Читать книгу 1 + 1. UUS HINGAMINE - Philippe Pozzo di Borgo - Страница 3

Kas tuleks mul alustada tänasest, nukrast päevast, pöörduda igatsusega mineviku poole, kurta lootuseta tuleviku üle? Ma ei suuda väärtustada möödunut ega kujutleda end tulevasse. Kõik on minu jaoks hetkes.

Minu luude ja hingetõmmete murdumise punktiks võiks olla õnnetuse päev. 1993. aasta 23. juunil jäin ma halvatuks.

1996. aasta 3. mail, püha Filippuse päeval suri Béatrice. Mul ei ole enam minevikku ega ole ka tulevikku, olen vaid valu, mis on siin ja praegu. Béatrice’il pole minevikku ega tulevikku, ta on vaid kurbus, mis on siin ja praegu. Ja ometi on olemas ka tulevik, meie laste, Laetitia ning Robert-Jeani oma.

Õnnetuse juhtumiseni olin ma mees sellest maailmast, kes ihkas jätta endast jälge, ihkas luua.

Pärast õnnetust vallutasid mind mõtted. Pärast Béatrice’i surma, hingevalu. Nende rusude läbitungimatust pimedusest kerkisid mu meelde mälestuspildid. Minu kohviaurudes öödel hägustasid neid kõrvetustunne ja lein.

Sügavalt sisimast leidsin ma üles need, kelle olin kaotanud. Mu pikk vaikimine äratas ellu unustatud rõõmud. Mu elu kulgeb iseenesest, piltide jadana.

Esimestel kuudel muutis trahheotoomia5 mind tummaks. Üks sõber seadis mu silme ette arvutiekraani ja pani juhtimispuldi mulle lõua alla. Ekraanil jooksis tähestik. Kui kursori peatasin, valis see välja ühe tähe. Tasapisi moodustasid need tähed sõna, siis lause, siis lõigu. Sõnade valimine ja nende trükkimise vaev oli meeldiv; ma ei tohtinud eksida. Igal tähel oli kaal, mis lause ankruna kinnitas; ma nautisin täpsust.

Mul oli võitluskaaslane, kelle pastakaks olid silmapilgutused ning kes suri, kui oli pannud viimase punkti.6

Sõnad nöörivad mu kõri, kui mõtlen nendele, kes on surnud üksinduses, ilma rääkimata, ilma nägemata, ilma lootmata.

Öösel voodis lamades ei tule mul und. Ma olen halvatud. Hiljem pandi mu kõhule diktofon. See katkestab lindistamise, kui midagi ei kuule – või kui tuju tuleb –, ning alustab uuesti alles siis, kui olen taas rääkima hakanud. Ma ei tea kunagi, kas mu jutt on lindile jäänud. Ja tihti olen ma ise rikkis.

Raske on jutustada midagi ilma valge paberileheta, ilma pliiatsita, millega sõnu maha tõmmata, istumata laua taga, vasak peopesa otsaesist toetamas; saamata vedada kirjamusta juba kortsuvale paberile. Magnetlindile jääb vaid peaaegu hääbunud hääl, mida ei saa tagasi võtta ega maha tõmmata. Momentvõte kõhklevast mälust.

Olen kaotanud järje. On pime ja mul on valus. Mu pea vajub õlgade vahele. Paremast õlast sööstab läbi justkui pistoda torge. Olen sunnitud lõpetama. Kass Fa Dieesile meeldib liikuda ringi mu kehal, mis võngub ja tõmbub vibusse, otsekui anuks ta taevast. Ma varisen kokku, vappudes spasmides. Kass mängib selle kehaga, veedab sellel kogu öö – ta tahab tunda ennast elusana minu võpatustele vastates.

Õlgade kohalt ihuliikmete otsteni kõrvetab mind pidevalt tuli, mis liigagi sageli paisub. Ma võin öelda, kas homme tuleb ilus ilm või siis, nagu mu lõõmav keha ennustab, hakkab sadama vihma. Ma tunnen teravaid hammustusi kätes, tuharates, reites, põlvede ümber, sääremarjade alaosas.

Mind sirutatakse nelja ilmakaare poole laiali, lootuses, et see toob mulle kergendust. Kuid valud jäävad püsima. Neid nimetatakse fantoomvaludeks. Totruse tipp! Ma nutan, ja mitte kurbusest, vaid valust. Ootan, et pisarad mind rahustaksid. Ootan nüristumist.

Meile meeldis armatseda küünlavalgel, teineteisega sosistades. Béatrice uinus hilja, pea minu õlal. Räägin temaga endiselt, kuigi vastu ei kaja midagi.

Vahel, kui olen üksindusest haige, kutsun enda juurde filmitudeng Flavia. Tal on lai naeratus, uhke joonega suu ja väljakutsuv vasak kulmukaar.

Seistes vastu valgust, seljas kerge pikk sinine kleit, ei aima ta, et on paljastatud, et ta kahekümne seitsme aastane siluett võib ühes fantoomis ikka veel midagi liigutada. Ma dikteerin talle kõike, mul pole häbitunnet, ta on minu jaoks läbipaistev.

Kass seab ennast uuesti mu kõhule. Kui ta end pöörab, tõmbub mu keha kangeks, nagu vihastaks selle looma kohalolu peale, Béatrice’i puudumise ja lakkamatu kannatuse peale.

Ja siiski tuleb mul rääkida meeldivatest viivudest; siiski tuleb mul unustada, et kannatan.

Ma tahaksin alustada oma viimastest hetkedest, oma ettearvatavast ja vahel ka ihatud lõpust, mis laseks mul ühineda Béatrice’iga. Ma jätan maha need, keda armastan, et kohtuda taas sellega, keda armastasin nii väga. Isegi kui ta paradiisi ei ole olemas, tean ma, et tema on seal, kuna ta sellesse uskus ja kuna mina seda tahan. Seal me siis oleme, oma kannatuste võrra kergemad, teineteise hellas embuses, silmad igaveseks suletud, Béatrice’i juuksed võbelemas siidiste tiibade kahinas.

Béatrice, kes sa oled taevas, päästa mind.