Читать книгу Kala. Ühe rände lugu - Петр Алешковский - Страница 6

Lapsena ma muusikat ei kuulanud – kui, siis ainult seda, mis kõlas laulmistundides või reproduktorist. Mõnikord pühade ajal mängis kultuurimajas rahvapilliorkester. Algul oli mõnus kuulata, kuidas ööõhku sigineb maguslääge hääl. See justkui nutab ja naerab samal ajal, tõstes jõuga esile arusaamatuid sõnu, koob su ümber meloodiat, nagu viinamarjaväät väändub lehtlaposti ümber. Minuga koos õppinud tadžiki tüdrukute nägudele ilmus somnambuulne ilme nagu suslikutel, kes tarduvad päikeselõõsas oma uru juures kui postid. Pole mõtet küsida, millest laul räägib, vastus on alati sama: magusast transist totra küsimusega hetkeks välja kistud sõbratar rehmab käega ja viskab sulle näkku, huuled põlglikult kõverdatud: „Sa ei saa nagunii aru, see on armastusest!” Lausutud sõna kannab tüdruku võluväel unistustemaale tagasi, tema näole valgub naeratus, mida idamaa poeedid tavatsevad võrrelda roosiõiega. Aga hääl laulab muudkui vene keelde tõlkimatust armastusest, roosidest ja kohustuslikust kuust, mis ei ole siin selline nagu põhjalaiustel, kus taevaavarust valitsevad pilved, vaid ripub põhjatus tähises ookeanis ning kas naerab või siis nutab laulja sõnade üle, mis on juba muutunud monotoonseks retsitatiiviks. Ning korraga on selle kuulamine talumatu. Retsitatiiv kleepub keha külge nagu üleküpsenud virsiku mahl, tahaks jalamaid seda maha uhta, pesta nägu ja kõrvu, ajada minema see tüütu piripill, kes laval kerjab – parem käsi südamel, vasak sirutatud ette otsekui ootuses, et sellesse münte poetatakse.

Nüüd triikima asudes panen ma mõnikord televiisori mängima, kuid sealt kostvate laulude sõnad oleksid justkui tadžiki keelest tõlgitud. Siis ma sülitan kuuma raua peale, see turtsub, väljendades meie ühist nördimust äraleierdatud riimide ja andetute viiside üle. Ma vahetan kanalit või triigin täielikus vaikuses, mis on samuti tore: triikraua raskus, puhta auru soe lõhn, noolsirge voldijoon ja linal ära sulavad kortsud rahustavad mind.

Saanud idamaisest laulukunstist isu täis, jooksin ma kultuurimajast kaugemale, ronisin meie maja vastas olnud savimüürile ja vaatasin Linnuteed, tähemüriaade, paigale tardunud kuud, kellele usaldasin igasuguseid tobedusi.

Mitte kaugel meie tänavast, linna servas, Samarkandi tee ääres paiknes suure aia roheluses muuseum. Seal olid tallel arheoloogide välja kaevatud esemed: hiiglaslikud savipotid humad, vaskkatlad, mille sangadel seisid justkui kaljutipus püstsarvedega vasksokud, tahmunud potid ja paksu servaga savipannid, rohekaks tõmbunud pronksehted ja samasugused konnavärvi odad ja noad, kirved ja peitlid, niisamuti nende savist valuvormid.

Seal olime me suvel arheoloogiapraktikal. Meie kool oli teinud nii head tööd, et partei linnakomitee eriotsusel ei saadetud meid septembris mitte puuvilla korjama, vaid jäeti arheoloogidele abiks. See oli kahekordselt tore, sest maksti mingisugust raha ja see oli meile emaga lisasissetulek. Ma olin väga uhke, et toon neljateistaastasena koju juba enda teenitud kopika. Kuid peamine oli see, et seal oli lõpmata põnev.

Ekspeditsiooni juht Boriss Donatovitš ehk akó Borja, nagu teda tadžikipäraselt austavalt nimetati, paks lühike mees, käis alati ringi vanas lapitud vatijopes, peas iidvana sõduripanama (räägiti, et see olla tal talisman). Tal olid pisikesed silmad ja veider komme kogu aeg põski närida. Pärast tööd kutsus ako Borja meid kõiki kokku aivaanile, ekspeditsiooni peamaja terrassile, kostitas teega ja pajatas lugusid.

Ta jutustas prohvet Muhamedist, kuidas too oli hõimukaaslaste eest mägedesse põgenenud, langenud transsi ning poeetilises palavikus olid talle ilmunud koraani suurad. Muhamedil oli olnud, nagu ka Boriss Donatovitšil endal, nõder keha, kuid ta oli olnud vaimult tugev ning evinud kõneannet, mis suudab moslemite arvamist mööda mägesid paigast nihutada.

Kui Boriss Donatovitš pajatas, muutus ta teiseks inimeseks – pehmeks või kõvaks vastavalt sellele, nagu jutustus temalt nõudis. Temast õhkus niisugust energiat ja jõudu, et külmavärin tuli peale, olemine läks ühteaegu nii rõõmsaks kui ka kõhedaks. Tema enesekindel hääl kõlas elektriseeritud vaikuses, täpsed sõnad sobitusid üksteisega imehästi, kutsudes esile tumma imetlust. Tema sõnade nõiduslikku muusikat ei passinud segada, oli häbi isegi pissile joosta.

Pandžakendis on „Tuhandet ja üht ööd” alati armastatud. Me olime kooliteatris isegi mõnda stseeni esitanud, viskusime käsi murdes põlvili poisi ette, kes mängis padišahhi, anusime teda keeruliselt ja kaunilt, päriselus ei kõnelenud keegi meist selliste sõnadega. Kuid nende muinasjuttude tõeline ilu avanes minule alles siin. Boriss Donatovitš hakkas lugu pajatama ning tähise taeva all ilmus aivaanile meie ette eemaletõukav küürakas kääbus. Ta istus Sindbad Meresõitja kukil, õelutses, käsutas, mõnitas teda. Ühtäkki hakkasin ma tundma teda enda kukil: siin ta on, surub õlgadele, pigistab kõri kinni ning tundub, et väljapääsu pole ja tuleb seda vastikut peletist oma elupäevade lõpuni kanda nagu rasket tõbe, mille vastu pole vaktsiini veel välja mõeldud. Või siis kerkis silme ette idamaine külluslik basaar. Üle turuplatsi ratsutas teed valimata tulisel teldril Ali – prohveti lähim sugulane, keigar ja kaukamees, kes oli sepalt tellinud tapluseks sobimatu, kuid silma rõõmustava ja salapärase kaheteralise mõõga Zulfikari. Ali surma järel hakkas levima kumu, nagu omanuks see üle linna prassijale sepistatud mõõk maagilisi omadusi. Või siis ilmus aivaanile noor ja kaunis Iskander Kakssarv ehk Aleksander Suur ja tema väepealikud. Sündinud sõjameesteks, marssisid nad võitmatu faalanksina pool ilma läbi, kuid põrganud idamaisele küllusele ja luksusele, minetasid kiiresti võitlusvaimu; langedes kullamaagia ja kuunäoliste tantsijannade kättesaadavuse lummusse, raiskasid nad ära tolle imelise väe, mis puruvaestel, rikkust ihkavatel, seni kõigile tundmatutel makedoonlastel algul olemas oli.

Ta jutustas Odüsseusest ja tema rännakutest, Trooja piiramisest ja arheoloogidest, kes olid hulk sajandeid pärast lahinguid kaevanud välja maa alla kadunud linna. Ta jutustas ümber muinasjutte, mis olid kujutatud Pandžakendi vanalinna majaseintel. See linn oli kunagi asunud Suurel Siiditeel, siia voolasid kokku kaubad ja muinasjutud igast haritud maailma otsast, neid tõid erinevaid keeli kõnelenud inimesed. Suur kaubandusarter oli maailma ühendanud, ei olnud temas mingeid paika pandud piire; toll mitte ei vaenanud, vaid tervitas rändkaupmehi; maailm oli lapik ja otsatu. Ringi rändavad hõimud kandsid laiali teadmisi maailmast ja muinaslugusid, mis oli tol ajal üks ja seesama. Teadmised ja ilusad lood omasid kulla kaalu; rändajad hindasid elu, said aru, et armastus, vabadus, uljus ja reeturlikkus on kõigis maailma nurkades samasugused, nii nagu on samasugused külm ja palavus, mõistatuslik kuu, liiv ja savi. Ilmakehad kerkisid universumi eri paigus taevalaotusse teise nurga all, liiv oli teist tooni, savi oli rasvasem või kuivem. Erinevates maades nimetati neid algaineid oma sõnadega, kuid see ei muutnud olemust. Savist ja liivast ehitati maju; savist ja liivast tegi Jumal maailma loomise aegu inimese, hingas temasse osakese iseendast, õpetas armastama, kannatama ja vihkama, rõõmustama päikese üle ja ülistama kuud. Inimesed olid määratud igavesti ringi rändama. Nende liikumised olid märkamatud, kui migratsioonid toimusid vaikselt ja rahulikult. Kui aga liikvele läksid massid, kes rajasid omale teed mõõgaga ja sillutasid seda võidetute laipadega, jõudsid need sündmused iidsetesse kroonikatesse. Rahulik ja vaikne elu kajastub heal juhul muinasjuttudes; ajalooline mälu talletab hädasid, segaduste aegu, õnnetusi, nende valitsejate sünni- ja surmadaatumeid, kelle raugematu hoole all lihtne õnnelik elu ära sulab ja põrmuks pudeneb.

End õdusalt mägede vahele sisse seadnud Pandžakendis segunes elanikkond nagu savi pottsepa tünnis; kaupmehed ja nende andamitest rasvuvad valitsejad eelistasid rahu, kultuuri ja korda. Soe päike kinkis rikkalikke saake, soodustas mõtisklemist, Siiditee tõi kätte uudiseid ja muinaslugusid laiast ilmast; kui eemalduda argirutiinist ja -muredest, siis näis elu olevat osava jutuvestja pajatatud unistus elust. Jõukates majades, jahedates tubades, kus pererahvas kehakinnitust võttis, maaliti seintele õpetlikke lugusid, et poleks igav süüa – umbes samamoodi, nagu seda tehti nõukogude restoranides.

Hiljem, kui ma lugesin raamatuid, meenutasin neid aivaanil kuuldud lugusid, jahedat õhtut, tulist teed maitsva lameleiva ja aprikoosimoosiga. Leila ja Medžnun, Romeo ja Julia – kõik olid nende armastuse vastu, nemad aga armastasid nii hullusti, et surid teineteise eest ja nad maeti samasse krüpti. Meie ekspeditsioonis olid oma Leila ja Medžnun, Romeo ja Julia – kõik teadsid ja tegid näo, et ei märka midagi: ekspeditsiooni sohver ako Ahrór ja Lidia Grigorjevna, restauraator Leningradist.

Ma tundsin ako Ahrori ammusest ajast – tema oli see, kes viis mu isa kirstus kalmistule. Ema kutsus teda pärast peielauda, kuid ta ütles viisakalt ära. Islamiusulisena ei joonud Ahror viina, ajas pead paljaks ja pidas ruzád – pikka paastu, mille kestel ei tohi varahommikust peale kuni esimese tähe süttimiseni toitu suhu panna. Tõsimeelse ruzadorina loputas Ahror kõige palavamatel päevadel vaid suud ja sülitas vee välja, ühtegi piiska ei tohtinud sisse sattuda.

Tal oli auto – poolteisetonnine GAZ, mida ta hoidis ja poputas. Iidvana masin, kapotil oli kiri „Molotovi-nimeline tehas”; ma kuulsin, kuidas mehed imestasid, et see veoauto ikka veel liigub. Ahror vastas alati, et teist masinat tema elus olema ei saa. Ta kontrollis alailma miskit mootoris, poleeris kaltsuga rohelist rauda, mis oli vanadusest tuhmunud nagu muuseumikirved, kuid veel tugev, otsekui oleks seda karastatud elama koos oma omanikuga täispikka elu.

Ahror oli abielus. Tema naist ja lapsi polnud keegi kunagi näinud, nad elasid linna teises otsas. Ekspeditsioonis teati, et Muhibá, sohvri naine, on juba pikemat aega põdur olnud ja liigub koduski vaevaliselt. Lapsed olid emale abiks, isa aga teenis raha – veetis hooaja arheoloogidega ning kui nood ära sõitsid, lasi ennast turul kergematele vedudele palgata. Ta ei pigistanud oma masinast kunagi viimast välja.

Samamoodi – hoidvalt ja igaveseks – armus ta Lidia Grigorjevnasse. Lidia Grigorjevna oli kameraaltöö peal, töötas baasis. Mõnikord harva, kui oli tarvis järjekordset freskot kinnitada või seinalt maha võtta, tuli ta kaevandisse. Mõnikord leiti freskod maha pudenenult ning Lidia Grigorjevna ladus tükid suurtele papist kandikutele. Ta puhastas neid tolmust tavalise klistiiripritsiga, hõõrus mingisuguste lahustega niimoodi, et värvid tulid jälle nähtavale. Seejärel pani kompositsiooni kokku samamoodi, nagu tänapäeval panevad lapsed puslesid, ainult et tal ei olnud silme ees pilti, ta pidi ise ära arvama, kus peab tükike paiknema, et siis hiljem, kuude möödudes, moodustuks kandikul kokkuliimitud ja kinnitatud iidne joonistus.

Mäletan, kui kaua jändas Lidia Grigorjevna suure kalaga, pani seda kokku otsekui soomushaaval. Ako Ahror istus nagu ikka natuke eemal akna all oma taburetil ja vaatas vaikides, heldinult naise pikki sõrmi, mis sõelusid värvika kihiga tükikesi. Ma põikasin aeg-ajalt kameraaltööruumist läbi, et vaadata, kuidas asi edeneb; seisin samuti vaikides, tööd jälgides. Ükskord ma vaatasin pooleldi kokku pandud keha: laual lebas juba kolm uime, kaks selja- ja üks rinnauim ning ümberringi lained – sellised naljakad ussikesed, nagu lapsed joonistavad. Seejärel vaatasin välja laotud, kuid oma kohta veel mitte leidnud tükikesi ning nägin järsku selgesti kalasilma ja kaart, mis meenutas lõpusejoont.

„Siin on silm!” ütlesin ma südant rindu võttes.

Lidia Grigorjevna võttis killu, keerutas seda üht- ja teistpidi ning lõi korraga näost särama, asetas kala juurde. Osake sobitus kenasti.

„Silm tõesti! Küll sa, Vera, oled ikka tubli!”

Tema sõnad lisasid mulle julgust. Kartmata enam eksida, ütlesin ma:

„Ja siin on lõpus!”

Lõpus sobis ka, peakujutis oligi valmis.

Lidia Grigorjevna kallistas mind ja andis mõlemale põsele musi. Silm pani kala elama. Pärast seda sai pilt kiiresti kokku.

Mind viidi kaevamistelt üle kameraaltööle. Ma pesin freskode tükikesi, mõnikord leidsin fragmente. Näiteks leidsin kaameli sabaotsa ja tagumise jala, see-eest Lidia Grigorjevna märkas ja ladus kokku saare, kus kasvas suur puu ja kaamel puhkas selle varjus, ning kompositsiooni raamistava ornamendi – sellised lõputud krõnksud, mida kohtas mõnikord savipottidel. Seda nimetati meandriks, ma jätsin sõna meelde.

Kui sai leitud kalasilm, katkestas Lidia Grigorjevna töö, istus nurgas seisva klaveri taha ja mängis tükk aega – mulle ja ako Ahrorile. Ta mängis Beethovenit. Ma vaatasin meres ujuvat hiidkala, ako Ahror istus, käed põlvede ümber ristatud, põrnitsedes ainiti põrandat, otsekui olnuks põrand peegel ja peegeldaks Lidia Grigorjevnat klaveri taga – tema klahvidel lendlevaid sõrmi, jõuga pedaali sõtkuvat uhket jalga ja käsitamatust vaimustusest säravaid silmi.

Lidia Grigorjevna tavatses sageli pärast tööd mängida. Sedasi raputas ta väsimust maha ja samuti näis mulle, et sedasi vestles ta ako Ahroriga. Teiste nähes rääkisid nad teineteisega vähe ning tegid mõistagi näo, et nende vahel pole midagi. Ent pilgud reetsid neid.

Kord võtsin ma oma lõunasöögi – lameleiva ja melonilõigu – ja läksin aeda, heitsin virsikupuu alla pikali ning lamasin pikalt vaikuses, sõin ja vahtisin taevasse. Arõkis vulises vesi, varjus oli jahe; lõhkenud virsikud lõhnasid uimastavalt – puude all vedeles rohkesti maha langenud vilju. Purjus herilased ukerdasid urgudes, mis nad ise olid üleküpsenud viljadesse närinud. Nägu, käed, isegi kael olid kleepuva melonimahlaga koos. Ma nööpisin kleidi lahti, pesin ennast jahedas arõkivees, surusin sõrmed kõvastunud nibudele. Tõmbasin kleidihõlmad kinni ja prantsatasin pehme rohu sisse kõhuli. Äkitselt hakkas jälle palav, just nagu poleks ma end üldse värskendanud. Läheduses praksatas kuivanud oks, rohi sahises kellegi jala all. Ma piilusin ettevaatlikult puu tagant välja.

Vana Kreeka pähkli varjus seisid ako Ahror ja Lidia Grigorjevna. Ahror ulatas talle kollase lille. Lidia võttis lille vastu ja mehe nägu vaevu puudutades otsekui joonistas selle kontuuri, vedas õiega nagu pintsliga. Pigistanud silmad kinni, seisis Ahror sedasi pikalt – pime ja õnnelik. Seejärel võttis ta naise pea ettevaatlikult käte vahele ja suudles laubale, laud endiselt suletud. Ta vaevu puudutas huultega naise juukseid, tõmbas nende lõhna sõõrmetesse ja kallutas naist enda poole.

Nad kukkusid üheskoos rohu sisse. Kui nad naerma puhkesid, kõlas see mu arvates kuidagi kistult, kuid naer segunes kohe jutujõminaga, millest ma suutsin kohati eristada vaid nimesid Ahror ja Lida. Mõlema raske hingamine sõi ülejäänud sõnad ära, justkui nad oleksid rääkinud erilises keeles, mille kiirus pani mu vere oimukohtades tukslema, värvis põsed, näo ja kaela sama värvi, mis on hõõgvele aetud tandooriahjus. Öölambi valguses visklev liblikaski poleks suutnud korrata trajektoore, mida mööda raplesid nende käed. See meenutas kentsakat mängu, kus on tähtis mitte lasta teisel mängijal su ruumi tungida. Seejuures lendas kokku puutuvate käte küljest sädemeid; ma kartsin, et aias läheb rohi põlema.

Ahror võitis. Juba ta nööpis Lidia Grigorjevna sarafani väikesi nööpe lahti, sellal kui naine sikutas tal tihedast riidest, kodus õmmeldud särki üle pea. Nende kätest levis aeda elekter. Puude lehed tardusid üleloomulikus pinges. Nad pildusid iseloomulikult praksuvaid laenguid; nahale sattudes need näpistasid kergelt, pakkudes kehale valulist naudingut. Putukad jäid vakka just nagu maavärina eel, päike lõõskas läbi okste endise jõuga, kuid tema soojust polnud viljapuuaia varjus tunda. Lidia Grigorjevna sandaalid ja Ahrori sussid olid lennanud igasse ilmakaarde nagu lõhkenud lambipirni killud; juba läikis rohelise muru kohal võimas päevitunud meheselg, tumedast kaenlaaugust piilus valge naiserind mandelkõva nibuga. Ahror suudles Lidia Grigorjevna kaela, seejärel imes end nibu külge, ahmis nagu imik sealt armastuse piima, mida naine sellistel hetkedel kingib (sedasi seletas tädi Gulsuhor mulle hiljem meeste iha meie rindade järele).

Juuksed mu peas pragisesid. Ma ei suutnud nende kahe heitluselt silmi ära pöörata. Tinaraskeks muutunud keha oli suisa kleepunud maa külge, mis tõmbas nagu magnet. Vahetult enne lõpplahendust ärkasin ma tardumusest: ära siit! Ilmselt sööstsin ma paigalt liiga äkiliselt, minu all praksatas kuiv oks. Lidia Grigorjevna keeras pead. Meie pilgud kohtusid, tema silmis kiirgas võidurõõm. Ako Ahror ei kuulnud midagi, tema sõrmeotsad tantsisklesid püksirihmal. Ma roomasin kohmakalt tagasi, püüdmata end enam eriti varjata, siis hüppasin püsti ja lidusin ekspeditsiooni majade poole, hovuzi juurde, milles hulpisid suured õhtusöögiks jahtuma pandud arbuusid. Sumatasin, nagu olin, kleidiga vette ning elustav vesi turgutas mu silmapilkselt üles.

Pärast kuivasin päikese käes – harjumuspärase, luuni kõrvetava päikese käes, keerasin ette kord ühe, kord teise külje. Viimaks lipsasin, juuksed sagris, tasakesi kameraaltööruumi oma laua juurde ja asusin freskotükikesi niiske käsnaga üle nühkima.

Nad tulid. Ma olin endast väljas: tundsin nende pärast rõõmu ja Lidia vastu kadedust. Ahror asus teekannuga toimetama, kallas selle vett täis, pani pliidile. Lidia Grigorjevna istus oma laua taha. Ma ei suutnud tööd teha, kõik kukkus mul käest, freskotükid lainetasid silme ees. Lidia Grigorjevna märkas seda ja lasi mu vabaks, ütles, et ilmselt olin ma liiga kaua päikese käes olnud.

Järgmisel päeval palusin, et mind suunataks välitöödele. Lidia Grigorjevna nõustus ilma pikema jututa. Ma hakkasin jälle käima linnuses. Nii mõnigi kord saime ako Borja loengu asemel Lidia Grigorjevna kontserdi osaliseks. Me kuulasime ja see oli vahva, kuid hoopiski mitte niiviisi nagu tol korral, kui ta mängis oma Ahrorile ja minule, kes ma olin kogemata nende armastuse manu eksinud.