Читать книгу Rolling Stones - Philip Norman - Страница 4

See oli tõeks saanud: pagaripoe ja juveeliäri vahel paiknevasse läppunud ruumi oli smugeldatud Muddy Watersi, Otis Spanni ja Chicago bluusimeeste repertuaar. Seda aimamatust kaugusest pärit salakaupa kandis siiasamasse kõrvulukustavasse lähedusse kõige kummalisem seltskond, keda võis ette kujutada. Blues Incorporated esines nagu džässbänd, peagu professorliku tõsimeelsusega. Esiplaanil istus Hispaania kitarri mängiv kräsupäine ja vuntsidega Alexis Korner, seljas valge triiksärk ja lips ees. Cyril Davies seisis ta kõrval, hellitades ja meelitades suupilli säärase hingetuks võtva kirega, mis pani ta viigipüksid värisema. Ümber tibatillukese lavaorva seisis sama korrektselt rõivastatud publik ja mekkis õlut. Kui Davies oli soolo lõpetanud, pilli suult võtnud ja leemendavat laupa pühkinud, teenis ta ära sama siivsa aplausikese kui karskuskoosoleku kõnepidaja.

Ealingi klubi kiire edu tõestas Alexisele seda, mida ta oli alati kahtlustanud: et mingil põhjusel leiab bluusmuusika kõige andunumaid järgijaid Lääne-Londoni äärelinnas. Pärast teist või kolmandat õhtut oli tal aina rohkem põhjust rahuldust tunda. Alexis oli toonud Blues Incorporatedi Sohost ära jaolt soovist pääseda džässimeeste vaenulikkusest. Nüüd hakkasid needsamad klubid, kes olid teda eemale tõrjunud, kahju kannatama, kui järjest enam kliente võttis ette laupäevaõhtuse rännaku Ealingisse. Isegi puritaanlik rahvuslik džässiliit ei saanud eirata tärganud ärivõimalusi. Liidule kuuluva Marquee klubi juht Harold Pendleton ilmus Ealingisse Blues Incorporatedi esinemisele ja tegi pärast seda Kornerile – keda ta alles äsja ei olnud kuigivõrd hinnanud – ettepaneku sisustada Marquee neljapäevaõhtud.

Sel ajal ei olnud bändil kindlat lauljat. „Mina laulsin, aga ka Davies võis seda teha,” on Korner hiljem meenutanud. „Kuid me ei olnud sõnausku. Me olime instrumentalistid. Sõnad olid lihtsalt kaasnähe.”

Igal juhul oli laupäevaõhtune publik alati tulvil noori mehi, kes tahtsid pageda oma elektrikamina- ja kakaosoojast maailmast sellesse, kus vaestekvartali mehed jõristavad bluusi ja tänavail keerutavad tantsukuningannad. Kõik, kes tahtsid Blues Incorporatediga laulda, olid teretulnud proovima, ehkki Alexis Korner teadis kauasest kogemusest, et tulemus on enamasti kohutav. Kuni ühel õhtul astus lavale kahemeetrine liivakarva juuste ja roosa jumega noormees, kes laulis nii toorelt ja nii musta mehe kombel, et kõik näis toimuvat justkui Chicagos. Poisi nimi oli Long John Baldry. Temast sai laupäevaõhtustel Ealingi klubi kontsertidel ja neljapäevastel Marquee esinemistel bändi põhilaulja.

Paar päeva pärast esimest Ealingi üritust sai Alexis Korner Dartfordi postitempliga ümbriku, milles oli magnetofonilint. Kirjas, mille oli kirjutanud keegi Mick Jagger, paluti tungivalt Korneri arvamust kolme laulu kohta, mille oli salvestanud punt nimega Little Boy Blue and the Blue Boys. Laulud olid „Reelin’ and Rockin’”, „Bright Lights Big City” ja „Around and Around”. Lint läks hiljem kaduma ning Korner ei suutnud meenutada sellest muud, kui et see kõlas „täiesti jubedalt”.

Ent ometi läks lint asja ette, sest tutvustas bändi mehele, kes oli tuntud oma tavatu lahkuse poolest algajate muusikute vastu. Mick Jagger sai nagu kõik teisedki kutse Ealingi püünele, et teha üks proovilaulmine. Järgmisel laupäeval sammuski Jagger kogu oma julgust kokku võttes väiksele lavale räpase presentpalaka taustal ja laulis esimest korda elus avalikult.

Valges peenekoelises särgis, lõdvaks lastud lipsuga ja boheemlikus kardiganis oli ta iga toll LSE tudeng, vaatamas närviliselt üle õla, kui Blues Incorporatedi suurmeistrid asusid improviseerima nende jaoks arutult lihtsa Chuck Berry laulu „Around and Around” teemal. Ta ise mäletab laval seismist läbi hämu: poolenisti joobunud, valel kõrgusel, sõnad meelest läinud ja hirmust peagu halvatud. „See, mida ma tema juures tähele panin, ei olnud mitte laulmine,” rääkis Alexis Korner, „vaid see, kuidas ta oma juukseid loopis. Tal oli nagu kõigil teistelgi lühike soeng. Kuid kardiganis kuti kohta liigutas ta seda vägagi hoogsalt.”

Laul hääbus vaikusse. Siis aga puhkes laulja suureks imestuseks aplausitorm. Isegi piredavõitu Davies oli valmis plaksutama tüübile, kelle bluusiarmastus on toonud ta nii kaugele üle piinlikkusmüüri. Tõik, et ta laulis Chuck Berry loo noot-noodilt järele, ainult kinnitas õpilase andumust.

Järgmine kord, kui Mick Jagger laulis Alexis Kornerile, sai ta selle eest juba tasu: viisteist šillingit ja õlle. Kuu möödudes oli temast saanud Blues Incorporatedi varuvokalist, kes laulis sama tasu eest iga kord, kui Long John Baldry ei olnud parasjagu saadaval.

Dartfordi poisid Mick, Keith, Alan ja Dick tavatsesid nüüd laupäeviti koguneda Alexise Bayswateri korteris ja veeta paar tunnikest Korneritega, enne kui kõik üheskoos Ealingisse läksid. Bobbie Korner pakkus teed, samal ajal kui Alexis rääkis neile lugusid, mida sessamas köögis olid pajatanud Muddy ja Broonzy: kuidas Big Bill ei suutnud kuidagi oma bluusivendade nimesid õigesti välja ütelda (Fats Waller oli tema suus Fat Wallace) või kuidas T-Bone Walker, ajavahest ja napsist hämarolekus, oli ükskord uurinud: „On see siin Pariis?”

Mõlemad Kornerid mäletavad toonast Jaggerit vaikse ja viisakana, ehkki tema poliitiline pretensioonikus ajas Alexist pisut närvi. „Rääkisime kord bluusist ja Mick küsis: „Miks sa mängid meie töölisklassi muusikat?” Vastasin talle: „Mick, sa käid Londoni Majanduskoolis! Mis võiks olla veel rohkem keskklass kui see?””

Seevastu Keith oli otsekohe seltskondlik ja innustunud. „Ta võis istuda köögitoolil ja rääkida Bobbiega tundide kaupa. Mäletan tema armastust sõnade vastu. Ma ei tundnud teda tollal muusikuna, teadsin ainult, et ta mängib nende Dartfordi pundis kitarri. Ta ei trüginud kunagi muusikuna esile. Tal näis olevat hea meel sellegi üle, kui saab Mickiga koos olla.”

Sel ajal oli külalislahketel Korneritel juba uus püsikülaline, kes käis nende köögipõrandal magamas. See oli poiss, kellega Alexis oli Cheltenhamis vestelnud, aimamatagi, et niisugune väike julgustus pani poisis lõõmama pöörase iha elada Londonis ja mängida bluusi. Niisiis nihkus Moscow Roadi köögiaken üles. Ähmane kuju veeretas end üle laua põrandale. Nagu Muddy Waters ja Big Bill Broonzy enne teda, jäi ka Brian Jones magama kuskil kassinõude ja pliidijalgade vahel.

Hatherley Road asub Cheltenhami servas. See rahulolev elegantne kuurortlinn seostub inglase mõtteis alati erukolonelide ja peente preilide kolledžitega. Hatherley Road on pikk äärelinnapuiestee ühesuguste 1930. aastail ehitatud eendaknaga majadega, mille ees kena murulapike ja sepisvärav. Siin-seal selle Cheltenhami šiki elurajooni garaažide taga võib näha terrasse ja taamal Walesi poole sirutuvat Cotswoldsi mäeahelikku.

Lewis Jonesi kolleegidel Cheltenhami lennukiosi tootvas firmas Dowty & Co ei saanud olla mingit kahtlust tema walesi päritolus. Lühikasvulises, sirge rühi ja rangete maneeridega mehes avaldusid ühtaegu kõik walesilikkuse vaieldamatud väärtused ja salgamatud puudused. Teisisõnu: ta oli austusväärne, korralik, töökas, religioosne, nõudlikult tavu järgiv ja puritaanlikult sallimatu nende vastu, kes polnud nii meelekindlad kui tema. Nagu paljud ta kaasmaalased kahetses temagi kahekümnenda sajandi edenemist. „Ajad muutuvad, aga mina mitte,” tavatses ta ütelda, lisades siiralt: „Jumal tänatud!”

Waleslasel on peagu kohustus olla musikaalne. Lewis Jones mängis kohalikus kirikus paar aastat orelit, enne kui sellest väiklaste kogudusetülide tõttu loobus. Tema abikaasa Louisa, samuti waleslane, leidis oma andele kindlama väljenduse ning teenis Lewise vabrikupalgale lisa kooliõpilastele klaveritunde andes.

Nende esimene laps, Brian Lewis Hopkin Jones, sündis 1942. aasta 28. veebruaril. Kahest tütrest jäi ellu ainult 1946. aastal sündinud Barbara. Pauline suri leukeemiasse, kui Brian oli kolmene. Brian arvas, et ema-isa olid ta ära andnud, ning elas tükk aega pärast seda hirmus, et temaga võib samamoodi minna.

Isa sõnul oli ta läbinisti normaalne ja õnnelik laps, kel oli hea tervis, kui välja arvata tavalised poisipõlvetõved ja difteeria, mis põhjustas tal hiljem bronhiiti ja kroonilist astmat. Ta õppis koolis usinasti, tegi innuga sporti – lemmikud olid kriket ja sulgpall – ja oli suurepärane ujuja ning sukelduja. Ent mereõhk soodustas ta astmat, nii et tihti sundis juba üksainus rannas veedetud päev haledalt viiksuva ja kägiseva poisi haigevoodisse.

Nagu tema vanemail ja tervel sel tõul, kust ta pärines, oli Brian Jonesilgi sünnipärane muusikaanne. Kui ta oli kuuene, hakkas Louisa talle klaverit õpetama, hiljem pühendus ta plokkflöödile ja klarnetile. Ehkki ta tundis nooti, õppis ta puhkpille mängima vaistlikult, kuulmise järgi, saamata isegi aru, kuidas ta meloodiat järgib. Juba põnnieas avaldunud silmapaistev anne pani Lewis Jonesi uskuma, et tema saatuseks võib olla klassikalise muusiku karjäär.

Ta tegi põhikooli lõpueksamid vaevata ja edukalt ning jätkas õpinguid – nagu vanemad olid lootnudki – Cheltenhami gümnaasiumis, mis asus nooblis, erukindralite elupaiga ja tütarlastekolledži poolest tuntud Promenaadi piirkonnas. Viimati mainitud asutus paiknes kohe Cheltenhami gümnaasiumi kõrval ja põhjustas vanemate klasside poistes iga päev kättesaamatuid fantaasiaid, kui noored kilkavad neiud möödusid neist vahetundi pidama.

Brianil läks Cheltenhami gümnaasiumis esialgu kõik hästi, hinded olid head, eriti reaalainetes ja keeltes, ta paistis silma kriketis ja ujumises ning pääses kooli orkestrisse klarnetit mängima. „Siis, täiesti ootamatult,” räägib Lewis Jones kõlatult, „tekkisid temaga väga rasked probleemid. Ta hakkas mässama kõige, aga peaasjalikult minu vastu.”

Mured algasid siis, kui Brian lõpetas klassikaliste klaveri- ja klarnetipalade harjutamise ning hakkas kuulama muusikat, mida Lewis Jones jälestas. Kolmeteistkümnesena avastas ta džässi ja neljateistkümnesena Charlie Parkeri saksofonimängu. Ta müüs vanemate ostetud klarneti ära ja hankis saadud raha eest pruugitud altsaksofoni. Paar päeva hiljem kriiskas ema-isa õuduseks Hatherley Roadi seni nii vaikses majas Briani esimene, kobav soolo.

Varsti oli ta pillimängus küllalt osav, et teha kaasa kohalikes džässpuntides, mis mängisid Chris Barberi ja Humphrey Lytteltoni muusikat. Isegi Cheltenhamil oli oma boheemlik pale, mis näitas end kunstikolledžis, Azteci, Patio ja Waikiki kohvikus ning Wheatsheaf Inni ja Leckhamptoni kõrtsis; neist viimases pesitses 66 Jazz Club, kus oli hõivatud ka Brian Jones.

Samal ajal oli temast saanud gümnaasiumi murelaps, kes suutis oma pöörase käitumisega terve klassi üles keerata. Klassivend Peter Watson mäletab, kuidas Brian tavatses tulla klassi jalgpallisaabastes, kinnitades, et need on kingadest palju mugavamad. „Brian rääkis, kui nõme on juua vahetunnis ette nähtud piima, nii et ta algatas selle asemel õllejoomiskombe. Ja sellest saigi moevärk: juua vahetunnis piima asemel õlut.”

Iidse tava kohaselt kogunes terve klass vahetunnis akna alla, et jälgida igatsevalt Cheltenhami noori neide, kes vallatlesid sealsamas muruplatsil. Oli üldiselt teada, et Brian Jones kuulub nende väheste gümnaasiumipoiste hulka, kelle seksuaalseiklused on läinud pelgast musitamisest ja miilustamisest kaugemale. Samuti teati, et ta põlgab Durexi kondoome, mida teised poisid kandsid sümboolselt rahakoti vahel. „Saduldamata” on kõige parem, nagu ta kinnitas, naeratades seejuures ühtaegu tiirsalt ja siivsalt, nii et keegi ei teadnud, kas teda uskuda või mitte.

Nad hakkasid teda uskuma, kui 1958. aastal jäi üks tütarlastegümnaasiumi neljateistaastane õpilane lapseootele ja väitis Brian Jonesi isa olevat. Uudis tekitas Cheltenhamis skandaali ja jõudis koguni pühapäevalehte News of the World, millele Brian andis hiljem veel palju kordi kõneainet. Vastsündinu lapsendati. Osati loota vaid seda, et pärast iseenda ja oma perekonna sedavõrd koletut häbistamist võtab Brian juhtunust tõepoolest õppust.

Skandaali tõttu jättis ta gümnaasiumi pooleli, ehkki oli kogunud hulga suurepäraseid eksamitulemusi. Järgmised poolteist aastat töötas ta müüjaabilisena, söevedajana ja Cheltenhami linnavolikogu praktikandina. Lapsepõlvekirg busside vastu leidis pisut rahuldust lühikeses konduktori- ja bussijuhikarjääris linna transpordisüsteemis. Samal ajal mängis ta altsaksofoni mitmes džässbändis ja seejärel rock’n’roll-pundis Ramrods, mis nautis mõningast kohalikku kuulsust, enne kui selle laulja läks pulmareisile ja seal krõbekartulit süües lämbus.

1961. aastal jäi järgmine tüdruk Brianist rasedaks. Tema nimi oli Pat Andrews ning ta oli kohanud töötut Brianit Azteci kohvikus. Brian oli sel ajal juba kodust lahkunud ja elas koos Dick Hattrelli nimelise sõbraga Cheltenhami kunstikolledži lähedal. Sedapuhku oli ta peagu valmis naima tüdruku, kelle oli „paksuks pannud”. Pärast lapse sündi läks Brian Pati sünnitusmajja vaatama ja viis talle hiigelsuure lillekimbu, mille ostmiseks oli ta maha müünud paar oma hindamatut kauamängivat. Tema pealekäimisel sai laps nimeks Julian – džässimuusiku Julian Adderley (hüüdnimega Cannonball) auks.

Brian ei abiellunud Pat Andrewsiga. Selle asemel läks ta õige pea pärast vestlust Alexis Korneriga koos Dick Hattrelliga ootamatult Londonisse ja asus seal tööle optikafirmas, kus isa oli talle koha leidnud. Lewis ja Louisa Jones kuulsid pojast taas alles siis, kui ta oli saanud kogu riigis kurikuulsaks.

Ta kirjutas korrapäraselt Pat Andrewsile, kinnitades, et tuleb talle ja pojale varsti järele. Pat aga muutus aina rahutumaks, kui oli kuulnud, et Brianil on Londonis mitu pruuti. Viimaks võttis ta ühel 1962. aasta päeval Julian Marki sülle, pani oma ainsa naela rahakotti ja istus Londoni bussile, et hakata ajama poja isa jälgi.

Ta oli jätnud isegi oma nime Cheltenhami. See, kes Ealingi klubis Blues Incorporatedi külalisesinejana üles astus, ei olnud mitte Brian Jones, vaid Elmo Lewis. Ta oli ka pilli vahetanud: altsaksofoni asemel oli nüüd uhiuus ja läikiv elektrikitarr, sädelev Gibson, mille eest ta oli maksnud jaolt kõrvale pandud, jaolt varastatud rahaga. Sedagi pilli õppis ta valdama tänu oma ainulaadsele vaistule, tahtejõule ja kirele.

Olnuks raske kujutleda midagi kontrastsemat kui tausta mängiv keskealine väsinuvõitu bluusimees ja see moekas Itaalia ülikonnas poiss, kes astus Alexise kõrvale uue särava Gibsoniga, näpp pulkas üle sõrmlaua. Tema debüütpala oli Elmore Jamesi klassikaline „Dust My Blues”. Ta oli oma Lääne-Londoni kambrikeses õppinud mängima seda täpselt samamoodi nagu James, liigutades kitarrikaelal metallitükki, et pikendada iga nooti, kuni see venis metalse vihani, sarkasmini. Vaid hetkeks katkestas Pat Andrewsi ja Juliani ootamatu ilmumine Elmo ümberkehastumise Elmore’iks.

Alexis mäletas, et juba toona aimus tema esinemises peent, ent siiski varjamatut agressiivsust. Tema täiesti liikumatu poos võimendas veelgi laval kujunenud pingsat õhustikku, isegi kui ta hoidis pilgu ainiti põrandal, prunditades samal ajal tütarlapselikult oma laia suud. „Ta oli ära õppinud, kuidas publik pihku saada, palju-palju varem, kui Mick millegi sellise peale tuli. Sa oleksid pidanud nägema nende kuttide reaktsiooni, kui Brian võttis tamburiini ja seda kõigest korra õrnalt nende näkku sahistas.”

Isegi ta parimad Londoni sõbrad Kornerid ei teadnud Brianist peagu midagi peale selle, mis tal oli tahtmatult üle huulte lipsanud. Ta ei rääkinud neile sõnagi oma kodust ega perest ning ainult kõige suurema piinaga mainis ilget sõna Cheltenham. Asendusvanema rolli sattunud Alexis ja Bobbie hakkasid aegamisi mõistma, milline määratu pinge ja õnnetus seisis tema aina tugevneva soovi taga saada mis tahes hinnaga kuulsaks.

Ta oli loobunud optikafirma praktikandikohast ja töötas elektriseadmete müüjana Queensways Whiteley kaubamajas, mis asus kõigest paari kvartali kaugusel Kornerite Moscow Roadi korterist. Alexis nägi teda mõnikord, kui Brian kõndis pärast tööd tütarlapse poole, kes teda poeukse ees etteheitvalt ootas. Kuigi Pat ja laps olid kolinud tema Notting Hilli tillukesse tuppa, nägi neiu teda vaevalt rohkem kui Cheltenhamis. Lõpuks oli ta sunnitud minema poole kohaga tööle, et pidada ülal last, keda Brian ei tahtnud nüüd enam hästi enda omaks tunnistada.

Korneritele ja Ealingi klubi rahvale näitas ta end poissmehena, keda huvitavad ainult riided ja kavandatav bluusbänd, mis vallutaks tormijooksuga maailma. Iga kord, kui ta saabus Ealingisse, näis tal olevat uus ülikond ja uus püstkraega särk seljas ning uus puhvsoenguga pruut imetlevalt sabas. Raha selleks kõigeks tuli Pati pisukesest palgast või siis elektrikaupade osakonna kassa riisumisest.

Vankumatult oma väljavalitu saatusse uskuv Brian käis teenitud karistusest alati sammu võrra ees, kasutades ära ka oma väljanägemist, mis ei jätnud kahtlustki, et ta ei tee kärbselegi liiga. Kui Brian kinnitas vestluspartnerile oma suurte lapsesilmade ainitise pilgu ja kõneles maheda, soseleva, heast lastetoast pärit häälega, oli võimatu aimata, kui tohutult nuripidi on tema sisemus. „Tal oli täiesti ainulaadne suhtlemislaad,” rääkis Alexis Korner. „See oli kõige kaunim kombekuse ja tahumatuse segu.”

Ehkki pealtnäha elas ta veel koos Pati, Juliani ja Dick Hattrelliga, korraldas ta endale pooleldi nomaadielu, rännates Londonis ja selle ümbruse linnades, vaanides muusikaklubides ja osaledes kohalikes ansamblites, et leida muusikuid omaenda bändi. Üks ta lemmikpaiku oli Guildford, kus ta mängis Wooden Bridge’i hotellis pundis nimega Rhode Island Red and the Roosters, mille liige oli ka kahvatu ja, nagu toona näis, täiesti andetu kitarrist Eric Clapton.

Oxfordis, mis oli täis pikitud tudengite džässi- ja bluusiklubisid, sai ta sõbraks inglise keele ja kirjanduse tudengi Paul Pondiga, kes juhtis bluusgruppi Thunder Odin’s Big Secret. Paul Pondist sai hiljem Paul Jones, Manfred Manni bändi laulja. „Brian oli tollal kohutav moehull,” räägib Jones. „Lühike Itaalia jakk, terava ninaga kingad, soeng alati sätitud. Kui ta Oxfordi sattus, magas ta mu diivanil. Mäletan, et ärkasin ühel hommikul ja kuulsin kõrvaltoast kohutavat vilinat ja kähinat. Brian lebas diivanil, ise vaevu hingates. Ta ägises, et põeb astmat ja oli unustanud inhalaatori peole, kus me olime eelmisel õhtul käinud. Pidin hüppama rattale ja sellele järele kihutama.”

Pärast mõnd ühist mängu Thunder Odin’s Big Secretiga otsustas Brian, et P. P. Pond on just see bluusivend, keda ta vajab. Nad tegid üheskoos salvestise, mis avaldas Alexis Kornerile niisugust muljet, et ta võttis nad Ealingi klubisse vahetusbändina tööle. Ja kui siis P. P. Pond laulis parajasti „Dust My Bluesi”, saatjaks Elmo Lewis slide-kitarril, astusid uksest sisse Mick Jagger, Keith Richards ja Dick Taylor.

Neile näis Brian tõelise suurmehena, seda enam et Keith, nagu tal tihti kombeks, ajas jälle nimed sassi. „See on Elmore James,” sosistas ta järelejätmatult kaaslastele. „Kurat, mees, ongi nii! Sa raisk, see on Elmore James!”

Pärastpoole said nad Brianiga tuttavaks ja veetsid kogu ülejäänud õhtu õlleklaasi taga bluusist vesteldes. Dartfordi poiste silmis oli ta ehe elumees: kõigest aasta Mickist ja Keithist vanem, aga juba poolkutseline pillimees ja nagu selgus, ka lapse isa. Keith mäletab, kuidas lähedalt vaadates paistis muidu sale Brian lühikeste ja võimsate jalgade juures otsekui paisuma hakkavat. „Nagu väike Walesi pull,” räägib Keith. „Ta oli laiaõlgne ja tundus väga vintske sell.”

Too esimene kohtumine oli ainult vastastikune kompimine. Brian, keda huvitas ennekõike džässimõjuline bluus, ei olnud veel avastanud Chuck Berryt. Ta kuulas tähelepanelikult, mida Keith rääkis talle Berryst ja Jimmy Reedist. Samal ajal tegi ta siiski selgeks, et tema ambitsioon ulatub kõrgemale kui Alexis Korneri ajutine tudengist vokalist ning punetava ninaga vinniline kitarrist, kelle senine ainus avalik esinemine oli toimunud Bexleyheathi kommunaalmaja tagahoovis.

Elmo Lewise ja P. P. Pondi koostöö kestiski ainult ühe ülesastumise jagu. Paul Pond naasis Oxfordi õpinguid jätkama ja ootama, kuidas kujunevad lood Manfred Manniga. Elmo Lewis asus jälle kaaslasi otsima ja pani Soho klubilehte Jazz News kuulutuse, milles kutsus suureliselt tulevasi taustamehi Berwicki tänava kõrtsi Bricklayer’s Arms proovimängimisele.

Esimene kandidaat, Ian Stewart, saabus võidusõidurattal ega paistnud ühestki otsast bluusipianistina, kelle ta väitis end olevat. Jässakas ja lihaseline, etteulatuva riiaka lõuaga Stewart sisenes prooviruumi lühikestes nahkpükstes, käes lõunasöögiks ostetud lihapirukas. Ent kui ta oli istunud klaveri taha, kadus kogu petlik väline mulje. Sõtkudes oma jämeda jalaga klaveripedaali, suutis ta nikotiinikollastest klahvidest võluda välja ragtime’i ja varase džässi palavikulise, plekise kõla. Seejärel naaldus ta seljatoele, võttis lihapiruka ja asus seda ükskõikselt järama.

Stew ja meisterlik soolokitarrist Geoff Bradford kujunesid Briani pundi tuumaks. Paar päeva hiljem astusid Briani heameeleks katsetelt läbi ka Mick Jagger, Keith Richards ja Dick Taylor. Stew teadis neid Ealingi klubist, kuid ei hinnanud neist kedagi muusikuna enda või Bradfordi vääriliseks. Eriti just Keithis oli midagi, mis tegi tõrksa loomuga ja sõnaahtra Stew’ valvsaks. „Mulle tundub, et Keith oli sel ajal justkui sütel. Mickil oli kujunenud Brianiga väga sõbralik suhe ja see muutis Keithi närviliseks ja ebameeldivaks.”

Varsti läksid Muddy Watersi tüüpi puhas bluusikitarrist Geoff Bradford ja Chuck Berry andunud õpipoiss Keith Richards tülli. Bradford keeldus sellist „rock’n’roll’i-jama” nagu „Roll Over Beethoven” ja „Sweet Little Sixteen” kaasa tegemast, kõndis minema ega tulnudki enam tagasi. Kuid seks ajaks olid Elmo Lewis, kolm Dartfordi kutti ja sahtellõuaga Stew leidnud üksteises piisavalt ühist, et koos jätkata.

Nad tegid Bricklayer’s Armsi kõrtsis kolm korda nädalas proove, ehkki sel looteseisundis ja ikka veel nimeta pundil polnud mingeid esinemisväljavaateid. „Proov algas kell seitse ja me olimegi täpselt kohal,” meenutab Ian Stewart. „Ainus, kellega põrmugi arvestada ei saanud, oli Brian. Ta võis täiesti ootamatult mitmeks päevaks ära kaduda, et siis ühtäkki välja ilmuda ja uut proovi nõuda. Ma ei usaldanud Brianit päriselt kunagi – peaasjalikult seepärast, et ta ütles pidevalt: „Usalda mind, Stew.””

Usaldusväärne Stew töötas ametnikuna Buckingham Gate’il asuvas keemiatööstusfirmas. Tema esimese mulje järgi elasid Mick ja Keith ulaelu, olid pidevalt pennitud, söömata ja aplad. Mickil oli vaid seitsmenaelane nädalastipp ja mõned šillingid, mis ta sai Alexilt laulmise eest. Keith, Sidcupi kunstikolledžist väljaviskamise veerel, sõltus täielikult ema armuandidest. „Paistis, nagu kavatseksid nad üheskoos nälga surra. Aga muidugi oli Mick tegelikult paremas seisus. Ikka ja jälle jättis ta Keithi üksi ja läks mõnda korralikku kohvikusse. Mick pööras oma kõhule alati suurt tähelepanu.”

Bändi esimene loominguline puhang sündis Briani Gibsoni ja Keithi Höfneri spontaanses koosmängus. Nad ei mänginud mitte eraldi juht- ja rütmipartiisid, vaid duetti, sobitades vastastikku soolosid ja ühinedes sujuvas topeltharmoonias, kus üks siksakitas bassinootidel, samal ajal kui teine turnis ülemistes registrites. Selline kahe kitarri suhe tundus lõpmata põnev, nii et kiitsakas LSE tudeng pidi kannatlikult istuma ja oma laulmisvõimalust ootama. Juba toona oli nii, et kui Micki, Keithi ja Briani trios kaks meest liitusid, siis kolmas jäi paratamatult välja külma kätte.

Bändiproove oli kuulda ka kõrtsi eesruumi ning ühel õhtul sattus nende hääl kõlama võstlikele kõrvadele. Kui nad pärast proovi baarileti taga istusid, tuli nende juurde keskealine mees, kes ulatas enese tutvustamiseks nimekaardi: David Norris, artistide esindamine. Ta rääkis, et kuuldu oli talle meeldinud ja ta võiks ehk korraldada neile mõned esinemised tantsusaalides ja võib-olla isegi mandril sõjaväebaasis, kui nad vaid muretsevad endale korralikud pillid ja lavaülikonnad. Isand Norrise ettepanek pälvis kindlameelse põlguse. Kõik viis olid tõotanud, et ei müü oma muusikat ealeski äri huvides, isegi kui neil ei õnnestu mitte kunagi saada ühtki esinemist.

Alexis Korner oli endiselt bluusitaeva ainus täht. Ja 1962. aasta suvel näis, et Mick Jagger jääb Alexis Korneri äkitselt valla pääsenud meteoorilennult maha. Blues Incorporated oli saanud oma esimese kutse ringhäälingusse, BBC meelelahutussaatesse „Jazz Club”. Asjal oli ent kaks varjukülge. Esiteks sattus BBC saade samale ajale Korneri neljapäevase etteastega Marquee klubis. Teiseks nõustus kokkuhoidlik BBC maksma ainult viiele muusikule. Sestap otsustas Korner loobuda koosseisu kõige asendatavamast liikmest, vokalistist.

Jagger ei pannud pahaks, et ta kõrvale jäeti. Vastupidi, ta oli elevil, et Korneril avaneb võimalus tuua bluus üleriigilise publiku ette. Lepiti kokku, et Marquee õhtu täidab Korneri Ealingi klubi põhivokalist Long John Baldry. Marquee mänedžer Harold Pendleton nõustus andma vahetusbändi rolli pundile, kes käis harjutamas Bricklayer’s Armsis, ehkki tollel polnud veel nimegi.

Üritus oli küllalt tähtis, et teenida ära lõiguke ka 11. juuli Jazz Newsi numbris.

R & B laulja Mick Jagger esineb homme õhtul Marquees rütmibluusibändiga, sellal kui Blues Inc. esineb „Jazz Clubis”.

Bändi nimi on Rolling Stones („Loodetavasti ei arvata, et me oleme mingi rock’n’roll-punt,” räägib Mick) ja sinna kuuluvad: Jagger (vokaal), Keith Richards, Elmo Lewis (kitarrid), Dick Taylor (bass), Stew (klaver) ja Mick Avory (trummid).

Nime valis Brian Muddy Watersi laulu „Rolling Stone” järgi. Ian Stewart oli ägedasti vastu. „„Rolling Stones – ma väitsin, et see on kohutav! See kõlas nagu mingi Iiri tantsuansambli või luksushotelli orkestri nimi.” Äsja värvatud trummar Mick Avory oli sama kahtlev, kuid nõustus nagu teisedki, et kuna Brian on bändi moodustanud, siis on tal ka õigus sellele nimi panna.

Niisiis seisis kuus Rolling Stonesi liiget 1962. aasta 12. juulil silmitsi oma esimese publikuga. Lugude järjekord oli kirjas Ian Stewarti taskumärkmiku lehel. Mickil oli seljas sviiter, Brianil velvetjakk ning Keithil kitsavõitu tume särk, mis nägi oma lahtise krae ja kätistega välja nagu ta kunagine ingelliku kooripoisi rüü. Nende selja taga vahetasid Dick Taylor, Ian Stewart ja Mick Avory pahaendelisi pilke. „Oli kuulda, kuidas inimesed arutasid: „Rolling Stones … Rolling Stones …” meenutab Dick Taylor, „oh, rock’n’roll, kas nad …” Me ei olnud jõudnud veel nootigi mängida, kui tajusime vaenulikkust.”

1962. aastal oli Suurbritannia ikka veel hõivatud 1939. aastast taastumisega. Ainus sugupõlv, kes ühiskonnas midagi määras, oli see, kes oli üle elanud sõja ning vaid pisut talutavama sõjajärgse aja, kui rahva lootust hoidis ülal usk, et ühel päeval ei ole või enam normikaup, et riiete ja šokolaadi ostmiseks pole enam vaja talonge. Need imed olidki lõpuks tõeks saanud, ja enamgi veel. Nüüd olid Briti kodudes, nagu ka kinoekraanilt nähtud Ameerika omades, televiisorid, pesumasinad ja garaažid, milles uhkete tagatiibadega autod. Olid olemas transistorraadiod, baarikapid ja esimesed alkoholireklaamid. Suessi kriisi järel peaministriks saanud Harold Macmillani jutt kõlas väga usaldusväärselt, kui ta teatas rahvale, et „teil pole kunagi nii hästi läinud”. Suuresti tänu säärasele ebausule püsis võim kindlalt selle Edwardi-aegse isanda käes, kes nägi oma üle pea silutud tihedate valgete juuste ja sorgus vuntsidega välja nagu vanaldane ja mõnulev merilõvi.

Kümnend, mis polnud 1962. aastaks veel oma nägu leidnud, oli tegelikult alanud 1955. aastal, kui endast hakkas märku andma uus murettekitav liik: teismeline. Ometi ei mõjutanud see liik järgmise viie aasta jooksul Briti elu eriti sügavalt. Põhjuseks asjaolu, et kõnealune liik võrsus peagu ainult sellest ühiskonnarühmast, mida nimetati ikka veel halvustavalt töölisklassiks. Rock’n’roll, skiffle, pikad juuksed ja kohvikud mõisteti ühe mütsiga lüües hukka kui alaväärtusliku proletariaadi hälve. Popmuusika ehk lahjendatud rock ei olnud teeninud kuigivõrd väärikamat mainet. Selle edukaim Briti näidis Cliff Richard oli saavutanud edu tänu sellele, et oli vahetanud rokivenna räpaka imago tavapärase meelelahutusäri tegelaskuju vastu.

Kuid muutus oli teel, see oli teel mõlkis väikebussis, mis sõitis Põhja-Inglismaa põlatud linnast Liverpoolist Londoni poole. Juunis 1962 oli tundmatu plaadifirma Parlophone’i juht nõustunud kuulama nelja noort Liverpooli muusikut, kellele kõik suured kompaniid olid sinnamaani ära ütelnud. Nende esimene plaat, mille materjal valiti iseäraliku ja mitte kuigi kaubandusliku repertuaari seast, avaldati oktoobris. Plaat oli „Love Me Do”, bänd Beatles.

Rolling Stonesile oli 1962. aasta oktoobris kõige põletavam küsimus, kuidas elada üle järgmine nädal. Suurt abi polnud sellestki, et nende debüüt Marquees oli läinud paremini, kui ükski neist oli osanud loota. Klubi džässi ja puhta bluusi austajaskonnale piisas ainult näha Dick Taylorit mängimas basskitarri kontrabassi asemel, et neid põlgusväärseks pidada. Ent kohal oli ka jõuk Wembleyst ja Shepherd’s Bushist saabunud mod’e, kes armastasid Chuck Berryt ja Bo Diddleyt sama palju kui Keith ja – kuna nad olid mod’id – lämmatasid otsustavalt džässiaustajate pahameele. See aga ei teinud uut bändi põrmugi sümpaatsemaks Marquee juhile ja rahvusliku džässiliidu mehele Harold Pendletonile, kes laitis häälekalt nende muusikat, nende riideid, nende suhtumist ja – Ian Stewarti meelest – nende väärastunud nimevalikut.

Ainus, mida Harold Pendleton nõustus neile edaspidi pakkuma, oli mingil põhjusel tulemata jäänud bändide asendamine. Tihtipeale helistas Pendleton pärast esinemise asjus kokkuleppimist Brian Jonesile ja teatas, et ta ikkagi ei taha neid. Noil õhtuil aga, kui nad pääsesidki Marquee lavale mängima, andus Pendleton sapisele teravmeelitsemisele. Ta lemmiksihtmärk oli kohmakas ja uje Keith Richards oma kitsas mustas ülikonnas ja vistrikuarmilise näoga, mängimas Chuck Berry kitarririffe, mida Pendleton kogu südamest tülkas.

Pahakspanu, mida džässivennaskond nende vastu lakkamatult üles näitas, sundis liidriomadustega Brian Jonesi kirjutama Jazz Newsile pika ja erudeeritud kirja, milles ta kaebas, et „kahjuks on džässiringkonnis võimust võtnud pseudointellektuaalne snoobitsemine … Peaks ju olema silmanähtav,” jätkas Brian mõjuvalt, „et rock’n’roll’il on rütmibluusiga kaugelt tihedam sugulusside kui džässil, kuivõrd rock on rütmibluusi otsene muundkuju, sellal kui džäss on neegrimuusika sootuks teises mõttes, intellektuaalselt kõrgem, ent emotsionaalselt pingetum …”