Читать книгу Rolling Stones - Philip Norman - Страница 3

Kui must mees oli üksi ja purupaljas, mängis ta bluusi. Kui tal oli katus pea kohal, olgu või nirumaist nirum, mängis ta rütmibluusi. Need kaks on sama erinevad nagu maa ja linn, nagu lõunaosariikide puuvillaväljad ja idaranniku getod, nagu saatusega leppinud vanem põlvkond ja energiast pakatav, kõrgustesse püüdlev noorus. Need on sama erinevad nagu kitarr, millele annab jõudu ainult tema enda kaeblik kaja, ja sõjakalt võimendatud kitarr, mille jõuliselt ründavat kõla aitab välja võluda sõrmlaual libisev noatera või murtud pudelikael. Need on sama erinevad nagu tuhm, tolmune, roidunud keskpäev ja pulseeriv, naudingujahil öö.

Sellal kui bluus ulatub tagasi orjatöörühmade ja vangikongide ebamäärasesse lõpmatusse, on rütmibluusil olemas ligikaudne tekkeaeg ja – koht. See tärkas Teise maailmasõja ajal ja järel, kui Ameerika sõjatööstuses rakendati massiliselt noori mustanahalisi mehi. Selle kõlla olid kätketud äsja avastatud tänavad ja võõrad puiesteed; kahkjas neoonvalgus, joogiautomaatide magus rüübe ja hõljuv bensiiniving; vana unine kaheteisttaktiline bluus, mis reageeris hämmelduse ja lustiga – mõnikord ka raevuga – kõikidele suurlinnaelu meelitustele.

Tänapäeval tutvustavad seda sõjajärgset rütmibluusi kuldaega külluslikult illustreeritud raamatud. Paljudel fotodel on kujutatud valges särgis ja gabardiinpükstes Muddy Watersit, Jimmy Reedi, Otis Rushi või T-Bone Walkerit laulmas neljakümnendate aastate troopilisel ööl kuskil lõunaosariigi klubis, baaris või tantsukohas toekasse hõbemikrofoni, leemendades suure, pärlendava sõrmlauaga kitarri kohal. Reklaamplakateil – enamasti pärit Harlemi Apollo teatrist – on tagasihoidlikus smokingus ja kena kikilipsuga B. B. King, Bo Diddley või Fats Domino mananud näole pingutatud, rõhutatult viisaka naeratuse.

1949. aasta paiku oli rütmibluusiartisti naeratus umbes samasugune kui inimesel, kes on valmis iga hetk peksa saama. Bluus, mida oli alates 1920. aastatest häbimärgistatud kui eritunnustega „rassimuusikat”, oli üldiselt liiga esoteeriline, et see võinuks valgetele suuremat korda minna. Ent rütmibluus oma sädelevate ülikondade, toretsevate saksofonide ja pulbitseva seksuaalsusega näis kujutavat austusväärsele, see tähendab valgele ühiskonnale kõige vahetumat ohtu. See mõisteti hukka kui ihar, jumalavallatu, nõdrameelne muusika, mis rikub lapsi. Valged „korravalvurid” tegid rütmibluusiklubidesse haaranguid ja rüüstasid neid ning ründasid ja – mitte just harvadel juhtudel – lintšisid sealseid esinejaid. Kuni umbes 1956. aastani olid kõik ringirändavad bluusbändid justkui põgenikud omaenda kodumaal.

Neljakümnendail ja viiekümnendate algupoolel, oma loomingulisel tippajal, oli rütmibluus eraldatud ja allasurutud muusika. See jõudis küll tihti Ameerika muusikaedetabeleisse, kuid neist valgete džässilauljate ja tantsuorkestrite klanitud versioonidest oli välja roogitud kogu algupärane seksuaalsus. Näiteks varjamatult seksuaalsust paiskavast loost „Roll With Me, Henry” sai „Dance With Me, Henry” – kutse fokstrotile. Kui mõni harv erand välja arvata, olid lugude esmaesitajad laiale plaate ostvale kuulajaskonnale tundmatud. Nad said esineda üksnes mustanahaliste klubides, salvestada ainult tagasihoidlikes mustadele kuuluvates plaadifirmades ning nende plaate mängis käputäis raadiojaamu, kus nende rassikaaslastel oli juhtiv osa. Kui Bo Diddley sai 1958. aastal viimaks kutse üleriigilisse telesaatesse, seati tingimuseks, et sündsuse nimel peab ta esinema täiesti liikumatult. Kaamera ees aga lubadus unus ja Diddley lohistas pisut tantsida – ning jäeti tasust ilma.

„Aita päästa Ameerika noorsugu!” oli ühe 1950. aastate algul levitatud rütmibluusivastase brošüüri pealkiri. „Ära luba oma lastel osta ega kuulata neid negrude plaate. Röökimine, idiootlikud sõnad ja metslasmuusika õõnestavad meie valge Ameerika noorsoo kõlblust …”

See kuulutas tulevikku paremini kui miski muu.

Ükski bluusivend ei oleks tollal suutnud ette kujutada, kui pikk on tee Memphisest sügavale Kenti krahvkonda Bexleysse Maypole’i eelkooli mänguväljakule, kus ühel 1950. aasta päikselisel päeval kutsus õpetaja Ken Llewellyn enda juurde mõned oma lemmikõpilased, et teha neist foto. Need olid härra Llewellyni klassi kõige terasemad ja elavamad poisid. Nende seas olid Robert Wallis ja John Spinks ja Michael Jagger, kellest viimati nimetatut oli peagu võimatu pildistamiseks ühele kohale püsima saada. Sõbrad pidid tema ohjeldamiseks panema käed ümber ta õlgade, kaela ja keha. Nii nad seisid seal üheskoos lühikestes pükstes ja S-tähe kujuliste rihmapannaldega: inglise koolipoisid oma parimal kujul, naermas viiekümnendate sooja, turvalise, vaikse taeva poole.

Kenti krahvkond algab Londonis Thamesist kagus, kus raudteesildade ümber seisavad reas üksteisest vaevu eristatavad ees- ja äärelinnad, mille nimed on igavuse ja väärikuse sünonüümid: Bexley, Bromley, Beckenham, Dartford, Sidcup, Sevenoaks ja kõik need teised. Kui keegi tahab näha seda Kenti, mida tänini nimetatakse Inglismaa aiaks oma õunapuuaedade, humalapõldude ja – kuivatitega, peab ta istuma kasimata rongi ja sõitma kaugele, ületades palju sildu. See on suur ja imepäraselt ebamäärane krahvkond, kuhu mahub ühelt poolt miilide kaupa üksluiseid Chathami ja Rochesteri dokke ning teisalt Royal Turnbridge Wellsi suursugusus, Canterbury katedraali keskaegne majesteetlikkus ning Margate’i ja Broadstairsi ümbruses paiknev hääbunud viktoriaanlik rannikuala, kus Charles Dickens kirjutas „Kõleda maja”. Kusagil siin unises kandis on väli, kus härra Pickwick kaotas sõjaväeõppusi vaadates oma kübara. Alfred Jingle on võtnud selle bukoolilise maastiku kokku sõnadega „õunad, humalad, kirsid, naised”.

Kõikidest Kenti piiril asuvatest eeslinnadest kõige vähem romantiline on Dartford, kus 1940. aasta 7. detsembril abiellusid Basil Joseph Jagger ja Eva Scutts. Peig oli kleenuke ja tasase välimusega mees, kelle kiitsakas keha varjas tõika, et ametilt on ta kehalise kasvatuse õpetaja. Pruut oli kena noor naine, keda iseloomustas lai naeratus ja seda tüüpi sihikindel kombekus, mida mõnikord võib täheldada võõramaalaste juures. Eva oligi sündinud Austraalias ja kolinud varases teismeeas koos perekonnaga Suurbritanniasse. Isameheks oli Basili toekam vennas Albert. Tseremooniale järgnes viiekümnele külalisele korraldatud vastuvõtt.

Basil, keda ta pere ja sõbrad kutsusid Joeks, polnud tavaline kärkiva kaprali tüüpi võimlemisõpetaja, kes utsitab koolilapsi põlvi tõstma ja käsi sirutama. Hiljem sai temast Twickenhami Strawberry Hilli kolledži kehalise õpetuse lektor. See Vincenti ordu alla kuuluv ja katoliiklikele õppeasutustele pedagooge koolitav asutus pesitseb siiani Horace Walpole’i uhkes pseudogooti härrastemajas. Joe Jaggeri ülesanne oli jagada õpilastele kehalise ettevalmistuse põhitõdesid, et nood saaksid need edasi anda oma misjonil kusagil Aasia või Aafrika pärapõrgu koolis.

Ta töötas õppejõuna ka äsja loodud Suurbritannia spordinõukogus. Tema eriala oli korvpall, ameeriklaste mäng, mis polnud viiekümnendate keskpaiga Suurbritannias kuigi moekas. Joe Jagger oli üks Briti korvpalli teerajajaid ning ta kirjutas sel teemal senini kõige ammendavama raamatu, mille Faber and Faber avaldas 1962. aastal.

Tema kaasa Eva oli elavaloomuline ja energiline naine, kelle reipus näis puhuti kasvavat kamandamiseks. Eva oli alati pisut häbenenud oma Austraalia päritolu, millele omistati jämedust ja lihtsakoelisust. Abielu Joega, kes oli temast sotsiaalse staatuse ja hariduse poolest märksa kõrgemal, ainult suurendas ta sihikindlat soovi paista välja nagu kõige ehtsam britt. Eva viksis nende Dartfordis Denver Roadil asuva väikese maja üles sama laitmatult, nagu see oli naabritel. Kogu Joe ja Eva elu noore abielupaarina raamistas mure, mida küll võivad neist arvata alati valvsad naabrid.

Nende esimene poeg Michael Philip sündis 1943. aasta 26. juulil. Teise maailmasõja käik oli juba tükk aega tagasi pööranud liitlaste kasuks, ent Suurbritannia oli oma õhuhäirete, valges kiivris tunnimeeste, rõivatalongide ja lihapoejärjekordadega üha pidevas lahinguvalmiduses ja kaitseseisukorras. Ehkki kuninglik õhuvägi korraldas iga öö „tuhande lennuki pommireidi”, et teha Hamburg ja Essen maatasa, jätkas Luftwaffe Londoni ründamist. Kenti eeslinnades oli kuulda kauget kõminat ja näha horisondil kumavaid sähvatusi, kui vaene vana East End pidi jälle taevaseid pommilaste vastu võtma.

Ümarapõsine ja süütusilmne, kergelt punapäine Michael Jagger vastas täiuslikult kõikidele tavapärastele ilunormidele. Titeeas oli ta armastusväärne ja sõnakuulelik, kuigi taoti tabasid teda ka ägedushood, mis võisid mõnikord üle piiri minna. Ta ema on meenutanud, et kord, kui nad puhkasid mere ääres, marssis ta mööda randa ja trampis nimme puruks kõik laste liivalossid, mis ta teele jäid. Tema kui ainsa ja imetletud lapse valitsemisaeg kestis kuni 1947. aastani, kui Eva tutvustas talle ta nooremat venda Christopheri.

Jaggerite kodust elu kujundasid ema perenaiselik majapidamiskirg ja isa pühendumine füüsilisele vormile. Nende naabrid olid harjunud nägema Jaggerite väikeses tagahoovis alati kõikvõimalikke spordivahendeid: tõstekange, kriketiposte ja vibumärklaudu. Teised lapsed, kelle Mike või Chris endale külla kutsusid, tundsid pelgu nende kodus valitsenud koolmeisterliku režiimi ees, kuhu kuulusid ka enne sööki loetav tänupalve ning vale käitumise korral rakendatav trahvi- ja karistussüsteem.

Mike’i kehaline tublidus paistis välja nii Maypole’i eelkoolis kui hiljem Wentworthi põhikoolis, kus jätkas tööd ka waleslane Ken Llewellyn. Too meenutas teda soojalt kui üht oma klassi silmapaistvaimat poissi, kelle edenemine gümnaasiumi ja ülikooli näis täiesti kindel. „Oli rõõm neid õpetada. Nad olid nii eluküllased, tulvil kõiksugu küsimusi. Korraldasin neile ka mänge. Mike’ist võis juba aimata osavat kriketimängijat. Kõige rohkem meenubki ta mulle mänguväljakult tuppa jooksmas, mõlemad põlved marraskil ning suur ja lai naeratus näol.”

John Spinks elas Dartfordis Heather Drive’il, mitte kuigi kaugel Denver Roadi Jaggeritest. Nad käisid Mike’iga mängimas nende majade vahel paiknevas liivakarjääris. Kui Mike kukkus kord nii õnnetult, et teravaotsaline metallpiire tungis talle kätte, päästis John ta kiiduväärse külmaverelisusega lahti. Mike näis Johnile liiga kuulekas ja alluv. „Pidasin teda alati pisut memmekaks. Ta tegi kõik, mis talle kodus öeldi. Ausalt, tal oli plastiliinist loomus. Ta painutas end kuidas tahes, peaasi et pahandustest pääseks.”

Nagu meenutab teine sõber Robert Wallis, oli ta juba väikse poisina iseäralikult eemalolev, hajameelne, justkui oleks ta hõivatud mõtetega, mis on palju kaalukamad kui kõik nende koolipoisimängud kokku. Joe Jagger nõustas sel ajal üht telesaadet, mis propageeris laste kehalist vormisolekut. Kord nädalas võttis ta vanema poja stuudiosse, et tutvustada tema abil harjutusi ja matkamisvõtteid. „Mike näitab teile, kuidas lõket süüdata,” teatas hääl kaadri taga, või siis: „Siin siseneb Mike telki.” – „Temast sai seetõttu omamoodi kuulsus,” räägib Robert Wallis. „Tal oli alati muidki huvisid peale meie ühiste ettevõtmiste. Ta otsekui andis mõista, et õige pea on ta kusagil mujal ja hõivatud palju lahedamate asjadega.”

Robert, John ja Mike tegid põhikooli lõpueksamid koos, ja just sellise kergusega, nagu Ken Llewellyn oli ennustanud. See tähtis samm otsustas, et nad ei jätka mitte keskpärastele mõeldud tavalises keskkoolis, vaid palju mainekamas Dartfordi gümnaasiumis. Eva Jaggeril oli täielik õigus tunda uhkust oma poja üle, kes kandis nüüd peent vormi, kuldääristega jakki ja mütsi.

1950. aastate algul, kui Mike Jagger saabus Dartfordi gümnaasiumi, oli sel olemas enam-vähem kõik, mis iseloomustas toonast Inglise üldhariduskooli: talaarides õpetajad, õpilaste seast valitud majaülemad, seltsid, tseremoniaalsed aktused ning ritualiseeritud kehakultuur ja sport. Nagu aastaraamatud kinnitavad, oli õppeedukus üldiselt suurepärane, kool andis Suurbritannia ülikoolidele igal aastal tavatult palju materjali. Õppekavas oli tähtsal kohal maaväe kadetikursus, mis pidi pehmendama kaheaastases kohustuslikus väeteenistuses saadavat ehmatust.

Mike Jaggeri paljulubav akadeemiline võimekus – nagu ka tema elurõõmus innukus – haihtus Dartfordi gümnaasiumis mõistatuslikul moel. Ta lihtsalt kandus oma õpinguis edasi, tehes üksnes nii palju, et probleemidest hoiduda. Seda oli valus vaadata paljudel õpetajatel, kelle aines ta oli ilmselgelt andekas. Keelteõpetaja härra Bennett pani tema ükskõiksust iseäranis pahaks, sest poisil ei olnud mitte ainult ebatavaline jäljendamisvõime, vaid ka kõik eeldused saada esmaklassiliseks keeleuurijaks. „Oli üks juhus, kui rääkisin temaga ta suhtumisest väga rangelt,” meenutab Bennett. „Tema aga loopis muudkui solvanguid, nii et sundisin ta korraliku obadusega vait.”

Apaatia avaldus ka sporditegemises. Kui Mike avastas, et ta vindid ei olegi nii püüdmatud, nagu ta oli Wentworthis arvanud, kadus ta huvi kriketi vastu. Ainus spordiala, miska ta korrapäraselt tegeles, oli korvpall. Joe Jagger oli seda ala Dartfordi gümnaasiumis tutvustanud ja aitas ka treenida Mike’i korvpalliklubi. „Seda asja võttis ta tõesti südamega, usutavasti selle Ameerika päritolu tõttu,” rääkis Robert Wallis. „Mike oli ainus, kel olid õiged Ameerika kossuketsid, me ülejäänud mängisime tavaliste võimlemistennistega.”

Alates neljateistkümnendast eluaastast peegeldus ta loid ja trotslik hoiak ka välimuses. Ken Llewellyni klassi priskepõsksest ja naerusuisest koolipoisist oli saanud nooruk, kelle rambe poos tekitas õpetajates üldist meelepaha. Samamoodi mõjus ta nägu: äraolev pilk, püstine nina, kõige enam ent laiad pehmed huuled, milt vaatas lakkamatult vastu põlgus või ülbus.

Mida kaugemale ta koolis jõudis, seda jultunumalt sülitas ta riietumisnormidele. Ettenähtud mustade nööritavate kingade asemel võis ta klassi ilmuda Prantsuse mokassiinides. Bleiserit asendas must kuldtriipudega „lõngusetagi”, mida ta kandis härra Bennetti nördimuseks isegi pidulikul tseremoonial.

Sel ajal põhjustas ta juba ka rohket arutelu naabruses asuvas tütarlastegümnaasiumis, kus arvamused tema köitvuse kohta läksid risti lahku. Ilmselgelt ei vastanud ta konventsionaalsetele ilukriteeriumidele. Ometi, needki tüdrukud, kes leidsid ta olevat inetu või nõrgukese, vaatasid talle pärast tundide lõppu järele ja – kuna poiss näitas üles täielikku huvitust – tegid söakaid katseid temaga vestlusse asuda. Tüdrukud peagu võistlesid selle nimel, et tungida sest üleolevast reserveeritusest läbi ja kutsuda esile eriline naeratus, mis pühib ära tülpinud ilme ning muudab ta jälle seks õnnelikuks koolipoisiks, kes naeris päikese poole.

1955. aastal jõudis kohale katk nimega rock’n’roll. Bill Haley and the Comets vallutas lugudega „Rock Around the Clock”, „See You Later, Alligator”, „Everybody Razzle Dazzle” ja „Rockin’ Through the Rye” unise Briti edetabeli. Otsekui äratusena mõjusid range kasvatusega Briti teismelistele kime saksofoniheli, kontrabassi kumedalt laksavad matsud, hääl, mis mitte ei ümisenud ühetasaselt, vaid jõnksutas ja võnkus, luksatas ja hüples. See, mida Haley mängis, oli tegelikult must rütmibluus, mis oli üle võõbatud svingi või kantriga. Fraas rock and roll tähendas neegrislängis jõulist, energilist koinimist. Isegi Ameerikas polnud selle algupära suuremat tähelepanu pälvinud. Inglismaal aga oli see lihtsalt kõige põnevam lärm, mida noored olid iial kuulnud ja mis ajas nende vere keema. Haley ja ta bändi 1956. aasta Suurbritannia tuur jättis endast maha rüüstatud teatrisaalid ja puruks pekstud kinotoolid. Esimest korda sai muusikast uut ja metsikut lärmi jumaldavate noorte ning seda jälestavate ja kõigiti vaigistada üritavate lapsevanemate konfliktiallikas.

Mõni kuu varem oli Briti firma Decca andnud välja plaadi, mis oli küll tasasem kui Haley rõõmsatujuline vadin, kuid muutis paljude inimeste elu veel pöördumatumalt. See oli Chris Barber Jazz Bandi „New Orleans Joys”, pressitud värske moeröögatusena kauamängivale heliplaadile.

Kahekümne viie aastane Barber juhtis Suurbritannia äriliselt edukaimat džässorkestrit. Ent tema tähtsaim tegevus oli arhivaaritöö: ta oli pühendunud selliste muusikastiilide elushoidmisele, mis muidu oleksid valitseva traditsioonilise džässi buumi tõttu tähelepanuta jäänud. „New Orleans Joys” kätkes kaht bluusipala skiffle-stiilis, mis kujunes välja suure surutise ajal, kui pillimehed pidid tihti piirduma majapidamisvahendeist improviseeritud muusikariistadega. Neid kaht laulu – „Rock Island Line” ja „John Henry” – esitas algeline kontrabassist, pesulauast ja bandžost koosnev rütmigrupp, kus bandžot mängis kleenuke Glasgow’st pärit Tony Donegan, kes oli võtnud Ameerika bluusmuusiku Lonnie Johnsoni järgi endale uue eesnime.

Kaks lugu avaldati 1956. aastal singlina ning neist said röögatud hitid. Pintsakus ja lipsustatud Haley ühes oma bändiga oli köitnud rahvast välismaise võõrapärasusega. Kuid nasaalselt niiksuv ja pöetud peaga Donegan, kelle taustaks mängisid lihtlabased majapidamisriistad, tekitas vähemalt sama põnevat heli, mida keegi teine ei suutnud järele teha. Lonnie Donegani esimesest esinemisest üleriigilises televisioonis oli jõudnud mööduda kõigest mõni päev, kui üle kogu Inglismaa hakkas nagu seeni pärast vihma tärkama algajaid skiffle-bände. Möll koondus Londoni Sohosse, selle džässikeldreisse ja uutesse moodsatesse kohvikutesse, mille hämaraisse nurkadesse pressisid end plaadikompaniide talendikütid, kes otsisid palavikuliselt uusi isehakanud Lonnie Donegane. Kätte oli jõudnud aeg, kui muusikalisest andest tähtsamaks hakati hindama väljanägemist. Iga ülespööratud kraega ruudulises pluusis kutt, kes mängis kitarri mõnes sellises kohvikus nagu Heaven and Hell, Gyre and Gimble või 2I’s, võis loota, et tal õnnestub järgida Lonnie Donegani või „Briti esimese rock’n’roller’i” Tommy Steele’i tähisteed.

Kõikjal Suurbritannias õppisid poisid kitarri, ema pesulaua ning teekastist ja traadist improviseeritud bassi kohal küürutades pingsalt Donegani ja tema järelkäijate populaarseks mängitud bluusipalu, olles tänulikud nende lihtsate akordide ja mütsuva rütmi eest ning üksiti õndsas teadmatuses, et Woody Guthrie või Huddie Leadbetteri laulusõnad on jõulised poliitilised avaldused, et „Midnight Special” on puuvillaistanduse orja enesetapuitk, et Lonnie Johnsoni nukkermagus „Careless Love” räägib süüfilisest, mis päädib tapateoga.

Eva Jagger meenutab, et juba pisikese poisina tavatses ta vanem poeg seista raadio ees ja laulda muusikale kaasa sõnadega, mille ta ise sealsamas välja mõtles. Kõige rohkem näisid talle meeldivat Ladina-Ameerika rütmid, mida ta saatis hispaania keelt meenutava sõnavadaga. Kui ta käis kümneaastasena Joe ja Evaga Hispaanias puhkamas, tehti temast pilt, mil ta mängib lelukitarri, peas õlgsombreero. Kuklasse lükatud sombreero ning flamenkot jäljendav kitarrihoid väljendasid juba toona eneseteadlikku teatraalsust.

Skiffle’i-hullus pühkis üle Dartfordi gümnaasiumi, nagu see ei jätnud puutumata peagu ühtki Inglismaa kooli. Mike’i sõbrad Bob Beckwith ja Alan Etherington muretsesid endale kitarri ja hakkasid koos harjutama. Ja ehkki Mike’ilgi oli kitarr, ei liitunud ta ühegagi neist klassitoas podisevatest skiffle’i-rühmadest, kes vahetunnil vastu pinke tagudes muusikat tegid.

Bill Haley polnud talle kunagi eriti meeldinud, nagu ka mitte Elvis Presley, kui too kuldses ülikonnas lummav maapoiss võttis üle Haley rolli Briti noorsoo hukutajana. Esimene, keda ta tõepoolest fännina imetles, oli Little Richard, ehe mustanahaline rock’n’roll’i-staar, kelle algupärasest rütmibluusist oli nüüdseks vormunud metsik kriiskamine ja võngutamine, mille kohal hõljus – ehkki sel ajal tajusid seda vähesed – seksuaalse kahemõttelisuse aura.

Nagu enamik poisse langes temagi Buddy Holly and the Cricketsi sarmi ohvriks. Paljud pooljumala staatusesse tõusnud kitarristid on õnnistanud Buddy Hollyt selle eest, et ta näitas neile teed, kuidas lihtsa, ent leidliku akordimuutuse abil jõuda skiffle’ist rock’n’roll’ini. Nagu tema tohutu külluslik toodang kinnitab, oli ta stiilikameeleon, kes tundis end ühtmoodi hästi nii Texase rockabilly’t kui ka musta rütmibluusi mängides. Suurbritannias jõudis ta enne oma peatset surma teha ainult ühe kontserdituuri, märtsis 1958. Mike Jagger käis Dartfordi gümnaasiumi koolivenna Dick Tayloriga tema Woolwichi kinos toimunud etteastel. Sel õhtul mängis Buddy Holly üht oma repertuaari eripäraseimat pala: laulu pealkirjaga „Not Fade Away”, millele oli seatud bluusitähe Bo Diddley leiutatud luukav staccato-biit. Dick Taylor mäletab, mäherdust muljet see lugu Mike Jaggerile avaldas.

Bexleyheathi lähistelt pärit torumehe poeg, sasipäine ja meeldiva loomuga Dick Taylor jõudis Jaggeri reserveeritusest läbitungimisel kõige kaugemale. Sest Dick teadis Ameerika muusikast palju haruldasemaid ja põnevamaid tegelasi kui Elvis ja Little Richard. Dick Taylorile meeldis tõeline bluus: nood kritseldatud ja määrdunud visandivihikud, millest muusikatööstus lihvis klantspildi. Just Dick Taylori kodus kuulas Mike Jagger Muddy Watersit, Jimmy Reedi, Howlin’ Wolfi, noid südant kriipiva häälega, oma kitarriga kahekõnet pidavaid linnabluusi hiide, kelle mäng maalis Kenti eeslinna pitskardinate tagant avaneva vaate hämaraks ja tuuliseks Chicago tänavakanjoniks. Sealtpeale sai bluusist Mike’i vääramatu kirg.

Üks osa selle muusika külgetõmbest seisnes kättesaamatuses. Juba bluusi kuulminegi nõudis parajat pealehakkamist. Dartfordi ja Bexleyheathi plaadipoodides seda ei müüdud. Nagu kõikide tõesti väärtuslike asjade puhul tuli selleks võtta ette reis Londonisse. Mike ja Dick veetsid laupäeva pärastlõunad Charing Crossi džässile keskendunud plaadipoodides, näppides importmuusika riiulites bluusiplaate, mille ümbrised olid pärast eksirännakuid ühelt kultuuripoolkeralt teisele narmendama hakanud. Neid erutasid juba üksi firmanimed ja logod: mitte tüütu Briti Decca või Philips, vaid Okeh ja Crown ja Chess ja Sue ja Imperial ja Delmark.

Kui bluusi oli raske kuuldagi, siis näha oli seda otse võimatu. Ehkki nimekad bluusimehed, näiteks Big Bill Broonzy, käisid viiekümnendate lõpul Suurbritannias esinemas, ei jõudnud uudised nende tuleku kohta Dartfordi. Et näha mõnd põgusat vilksatustki, pidi Dartfordi gümnaasiumi bluusivennaskond kannatlikult ootama, kuni läheneb lõpule dokumentaalfilm „Jazz on a Summer’s Day”, mis rääkis Ameerika Newporti džässifestivalist. Vahetult enne filmi lõppu hüppas lavale kiitsakas neegrinooruk ja hakkas pilkliku muige saatel laulma ja mängima punast kitarri, mis ripnes kuskil ta pööraselt rabelevate põlvede kõrgusel. Mike Jaggerile ja arvututele teistele Briti poistele tähendas see lummavat esmakohtumist Chuck Berryga. Filmilõiguke lõppes pildiga välklampide rahe eest põiklevast Berryst, keda ründasid puhta džässi määrimise tõttu raevunud fotograafid.

Mike Jaggeri esimene bluusilaulmise katsetus toimus Dartfordis Wentworth Drive’il David Soamesi kodus. David üritas koos teise endise Wentworthi põhikooli poisi Mike Turneriga panna kokku rütmibluusibändi. Mõlemad jõudsid kärmesti arusaamisele, et Mike Jagger laulab liiga veidras stiilis, et sobida nende vokalistiks. Ta võttis selle vähimagi vimmata teadmiseks ja jalutas hiljem koos Mike Turneriga eelseisvatest eksamitest vesteldes koju.

Dick Tayloril oli kasutatud trummikomplekt, mis tagas talle kutse paljude väikeste asjaarmastajate bändide juurde, milles oli alati ülearu palju kitarriste. Oma viimasel Dartfordi gümnaasiumi aastal aga harjutas ta regulaarselt Bob Beckwithi, Alan Etheringtoni ja Mike Jaggeriga. See kooslus ei andnud päris õige bändi mõõtu välja, sest neil ei olnud tehnikat – peale Etheringtonide raadiogrammofoni, millega sai kitarri võimendada –, liiatigi keeldus nende laulja Mike Jagger kitarri mängimast, ehkki selline oli üleüldine tava. Esialgu ta lihtsalt seisis või istus ja laulis ujedalt, kuni leidis abi oma jäljendamistalendist. „Esimene lugu, mida ma mäletan teda laulmas, oli Richie Valensi „La Bamba”,” meenutab Dick Taylor. „Micki võte oli tekitada sõnavoog, mis kõlas nagu hispaania keel. Ta mõtles selle käigu pealt välja.”

Bändi nimi oli Little Boy Blue and the Blue Boys – et nende muusikaliste kavatsuste asjus ei jääks vähimatki kaksipidi mõtlemist. Oma kaheaastase tegutsemise ajal ei esinenud Little Boy Blue and the Blue Boys kellegi ees peale Dick Taylori ema. „Kohe esimesest korrast alates jälgis ta Micki suure huviga,” rääkis Taylor. „Ema arvas alati, et temast tuleb veel midagi erilist.”

Nende repertuaar piirdus Dick Taylori hinnalise välismaiste bluusiplaatide kogus leiduvate paladega: Howlin’ Wolfi „Smokestack Lightning”, Don and Bobi „Good Morning Little Schoolgirl”, Dale Hawkinsi „Susie Q”. „Me isegi ei mõtelnud teiste ees mängimisele,” selgitas Dick Taylor. „Me arvasime, et oleme ainsad inimesed kogu Inglismaal, kes on rütmibluusist üldse midagi kuulnud.”

Pärast dokfilmi „Jazz on a Summer’s Day” valitses nende meeli Chuck Berry. Mike Jagger avastas viisi, kuidas saada Berry plaate: tuli vaid kirjutada otse Chicagosse Chessi plaadifirmale. Berry hääl – elav ja terav, kummaliselt valge mehe moodi kõlav – meenutas pisut tema enda oma. Harjutades Berry laule „Sweet Little Sixteen” ja „Reelin’ and Rockin’”, tundis ta end ühtäkki enama kui tühipalja jäljendajana. Ja Chuck Berry oli esimene märk, et rütmibluusist võib saada noorte väljendusvorm. Kõik Berry lood olid lühikesed jutustused Ameerika teismeliste elust, tulvil automarkide nimesid, nipsakaid keskkooliprintsesse ja mäslevaid üleskutseid kaduda klassiruumist ja minna autoga sõitma, laulma ja tantsima.

Bändiproovid toimusid Alan Etheringtoni kodus – seal oli grammofon – või Dick Taylori magamistoas, kus nad sättisid end voodile vanaaegse magnetofoni ümber. Dick mäletab ärevat hetke, kui Mike oli kooli võimlemistunnis keele otsast tüki ära hammustanud ja ilmus pärast seda esimest korda proovi. „Ta oli hirmul, et see mõjutab ta laulmist. Me kõik muudkui rääkisime talle, et mingit vahet pole kuulda. Aga ta näis tõepoolest pisut soselevat ja see muutis ta vokaali veidi bluusilikumaks.”

Ehkki sõbrad olid ta koju oodatud, ei pakkunud see Little Boy Blue and the Blue Boysile just parimat proovipaika. Eva Jagger ei teinud otseselt takistusi. Ta rääkis, et tal pole nende muusika vastu midagi – kui ainult naabrid seda lärmi pahaks ei pane. Joe Jaggeri peamine huvi oli nagu ikka poja kehaline vorm. Kord, kui Mike asutas end Dick Tayloriga välja minema, hõikas isa: „Michael, ära unusta jõutrenni.” Mike läks kuulekalt aeda tagasi ja tõstis kohusetundlikult veerand tundi kangi.

Ta tegi eksamid edukalt ning valis viimase kooliastme põhiaineteks inglise ja prantsuse keele ning ajaloo. Direktori avalikust pahakspanust hoolimata sai temast ka õpilasesinduse juht. Direktor härra Hudson ei olnud talle kunagi päriselt andestanud, et ta oli juhtinud alamastme poiste vastuhakku kohustuslikule maaväe kadetikursusele.

Kaks viimast kooliaastat möödusid vähimagi ettekujutuseta, mida ta edaspidi tegema hakkab, oli ainult udune aimus, et ajakirjandus võiks huvitav olla. Lühikest aega mängis ta ka mõttega minna raadiosse plaate keerutama. Londoni plaaditootja Joe Meek oli parasjagu välja kuulutanud DJ-kandidaatide konkursi. Robert Wallis kirjutas Meeki aadressi ajalehest üles ja andis selle Mike Jaggerile. Kuid ettevõtmisest ei saanud asja, ilmselt vanemate vastuseisu tõttu.

Lõpueksami tulemused olid keskpärased, ent nüüd polnud sel enam mingit tähtsust. Ta oli juba kindlustanud endale koha Londoni Majanduskoolis, kus pidi läbima kaheaastase kursuse erialal, mis näis tema kõhkleva andega kõige paremini sobivat. „Ihkasin õppida humanitaariat, aga kaalutlesin, et peaksin valima reaalained,” räägib ta nüüd. „Majandus tundus olevat sobivalt nende kahe vahel.”

Nii ühines triibulist tudengisalli kandev Mike Jagger 1961. aasta sügisel igal hommikul Dartfordi jaamas tunglevate tööletõttajatega, pilk pööratud tuleviku poole, mis paistis vaevalt kaugemale kui raudtee lõpp-peatus.

*

Igal hommikul nägi rohelise Kenti bussi ülakorrusel istuv Dick Taylor üht kõhna längus kuju vantsimas vastumeelselt ülesmäge Sidcupi kunstikolledži poole. Olgu suvi või talv, Keith Richards kandis ikka neidsamu kitsaid siniseid teksaseid, terava ninaga Itaalia kingi, teksatagi ja lillat särki, mis ei paistnud kunagi vahetusse ega pessu pääsevat. Olgu suvi või talv, ikka näis ta külmast kange, ümar pea rõhutamas eemalehoidvaid kõrvu, nina punane ja suuümbrus täis teismelise vistrikke. Ühes käes oli tal sigaret, teises ta ainus omand: kitarr. Dick Taylor teadis, et ees ootab järjekordne päev ilma koolitööta ja täis rock’n’roll’i kolledži väljakäigus.

Kitarr ja armastus selle vastu on üks Keithi varaseimaid mälestusi. Ta emapoolne vanaisa Theodore Augustus Dupree – päritolult Kanalisaarte hugenott – oli 1930. aastatel juhtinud väikest poolkutselist tantsuansamblit ja ta mängis paljusid pille, sealhulgas saksofoni, viiulit ja kitarri. Kitarr seisis ikka veel vanaisa Gusi elutoa nurgas. Keith mäletab, millise põnevusega ta sellele lähenes ja kuidas ta võlus häälestamata keeltel oma kätega välja pehme kumina.

„Vanaisa Gus oli silmapaistev tegelane. Kui ma olin väike, töötas ta mingis õmblusvabrikus; ta tõmbas taskust pidevalt vildilapikesi ja näitas neid meile. Ta jätkas ka musitseerimist, päris kuuekümnendateni välja, ja andis kontserte näiteks Ameerika õhuväebaasis. Hiljem oli ta majahoidja Highgate’i koolis, kus õppis Yehudi Menuhini poeg. Lõpuks sai vanaisa Yehudiga tuttavaks, nad isegi kääksutasid üheskoos viiulit. Oli vast lahe vanamees!”

Keithi isa Bert Richards oli sootuks teistsuguse loomuga, vaikne, valvas ja kinnine, mis oli poja arvates suuresti tingitud ületöötamisest ja kurnatusest. Bert töötas Hammersmithis Osrami tehases järelevaatajana. Ta ärkas igal hommikul kell viis ja jõudis koju alles kell kuus õhtul. „Võttis pisut süüa, vaatas paar tundi telekat ja läks siis voodisse – kõik täpselt raamides,” rääkis Keith. „Tal pidi olema õudne näha, millise jõlediku ta oli minu näol ilma loonud.”

Nii kasvaski 1943. aasta detsembris sündinud poiss kõige lähedasemaks ema Dorise, sooja ning elurõõmsa naisega, kes oli pärinud Dupreede muusika- ja romantikalembuse. Keith mäletab, et kui Doris tegi majapidamistöid, kostis raadiost lakkamatult Ameerika bigbändimuusika. Kui ta hakkas koolis käima ega suutnud suure pabistamise tõttu sinna esiti kõndidagi, kandis Doris teda terve tee, põimides käed hellalt ümber poja. Ta julgustas Keithi kõige varasemast lapsepõlvest peale tegema just seda, mida ta tahab, ja olema see, kes ta tahab olla.

Poisieas oli Keithil kaunis sopranihääl, nii hea, et sobis isegi Westminster Abbeysse. „Ainult mina ja veel kaks poissi oma valgetes rüüdes olime piisavalt head soolot laulma. Ma olin siis staar, keda õpetajad vedasid Londonisse Albert Halli koolidevahelisele võistlusele. Küllap oli see mu esimene kokkupuude meelelahutustööstusega – kuni mu hääl murdus ja nad ei tahtnud enam mind oma koori. Ühtäkki oli kõik pea peale pööratud. Arvan, et just siis ma lakkasin olemast hea laps ja minust sai üks paras kaak.”

Doris ja Bert Richards elasid Dartfordis Chastillian Roadil, mis jäi Jaggerite kodust vaid paar tänavat eemale. Keith käis Wentworthi põhikoolis ja tedagi õpetas Ken Llewellyn. Laste mänguväljaku lärmis ja rüsinas oli ta kokku puutunud ka Mike Jaggeriga. Jagger, kes alati kinnitab, et ei mäleta minevikust midagi, ei suuda ometi meenutamata jätta, kui tugevat muljet Keith talle avaldas. „Küsisin talt, kelleks ta tahab suurena saada. Ta vastas, et tahab olla kauboi nagu Roy Rogers ja kitarri mängida. Roy Rogers ei läinud mulle kuigivõrd korda, aga see kitarrivärk äratas suurt huvi.”

Esimene tutvus jäi väga põgusaks. Varsti kolisid Doris ja Bert Dartfordi teise otsa kommunaalmajade rajooni. Joe ja Eva Jagger aga ei tahtnud mitte mingil juhul oma vanemale pojale selliseid seltsilisi nagu Keith Richards.

Richardsid elasid nüüd Spielman Roadi majas number 6. Uhiuus rajoon asus keset äsja ehitatud asfaltteid ja seal polnud vähimatki hubasust ega mingeid ajaveetmisvõimalusi. Bert Richards ärkas nagu varemgi kell viis, et minna Hammersmithi Osrami tehasesse. Doris töötas poole kohaga Dartfordi pagariäris. Ning Keith, ühelt poolt isa ükskõiksuse ja teisalt ema üleküllase hoolitsuse vahel, asus otsustavalt halvale teele.

Asi polnud selles, nagu puudunuks tal võimed või anne. Ken Llewellyn meenutab, et ta oli taibukas ja tähelepanelik poiss, kes omandas eriti hästi uusi sõnu ja keeli. Talle meeldis kriket, ujumine ja üllataval kombel ka tennis. Ka oli tal hea loomus ja avatud meel ning selline üleannetu terasus, mis pani isegi direktori leebima.

Miska ta ent kuidagi toime ei tulnud, oli distsipliinile allumine. Seda ohjeldamatust soosis üksildane kasvamine uues elurajoonis ning ka ema hellitamine. Doris ei hoolinud, kui poeg ei teinud koduseid töid või tegi krossijooksutundidest poppi või – nagu juhtus üha sagedamini – ei jõudnud ülepea kooli. Ta jättis poisile koju raha, et see saaks endale lõunasööki osta. Ja kui Keith mäkerdas toidujäänustega kraanikausi, ajalehed ja kõik muu, koristas Doris segaduse ilma ühegi etteheiteta.

Kui ta oli saanud kolmteist, olid õpetajad kaotanud lootuse, et temast võiks asja saada. Ta otsustati saata Dartfordi tehnikakooli, mis pidi isa lootuste kohaselt andma pojale kasuliku ameti.

Nüüd aga vaevas paljukannatanud Bert Richardsit uus tusatekitaja. „Iga kord, kui vaene mees jõudis töölt koju, leidis ta mu trepil istumas ja kitarri mängimas ja vastu seina rütmi tagumas. Ta talus seda tõesti väga vapralt. Pomises üksnes: „Lõpeta see pagana lärm.””

Doris oli ostnud oma palgast Keithile seitsme naela eest ta esimese kitarri. „Ma ei saanudki teada, kelle tehtud see oli,” räägib Keith, „nimi oli üle värvitud.” Doris seadis ainult ühe tingimuse, mida toetas ka vanaisa Gus: ta peab õppima mängima korralikult. Õige pea andis ema pojale raha, et ta saaks osta plaadimängija ning õppida skiffle’i ja rock’n’roll’i hitte kuulates.

Kätte oli jõudnud Briti rock’n’roll’i aeg: ilma tegid Tommy Steele ja Terry Dene ning Ameerika laulude kaverid, mida andis välja plaadifirma Embassy. Need olid esimesed plaadid, mille lugusid Keith Richards üritas oma kodutrepil järele mängida. „Sättisin end harjutama alati ülemisele trepimademele. Seal – ja vannis seistes – sai tekitada parima kaja.”

Peagi avastas ta, et Briti rock’n’roll’i ei muutnud nii plekiseks ja võltsiks mitte esmajoones vokaal, vaid selle taust: vaoshoitud kitarrid, mida mängisid tülpinud stuudiomuusikud, ja üldine tasapaks kõlapilt. Palju arukam oli kraapida kokku kuus šillingit ja neli penni ning osta algupärane Ameerika versioon, kus kitarrid kiljusid ja kajasid nagu täiesti teises universumis. Keithi järgmine iidol pärast vanaisa Gusi oli Elvis Presley kitarrist Scotty Moore. Ta arvab siiani, et Moore’i soolo Presley loos „I’m Left, You’re Right, She’s Gone” on kõige põnevam pala, mis eales salvestatud. „Ma ei suutnud kuidagi taibata, kuidas ta seda mängis, ei taipa tänini. See on nii imeline asi, et ma peagu ei tahagi taibata.”

Kitarr, millega käis kaasas Dartfordi lõnguseelu, oli see viimane ja vastupandamatu kiusatus, mis sundis Keithi poppi tegema. 1958. aastal visati ta tehnikakoolist välja. Kaastundlik õpetaja soovitas proovida veel naabruses asuva Sidcupi magalalinnakese kunstikolledžit.

Sidcupi kunstikolledž kõlab tegelikkusest võrreldamatult uhkemini. See oli loodud üksnes selleks, et anda viimane võimalus neile, kelle kuulsusetud kooliaastad polnud valmistanud neid ette millekski paremaks kui tarbekunstiks, mil oli toona halvustav tähendus. Sidcupi kunstikolledž oli tähelepanuväärselt sarnane Liverpoolis Hope’i tänaval asunud sõsaraga, kuhu samuti 1958. aastal astus samasugune popitegemise meister John Lennon.

Keithile tähendas Sidcupi kunstikolledž esmatutvust autentse bluusmuusikaga, mida Embassy ei olnud kunagi suutnud oma plaatidele püüda. Üks tudengirühm, nende seas Dick Taylor, kogunes direktori kabineti kõrval asuvas tühjas toas ning mängis seal joonestuslaudade ja savitünnide vahel Little Walteri ja Big Bill Broonzy lugusid. Ühelt selle rühma poisilt ostis Keith kooli kemmergus toimunud vahetustehingus oma esimese elektrikitarri, andes selle eest terve kuhja plaate.

Dick Taylorile tähendas Keith Richards möödapääsmatut ja lahedat hälbimist kujundusgraafika õpingute teel. „Kui mõtlen kolledžipäevade Keithile, läheb mõte kohe põlevatele prügikastidele. Meil oli kombeks kallata siiditrüki kemikaale prügikasti ja visata siis tikk otsa. Prügikast plahvatas võimsa matsuga.”

„Me kõik tarbisime tollal ravimeid – ent pigem selleks, et ärkvel püsida, mitte kaifi saamiseks. Tavaliselt ostsime Nostrilene’i nohupihusteid, kus oli bensedriini, aga võtsime isegi tüdrukute tsüklipille. Otse kolledži vastas oli väike park, kus oli lindla ja selles üks kakaduu. Panime talle nimeks Cocky. Keithil oli kombeks toita teda mingite ergutitega, nii et ta hakkas seal oma õrrel tuigerdama. Kui meil oli igav, siis läksime ja andsime Cockyle jälle mõne pilli.”

Ühel hommikul rongiga Dartfordist Sidcupi sõites sattus Keith samasse räpasesse vagunisse Mike Jaggeriga, kes oli teel Londoni Majanduskooli. Nad mäletasid teineteist uduselt Wentworthi põhikoolist ja ühelt hilisemalt kohtumiselt, kui Mike müüs koolivaheajal Dartfordi raamatukogu ees jäätist. Nüüdne kohtumine võinuks jääda sama juhuslikuks nagu eelmisedki, kui Mike’il poleks olnud käes posu bluusiplaate, mille ta oli saanud postiga Ameerikast. Keith märkas niisuguseid pühasid nimesid nagu Chuck Berry ja Little Walter ning küsis LSE2 triibulist salli kandvalt tudengilt kerge umbusuga, kas temalegi meeldib selline muusika.

Edasi lobisedes avastasid nad, et neil on ühine tuttav: Dick Taylor. Dick oli juba Keithile maininud, et teeb proove ühe bändiga, mis oli andnud tõotuse mängida ainult bluusi ja rütmibluusi. Seks ajaks kui rong jõudis Sidcupi, oli enam-vähem otsustatud, et Keith Richards tuleb Little Boy Blue and the Blue Boysi proovi ja mängib nendega koos.

Ta saabus koos oma elektroakustilise Höfneri kitarriga ja teiste hinnangul rabavalt virtuoosse mänguoskusega. Kodutrepil harjutades oli ta suutnud omandada peagu täiuslikult enam-vähem kõik Chuck Berry introd ja soolod, isegi Berry klassikalise loo „Johnny B. Goode” tormleva noodipuntra, mis jättis mulje, nagu mängiks korraga kaks kitarri. Ta oli mõistnud, et selliseks tulemuseks on vaja veel midagi muud kui lihtsalt kiiret mängimist. „Keithi mäng oli suurepärane – ja see ei kõlanud võltsilt,” rääkis Dick Taylor. „Kui tema tuli meie sekka, oli kohe tunda, et miski liitis bändi kokku.”

Ometi ei toonud Keithi saabumine Little Boy Blue and the Blue Boysi saatusse suurt edupööret. Nad harjutasid nagu seni, mõtlematagi esineda kellegi teise kui Dick Taylori ema ees ja tegemata katsetki tutvustada rütmibluusi, seda ainult neile teada olevat muusikat kasvõi ühele inglasele. Avalikule esinemisele kõige lähem ülesastumine oli üks fotolavastus Taylorite tagahoovis. Pildil on näha kitarriga Dicki ja Keithi parodeerimas Chuck Berry pardikõnnakut ning Mike Jaggerit võtmas oma kinninööbitud tudengikardiganis vihmaveetoru ja kivipurukrohvise kommunaalmaja seina taustal dramaatilisi poose.

Muusika sepistas tollal palju sõprussuhteid inimeste vahel, kes oleksid muudes oludes jäänud vastandpoolustele. See oli juhtunud kolm aastat tagasi Liverpoolis küünilise pahandusmagneti John Lennoni ja ettevaatliku konservatiivi Paul McCartneyga. Nii läks ka nüüd, kui Dartfordi valel poolel kommunaalkorteris elav „lõngus” Keith Richards hakkas lävima keskklassist pärit majandustudengi Mike Jaggeriga.

Ehkki LSE ei olnud 1961. aastal veel seesugune poliitika taimelava, nagu sellest hiljem kujunes, oli leebe radikalism tudengite enesemääratluses sama tähtis kui boheemlik väljanägemine. Mike Jaggerile oli tegu enama kui väljanägemisega, mis avaldus ta nahklipsus ja kootud kardiganis. Relvastatud säherduste uute sõnadega nagu kapitalism ja proletariaat, näis tal olevat kavas hüljata oma hoolega kujundatud lastetuba ja libiseda ühiskonnaklassi, mida ta ema nii väga jälestas.

Londoni Majanduskoolis loobus ta nimest Mike, millest nüüd tundus hõnguvat sportautoga kodanlasnoorukit. Sestap pidi Mike Jagger jääma ainult tema kõige varasemate sõprade mälestustesse. See, kes kolas ringi Keith Richardsiga, kõneles rammusat koknit ning matkis Keithi muretut ükskõiksust ja uulitsapoisilikku jultumust, oli Mick Jagger.

Säärane mimikri polnud siiski päris ühepoolne. Keithi juures võis nüüd märgata puhutist mõtlikkust, eemaletõmbumist, ujedustki. Jäi mulje, nagu oleksid mõlemad katsetanud rolli, mida olid ammu igatsenud, kuid ei olnud seni söandanud võtta. Dick Taylor täheldas korrapärast identiteedivahetust. „Üks päev võis Mick olla nagu Keith. Aga järgmisel päeval oli Keith kõiges nagu Mick. Kunagi ei võinud teada, mis pidi see parajasti satub olema. Kuid sestpeale olid Mick ja Keith koos. Ükskõik kes bändi juurde tuli või sealt lahkus, Mick ja Keith olid alati olemas.”

Enne kui Alexis Korner ja ta naine Bobbie end oma Bayswateris Moscow Roadil asuvas korteris magama asutasid, jälgisid nad hoolega, et köögiaken jääks pisut paokile. Akna all oli suur laud, millest üle rullides sai hiline või ootamatu külaline tuppa pugeda. Kui Alexis ja Bobbie siis järgmisel hommikul ärkasid, võisid nad näha nelja-viit magavat kuju, kes olid end sõbralikult laua alla mahutanud, mõni vastu pliidijalga, teine Korneri kasside sööginõude vahel.

Need magajad olid tuuritavad Ameerika bluusmuusikud, kellele Alexis ja Bobbie Korner pakkusid sel kummalisel maal paopaika ja külalislahkust. Dartfordist kõigest kolmekümne kilomeetri kaugusel Bayswateri köögikeses võisid istuda Big Bill Broonzy, Muddy Waters, T-Bone Walker – kitarrihiiud, keda Mick Jagger ja Keith Richards nägid oma kujutluspiltides nii sageli mängimas tuulises ja karmis Chicagos –, süües lõunaosariikide moodi hautatud seajalga, mida Bobbie Korner oli õppinud valmistama.

Alexis Korneri esivanemad olid täpselt nii kosmopoliitsed, kui tema nimest võib arvata. Ta isa oli austerlane, endine ratsaväeohvitser, ema aga kreeka ja türgi verd. Isa esimese abielu kaudu oli tal venelannast kasuvanaema. Ta ise oli sündinud Pariisis ja veetnud varase lapsepõlve Šveitsis ning Põhja-Aafrikas. Kogu seda kirjut päritolu oli näha tema tõmmus nahas ja tihedais käharais ning võnkuvas ja kärisevas hääles, mis oli ainult juhuste kokkulangemise tõttu sattunud Lääne-Londoni äärelinna.

Tema ratsaväeohvitserist isa oli autokraatlik ja distantseeritud tegelane, kel olid hämarad sidemed rahamaailma kõrgkihi ja – nagu Alexis hiljem uskus – rahvusvahelise luurega. „Tean, et ta kaotas kahekümnendatel, kui Suurbritannia loobus kullastandardist, kõvasti raha ega suutnud pärast seda elada enam nii jõukalt kui varem. Käisid jutud, et ta oli seotud ka skandaaliga, mis puhkes pärast seda, kui avalikustati Kominterni juhi Grigori Zinovjevi väidetav kiri Briti kommunistidele. Igal juhul pidi ta tegema midagi väga tähelepanuväärset, miska teenis ära Briti valitsuse tänulikkuse. Kui 1939. aastal puhkes sõda, elasime Inglismaal ning isa kui vaenuliku võõrriigi alam pidanuks ootama väljasaatmist. Ent selle asemel anti talle sõna otseses mõttes üleöö Suurbritannia kodaniku paberid.”

Ühel 1940. aasta laupäeval läks toonane St Paul’si kooli õpilane Alexis oma Ealingis asuvast kodust Shepherd’s Bushi turule, et poisikeste kombel pisut aega veeta ja turulettidelt kaupa näpata. Tol hommikul kuulus ta noosi hulka bluuspianisti Jimmy Yancey plaat. „Sellest hetkest alates tahtsin teha ainult üht asja,” on ta hiljem meenutanud. „Tahtsin klaveril bluusi mängida.”

Kui ta siis proovis teha seda perekonna klaveril, tormas kohale raevunud isa ja paugatas klaverikaane kinni. Sama vähe meeldis vanemale Kornerile see, kui Alexis tõi koju esimese kitarri. „Isal oli kombeks ütelda, et kitarr on naiste instrument. Tema kujutluses oli selle koht operetis, roosa paelake ümber seotud.”

Seesuguse vanemliku ettehoolduse käest päästis lõpuks kaheaastane väeteenistus. Alexis teenis Lääne-Saksamaal Briti maaväe üksuses, kus mängis rügemendi jalgpallimeeskonnas ning tegi ka teadustajatööd sõjaväe raadiojaamas. Nüüd sai ta küllastumiseni kuulata nii Briti vägedele mängitavat muusikat kui ka palju põnevamat Ameerika vägede raadiojaama. Nagu Saksa noorukid olid juba avastanud, tuli Ameerika sõjaväeraadiost parimat džässi ja svingi ning isegi mitut sorti musta muusikat, mis oli Ühendriikide tavakodanikele nende kodumaal kättesaamatu. Nii hakkas bluus juuri ajama, esmalt NATO baasides ja seejärel kohalikes klubides, pornopoodides, stripiurgastes ja mudamaadlusareenidel.

Kui ta jälle Londonisse naasis ja asus tööle ema kreeka suguvõsale kuuluvas laevandusfirmas, sai Alexisest endastmõistetavalt osa sellest sõjajärgsest nooremast põlvkonnast, kes veetis aega Soho keldreis ning tundis innustust poliitika ja traditsioonilise džässi vastu. „Me olime elitaarsed ja väga poliitilised. Rääkisime neil päevil üpriski tõsiselt neljanda klassi loomisest: ülemklass, keskklass, töölisklass ja meie. Niisugune oli bluusi mõju meile. Kui mängis mõni Lead Belly või Woody Guthrie laul, siis teadsime, et kuulame jõulist poliitilist protesti.”

Tähtsamate džässbändide juhid tegid sel ajal kõik mis nende võimuses, et tuua bluus laia džässipubliku ette. Etoni vilistlane ja kuningliku perekonna sõber, trompetist Humphrey Lyttelton oli juba 1953. aastal toonud Suurbritanniasse Big Bill Broonzy. Isegi kõige innukam džässi- ja folgipuritaan Ken Colyer tutvustas oma Londoni klubis Studio 51 mõningaid suurimaid Ameerika bluusimehi.

Selle muusikastiili kõige kirglikumaks ja järjekindlamaks eestvõitlejaks jäi aga Chris Barber. Ta oli Korneri sõnul ainus, kes oli valmis oma asja eest kihla vedama ja tõepoolest kulutaski oma raha selleks, et bluusi elus hoida. Viiekümnendate algul oli Barber liikumapanev jõud rahvuslikus džässiliidus, mis tegeles seda laadi muusika säilitamise ja levitamisega. Džässiliit lõi õitsele, kui sai küllalt raha, et osta Sohosse Wardouri tänavale oma klubi, Marquee.

Lonnie Donegani väeteenistuse ajaks võeti Alexis Korner Barberi orkestrisse bandžot mängima. Kui Donegan naasis ja „Rock Island Line” sai hitiks, pakuti Kornerile kohta üürikese tähelennu teinud skiffle-pundis. Palju ei puudunud, et ta oleks liitunud teise eduka skiffle-bändiga, Vipersiga, kellega oli sõlminud lepingu toona tundmatu EMI plaadifirma juht George Martin. Selle asemel moodustas ta oma bändi, mida esimesel EP-l tutvustati kommertssurvele alludes veel sõnaga skiffle. Pärast seda sai grupp tuntuks kui Alexis Korner’s Blues Incorporated.

Suurbritannia esimene üksnes bluusi mängiv bänd oli kummaline sulam, kus bluusi lõõmav fantaasiamaailm oli paari pandud inimtüüpidega, kes ei tahtnud sellega üldse kokku käia. Kornerist tähtsuse poolest järgmine mees, ligi sajakilone automehaanik Cyril Davies, oli kaheteistkeelelise kitarri ja suupillivirtuoos, kelle iga hommikut varjutas tusk, et ta ei olnud sündinud neegrina. Saksofoni mängis Dick Heckstall-Smith, kes meenutas välimuselt ja käitumiselt pisut Leninit. Kontrabassist oli tulevane bassimaestro Jack Bruce. Trumme mängis – siis, kui Alexisel õnnestus ta punti meelitada – nukra näoga poiss nimega Charlie Watts. „Olin näinud Charliet Brompton Roadil Troubadouri kohvikus ja mulle meeldis ta mäng. Küsisin talt: „Kui ma panen kunagi kokku bluusbändi, kas siis tuled sinna trummariks?” Aga ta sai seda teha ainult aeg-ajalt, kuna õppis Harrow’s tarbekunsti.”

Korneril oli algusest peale kavas luua Ken Colyeri ja teiste muusikute eeskujul oma klubi, et kaitsta enda valitud muusikat rivaalitsevate kildkondade mõnituste ja vaenutsemise eest. Sel ajal sai paari šillingi eest rentida õhtuks mõne Soho keldri või kõrtsi laoruumi. Alexis Korneri esimene ettevõtmine selles vallas, mis sai suurejoonelise nime London Blues and Barrelhouse Club, kujutas endast üht ruumi Wardouri tänava kõrtsis Round House. Aeg-ajalt sattusid Korner ja Cyril Davies nii ägedaisse vaidlusisse, et embkumb tormas minema ja läks mängima mõnesse konkureerivasse klubisse, näiteks Troubadouri.

Mida enam Blues Incorporated tuntust kogus, seda kaugemale hakati teda kutsuma. Ühel 1961. aasta hilissügise õhtul leidis Alexis end mängimas bluusi ekstaatilisele publikule peenes kuurortlinnas Cheltenhamis.

Kui Alexis istus pärast etteastet üle tee asuvas kõrtsis, ligines talle üks noormees ja hakkas temaga siiralt – ent üksiti väga enesekindlalt – vestlema bluusist ja bluusmuusikutest. Poiss oli lüheldane, aga laiaõlgne ning nägi oma moeka Itaalia ülikonna, püstkraega särgi ja kitsa lipsuga jõukas välja. Ta rääkis mahedal häälel ja peenekombeliselt, kergelt pudistades. Ta ütles, et ta nimi on Brian Jones. Ta olla ka ise muusik, kes mängib poolkutselises rokkpundis nimega Ramrods. Ent tema tegelik soov olevat mängida slidekitarri sellises bändis nagu Blues Incorporated. Alexis ütles nagu alati, et kui ta peaks kunagi Londonisse sattuma, siis on ta teretulnud magama Kornerite köögipõrandal.

1962. aasta märtsis, väsinud võitlemast Soho džässimeeste eelarvamustega, otsustas Alexis Korner proovida, kuidas tuleks uus bluusiklubi toime tema enda Lääne-Londoni äärelinnas Ealingis. Tegu oli raudteejaama vastas asuva väikese poealuse ruumiga. Esimene üritus kuulutati välja 17. mai New Musical Expressi tillukese reklaamiga.

Reklaam tekitas hämmeldunud elevuse kakskümmend miili eemal Kentis harjutavas ennastsalgavalt tagasihoidlikus bändis Little Boy Blue and the Blue Boys, kellel polnud ikka veel aimugi, et keegi Suurbritannias jagab nende muusikalist kinniseelistust. Järgmisel laupäeval surusid nad end Alan Etheringtoni isa Riley maastikuautosse ja sõitsid otsima selgust ses uskumatus mõttes, et mõned teisedki inimesed mängivad bluusi – ja veel publiku ees, ja raha eest.