Читать книгу Juured erinevas mullas - Pia Pajur - Страница 5

Nad olid tutvunud südatalvel. Tol laupäevahommikul oli Heli tõusnud üles heas tujus nagu laupäeviti alati. Ta tundis end lausa õnnelikuna, sest see nädalavahetus ei pidanud isa töö tõttu koju pääsema. Heli oli siis kasuemaga kahekesi, mis tähendas, et ta oli tõesti vaba ega pidanud iga kodust ära oldud minuti kohta aru andma. Ja üldse – ees ootas teistest päevadest tüki maad lühem tööpäev ja seejärel – priius kallis anne – juba täiesti vaba, täiesti iseenda päralt pärastlõuna ja õhtu. Ja õhtu võis venitada nii pikaks ja lugeda nii kaua, kui ainult tahtmist ja jaksu oli, sest järgmine hommik sai volilt magada. Pühapäev muidugi nii pidulik enam polnud, sest töönädal tiksus iga tunniga lähemale ja oli õhtuks juba masendavalt käeulatuses ning tuli end sundida normaalsel ajal magama minema. Seetõttu oligi nädala parim aeg laupäevahommik, sest ainult siis terendasid kõik head asjad viimseni alles ees.

Kasuema oli juba kella kuue ajal läinud hommikusse vahetusse, isa kodus polnud ja nii oli see Helile hommikvõimlemise nädal. Ta lükkas kirjutuslauatooli laua alla ja tõstis tualettlaua-esise tumba riidekapi ette ning tegi nii tekkinud pisikesel vabal põrandapinnal paigalsörki, kuni raadiost kostis: „Tere hommikust! Algab hommikvõimlemine …” Saade tuli Helile just sobival ajal, et seejärel jõuda end pesta ja riidesse panna ning süüa ära varem valmis tehtud võileib ja juua peale parajaks jahtunud tee. Tänavale astudes oli Heli näol naeratus. Mõnusalt virge enesetunne, jõulujärgne karge hommikuõhk ning varsti algav nädalavahetus – mida paremat võis üks inimlaps veel tahta!

Tänav oli viimase kui aialipi, aknakarniisi ja katuseräästani helevalges lumes. Puiesteele pöörates Heli ahhetas avanevast pildist: vanad pärnad olid lume ja härmatise all kui tõeline põhjamaa muinasjutt üles sinetava taevani välja. Tänavavalgustuse kollased ja hangede sinakad toonid pehmendasid lume jahedat valendust. Puiesteel läks Heli ees vaid üks jäljerida ja Heli püüdis astuda täpselt nendesse jälgedesse, et lumist puhtust jätkuks võimalikult kauaks ka järgmistele tulijatele.

Heli ametitöö oli iseenesest üksluine – kaks korda kuus töölistele tükitöö põhjal palgad välja arvestada. Aga hasarti andis asjaolu, et kaks erinevat arvestustulemust pidid klappima ja seda kopikapealt – tööliste palgaarvestuslehed ja toodangu omahinna arvestuslehed. Korras palgadokumendid pidid minema raamatupidamisse palgapäevaeelsel ennelõunal, seega pidid nad Helil valmis saama eelmise päeva õhtul. Oli olnud küllalt kordi, kui kaks summat erinesid mõne, aga vahel ka ühe kopikaga ja kõike tuli hakata kontrollima otsast peale. Imelik, et suurema vahe puhul tuli viga kiiremini ilmsiks kui kopika-paari puhul. Viimasel puhul venis tööpäev pikemaks ja kord oli Heli töölt minema saanud alles südaööl.

Ta osakonnajuhatajast ülemus Roosen oli mõnusa huumorimeelega suurt kasvu vanem mees, keda kõik miskipärast kutsusid „vabahärra von Roseniks”. Tema püüdis neil kordadel Helile alati abiks või vähemalt hilja õhtul seltsiks olla. Heli oli aga mõista andnud, et see on tema töö ja tema selle ka ära teeb. Kord, kui Heli oli jälle tööpäeva järel mitu tundi pisiviga taga ajanud, selle leidnud ja lõpuks võidukalt kaustad kinni löönud, oli Roosen oma laua taga dokumentidelt pea tõstnud ja öelnud mõtlikult: „Ootamatu, et noor inimene on niisuguse vastutustundega. Ma pole sellist varem kohanud.” Heli oli olnud selle kiituse peale mitu päeva kui kõrvust tõstetud.

Sel Haimiga tutvumise laupäeval oli Heli pidanud taas palga- ja toodanguarvestuse klappima panema. Oli see juhus või tuli see hommikul alanud heast meeleolust, kõik oli korras juba esimesel katsel. Roosen vaatas veel arvutused üle ja kostis siis: „Tubli. Ja ma arvan, et oled pool päeva vaba aega ära teeninud. Lase jalga.” – „Jah?” oli Heli üllatunud. Aga toibus kohe ja lisas asjalikult: „Kaks korda niisugust asja endale öelda ei lasta.” Laud lagedaks, riided selga, uksel hüüdis veel naerul näoga nägemist ja tänaval ta oligi.

Käes oli aasta kõige pimedam aeg. Päike tõusis alles poole päeva paiku ja siis ka mitte idast, vaid kagust, koperdas natuke taevavõlvi serval ja vajus väsinult edelasse. Vaid paar-kolm tundi lõuna paiku oligi heledamat aega. Helile meeldis see napp aeg, eriti seepärast, et seda sai nautida vaid pühapäeval. Selle laupäeva valge aeg tuli kui lisakingitus. Aga ikkagi, kui loojanguvärvid tuhmusid ja saabus pimedus, hingas Heli alati kergendatult. Aeglane sukeldumine hämarusse, siis tulevalgusse ja lõpuks ööpimedusse oli loomulik. Veel enam, oli kui puhkust tõotavasse salapärasesse teise ellu astumine, kui mingi teiste eest kaitstud iseenda aega libisemine.

Koduteel jõudis Heli väljakuäärse juurviljakioskini, mille juures lookles pikk saba – müüki olid tulnud mandariinid. Need olid esimesed lõunamaa puuviljad sel talvel, millele Heli oli peale sattunud. Võimalik, et niisugust õnnelikku juhust enam rohkem ei tulegi. Saba polnud kuigi pikk ja puuviljakaste oli mitu virna. Kui sabas peetakse korda ja ühele inimesele müüakse puuvilju piiratud hulk, siis peaks hea õnne korral neid jätkuma temani, kaalutles Heli ja jäi saba lõppu seisma. Üldiselt oli sabas seismine tüütu ja isegi alandav seal sageli puhkevate tülide ja sõnasõja tõttu ning väikseimalgi võimalusel püüdis ta sabasid vältida. Kuid õhtul ta läheb Imbi poole, et koos peole minna, ja nii ilus oleks mõned mandariinid Imbile kaasa võtta.

Üsna ruttu venis saba Heli selja taga tüki maad pikemaks ning kõik olid pahurad, valvsad ja kannatamatud. Heli taga seisja hakkas talle ennast aina rohkem peale suruma. Eespool seisjad tõstsid samal ajal häält müüja vastu, kes oli kellelegi müünud mandariine terve kastitäie, ja nõudsid, et ei tohiks müüa üle kahe kilo korraga. Heli heitis pilgu üle õla ja nägi enda taga tüsedat venelannat, kes oma suure rinnapartiiga talle selga trügis. Heli ei tahtnud sõnelema hakata ja kui saba ta ees edasi liikus, nihutas oma õlakoti tahapoole, et see jääks tema selja ja venelanna rindade vahele. Järgmise edasinihkumise ajal aga astus naine nii räpakalt edasi, et lükkas Heli omakorda eesseisja vastu. Heli vabandas, astus siis järjekorrast välja ja palus enda taga seisjal mitte trügida. See vaatas teda ülalt alla vihaselt – Heli oli rääkinud eesti keeles – ning kui Heli kohe pilku ära ei pööranud, venitas ülalt alla ähvardavalt tševoo-tševoo ning lükkas oma rinna veelgi enam ette. Naise tagant kummardus järjekorrast välja vaatama igerik mees, jope rind aurahasid täis, ja ütles tinase pilguga Heli sihtides: „Kui sellele …” Heli ei saanud paarist järgmisest sõnast aru, „miski ei meeldi, hakaku astuma. Me oleme kõik kultuursed inimesed, igasuguseid daamikesi pole siia vaja.”

Heli tajus neis kahes sellist vihkamist enda vastu, et tal hakkas süda kloppima. Vilksatas mõte, et oma tervise huvides peaks ta sabast loobuma ja teeseldud rahulikkusega minema kõndima. Aga enne, kui ta seda teha jõudis, pöördus ta ees seisnud naine ümber, vaatas korraks Helile ja seejärel rahulikult mõlemale venelasele silma ning ütles Helile, et tulgu ta seisma tema ette, et kui vaja, siis nende kahega vahetab mõtteid tema. Samas poetaski ta neile moka otsast midagi Helile arusaamatut. See oli keskealine tugev eesti naine, pikka kasvu ja sirge seljaga. Kui nad kohad olid vahetanud, ütles ta poolihääli, et ainult Heli teda kuuleks: „Töötan niisugustega iga päev koos ja tean, milline olek ja sõnavara neile mõjub. Viisakalt nendega ei saa.” Ja imelikul kombel ei öelnud ega teinud venelased talle vastuseks midagi. Tüse venelanna ei avanud suudki, suunas oma pahura pilgu vaid kaugusse ja mees tõmbus sabasse tagasi, midagi küll vaikselt omaette sisistades, aga see oli kõik.

Koju jõudnud, pani Heli mandariinid vaagnale ja vaatas neid uhke tundega, sest need pidid kindlasti ka kasuemale rõõmu valmistama. Oma tabelipidaja palgast, mis oli vaid kolmandik kasuema omast, Heli söögiraha ei maksnud, nii oli kasuemaga kokku lepitud, aga Heli tundis moraalset kohustust üks ja teine kord midagi head koju tuua.

Ta ajas elektrikannus vee keema ning tegi endale kruusi teed ja paar vorstivõileiba. Tuba oli külm, aga tuld pliidi alla otsustas Heli teha hiljem, siis jätkub sooja ehk õhtuni. Ta laotas tugitooli isa karvase maani reisikasuka, tõi diivanilauale teekruusi ja võileivad ning pooleli oleva Feuchtwangeri. Siis istus kasuka sisse, tõmbas hõlmad üle jalgade ja põlvede vaheliti, jättes välja vaid käed, et süüa ja raamatut hoida. Nii möödus mõnus pooltund. Kui tee joodud ja võileivad söödud, tõmbas Heli ka parema käe kasuka sisse ja luges veel mõned leheküljed. Lõpuks pani raamatu lauale, pööras end küljele, keris ka jalad tugitooli, kohendas kasuka endale tihedalt ümber, toetas pea seljatoele ja uinus.

Kui kasuema koju tuli, tõi Heli keldrist briketti, kooris ära kartulid ja kaalika. Kasuema oli teinud pliidi alla tule ning keetis leotatud kruupide ja soolalihaga külasuppi. Kui nad söönud said, riietus kasuema pühapäevaselt ja asutas end minema külla oma vanemale vennale. Seda lonkavat hädist meest, kelle ta naine oli äsja maha jätnud, isa ei sallinud ja kasuema passitas venna külastamised ajale, kui isa polnud kodus. Heli jõudis vaevu veel öelda, et ta läheb õhtul Imbiga peole, et ta tuleb koju natuke hiljem.

Heli oli sunnitud üsna varsti pausi tegema, sest talvega oli ta aiatööst võõrdunud ning selg ja käed olid harjumatusest kiired väsima. Nagu igal kevadel, pidi ta omaette naeratades tunnistama, et läheb kindlasti paar nädalat, kuni keha uuesti harjub füüsilise koormusega ning jalad ei väsi ära juba lõunaks.

Ta läks majja, kontrollis üle pliidi ja kamina ning pani siibrid kinni. Siis meenus, et vaja viia rõdule päikse ja tuule kätte tekid-padjad, et neist õhtuks oleks talvine niiskus kadunud ja päikse lõhn ligi. Seejärel puhkas korraks lehtlas jalga ja jätkas riisumist.