Читать книгу Juured erinevas mullas - Pia Pajur - Страница 8

Kui Heli järgmisel hommikul suvilas ärkas, tundis ta end värske ja väljapuhanuna. Tuba oli ööga maha jahtunud – kraadiklaas laual näitas 12 kraadi sooja. Õhtul oli ta isegi 18 kraadi saavutanud. Ta hüppas voodist välja, pani hommikumantli selga, tõmbas vöö kõvasti kinni ning läks kohe pliidi alla tuld tegema. Siis pani kohvimasina tilkuma ning pesi ja riietus. Ahvikiirusel, nagu lapsed olid tavatsenud öelda, kui nad väikesed olid. Järgnesid elu-alahoidmise-toimingud, nagu ta neid nimetas: viis välja pesuvee, tõi juurde pliidipuid, kaminapuid õhtul ärapõletatute asemele, päevaks kaevust värsket vett ning pani pudrupoti pliidile hauduma.

Kohvikruus käes, läks Heli rõdule ning vaatas majaesist lillepeenart. Sügisel olid temast õitsema jäänud kaunis kukehari, talikrüsanteem ja hiina latern. Nüüd oli neist järele jäänud pisut prahti ja kuivanud varsi. Siin-seal oli võilill õienupsu maast välja pistnud. Ka vesihein kosus talvest. Heli mõtles, et tuleks ka lillepeenar üle käia, pärastpoole ajab üks töö teist taga ja pole aega.

Niiviisi hommikukarguses jalutada kuigi kaua ei kannatanud ja Heli läks majja tagasi. Ta segas putru, soojendas pliidisuu ees käsi, kallas teise kruusitäie kohvi ja kõndis sellega kaminatuppa raamaturiiuli juurde. Ta võttis päevikud kätte ja istus laua taha neid sirvima. Kui kohv otsas, hakkas ta otsustavalt raamatuid riiulist maha võtma ja pakki siduma. Mõtted aga läksid loetu najal oma rada.

Ühel õhtul kutsus Haim Heli kaasa oma tuttavate juurde. Ta oli ostnud pudeli veini ja karbi šokolaadi ning mindigi. See oli ühe ingerlannast ja venelasest noorpaari kodu Koplis. Veel oli sinna tulnud Haimi tudengist sõber Viktor koos oma tüdrukuga, mõlemad venelased. Vastuvõtjad elasid kohe sõja järel ehitatud kahekorruselises majas. Selle välisseintelt oli kollane värv koos krohviga jõudnud juba tükkidena maha kooruda, nagu kõigil teistelgi majadel ümbruskonnas. Kuigi oli teada, et majas on vannitoa ja keskküttega korterid, mis oli Heli silmis iseenesest kujuteldamatu luksus, nägid majad välja nukrad nagu barakid. Aga ega eestlastele neis barakkides kortereid antudki. Sinna asustati üleliiduliste tööjõuvärbajate abil Venemaa avarustest kokku toodud töölisi. Ja küllap neid ühesuguseid nukraid maju klopsiti kokku üle kogu tohutu riigi, Läänemerest kuni Ohhoota mere rannikuni.

Perenaine Elviira teretas neid soome-vene aktsendiga eesti keeles, kuid edasi jätkus jutt vene keeles. Esikus võeti mantlid ja saapad ära ning Elviira andis neile jalga sussid. Heli sai kannata rihmikud, mis tundusid üsna uued olema. Haim sai meeste lääpas sussid, mis lõid naljaka kontrasti ta ülikonna ja valge särgiga. Nagi sai riideid kuhjaga täis, nii et küllap nad olid viimased tulijad.

Elviira järel astuti tuppa. Kolme inimese silmad pöördusid nende poole ja jäid pikemalt peatuma Helil. „See on Heli. Ja Haimi juba tunnete,” ütles Elviira kahele noormehele, kes istusid mõnusalt diivanil ja ka tervitades istuma jäid, ning tütarlapsele laua ääres. „Tanja,” viipas Elviira tütarlapse suunas. See oli ükskõikse näoga heledapäine kleenuke tüdruk angooravillast pulstunud pulloveris. Kui Heli talle käe ulatas, tundis ta peos jahedaid lõtvu sõrmi. Külmad keedetud makaronid, mõtles Heli. Küllap peetakse sellise lõdva käe ulatamist mingiks eriliseks väärikuse näitajaks. „Tanja sõber Viktor,” tutvustas Elviira kõhna tõmmut noormeest diivanil. Viktor kergitas end pisut, ta käepigistus oli tugev ja nad naeratasid teineteisele. „Ja minu mees Aleksandr, sõpradele Saša,” suunas Elviira pilgu teisele diivanil istujale. See oli turske kuju triibulises madrusesärgis, kes oli hõivatud klaasidesse viina kallamisega ning kes sirutas Helile käe rohkem kombe pärast. „Väga meeldiv,” kohmas Heli poolihääli ning tundis kergendust, et tutvumine läbi sai.

Haim tõmbas laua alt toolid ja istus ise Heli kõrvale. Elviira kadus kööki ja tuli sealt tagasi kahe klaasiga Heli ja Haimi jaoks. Klaasid meenutasid pakse kandilisi teeklaase, kuid olid neist väiksemad. „Viina? Veini?” küsis Aleksandr viinapudelit kätte võttes. „Veini palun,” vastas Heli ja sama valis ka Haim. Aleksandr pani viinapudeli käest, võttis nende toodud veinipudeli horisontaalselt vasakusse kätte ning tabamatult osava peopesalöögiga vastu pudeli põhja lõi korgi täpselt nii palju pudelikaelast välja, et selle sai käega kergesti eemaldada. „See on Saša personaaltrikk,” naeris Viktor. See oli olnud tõesti muljet avaldav.

Heli oli näinud ka, kuidas Imbi kallim Villu tegi sama, ainult teiste vahenditega. Nimelt oli Villu toonud Imbi juurde teadmata kust ühe Lenini kogutud teoste köite – selle, kus olid sees Lenini artiklid rahvusküsimusest. Lenini kirjapandud seisukohtadega armastas Villu nii mõnigi kord suurvene rahvuslastel suu kinni panna, sest nad ei saanud öelda ei seda, et Lenin milleski oleks võinud eksida, ega ka seda, et nad ei jaga oma suure juhi ideid. Seda, et Lenini kõige räigemad ideed ja teod ei näinud iialgi trükivalgust, ei teadnud tollal ei eestlased ega ka vist venelased ise. Kord, kui Villul järjekordne korgitser katki läks, pani ta Lenini köite vastu seina, asetas selle peale mitmekordselt froteerätiku ning lõi veinipudelit põhjaga vastu seda ehitist. Kork hüppas lupsti poolest saadik pudelikaelast välja. „Näe, Leninist on ka praktilist kasu. Harva küll, aga asi seegi,” lõõpis ta.

Heli kaalus hetke, kas rääkida ka sellele seltskonnale veinipudeli n-ö leninlikust avamisest, aga leidis siiski, et parem ei maksa, ehk hiljem Haimile, kui nad omavahel on. Elviira tõi lauale taldrikud ja kahvlid ning hapukapsasalati, hapukurgid, leiva- ja vorstiviilud ning võipaki koos noaga. Hapukapsad läikisid ja toas levis päevalilleõli vänge hais. Heli oli kuulnud, et selline rafineerimata õli on tegelikult tervisele kasulik, aga sellest hoolimata polnud tal ühtki tuttavat, kes oleks selle haisu välja kannatanud. Vänge päevalilleõli seostus Helil lapsepõlves sunniviisil sissejoodetud kalamaksaõliga. Sealtpeale, kui tal ükskord allaneelatud õli otsemaid laias kaares tagasi purskas, jäeti ta rahule. Teistsugust toiduõli poest võtta polnud.

Nii jättis ta igaks juhuks nüüdki õlised kapsad puutumata ning tõstis taldrikule leiba, vorsti ja hapukurki. Siis ootas, kuni nuga või juures vabanes, määris leivakäärule võid ja pani ühise noa tagasi. Kui ta aga ka vorstiviilukad leiva peale pani, sai võileib nii paks, et seda oli peaaegu võimatu hammustada. Pealegi tahtis kurk tükeldamist ja nii palus ta poolihääli Elviiralt nuga. Aga seda olid siiski kõik kuulnud ja lauda sugenes vaikus. Heli tajus, et oli teinud apsaka. Vaikus kestis seni, kuni nähti ära, mida Heli selle spetsiaalselt köögist toodud ainukese personaalse noaga peale hakkab. Puudub, et mul nüüd toit kurku läheks, mõtles Heli närvi minnes, kui hakkas esimest võileivatükki kahvliga suhu pistma. Siis oleks ühe peenutseva intelligendi arvel lõbu laialt, kasutas Heligi mõttes venelaste armastatud sõimusõna.

Vaikuse katkestas Aleksandr: „No ärme nüüd sea moodi ka sööma hakka. Proosit!” ütles ta ja sirutas oma viinaklaasi teistega kokkulöömiseks. Heli tardus hetkeks, siis lahvatas jämeduse peale näost punaseks. Ta pani noa ja kahvli taldrikule, võttis veiniklaasi kätte ja lõi teistega kokku. Kui ta Aleksandriga klaasi kokku lõi, kohtusid nende pilgud. Aleksandr naeratas, aga see oli naeratuseks vormitud vaen. Nii lihtsalt võib siis endale vihavaenlase leida, mõtles Heli – aitab, kui söögilauas nuga kasutad. Ja üsna varsti seejärel oled ka fašist, mõtles Heli edasi. Aga võib-olla teisi vihates ja alandades elatakse välja mingit oma alaväärsuskompleksi, keris Heli mõte vahejuhtumi teemat edasi. Haim ja Heli võtsid lonksu veini, teised kummutasid oma klaasi põhjani. Mõnda aega söödi vaikides ning pikkamisi hakkas pinge lauas järele andma.

„Haim, kuidas sul sess edeneb? Mis tehtud, mis veel teha?” küsis Viktor.

„Esimene eksam läks metsa, laeva jõuseadmed. Loengul käisin, kui aega oli, ja augud püüdsin entsüklopeediast loetuga täita,” alustas Haim.

„Entsüklopeediast?” imestas Viktor. „Seda pole mul veel pähe tulnud.”

„No mis teha, kui muud materjali pole. Aga ei tea, kas minu räägitu polnud küllalt põhjalik või oli see hoopis teistsuguse ülesehitusega, kuid õppejõu kulm läks kortsu ja ta muutus rahulolematuks. Ja palus mul lisaküsimusena kirjeldada allveelaevade sukeldumisseadmeid. Tahtsin tekkinud pinget maandada ning alustasin sellest, et Venemaa laevastiku sukeldumisvõime pandi proovile Tsushima all. Samas taipasin, et olin õppejõu naljasoont valesti hinnanud. Aga oli juba hilja ja ta palus mul nädala pärast uuesti tulla.”

Heli oli juhtumisi lugenud sellest Venemaale nii õnnetust merelahingust ja tal oli natuke piinlik, et Haim seda oma venelastest sõpradele asja ees, teist taga meelde tuletas. Aleksandr oli ametis klaaside täitmisega, kuid naljasoone mainimise ajal vaatas ta korraks valvsalt üles Haimi poole. Õnneks ei paistnud Aleksandr taipavat, millest jutt käib, ja jätkas pudelitega õiendamist. Küll aga viis Viktor jutu kiiresti mujale:

„Mul on üks sõber, olime temaga ühel kursusel. Tal vedas kogu aeg eksamitega viltu. Küll ei saanud arvestust kätte ja ei pääsenud eksamile või kui saigi, siis kukkus eksamil läbi. Möödunud sügisel läks ta üle Leningradi, seal on üks tehnikaalane kaugõppeülikool. See sõber tuli nüüd ükspäev mulle tänaval vastu, nägu nalja täis. Küsisin, kuidas Leningradis õppimine läheb ja ta vastas, et hästi, ta on väga rahul, hinded põhiliselt viied, keegi ei nori ja ei mingit muret enam. Kas pole huvitav?” lõpetas Viktor mõtlikult. Hetke olid kõik vait.

„Hakkas ehk paremini õppima?” pakkus Elviira.

„Vaevalt küll, pole seda tüüpi poiss,” arvas Viktor ja jätkas: „Küllap saab seal palju kergemini läbi ja selles ongi asi. Niisugune võimalus tuleb kõrva taha panna – juhuks, kui siin peaks võlgnevusi tekkima ja eksmatt paistma hakkab.”

Haim vangutas pead ja ütles lõpuks: „Ma ei tea. Aga olgu, kuidas on, mina ei kavatse ühe eksamil põrumise pärast kuhugi mujale õppima minna. Lähen veel täna ühe poisi poolt läbi, saan ta käest konspekti ja järgmine nädal otsin selle õppejõu uuesti üles.”

„Ega tegelikult minagi,” jätkas Viktor. „Olen elanud ainult Viiburis ja Tallinnas, mujale ei tõmbagi,” lisas ta ja vaatas Helile vilksti otsa. Nagu kontrollides, kas seda osatakse vääriliselt hinnata – et ta on elanud ainult endises Soomes ja praeguses Eestis ning seega polegi enam nagu päris venelane.

Siis pöördus Viktor Aleksandri poole: „Räägi Saša, kuidas su ratsettepanek edeneb?”

„Ah, viskasin põhimõtted paberile,” vastas see nagu vastu tahtmist ja venitamisi.

Aga Viktor ei jätnud järele: „Kuidas joonistega on? On sul äkki abi vaja?” Järgnes tehniline arutelu, mida oleks vaja kolmekesi koos teha ja kuidas seda korraldada.

„Võtame selle peale,” ütles Aleksandr ja kummutas oma viinaklaasi põhjani. Seejärel tõstis leivatüki nina alla ning nuusutas seda sügavalt hinge tõmmates. Ja meeste arutelu jätkus. Kui lõpuks jutud ühele poole said, räägiti veel ühest ja teisest ning siis seadsid Haim ja Heli endid lahkuma. Nad tänasid Elviirat kostitamise eest ja panid riidesse. Kui uks nende selja taga sulgus, hingas Heli kergendatult ja ütles: „Ma arvan, et siia majja me rohkem ei tule.”

Nad olid jõudnud Heli kodutänavale ja jäid natuke enne Heli maja kõnniteele seisma. Haim võttis Heli käed oma käte vahele ja vaatas talle tükk aega tõsiselt otsa. Siis pani oma käed talle ümber ja tõmbas ta aeglaselt enda vastu. Heli tundis Haimi näo ja rõivaste lõhna. See oli võõras, aga meeldiv ning ta hingas seda sügavalt sisse. Ja ta andis Haimi käte survele järele ja lõpuks nad suudlesid. Mehe huuled olid jahedad ja õrnad ning Heli sulges silmad ja mõneks hetkeks ei olnud ta jaoks maailmas midagi muud kui Haim, ta käed ja huuled ja lõhn. Haim, kes mõtles ja tundis nagu tema, aga teadis elust rohkem kui tema. Järgmise kohtumise olid nad juba varem kokku leppinud ning mõne hetke pärast pani Heli käed mehe rinnale, lükkas enda tasakesi eemale, ütles head ööd ja läks joostes ukseni. Välisust lahti keerates vaatas ta tagasi – Haim seisis samas kohas, lüheldane ja turske. Ta võiks olla pikem ja saledam, käis Helil peast läbi.