oli seal hakanud aspirantuuris õppima ning pidas lõksu jäänuna vastu, elas üle kõik üheksasada päeva ja pärast jõudis hääletades Moskvasse. Ootas mehe rindelt ära, elas üle tema aresti ja kümneaastase vangistuse. Kirjutas Stalinile, paludes kaitset ahne NKVD-lase eest, kes nõutas enesele seadusevastaselt elamispinda – oli nende kolmandale toale silma peale visanud; suutis oma korteri säilitada, ära oodata mehe tagasituleku Vorkutast. Ta põetas meest, amputeeritud jalaga diabeetikut, veel kümme aastat. Andis lastele kõrgema hariduse. Andis Mark Grigorjevitšile, kõige armsamale ja vanemale pojale, õnnistuse siirdumiseks Itaaliasse, kuhu teda, väljapaistvat pianisti, kutsus impressaariost sõber. Ise jäi siia, oma tuttavate raamatute keskele, perekonnapeaks, kes juhtis oma suureks paisunud klanni võimukalt, kuni jõudu jätkus. Ta oli kogu oma elu abi tagasi lükanud. Ja nüüd, teadvusetus seisundis, asudes maa ja taeva vahel, hägustunud mõistusega, tunnistas kõigist, keda oli kunagi armastanud ja üles kasvatanud, ainult mind, tundmatut võõrast.

Niiviisi on mulle jutustanud Mark Grigorjevitš. Kogu suguvõsast käis tema ainsana peale, et ema eest tuleb hoolitseda, ning võttis kõik kulud enda kanda. Ta helistab pidevalt ja pärib tema enesetunde järele, saadab raha esimese nõude peale, unustamata lisamast: „Verake, ainult mu naisele mitte sõnagi!” Loomulikult olen ma tumm kui kala.

Kui memm pole suremas ega saa öösel und, istun ma tugitooli ja loen valjusti ette. Mulle tundub, et ta kuulab huviga. Me oleme juba läbi lugenud „Surnud hinged”, Dickensi, Mark Twaini, Jules Verne’i, „Tuhat ja üks ööd”, nüüd ma loen talle Jack Londoni „Smoke Bellew’d”. Mu Pavlik armastas seda raamatut. Minagi armastan seda, meil olid kunagi kõik need raamatud olemas, ma ostsin lastele. Aga vaat Valerka ei armastanud lugeda, tema on vist kohe sünnist peale miskit meisterdanud. Ta tegeleb sellega praegugi: remondib autosid. Tema oskused teda toidavadki – teda ennast, tema naist Svetlanat ja tüdrukut, minu pojatütart, kes sündis siia ilma kaks kuud tagasi. Siis sain ma vanaemaks.

Minu memm aga kuulab, tõstab mõnikord käe, pigistab pikad kuivetunud sõrmed kokku ja laseb jälle lahti – see tähendab, et tal on hea. Vajub tasapisi unne. Siis lähen ka mina magama. Kunagi ammu oli ta päris hea pianist.