Читать книгу Juured erinevas mullas - Pia Pajur - Страница 4

Kui Heli bussist maha tuli, pani ta spordikoti teepervele ja kohendas õlakotti. Buss sulges ukse, võttis paigalt ja hakkas uuesti kiirust lisama. Heli vaatas bussile järele ja mõtles, et võib-olla see siin ja praegu toimub viimast korda – et ta tuleb selle bussi pealt ja just siin maha, kaasas kott mitme päeva toidumoonaga. Ja vaatab ringi, lastes silmadel käia üle metsa suubuva harutee ning teisel pool maanteed üle valendava kruusatee, mis tõuseb põldude vahel künkale ja kaob siis silmapiiri taha.

Helile meenus ärev september aastaid tagasi. Eesti oli end paar nädalat tagasi kuulutanud iseseisvaks, mille üle kogu rahvas oli juubeldanud. Ja kui Island oli esimesena Eesti iseseisvust tunnustanud, oldi ülevoolavalt õnnelikud ning hakati hasartselt arutama, milline riik võiks olla järgmine ja siis selle järgmine ja kui palju neid riike lõpuks juba kokku on või palju neid üldse kokku saab. Aga rahutuks tegi Venemaa vaikimine. Mida päev edasi, seda murelikumaks kõik muutus. Eestimaa oleks kui ärevas ootuses vakatanud. Ja siis see lõpuks ikkagi tuli – Venemaa president Jeltsin tunnustas Eesti Vabariiki. Jeltsin – suur oma nõrkustes, veel suurem oma inimlikkuses. Alles sellele järgnes tõeline joovastus ja juubeldamine, sest nüüd oli kindel, et Eestit ei purustata, Eesti vabadust ei hävitata eos, et edasine oleneb juba meist endist.

Tookord oli Heli olnud laupäeval suvilas ja pidanud järgmisel päeval tagasi linna sõitma. Kui ta seisis bussipeatuses, oli üle laugjate väljade puhunud talle näkku tuul. Mitte vali ja hootine, vaid niisugune paras järelejätmatu tuul, mida tükk aega ei märka, kuid lõpuks oled sunnitud tähele panema. Helile oli siis pähe turgatanud, et see tuul tuleb ju läänekaarest ja küllap oli ta Eestisse tulnud väga kaugelt. Et sellest see püsivus ja järelejätmatus. Thamesi voogudelt läbi Taani väinade, üle Jüütimaa ja ning seejärel Rootsi saarestikku riivates üle Läänemere vabaks saanud Eestisse välja, sest enam polnud ees ei müüre ega raudseid eesriideid. Heli oli silmad sulgenud ning hinganud kopsud täis seda üle väljade kaugelt tulnud tuult ja tundnud täiesti selgelt, et see lõhnab magusalt. Muidugi, sest see läänest puhuv tuul oli ju vabadusetuul. Ja Heli silmad olid läinud märjaks ning kurku tõusnud klomp. Veel palju kordi hiljem, kui ta bussi ootas, oli ta otsekui prooviks jälle sisse hinganud küll lääne-, küll teiste ilmakaarte tuuli, aga kunagi polnud ükski neist enam olnud magus. Ainult too esimesel kindlal vabadusepäeval puhunud tuul läänekaarest.

Heli pööras väljadele, põldudele ja kruusateele selja ning astus maanteelt metsa vahele. Metsa vahele, kus ta oli alati, juba aastakümneid kergendatult hinge tõmmanud, sest alles siin oli ta selgelt adunud, et on jälle saanud linnast põgeneda ning mitme bussi ja ümberistumisega jõudnud lõpuks oma suvekoju. Sel metsavahelisel teel oli tuulevari ning kõrgete mändide kroonid olid alati natuke vihmagi kinni hoidnud. Siin oli hea olnud ahmida endasse metsaaluse õhku täis niiskust, kõdunevate lehtede ja hingavate puutüvede lõhna. See oli alati olnud rahustav kojujõudmine.

Käes oli alles aprilli keskpaik, aga õhk oli juba soe ja mahe. Heli oli tulnud oma suvekoju, et selle saatus ära otsustada. Pärast mehe surma oli tal suvilapidamine hakanud üle jõu käima. Ja üksildane ja nukravõitu oli seal vahel ka. Mõlemal lapsel oli linnas oma maja ja kaugel suvekodus käimine kippus neile olema vaid lisakohustus, mitte vajadus. Nii et mõistus oli tal käskinud suvila ära müüa. Seepärast oli kevadisest ilmast hoolimata ta süda raske ja ta mõtles, et kui sajaks lörtsi ja näkku vihiseks jäine tuul, oleks ehk kergem otsustada. Metsatukast välja jõudnud, kuulis ta varakevadise maa kohal äkki lõokese laulu. Heli jäi seisma, ajas pea kuklasse ja püüdis taevast leida seda täpikest, kust helid pärit olid. Ta ei leidnud seda, ainult õrnade helide tulv jätkus ja lõi Helis mingi igavikulise tunde. Nagu oleksid need haprad helid viinud ta ühte looduse lõpmatuse ja kõiksusega, kus polnud kahjutunnet, väsimust ega kurbust, vaid ainult õhk ja helendus ja puhtus ja avarus. Valgusse, puhtusse, vaikusse minna, nagu ütles laul. Heli seisis veel tükk aega varahommikuse kevadtaeva all, kuulas lõokese laulu ja püüdis kõigi meeltega kinnistada mällu seda kummalist igavikulise taju, mis teda haaranud oli. Ja pitsitus südames hakkas järele andma.

Kui Heli oli peidukohast võtme võtnud ja ukse avanud, lõi talle vastu niiske ja õue omast palju külmem õhk. Ta pani kotid maha ja vaatas ringi. Toas oli kraadiklaasi järgi kolm kraadi külmem kui õues. Niipalju oli siis hommikune kevadpäike jõudnud õue juba soojendada. Heli jättis ümberriietumise pärastiseks ja tegi tule algul elutoas kamina ja seejärel ka köögis pliidi alla. Taavas korraks kõik uksed ja aknad ning läks ise õue. Maja põhjaküljel köögiakna all oli veel kuhjake sõmerat lund. Siin oli talla all ka tunda külmunud maa ebatasasust. Ka kohe aia tagant algava metsa all valendas veel siin-seal lund. Muidu oli aga maa paljas, talve üleelanud kulu all tukkuv ja vagune. Heli tegi tiiru kasvuhoone ja kuuri juures, vaatas üle kuuseheki ja ilupuud – suuri talvekahjusid silma ei hakanud – ning läks tuppa tagasi. Otsustas, et kui majja on natuke sooja saanud, tuleb ta õue riisuma.

Seejärel lülitas maja elektrivõrku ja pani külmkapi tööle. Ladus kotid toiduainetest tühjaks ning jagas suvilasse toodu sahvri ja külmkapi vahel ära. Pani uksed-aknad kinni ning kamina ees end soojendades vahetas riided. Seejärel käis läbi kõik ruumid ja jäi lõpuks seisma elutoa raamatukapi ees. Pilk sellele pani ohkama. Ka söögitoas oli mitu maast laeni raamaturiiulit. Raamatuid oli ka ta väikeses magamistoas. Need tuli igal juhul sorteerida ja ülearused äraviimiseks pakkida. See oli juba mitu aastat plaanitud töö, mida sai igal aastal edasi lükatud. Pole viga, lohutas ta end samas, nöörirull on varutud ja käte kaitseks otsib välja sobivad kindad.

Raamatute pakkimisega otsustas ta alustada järgmisel päeval, sest puhanuna tunduvad kõik tööd jõukohased ja laabuvadki lõpuks. Ta jäi läbi klaasi silmitsema raamatute selgi. Eesti sportlaste elulood, maailma ilukirjanduse klassika, Nõukogude Liidu rahvaste ilukirjandus, ingliskeelsed memuaarid. Ühtede pealkirjade-autorite lugemiseks tuli pöörata vasak külg riiuli poole ja pea kallutada paremale poole, teiste juures vastupidi. Kirjad raamatute lakkadel peegeldasid ilmekalt erinevaid ühiskonnakordi, kust nad pärit olid, muigas Heli, sest ühed olid ilmunud nõukogude ajal, teised vabariigi ajal või välismaal. Veider küll, et inimesed ei saa kokku leppida isegi nii lihtsas asjas, kuidas kirjutada pealkiri raamatu seljale, mõtles Heli. Hea küll, homme vaatan, mis neist kõigist saab, lõpetas ta oma mõtisklused.

Aga enne, kui Heli toast väljuda jõudis, langes ta pilk kapi sahtlitele. Ülemist kasutas ta sageli, seal olid taskurätid, uued aiatöökindad, muu pudi-padi. Teises oli niidid-nõelad-lõngad ja nöörikerad. Aga alumist sahtlit polnud ta teab millal avanud ega mäletanud, mida see sisaldas. Ta astus hajameelselt kapi juurde tagasi ja tõmbas alumise sahtli lahti. Kohe ees oli üks karp ja mingi märkmik. Heli võttis need ettevaatlikult kätte ja tundis samas ära – need olid bridžipäevik ja karp kahe kaardikomplektiga, ühel seljad sinised, teisel punased. Kaartidel olid pehmeks kulunud servad ja kollaseks tõmbunud pildipooled. Nukralt naeratades meenutas Heli, et oma paar aastakümmet oli neil olnud peaaegu iga nädal üks bridžiõhtu (nime poolest küll õhtu, mis aga ei tähendanud, et see poleks võinud venida ka järgmise päeva hommikusse, kui järgmine päev juhtus puhkepäev olema). Aga muidugi oli nii ainult talvel, ta ei mäletanud, et nad suvel maal oleksid bridži mänginud. Aga siin need kaardid nüüd korralikult koos märkmikuga olid ja Helile tuli meelde, et kui ta mehe surma järel üksi jäi ja sellega koost lagunes ka bridžiseltskond, oli ta kord koos muude tarbetuks muutunud asjadega toonud suvekoju ka need kaardid ja bridžipäeviku. Heli ei osanud muud, kui lasi karbi koos märkmikuga sahtlisse tagasi langeda. Ta oli juba sahtlit sulgemas, kui märkas, et midagi paistis veel sahtli tagumisest osast. Ta lükkas tugitooli eemale ja tõmbas sahtli lõpuni lahti. Nähtavale ilmus paberisse mähitud ja pruuni siidpaelaga kokku tõmmatud kopsakas pakk. Heli võttis selle aeglaselt kätte ja samas sähvatas teadmine, mis pakk see oli – suur ümbrik, täis vanu kirju. Ja päevikud, tervelt kolm tihedat kirja täis kaustikut.

Keskkooli ajal oli Heli hakanud päevikut pidama ning hoidnud seda isa eest peidus diivani all. Kui aga kord mingid isa süüdistused reetsid, et ta oli sorinud Heli kooliasjades ja lugenud ta kirjandeid, hakkas Heli kartma, et isa võib ka päeviku leida, ja niisugune inimene, nagu ta on, ei häbene sedagi lugemast. Ta viis päeviku kodunt ära Imbi juurde ja hiljem juba peitis oma töökohta kirjutuslaua alumisse sahtlisse, puhta paberi pakkide ja tühjade blankettide alla. Heli võttis vanad päevikud kätte, lasi peoga aeglaselt üle paki ja pistis need siis riiulisse. Päevikud, tema kunagine lohutus ja rõõm. Ning lõpuks õnnetus. Mille järel ta oli päevikupidamise lõpetanud. Teinud edaspidi ehk ainult aiandusse puutuvaid märkmeid – ilm, külvid, saak. Aga ei midagi isiklikku enam. Mitte kunagi. Sest veel kord saatust õrritada oleks olnud rumal.

Ümbrikust võttis Heli välja pataka kirju ning lappas neid siit-sealt. Talle oli üllatus, et suur osa pakist olid kirjad ta esimeselt mehelt. Miks küll ometi oli ta just neid alles hoidnud? Neid oli teiste hulgast kerge ära tunda, sest olid ainukesena venekeelsed, vaid üksikud tervitus- ja hüvastijätusõnad eesti keeles. Pealmine oli lühike kiri, hõredad read ajaga kollaseks tõmbunud paberilehe ühel poolel.

Tere, Hel!

Elan viimased kuud ja nädalad piineldes ja lootuses. Elu ilma Sinuta on kogu aeg piin, aga nüüd olen leidnud väikese lootuskiire. Kas Sa mäletad, kui kord mingi tüli järel Sult palusin, et kui me eluteed peaksid vahepeal lahku minema, siis oma tutvumise 10. aastapäeval saame kindlasti kokku. Et oleme siis vanemad ja targemad ja oskame ehk oma elu paremini korraldada. Ja Sa olid nõus ja lubasid sel päeval minu juurde tulla, ükskõik kus me ka sel ajal poleks. Mäletad? Ja see päev muudkui läheneb. Väga loodan, et Sa pole seda unustanud ja oma lubaduse täidad. Nüüd ma siis teengi kõikvõimalikke plaane. Tahaksin nii väga näha Sind ja me poega. Loodan, et Sa varsti linna tuled ja leiad aega mulle külla tulla. Tule palun, ma nii ootan Sind!

Kui Sulle aastapäeva päev ei sobi (see on nädala sees ja tööpäev), palun pane paar rida paberile, millal Sa tulla saaksid. Siis tuleksin Sulle bussijaama vastu.

Haim

P.S. Vaata korraks kalendrisse, Hel. Igasuguseid juubelisünnipäevi ja ümmargusi aastapäevi tähistatakse pidevalt küll Eestis, küll Nõukogude Liidus, küll kogu maailmas. Mina – valmistun tähistama meie kahe kohtumise 10. aastapäeva. Ootan Sind kogu südamest. Kohtumiseni!

Haim

Heli pistis kirja ümbrikku tagasi ja lasi sel tugitooli kukkuda. Kiri oli pärit nii kaugest ajast, et selle meenutaminegi oli raske. Siis pistis mõned pealmised kirjad jope taskusse, pani ülejäänud paki kapi servale ja läks aeglaselt õue. Millal ta oli viimati mõelnud oma esimesele mehele? See pidi olema küll väga ammu, tunnistas ta endale. Heli võttis lehtlas oma lemmiktoolilt talvekatte, voltis selle kokku, pani lauale ja võttis istet.

Ta polnud aastaid neid kirju lugenud, sest need olid oma pealetükkivuse ja pateetikaga pannud teda alati end ebamugavalt tundma. Kui need paarikümne aasta jooksul muudkui tulid ja tulid ja olid täis tundeid, palveid, etteheiteid, meeleheidet ja ikka jälle lootust, sealjuures kõike seda võõras keeles, siis oli Heli olnud vaheldumisi küll hämmeldunud, küll tüdinud, küll pahane. Kuid kirjade avamata tagasisaatmiseks polnud tal kunagi südant jätkunud. Nüüd, kui ta jälle üksi oli, ei tundunudki vähemalt see kiri enam nii pealetükkiv, pigem oli lihtsalt ühe õnnetu inimese appihüüe.

Heli ei mäletanud, kas nad olid oma tutvumise 10. aastapäeval kokku saanud või ei. Vahel oli ta süda läinud haledaks ja ta oli nõustunud mehega kohvikusse minema, aga neid kordi oli kokku siiski vähe, eriti pärast uut abiellumist. Ja lõpetas ta need täiesti pärast teise lapse sündi. Lõpuks oli ka mees lakanud kirjutamast. Kuid hakanud ise ta teele ilmuma, seistes vahel hommikul maaliinide bussijaamas, vahel tööpäeva lõpul Keskväljakul, kust suur osa linnatransporti läbi läks, alati eemale hoides ja pingsalt ringi vaadates. Kuni ta Heli märkas ja paigale tardus ning Heli ise kiiresti põgenes, astudes esimesse ettejuhtuvasse trammi, trolli, bussi. Meest oli ta näinud siiski harva, kord paari aasta kohta, ja nüüd mõtles Heli ilma pahameeleta, et seda polnud ju tegelikult kuigi sageli. Kas oli võimalik, et mees oli lõpuks otsustanud Heli rahule jätta, ja ainult siis, kui igatsus muutus väljakannatamatuks, hakanud teda otsima. Et siis, kui oli Heli hetkeks näha saanud, leidis endas jälle jõudu edasi elada? Heli tunnistas, et tegelikult ei teadnud ta oma esimese mehe edasisest elust õieti mitte midagi.

Lehtla oli avatud läände ja päike jõudis sinna alles pealelõunal. Heli armastas lehtlas kõige rohkem hommikuti kohvi juua, kui paistis päikeses särav aed ja ise said enne päevast kuumust mõnuleda varjus. Aga aprillis, tundis Heli, võttis siin kõhedaks ja ta läks tuppa. Ta pani kohvikannu tilkuma ja tegi endale mõne võileiva. Keha kinnitatud, kohendas tuld pliidi all ja kaminas, võttis kindad ja kuurivõtmed ning läks tööriistu tooma. Ringi vaadates mõtles, et vanade lehtede riisumisele ning puude ja põõsaste põhjaküljelt sambla kraapimisele läheb oma tubli päev. Aga ehk ongi sobilik töö, sest ega mälestustest enam pääsu polnud.