Читать книгу Rolling Stones - Philip Norman - Страница 2

Hakkasin selle raamatu tarbeks uurimistööd tegema 1981. aastal, kohe pärast seda, kui oli ilmunud mu Beatlesi biograafia „Shout!”. Ma polnud Rolling Stonesi kunagi suuremat imetlenud, õigupoolest otse vastupidi, ent biitlite kroonikat kirja pannes olin näinud, kui tihedalt on kahe bändi lugu põimunud, ning nii tundus loogiline minna pärast liverpoollastega lõpetamist edasi londonlastega.

Olin intervjueerinud Rolling Stonesi ainult korra 1965. aastal, kui mina töötasin Kirde-Inglismaal väikses õhtulehes ja nemad esinesid Stocktonon-Teesi kinos. See oli vahetult pärast „Satisfactionit”, bänd oli jõudnud Suurbritannias oma kurikuulsuse tippu, nii et ootasin kohtuvat jõnkade neandertallastega, kuid nad olid isegi minusuguse provintsliku tühisusega äärmiselt kenad. Vestlesin külmal lavatagusel trepil istudes Mick Jaggeriga (tal oli seljas paks valge kampsun ja ta rüüpas Pepsi-Colat – olid vast ajad!), hiljem aga juba terve bändiga nende riietusruumis.

Kõige sõbralikum oli Brian Jones, kes jutustas vaikselt ja peenekombeliselt nende pidevast nääklemisest kontsertide vahel hotellides ja restoranides – ei mingeid ilgusi veel, need tulid hiljem – lihtsalt seepärast, et „sellised me kord oleme”. Kui palusin neilt oma õele autogrammi, olid kõik nõus ning endine kujundusgraafik Charlie Watts tõmbas allkirjade ümber kauni joone ja lisas juurde „Rolling Stones”, et asjas ei jääks mingit kahtlust.

Hiljem kirjutasin Sunday Times Magazine’i rändkorrespondendina sellistest roki-, souli- ja bluusilegendidest nagu Johnny Cash, Bill Haley, Everly Brothers, Beach Boys, Fleetwood Mac, James Brown, Little Richard, Stevie Wonder, Diana Ross, Wilson Pickett, B. B. King ja Sleepy John Estes, aga mitte kunagi mitte sõnagi Rolling Stonesist. Sel teemal näis olevat niigi ülearu palju asjatundjaid, kes tootsid bändi kohta miilide kaupa teksti, ja nende hulgas polnud just sõnaahtraim ajakiri nimega Rolling Stone.

Kuid nagu olin kogenud juba Beatlesi puhul, sulas kõik see, mis paistis esmapilgul muljetavaldav infopagas, õige pea kokku. Rolling Stonesi mütoloogia oli täies tükis mattunud temast kribatud tohutute artiklihunnikute alla. Temast kirjutatud raamatud olid kas puudulikud, kunagiste sõprade, näiteks narkodiiler Tony Sanchezi kahtlase väärtusega memuaarid või siis fännidele mõeldud lihvitud loba. Bänd, kes mõjutas kuuekümnendaid sama palju kui Beatles, võib-olla rohkemgi, ei olnud pälvinud mitte ühtki tõelist elulugu.

Õnneliku kokkusattumusena kuulutas Rolling Stones just siis, kui ma olin otsustanud selle töö ette võtta, välja oma kahekümnendat tegutsemisaastat tähistava turnee, mis pidi algama 25. septembril 1981 Philadelphias John F. Kennedy staadionil. Sunday Times (kellele andis julgust hiljutine „Shout!”) akrediteeris mu kajastama nende Ameerika-reisi.

Kui keegi räägib, et ta on olnud koos Rolling Stonesiga turneel, kipub inimeste kujutlusse kerkima bakhanaalne orgia. Tegelikult aga oli see üks mu karjääri kõige vaevalisemaid, pingelisemaid ja tihti ka alandavamaid kogemusi. Erinevalt varasematest tuurikroonikutest, näiteks Truman Capotest ja Terry Southernist, ei olnud mina bändi tegemistega tihedalt seotud: ma pidin ise hoolitsema, et jõuaksin kontserdipaikadesse, pidin ise muretsema pileti ja seejärel läbipääsuloa lava taha Rolling Stonesi Ameerika esindaja Paul Wassermani juurde.

Wasserman oli ülekaaluline ja kummaliselt kilpkonna meenutava kiila peaga habemik, jäätisesõltlane, kes poetas kõikjale jäätisekohvikutest pärit salvrätte. Kuhu tahes ta ka ilmus, alati ümbritses teda hulk trüki- ning teleja raadioajakirjanikke üle kogu maailma, mina nende seas, kes teda anusid, temaga pahandasid ja puhuti raevutsesid selle liiga napi toe pärast, mida ta meediainimestele pakkus. Ometi ei pannud see Wassermani, kelle hirm oma klientide ees lämmatas igasuguse normaalse suhtekorraldusvaistu, ajakirjanikele vastu tulema. Meie surve all tõmbus ta kilpkonnapea kaitsvalt kilbi varju ning taas pääses valla mõni salvrätt. Shakespeare’i „Macbethi” väravavahi sõnad – „Kas sul ka taskurätte küllalt kaasas on? Sest higistada sa selle eest saad!”1 – oleksid nagu tema pealt maha kirjutatud.

Tuuri avakontserdil Philadelphia hiiglaslikul ja lohutul JFK staadionil lubati lava ette ainult fotograafid, kellele anti paar minutit ja kindlaks määratud võttenurk. Kirjutav kontingent oli vangistatud lava taha pingiridadele arvutute kõrilõikajailmega turvameeste vaenuliku pilgu all, ilma et midagi olnuks korralikult näha või isegi kuulda. Esimest korda õnnestus mul vaadata Rolling Stonesi kontserti takistamatult alles kolmandas kontserdipaigas Illinoisis Rockfordis. Seal, nagu ka Colorados Boulderis ja New Yorgi osariigis Buffalos, küsisin Paul Wassermanilt, kas võiksin Micki ja Keithi intervjueerida. Ainus vastus oli tühi pilk ja järjekordsed langevad kolmnurksed paberitükid.

Lootuse kaotanuna kirjutasin Sunday Timesile vormi täiteks loo ära ja sõitsin tagasi Londonisse, et proovida teistsugust lähenemisviisi (ajakirjandus oli noil ajul praegusest üsna erinev). Võtsin ühendust Rolling Stonesi Suurbritannia esindaja Keith Althamiga, kunagise muusikaajakirjanikuga, ja ütlesin talle, et Times oli lubanud mulle oma maineka nädalaülevaate esilehekülje, kui ta annab mulle Micki ja Keithi. Mõni nädal hiljem (see näitab, kui erinev oli ajakirjandus tollal) naasin koos Althamiga Ameerikasse, et Floridas Orlandos taas tuuriga liituda.

Orlando Tangerine Bowli lava taga juhatatigi mind viimaks läbi turvameeste järjestikuste ringide sellele suletud alale, kus Rolling Stones kogunes enne igat kontserti valitud vippide seltsis. Ühes nurgas, eemal seltskondlikust siginast-saginast, soojendas erekollases jopis ja spordipükstes Mick ennast kahetunniseks esinemiseks. Kui Altham asus meid tutvustama, mõtlesin, et teen lühidalt, sest vaevalt on kohe 80 000 kuulajaga kohtuval megatähel tuju ajada veidi lobajuttu.

Eksisin täiesti. Ehkki ta valmistas end parasjagu äärmiselt keskendunult etteasteks, mis nõuab kolmekümne kaheksa aastaselt mehelt arvestatavat pingutust, püsis ta vaim ergas. Ta rääkis, et oli lugenud mu raamatut „Shout!” ning, soojendusharjutusi hetkekski katkestamata, parandas üht pisiasja seoses Allen Kleiniga, mänedžeriga, keda biitlid ja rollingud olid omal ajal jaganud.

Järgmisel pärastlõunal hotelli basseini ääres intervjueerisin seda vaikset ja mõtlikku meest, kellena ta esines kvaliteetlehtedes, ning kuulsin ka veidrat, hiljem mitut puhku korratud väidet, et ta ei mäleta oma artistikarjäärist peagu midagi. Samal õhtul külastasin Bill Wymanit tema hotellitoas, kus oli arvuti – toona väga uudne asi –, milles ta väitis olevat nende tuhande naise nimi ja aadress, kellega ta on maganud. Ka Ronnie Woodile ja Charlie Wattsile polnud raske ligi pääseda: Woody võis tavaliselt leida mõnest baarist, sellal kui Charlie, kes polnud kunagi tuuritamist sallinud, oli sageli juba varahommikul liikvel, jalas miski, mida ma ei oska kirjeldada muu kui hallist flanellist põlvpükstena, ning jälgis kadedalt, kuidas Briti filmitrupid sättisid end koju sõitma.

Käisin koos Keith Althami perekonna ja Ian Stewartiga, bändi algkoosseisu liikmega, kes mängis hiljemgi nende tuuridel klahvpille, ka lähedal asuvas Disney Worldis. Nii võin igati õigustatult ütelda, et olen veetnud koos Rolling Stonesiga aega lõbustuspargis.

Enesekindlalt – lõpuks ometi olen „sees” – läksin järgmisse kontserdipaika, hiigelsuurele Houstoni Astrodome’ile, kus nägin sõduripükste ja silmini tõmmatud moondamismütsi tõttu tundmatuseni muutunud Micki tegemas esinemiseelset tutvumisringkäiku. Ent vipiala sissekäigu juures peatas mu turvaülem Jimmy Callaghan, rohelisse kortsus kuube riietatud kogukas kokni, kes oli mu alles paar päeva tagasi semulikult läbi turvavärava viibanud. „Kus su pressikaart on?” urises ta. Kuna pidasin end nüüd tähtsaks ninaks, olin selle hotelli jätnud. „Ilma pressikaardita ei pääse kuhugi!” Mäletan end eemaldumas Astrodome’i kiiskavate punaste tulede all, mõteldes, et isegi kui ma sõidaksin Liibüasse Gaddafit intervjueerima, ei koheldaks mind sel moel.

Nagu arvata võiski, kujutas Keithini jõudmine tõelist odüsseiat: see venis järgmise kevadeni, kui kahekümnenda aastapäeva tuur jõudis Euroopasse. Kõigepealt kutsuti mind temaga kohtuma Glasgow’sse, kus jõlkusin terve pärastlõuna ja õhtu Apollo teatri ümber, samal ajal kui politseinikud, silmavaade sama sünge nagu kõigil, kes olid rollinguid valvama pandud, uurisid mind ainiti. Kui ma jälgisin, kuidas üks politseinik ajas vagurate tütarlaste rühma karmilt laiali, jäi ta mind Jim Callaghani pilgul põrnitsema ja nõudis: „Kas sa vaatad mind?” Pääsesin politseibussi viimisest ainult tänu kärmele taandumisele. Lõpuks aga anti mulle teada, et Keith on Šotimaal ja Inglismaal väga hõivatud ning eelistab minuga kokku saada siis, kui tuur jõuab Pariisi.

Champs-Élysées’ kõrval asuvas Warwicki hotellis ootasin neliteist tundi, esmalt registratuuri juures ja seejärel oma toas. Kutse ilmuda Keithi ette saabus alles kell kolm öösel. Olime vestelnud vaevalt viis minutit, kui sisse marssis Paul Wassermani abi Alvinia Bridges ja teatas, et pean lõpetama, sest „Keithil on nüüd aeg pisut lõbutseda”. Ei varem ega hiljem ole ma tundnud nii suurt soovi kedagi kägistada.

Londonisse naasnud, leidsin mõningast lohutust jutuajamises rollingute mitteametliku arhivaari Bill Wymaniga, kui lõunatasime vanamoelises Prantsuse restoranis Boulestin, mille menüüs oli Domaine Ott, Billi lemmik Provence’i rosé’de seas.

Pärastlõunal pidi Bill koos oma toonase pruudi Astrid Lundströmiga minema David Bailey juurde fotosessioonile, kuhu nad kutsusid mindki kaasa. Olime jäänud nii kauaks juttu puhuma, et jõudsime sinna üle tunni aja hiljem. Kuulus fotograaf kees vihast, kuid ma ei teinud sellest välja, vaid ütlesin endale, et see pole minu süü. Olin kujutlenud, et Bailey sätib oma kliente poosidesse ülevoolava kuuekümnendate stiilis vestluse ja eksalteeritud hüüatuste saatel. Tegelikult aga andis ta Billile ainult ühe näpunäite: „Seisa sinna, kuradi vitt!”

Keithi intervjuu sain alles kahe kuu pärast Londoni Carlton Toweri hotelli ülakorruse sviidis. Lahkudes olin võlutud tema väljendusselgusest ja humoorikusest ning aususest ja otsekohesusest, mis eristasid teda nii teravalt Mickist. Ent kuna ta oli juba aastaid elanud reaalsusest irdunult juhmakate turvameeste valve all (nood on ajurakkudele sama kahjulikud kui uimastid), iseloomustasid ta juttu puhutised keeleapsud. Alati, kui mõtlen Rolling Stonesi kontsertidel köetavale erutusseisundile, meenub mulle ikka Keithi sõna selle kohta: andrenaliin.

Mujal läksid asjad mõnevõrra kergemini. 1982. aastal olid selle loo peamised kõrvaltegelased veel elus – mõnel juhul küll imekombel – ja kõik nad olid ka nõus minuga juttu ajama.

Esimene intervjueeritav oli Andrew Loog Oldham, tunane noor ja innukas suhtekorraldaja, kes vormis Rolling Stonesist ühe esimese Briti popkultuuri antikangelase, mees, kes peagu ainuisikuliselt lõi selle Mick Jaggeri, keda me nüüd teame, ja kellele pole pööraste ideede, enesekindluse ja jultumuse poolest seniajani muusikatööstuses võrdset (kui ehk Malcolm McLaren välja arvata).

Intervjuu ajal New Yorgis elanud Oldham (siis juba ilma Loogi lisanimeta) rääkis minuga oma kontoris Broadwayl Brill Buildingus, kus oli õhust tunda selliseid suuri laululoojaid nagu Leiber ja Stoller, Goffin ja King ning Neil Sedaka. Meie vestlus jätkus kesklinna Hiina restoranides ja hiljem hooti Londonis – veel kaua pärast seda, kui mu raamat oli valmis ja avaldatud. Inimestele ei meeldi tihti see, mis ma olen neist kirjutanud, ent Oldham, keda iseloomustades ei olnud ma maha vaikinud midagi sellest, miks nende teed Rolling Stonesiga lõpuks lahknesid, kiitis minu loodud pilti temast kui „enesehävituseni stiilsest”.

Marianne Faithfull oli 1982. aastal tagasiteel pikalt sõltuvuse ja hävingu rajalt, kuhu ta oli sattunud pärast Mickist lahkuminekut. Küsisin talt agendi kaudu, kas ta oleks nõus minuga kohtuma, ja sain viisakalt keelduva vastuse; pisut hiljem aga helistas agent tagasi ja ütles, et Marianne, lugenud läbi mu raamatu „Shout!”, oli meelt muutnud.

Ajasime juttu tema Chelsea keldrikorteris, kus ta elas koos endast mõni aasta noorema punkmuusikuga, kelle nimi oli Ben E. Ficial. Kui ta sai õhtu edenedes teada, et ma pole kunagi kokaiini pruukinud, hakkas ta mulle peale käima, et peaksin ikka mõne triibu tegema, ja saatis Beni kraami järele. Seks ajaks oli ta jõudnud mind veenda (selsamal suurilmadaami moel, mis oli omal ajal võlunud Micki), et on väga ebaviisakas keelduda uimastist, mille hankimiseks on teised inimesed raha maksnud ja end ohtu seadnud. Nii ma siis tõmbasin seda kraami ninna, samal ajal kui tema seisis mu kohal ja juhendas: „Lase käia, natuke veel” – justkui võimlemisõpetaja, kes utsitab rööbaspuudel hädisevat õpilast. See ei mõjunud mulle, kui välja arvata tunne, et mu mõistus haihtub, ja nädalateks ninna jäänud korp.

Kaks tähtsaimat allikat elasid enam-vähem sama elu mida kuuekümnendate keskelgi, kui nad veetsid aega rollingute seltsis. Micki kunagine maitseküsimuste nõuandja Christopher Gibbs pidas Chelseas King’s Roadil ikka veel antiigipoodi, kus ta kirjeldas pealtnägija silme läbi 1967. aasta legendaarset Redlandsi narkohaarangut. Robert Fraser, kes mõisteti koos Micki ja Keithiga süüdi ja vangistati – aga keda ei lastud sama kiiresti vabaks –, oli endiselt Londoni kõige stiilikirjuma kunsti vahendaja. Istudes oma Mayfairi korteris kesk Jim Dine’i ja John Lennoni maale, kirjeldas ta heroiini tapvat veetlusjõudu veel võikamalt, kui seda oli teinud Keith.

Mõnd allikat oli palju kordi intervjueeritud, näiteks Keithi koolivenda Sidcupi kunstikolledži päevilt ja Rolling Stonesi algkoosseisu liiget Dick Taylorit, kes läks sealt edasi veelgi vihasemasse bändi nimega Pretty Things. „Ma mõtlesingi, et mis lugu siis sedapuhku sünnib,” ütles ta, kui olin üldsõnaliselt selgitanud oma raamatu erilisust ja tõsidust. Teised tegelased sattusid mu teele tänu puhtale õnnele, mida iga biograaf vajab. Rollingute fänniklubi sekretär ja kauane assistent Shirley Arnold meenutas teistsugust Brian Jonesi kui see amoraalne ja määndunud kaak, kellena teda kujutatakse legendis. Sama tegi toonane noor fänn Helen Spittal, kes käis Brianil külas paar päeva enne tema salapärast uppumissurma, millest jäi maha Kennedy looga võrreldav ja tänini hõljuv vandenõuteooria udu.

Aina eest libisevate intervjueeritavate kättesaamine muutus mõnikord kinnismõtteks, lausa haiguseks, millest inimene terveneb kohe, kui on eesmärgini jõudnud. Ajasin kuude kaupa tollal Keithist juba lahku läinud Anita Pallenbergi jälgi. Sain ta telefoninumbri ja mul õnnestus teda nii palju veenda, et ta nõustus mind oma Londoni Grosvenor House’i hotelli sviidis vastu võtma. Aga kui siis uksekella andsin, teatas kraaksuv hääl teisel pool, et selle omanik tunneb ennast kehvasti ja ma pean tulema mõni teine kord. Katsed rokirahvast intervjueerida muudavad inimese selle nii-lähedal-ja-ometinii-kaugel-tunde suhtes karastatuks. Möödus veel hulk nädalaid, enne kui „anitiidist” paranesin (teistel, ka Keithil, võttis see kauem).

Kõige iseäralikuma biograafiõnne näitena sattusin kord veetma esimest jõulupüha aadressil Cheyne puiestee 3 – Chelseas asuvas majas, mille Keith oli kümmekond aastat varem maha jätnud, kui Rolling Stones läks Prantsusmaale maksupakku. Puitpaneelidega kaetud 18. sajandi interjööris kajastus veel kogu rokenroll, mis oli sinna aegade jooksul ladestunud: näiteks teise korruse külalistuppa rajatud Jimi Hendrixi pühamu ning tualettruumi ust asendav helmeskardin. Keldris vedelesid mõned Keithist jäänud asjad, sealhulgas parema jala suusasaabas ja kolm lennukiistet, mis olid ammuse laamendamishoo ajal oma õigest asupaigast välja kistud. Maja ajutine asukas, kirjanik ja maalikunstnik Molly Parkin oli veendunud, et seal kummitab. Ehk olid need rahutud hinged, mõtlesin mina, näiteks kadunud venda igatsev vasaku jala suusasaabas ja lennuk, kes otsib oma esimese klassi sisustust?

Kui olin raamatuga poole peale jõudnud, kolisin New Yorki, kus veetsin aega teiste seas ka Allen Kleini õepoja Ron Schneideriga, kes oli juhtinud Rolling Stonesi 1969. aasta Ameerika niinimetatud taasärkamistuuri, ja David Mayslesiga, kes oli filminud veriselt lõppenud Altamonti kontserti. Veetsin veel ühe õhtu Marianne’iga, sedapuhku tête-à-tête, saatjaks ei midagi kangemat kui Vene vodka. Ja oma suurima biograafiõnne tipuks rääkisin telefonis tund aega Micki esimese, kõige ilusama ja kõige halvemini koheldud abikaasaga – Biancaga.

Selle raamatu teise poole kirjutasin paljude aastakümnete kuumimal suvel Manhattanil asuvas pööninguateljees. Seal polnud kliimaseadet ning pirakad prussakad lasid põrandalaudadel galoppi. Ateljee (pööning tähendas tegelikult teist korrust) kuulus naisskulptorile, kel näis olevat ainult üks teema: paljas inimahter. Kõikjal oli hunnikute kaupa kannikaid, küll kivist, küll kipsist, osa kuhjatud vastu seina, osa siin-seal laiali. Toa keskel, ilma et seda kupatust olnuks võimalik liigutada, seisis kaks hiigelsuurt rohekaspruunist savist, balsapuust ja traadist kokku mässitud alasti maadlejat, kes olid sätitud poosi, mis lasi nende tuharail kõige uhkemini välja paista.

Töötasin logu kaardimängulaua taga, mis paiknes maadlejaile nii lähedal, et võinuksin kasutada ühe anus’t pliiatsihoidjana. Mul ei olnud mingit tekstitöötlusprogrammi – selline asi oli toona vähestel kirjanikel –, oli üksnes väike kaasaskantav kirjutusmasin ja suur kuhi veidraid kollaseid Ameerika kirjapabereid. Akna taga asuvat kivisillutisega tänavat kasutasid raskeveokid otseteena Hollandi tunnelisse, nii et iga paari minuti tagant lõi maja vappuma, kui järjekordne McDonald’si või Tropicana kaubasaadetis mööda tuhises.

Raamatu valmimise kõige viimane faas tähendab enamikule autoritele, ka mulle, esimeste peatükkide viimistlemist. Tegin seda südatalvel Long Islandi vanas vaalapüügilinnakeses Sag Harboris, kus lumi muutis kõik puitmajade ja teivasaedadega tänavad Norman Rockwelli vurhvi öömaaliks. Töötasin magamistoas, mis oli kaunistatud 19. sajandi teerajajate stiilis, sealhulgas uhke nelja sambaga säng, ja käisin einestamas hüljatud baaris, mille omanik tervitas mind säherduse tseremoniaalsusega, nagu kuuluksin kuningas Edward VII saatjaskonda. Kontrast Manhattani kannikate ja veokitega – aga ka Rolling Stonesi sabas tuuritamisega – ei saanuks olla suurem.

Ühendkuningriigis avaldas raamatu 1984. aasta algul Elm Tree kirjastus. See jõudis Sunday Timesi edetabelis kuuendale kohale ja leidis head vastukaja, eriti Pete Townshendilt, kes oli toona oma bändist Who aastakese puhkust võtnud, et tegutseda kirjastamisalal. Townshendi arvates oli rollingutel õnne, et nad olid saanud minu oma biograafiks, ehkki ma pole sugugi kindel, kas nad ise on kunagi nii tundnud. Mick nimetas mind ühes televestluses „saama peal ajakirjanikuks”, mis tundub mulle üsna tähelepanuväärse avaldusena. Kõige rohkem meeldis mulle aga Vogue’i hinnang: see lugu köidab „igaüht, kelles on veel raasukegi ulakust”.

Ameerikas, kus raamat sai pealkirjaks „Symphony for the Devil” (viga), oli vastuvõtt hillitsetum. Õnnetuseks tuli see seal välja samal ajal kui „The True Adventures of the Rolling Stones”, autoriks Stanley Booth, kes oli poolametlikult akrediteeritud bändi juurde nende 1969. aasta Ühendriikide turneel ning seejärel neliteist aastat seda kogemust kirja pannud. Ehkki Boothi lugu keskendus ta katsetele saada avaldamislepingule Micki ja Keithi allkiri ning oli täis pikki kõrvalepõikeid tema enda uimastitarvitamise teemal, vaadati meie raamatuid paratamatult kui paarilisi. See ajas vee ainult sogasemaks. Newsweek pühendas mulle ülistava arvustuse. Kuid New York Timesi Robert Palmer (mitte see Robert Palmer, hoopiski mitte) kuulutas, et kuna vaimses mõttes on Rolling Stones Ameerika bänd, siis saab tema lugu korralikult edasi anda üksnes ameeriklane. Ilmselt pidas ta silmas iseennast.

1984. aastal oli levinud ütlus, et „pole just kuigi palju neid Rolling Stonesi imetlejaid, kes loevad raamatuid”. Mul on hea meel, et siinne raamat on kujunenud erandiks, kuivõrd sellest on kahekümne kaheksa aasta jooksul ilmunud pidevalt uustrükke, ja et see on ikka veel asjakohane ka ajal, kui Rolling Stonesil täitub pool sajandit.