Читать книгу 1 + 1. UUS HINGAMINE - Philippe Pozzo di Borgo - Страница 6

Ma sündisin …

Ma sündisin Pozzo di Borgo hertsogite ja Vogüé markiide järeltulijana – olin emaihust väljudes õnnega koos.

Terrori ajajärgul lööb Carl-Andrea Pozzo di Borgo oma sõbrast Napoleonist lahku. Väga noorelt saab temast Korsika, Inglise protektoraadi peaminister. Ta peab siirduma eksiili Venemaale, kust ta tänu „Korsika inimsööja” tundmisele aitab kaasa monarhia võimuletulekule. Carl-Andrea Pozzo di Borgo saab rikkaks, tehes väga suureks rahaks oma arvestatavat mõju Vene tsaarile. Kõik hertsogid, krahvid ja teised Euroopa ülikud, kelle Prantsuse revolutsioon minema pühkis, tänasid teda kopsakate summadega, kui ta nende varade ja ametikohtade taastamise eest välja astus. Louis XVIII ütles koguni, et Pozzo on mees, „kes on talle kõige kallimaks maksma läinud”. Arukate abieluühenduste kaudu annavad Pozzod seda pirukat edasi põlvest põlve kuni meie sajandini välja. Korsika mägedes öeldakse ikka veel: „Rikas nagu mõni Pozzo.”

Hertsog Joseph „Joe” Pozzo di Borgo, minu vanaisa, naitus ülekullatud ameeriklannaga. Nii hüüdsid nende lapselapsed vanaema Grannyks. Grand-Papa Joe jutustas naudinguga oma 1923. aastal sõlmitud abielu asjaoludest. Granny on kahekümneaastane. Koos emaga võtab ta ette ringreisi Euroopas, et tutvuda selle ilmajao parimate partiidega. Dangu lossis Normandias külastavad nad kahekesi üht Korsika aristokraati, kellest Granny on pea jagu pikem. Söögisaalis pöördub ema üle tohutu suure laua tütre poole, öeldes inglise keeles (millest kõik muidugi aru saavad): „Kas sa ei leia, kullake, et hertsogil, keda me eile kohtasime, on palju ilusam loss?” Kuid Granny eelistab tollele hertsogile siiski pisikest korsiklast.

Kui vasakpoolne Rahvarinne 1936. aastal Prantsusmaal võimule tuli, pandi Joe Pozzo di Borgo vangi, kuna ta olla kuulunud „fašistlikku organisatsiooni”, äärmusparempoolsete vandenõulaste hulka, kes olid vabariigi kukutamise nimel kõigeks valmis. Temal polnud nendega mingit pistmist. La Santé vanglas külastasid teda abikaasa ja mõned üksikud sõbrad. „Ebamugav on see,” naljatas ta, „et kui vanglas sinu järele küsitakse, et saa sa kunagi lasta öelda, et sind hetkel ei ole …”

Perfettini klann Korsikalt, kes kaitseb meie huvisid saarel Venemaa-eksiilist saadik, läheb vanaisaga juhtunu pärast marru. Pariisi saabub hambuni relvastatud delegatsioon. See korraldab La Santé vanglasse dessandi. Klannipealik Philippe palub vanaisalt nende inimeste nimekirja, kes tuleks maha koksata. Kuid vanaisa soovitab neil suurema skandaalita saarele tagasi pöörduda. Üllatunud ja pettunud Philippe pihib lahkudes oma muret hertsoginnale: „Hertsog on vist ära väsinud?”

Nüüd lõpetab vanaisa igasuguse poliitilise tegevuse ning taandub oma valdustesse, milleks on maja Pariisis, loss Normandias, mägi Korsikal ja Dario palee Veneetsias. Ta peab ülal säravat õukonda kõigi režiimide vastastest tegelastest. Ta sureb, kui mina olen viieteistaastane. Ma ei usu, et mulle oleks külge jäänud vähimatki tema nii säravatest ja lennukatest mõtetest. Need olid minu jaoks justkui teisest ajastust. Seevastu meenub mulle üks õhtu Pariisis, teemantidest kiiskavas ballisaalis.

Ma olen laps. Minu pea ulatub kogu selle suurilmaseltskonna tagumikeni. Jahmatusega taban ma oma kalli vanaisa käe toredasti ehitud kannikatelt, mis ei kuulu teps mitte tema seaduslikule abikaasale.

Mis puutub Vogüé perekonna ajalukku, siis see ulatub tagasi aegade hämarusse. Nagu ütleb vanaisa Pozzo vanaisa Vogüéle (need kaks auväärset vanemat vihkavad teineteist): „Vähemalt on meie tiitlid nii värsked, et me võime tõendada nende õigsust!” Robert-Jean de Vogüéd see ei kõiguta.

Karjääriohvitserist vanaisa Vogüé tegi kaasa mõlemad maailmasõjad – esimese seitsmeteistaastaselt, teise poliitvangina Ziegenhainis kui N.N.8. Ta on sügavate veendumustega vapper mees. Rüütlite truu järeltulijana mõistab ta päritud privileege kui tasu oma panuse eest ühiskonna heaolusse, mis keskajal väljendus kaitse- ning 20. sajandil majandustegevuses. Ta kosib oma põlvkonna kauneima tüdruku, ühe Moët et Chandoni šampanjakompanii pärijatest. 1920. aastatel loobub ta ohvitserikarjäärist, et hakata selle ettevõtte peremeheks, mida ta tublilt juhib ja arendab kuni pensionile minekuni 1973. aastal. Väikesest perefirmast teeb ta impeeriumi.

Hiilgavad tulemused saavutab ta üksnes tänu oma iseloomule ja veendumustele. Elu lõpul koondab ta need ühte väiksesse raamatusse pealkirjaga „Tähelepanu, ettevõtjad”9. Veel tänagi on see mu padjaraamat.

Nagu arvata võib, suhtuvad seisusekaaslased Robert-Jean de Vogüésse väga kriitiliselt. Teda hüütakse koguni „punaparuniks”; millele tema vastab: „Ma ei ole parun, vaid krahv.” Oma vasakpoolseid vaateid ta ei eita. Rahamehed, kes talle järgnevad, hävitavad ta loomingu. Tema jääb minu mentoriks. Minu poja nimeks saab Robert-Jean.

Minu isa Charles-André on Joe Pozzo di Borgo vanim laps. Ta otsustab panna end proovile aktiivses elus. Võib öelda, et ta on esimene Pozzo, kes teeb tööd. Eks seegi ole viis, kuidas oma isale vastanduda. Ta alustab töölisena naftapuurtornide rajamisel Põhja-Aafrikas ning teeb siis karjääri, mille võlgneb oma töövõimele, paindlikkusele ja tõhususele. Ameti tõttu elab ta järjest paljudes maades, kus minagi temaga varases lapseeas kaasas käin. Mõni aasta pärast vanaisa surma, kui isa on parajasti naftaettevõtte juht, jätab ta karjääri pooleli, et pereasjad korda saada.

Mu armas ema sünnitab ühe aasta jooksul kolm last: kõigepealt Reynier’ ning üksteist kuud hiljem Alaini ja minu. Minu isa teenistusaja jooksul kolib ta viisteist korda, jättes iga kord maha terve hunniku mööblit ja need mõned sõbrad, kes tal on õnnestunud leida. Kuna isa pidevalt reisib, on meil nanny, kes kaitseb ema meie pöörasuste eest. Juba Alainiga titevankri jagamise ajast saadik saab mul harjumuseks venna otsas istuda. Ta ootab palju aastaid ja kogub minu ees paarisentimeetrise edumaa, et mulle kolki anda, kuigi see tema frustratsiooni vaid mõnevõrra leevendab.

*

Praegu lükkab ta ratastooli, milles ma kössitan.

Nad kõik on minust üle. Ma keeldun pead tõstmast.

*

Trinidadis veedame elu rannal, riides nagu pärismaalased, kelle seltsis me päevad läbi ujume. Õpime end „vaese mehe inglise keeles” väljendama veel enne, kui hakkame rääkima prantsuse keelt. Õhtuti kakleme oma toas. Mäletan täpselt üht mängu, mis seisnes oma voodis hüppamises ja samal ajal naabri voodisse pissimises.

Siis tuleb Põhja-Aafrika: Alžeeria ja Maroko. Me avastame kooli, õpime prantsuse keelt ühe argliku vanatüdrukuks jäänud määramatus eas preili käe all. Ühel tuulisel päeval, ise elektriposti külge klammerdudes näen ma oma kleenukest vennast minema lendavat. Preili haarab temast kinni, et teda tagasi hoida – asjata. Võreaed peab nad kinni. Esimest korda tajun ma mingit kiivust oma kaksikvenna vastu, kes daamide tähelepanu endale tõmbab.

8

N.N. – Nacht und Nebel (surmamõistetu, kes ootas oma diskreetset hukkamist …).

9

Alerte aux patrons. Éditions Grasset, 1974.