Читать книгу 1 + 1. UUS HINGAMINE - Philippe Pozzo di Borgo - Страница 5
I raamat
UUS HINGAMINE
Vedamine
ОглавлениеÄratusele järgneb rektaalne uuring.7 Seejärel dušš.
Kõik on pime. Mind pole peaaegu olemaski. Pole ei keha ega häält ega meeli, vahest ainult see tunne, kuidas leige õhk mööda mu sõõrmeid libiseb. Korraga lööb kõik kõikuma. Läks lahti. Mu pea langeb ettepoole. Ma kuulen dušist tulvavat vett, tunnen seda oma näol. Avan silmad. Tasahaaval võtab kuju Marcelle, see tohutu mahedahäälne martiniiklanna hoiab mu jalgu oma õlgadel. Ta naeratab: „Noh, härra Pozzo, olemegi tagasi; seekord ma ei pidanudki teile põselopsu andma!” Minu parem käsi oli kaotanud toetuspunkti ja ma olin oma auklikult dušiistmelt maha libisenud.
Ma olen peaaegu paljas. Jäänud on vaid uriinikott pika vooliku otsas, mis kinnitub mu peenise külge omalaadse kondoomiga. Selle nimi on Pénilex. See on jube ja üldsegi mitte seksikas.
Ma ei saa olla istuli. Selleks, et ma elus püsiksin, pean kandma tohutut korsetti ja pinguldavaid sukki, mis katavad mu jalad varbaotstest tuharateni, et mulle ajju vähegi verd alles jääks. Teadvusekaotuste ajaks saab minust pimeduse ingel; inglid ei tunne midagi. Kui ma uuesti valguse kätte saabun, laksu peale või mitte, jalad õhus, võtab valu minu üle võimust ja põrgulikult kiiskav valgus ajab mind nutma.
Hooldaja Marcelle kutsub mu abilise Abdeli, et mind voodile tõsta. Abdel vabastab mu jalad jalatugedest, kummardub, kuni ta pea puudutab mu rinda, tõmbab mu põlved enda omade vastu ja paneb oma tugevad käed mu alaselja ümber kokku. Hopp! Ta kallutab end tahapoole ja ma leian end püstiasendis alles suletud aknaluukide peegelduses. Ma olin kena mees; sellest pole suurt midagi järel. Veri pageb varbaotstesse. Minust saab uuesti ingel. Abdel paneb mu lamatistevastasele madratsile. Marcelle lõikab lahti selle, mida ta nimetab muiates „öökotikeseks”. Ta võtab Pénilexi maha, et mu riista eest hoolitseda. Béatrice kutsus seda hellitavalt Totoks. Kuulen, et Marcelle naerab. Toto on erekteerunud. Ta ei saa sellele enam Pénilexi peale.
Kerpape’i taastusravikeskuses on tetrapleegikud aristokraadid; meie oleme eesõigustatud seisuses, oleme Jumalale nii lähedal. Meie vaatame ülejäänuid armuliku pilguga. Meie oleme haigete kuningad ja hooldajate kullakesed. Kuid isekeskis ei hüüa me end kullakesteks, vaid – veidi lühemalt – kullesteks, sest ka kullestel pole käsi ega jalgu, üksnes ripnev saba.
7
Rektaalne uuring – esimese asjana pärast seda, kui mu uriinikott on tühjendatud, keeratakse mind küljele, pannakse kummikinnas kätte, tehakse nimetissõrm kreemiseks ja torgatakse see mulle teate küll kuhu. Sünnist saadik olen endale spagette perse ajanud, aga see kõlab küll rohkem väärkohtlemise moodi. Sulen silmad, sellal kui nad kõik mind songivad. Aitäh, Marcelle, Berthe, Pauline, Catherine, Isabelle, Sabrya, Sandrine ja kõik teised, teie osavate näppude ja lahkuse eest. Ma olen keegi, keda hoitakse elus nimetissõrme otsaga.