Читать книгу Kuldne poeg - Pierce Brown - Страница 4

Taktikaekraanil on näha, kuidas kuus nõtket hävitajat liiguvad mu ainsa allesjäänud sõjalaeva ümber. Sinised vaikivad õõvastavalt, keskendudes sõjalistele ülesannetele. Sellel tasandil, kus nende meel praegu rändab, on sõnad jäämägedest aeglasemad. Mu leitnandid jälgivad laevastikku. Igal muul ajal oleksid nad oma isiklikes hävitajates või viiksid kaanAlusel teisi rünnakule, aga ma tahan, et kui võit on käes, oleksid mu kaaslased minu juures. Ent kuigi mu leitnandid seisavad siinsamas kõrval, tunnen ma ikka toda eraldatust, toda sügavat lõhet, mis jookseb nende ja minu maailma vahel.

„Raketi eristustunnused,” ütleb sideSinine. Sild ei löö kihama. Ühedki hoiatustuled ei aja meeskonda paanikasse. Ükski hüüe ei katkesta vaikust. Sinised on jäised isendid, sünnist saadik kasvatatakse neid kommunaalsektides, kus neile õpetatakse loogikat ja seda, kuidas neile pandud ülesandeid külma tõhususega täita. Tihti öeldakse, et nad on rohkem arvutid kui inimesed.

Vaateava taga lööb pimedas kosmoses särama paks mikroplahvatuste loor. Meie õhutõrjepahvakud moodustavad tihedatest valgetest pilvedest võimsa katte. Siia teele saadetud raketid plahvatavad, õhutõrje on nad enneaegselt süüdanud. Üks rakett pääseb läbi ja kaugemal meie kõrval raputab korraga ühte hävitajat simuleeritud tuumaplahvatus. Inimesed pudeneksid sellest välja. Gaasid immitseksid sellest välja. Plahvatused tekitaksid metallkeresse auke ja laseksid põleva hapniku pahinal välja nagu vere vaalast, mille järel neelaks pimedus hävitaja ühe hetkega endasse. Aga see siin on sõjamäng ja nad ei anna meile päris tuumalõhkepäid. Siin on kõige ohtlikemateks relvadeks õpilased.

Relsskahurite kogupauk tungib õhutõrjest läbi ja järgmine laev saab pihta.

„Darrow…” Victra on mures.

Seisan mõttessevajunult ja puudutan pöidlaga kohta, mida kunagi õnnistas Eo sõrmus.

Victra pöördub minu poole. „Darrow… kui te pole märganud, siis närib ta meid tükkideks.”

„Lõiks, daamil on õigus,” kinnitab Tactus Victra sõnu, endal nägu taktikaekraani kumas sinine. „Laske käiku kõik, mis teil varuks on.”

Jälgin taktikaekraani, kus pool tundi tagasi teele saadetud eskaadrid kihutavad kahelt poolt ümber asteroidide ja vajuvad Karnusele külgedelt peale. Nii kaugelt vaadates ei näe neid palja silmaga, aga nende kuldsed tuksed on ekraanil näha.

„Õnnitlused, mu sõber,” sosistab Roque enne, kui see on isegi teoks saanud. Tema hääles on kummalist aukartust, kogu varasem frustratsioon on minema pühitud. „See muudab kõik.” Ta puudutab mu õlga. „Kõik.”

Vaatan, kuidas lõks kinni kargab, tundes kohe saabuva võidu ootuses õlgu lõdvestumas. Hallid astuvad silla peal sammu lähemale. Isegi obsidiaanid kummardavad ettepoole, et vaadata ekraanidelt, kuidas Karnuse laev teeb kindlaks mu eskaadrite eristustunnused. Ta üritab põgeneda, paneb mootorid võimsalt huugama, et pageda selle eest, mis ees ootab. Aga sihikud sepitsevad tema vastu salanõu. Eskaadrid saadavad raketid teele enne, kui Karnus jõuab õhutõrjekatte aktiveerida või oma raketid kasutusele võtta. Kolmkümmend simuleeritud tuumaplahvatust teevad tema viimase laeva pihuks ja põrmuks. Selles mängu etapis pole enam mõtet tema laeva vallutada, nii naudivadki sinised veidi ülemäärast hävitustööd.

Ja nii olengi ma võitjaks tulnud.

Komandosillal rõkkavad hallide ja oranžide tehnikute hüüded. Sinised taovad energiliselt sõrmenukkidega. Obsidiaanid, kes kõrgtehnoloogilist maailma võõristavad, ei tee üldse häält. Mu isiklik teener Theodora naeratab oma noorematele käsualustele silla teeninduspunktis. Endise roosikurtisaanina, kelle parimad aastad on ammu möödas, on ta kuulnud küllalt saladusi ja täidab mu sotsiaalnõuniku rolli.

Mootoritest köökideni levib laeva holoekraanidel võidusõnum. See pole ainult minu võit. Iga mees ja naine on selles osaline. Sedasi on Ühiskond üles ehitatud. Et haljale oksale jõuda, peab su ülemus haljale oksale jõudma. Nagu mina leidsin endale kaitsjaks Augustuse, nii peavad alamVärvid minu näol endale kaitsja saama. Otsene sõltuvus kuldsetest loob ustavuse, mida värvisüsteem iseenesest pelgalt käsu korras ei suuda tekitada.

Nüüd kerkib minu täht kõrgele ja kõigi pardalolijate oma koos sellega.

Selles kultuuris täidavad kuulsuste rolli need, kes on võimsad ja paljutõotavad. Üsna hiljuti, kui arheKuberner teatas minu akadeemiaõpingute sponsoreerimisest, lõid HK-kanalid oletustest kihama. Kas nii noorelt, nii kehva päritoluga saab üldse võitjaks tulla? Vaadake, mida ma instituudis tegin. Ma tegin sohki. Alistasin proktorid, tapsin neist ühe ja sidusin ülejäänud kinni nagu lapsukesed. Aga äkki oli see vaid kiiresti mööduv tähelend? Nüüd on neil latravatel raiskadel vastus käes.

„Tüürimees, kurss akadeemiale. Meid ootavad loorberid, mis tuleb vastu võtta,” kuulutan rõõmuhõisete saatel. Loorberid. Juba see sõna toob kaasa minevikukaja, teeb suu kibedaks. Naeratusele vaatamata ei tunne ma sellest võidust suurt rõõmu. Lihtsalt sünget rahuldust.

Eo, ma astusin veel ühe sammu. Veel ühe sammu edasi.

„Preetor Darrow au Andromedus.” Tactus katsetab uut tiitlit. „Bellonad situvad püksi. Huvitav, kas ma saan selle eest endale väejuhatuse välja pigistada või tuleb mul teie arvates ikkagi teie laevastikuga liituda? Kunagi ei või kindel olla. Koleraisk, bürokraatia on nii tüütu. Vaskseid tuleb määrida. Kuldseid seebitada. Loomulikult panevad mu vennad meile peo püsti.” Ta togib mind. „Vendade Rathide peol võib teidki keegi viimaks voodi viia.”

„Nagu ta teie sõpru ealeski puutuks.” Victra pigistab mu kätt, hoides sellest kinni pika viivu, nagu kannaks ta kleiti, mitte soomusrüüd. „Nii vastumeelne, kui see mulle ka on, oli Antonial teie suhtes õigus.”

Tunnen, et Roque võpatab, ja mulle tuleb meelde too hääl, mida Lea kõri tegi, kui Antonia selle läbi lõikas, et meelitada mind instituudis peidukohast välja. Ma varjasin end ja kuulasin, kuidas mu väike sõber vajus jõuetult sambla peale maha. Roque oli talle omasel rutusel moel Lead armastanud.

„Olen ennegi öelnud, et ärge mainige oma õe nime meie juuresolekul,” ütlen Victrale, kelle ilme muutub nappi hurjutamist kuuldes hapuks.

Pöördun uuesti Roque poole.

„Nagu ma aru saan, on mul preetorina õigus mehitada laevastik enda valitud personaliga. Vahest peaksime mõned vanad näod tagasi tooma? Sevro Pluutolt, ulgujad tollest pärapõrgust, kuhu iganes nad ka saadeti, ja võib-olla… Quinni Ganymedeselt?”

Roquel löövad põsed Quinni nime kuuldes õhetama.

Ise igatsen ma taga kõige rohkem Sevrot. Kumbki meist pole eriti usin sidepidaja holoNetis, eriti mina, kes ma pole sellele akadeemia algusest saati ligi pääsenud. Igatahes meeldib talle saata ainult uskumatult väärastunud ükssarvikute hologramme ja videoklippe, kus ta loeb ette sõnamänge. Kui Pluuto on teda üldse kuidagi mõjutanud, siis teinud teda veelgi kummalisemaks. Ja võib-olla ka üksildasemaks.

„Dominus.” TüüriSinise hääl juhib mu tähelepanu ekraanile.

„Mis lahti?” küsin ma.

Ta pilk on klaasistunud. Eemalolev, laevaanduritega ühendatud, uurimas sisendandmeid, millest moodustub ekraanipilt, mida mina jõllitan. „Pole selge, dominus. Andurite moonutused. Kummitamine.”

Suurel põhiekraanil on asteroidid sinised. Meie oleme kuldsed. Vaenlased punased. Kedagi ei peaks enam alles olema. Aga nüüd tuksleb seal punane täpike. Roque ja Victra astuvad lähemale. Roque liigutab kätt ja andmed kanduvad tema andmetahvlile üle. Tema ees hõljub väiksem holokera. Ta suurendab kujutist ja ketrab analüütilised filtrid läbi.

„Kiirgus?” pakub Victra. „Kosmoseprügi?”

„Asteroidi maak võib meie signaali peegeldades tekitada refraktsiooni,” ütleb Roque. „See ei tule tarkvarast… Ongi läinud.”

Punane täpike kaob, aga komandosillal on nüüd tunda pinget. Kõik põrnitsevad ekraani. Mitte midagi. Siinkandis pole kedagi peale minu laevade ja Karnuse alistatud lipulaeva. Kui just mitte…

Roque pöörab minu poole väsinud, kohutatud ilmel.

„Põgenege,” jõuab ta vaevu öelda ja punane signaal ärkab uuesti ellu.

„Mootorid täisvõimsusele,” röögatan ma. „Kolmkümmend kraadi keskjoonest kõrgemale.”

„Allesjäänud raketid asteroidi pinna poole teele saata,” annab Tactus käsu.

Liiga hilja.

Victra ahmib õhku ja ma näen palja silmaga seda, mida meie seadmed ei suutnud registreerida. Asteroidi õõnsusest ilmub välja varjutatud hävitaja. Laev, mille ma enda meelest kolme päeva eest alistasin. Selle mootorid olid oodates välja lülitatud. Laeva esiots on kahjustada saanud – katki rebitud ja must. Nüüd töötavad mootorid täisvõimsusel. Ja ta liigub oma trajektoori mööda otse minu laeva suunas.

See rammib meid.

„Evakiskafandritesse ja kapslitesse!” karjun ma. Keegi hüüab, et valmistuksime kokkupõrkeks. Torman silla serva, kus seina sisse on ehitatud komandöride päästekapsel. Tactus, Roque ja Victra sprindivad kapsli sisemusse. Jään veel maha, karjudes siniste peale, et nad kiirustaksid ja sünkroniseerimise lõpetaksid. Nende loogika järgi võiksid nad sama hästi oma laeva eest surra.

Trambin sillal ringi, karjun nende peale, et nad teeksid oma päästeluugi lahti. TüüriSinine teebki seda, vajutab nuppu, mis tekitab süvendi põrandasse laieneva augu. Nad lõpetavad üksteise järel sünkroniseerimise ja gravitatsioonitoru imeb nad sisse, et viia päästekapslitesse.

„Theodora!” karjun ma, nähes teda piilumas üht noort sinist, kes ikka veel hirmust valgeks läinud sõrmenukkidega oma operatsiooniekraani küljes ripub. „Koleraisk, eluga kapslisse!” Ta ei kuula mind. Ja sinine ei lase lahti. Hakkan nende poole jooksma, kui lähenemisandur laseb kuuldavale viimase hoiatava möirge.

Kõik muutub aeglaseks.

Komandosilla tuled vilguvad punaselt.

Kargan Theodorale otsa, panen käed talle ümber.

Ja siis rammibki hävitaja minu sõjalaeva keskjoone pealt.

Surun Theodora enda rinnale, mind paisatakse kolmekümne meetri jagu üle silla ja virutatakse vastu metallseina. Murtud vasaku käsivarre arme läbistab valge valu. Pimedus lööb mulle näkku. Selles tantsiskleb valgus, alguses tähtedena, siis joontena liival, mida sasib tuul.

Silmalaugudest pressib läbi punane valgus. Kellegi õrn käsi sakutab mu riideid.

Teen silmad lahti. Olen viltulöödud elektrijuhtmete püstiku külge takerdunud, laev väriseb ja ägab nagu iidne surev metsloom, kes vajub sügavikku. Seni, kuni hävitaja meid keskpaigast lõhki lõikab, võngub püstik ägedalt mu kõhu vastas. Hävitaja tõmbab meilt aeglase julmusega soolikad välja.

Keegi hüüab mu nime. Heli taandub olemise ees.

Sild ujub tuledes, tapva punase eri toonides. Hoiatussireenid. Laeva luigelaul. Theodora õrnad vanad käed sikutavad mind, nagu tiriks linnuke kokkuvarisenud raidkuju. Mul jookseb laubast verd. Nina on murdunud. Pühin kipitava vere silmist ära ja keeran end selili. Mu kõrval purskub katkisest ekraanist sädemeid. See on minu verega koos. Kas see kukkus mulle peale? Selle juures on kang ja ma jään Theodorat vaatama. Ta tiris ekraani mu pealt ära. Aga ta on nii pisike. Ta võtab mu näo käte vahele.

„Tõuske üles. Dominus, kui te tahate elada, siis peate üles tõusma.” Vana naise käed värisevad hirmust. „Palun tõuske üles.”

Ajan end oiates püsti. Komandöride päästekapsel on läinud. Kokkupõrge pidi selle kinnitusmehhanismid vabastama. Või siis jätsid nad mu maha. Siniste päästekapsel on samuti minema hõljunud. Hirmunud sinisest on saanud plekk vaheseinal. Theodora ei suuda sellelt pilku pöörata.

„Minu ruumides on veel üks kapsel,” pomisen ma. Siis saan aru, miks Theodora vabiseb. Mitte hirmust, vaid valust. Tema jalg on puruks, küljele käändus nagu märjaks saanud katkine kriidijupp. Roosad pole loodud säärastele vigastustele vastu panema. „Dominus, mul pole pääsu. Minge nüüd.”

Ajan end põlvili ja viskan ta endale terve käsivarre kohal õlale. Ta nuutsub kohutavalt, kui tal jalg ripendab. Tunnen, kuidas tal hambad plagisevad. Ja ma jooksen. Ma jooksen üle katkise silla selle haava suunas, mis mu laeva tapab, jooksen läbi kaose, mis valitseb silla tasandi koridorides. Laiad koridorid kihavad inimestest, kes põgenevad oma postilt ja töökohustuste juurest päästekapslitesse ja transpordilaevadesse eesmises angaaris. Nad võitlesid minu eest – elektrikud, koristajad, sõdurid, kokad, teenrid. Nad ei pääse siit kunagi minema. Mind nähes muudavad paljud suunda. Nad komberdavad minu poole, suruvad end minu vastu, maniakaalne vajadus end päästa ajab nad paanikasse, paneb hulluma. Nad haaravad minust kinni, karjuvad, anuvad. Ma tõukan nad eemale ja kaotan iga kord, kui keegi mu selja taha jääb, järjekordse tüki oma südamest. Ma ei saa neid päästa. Ei saa. Keegi oranž haarab Theodora tervest jalast kinni ja üks hall naisseersant taob oranžile vastu laupa, kuni too kukub maha nagu kivi.

„Tee vabaks,” möirgab seesama jässakas hall. Ta tõmbab kõrvetaja taktikakabuurist välja ja laseb õhku. Kaosesse tungimisel liitub temaga teine hall, kellele meenuvad tema kohustused või siis loodab ta koos minuga sellest surmalõksust välja saada. Varsti rajavad veel kaks halli teisi sihikul hoides mulle teed.

Nende abil jõuan oma ruumideni. Uks avaneb sisinal mu DNA puudutuse peale ja me astume sisse. Hallid taganevad ruumi meie järel, nende kõrvetajad on suunatud kolmekümnele meeleheitlikule hingele, kes ukseava piiravad. Uks sisiseb, et sulguda, aga üks obsidiaan tungib rahvahulgast läbi, pressib end ukseavasse ja seisab ukse peal ees. Üks oranž ühineb temaga. Siis veel üks madala astme sinine. Hall seersant laseb kõhklematult obsidiaanile pähe. Tema kaaslased lasevad maha sinise ja oranži ja tõukavad nad ukseavast eemale, et uks saaks sulguda. Rebin pilgu mahavoolanud verelt lahti, et panna Theodora diivanile pikali.

„Dominus, kui palju päästekapslis ruumi on?” küsib hall naisseersant, kui ma lähen kapsli sulguri juurde. Tal on juuksed sõjaväelaslikult lühikeseks lõigatud. Päevitunud kaela ümbritseva kaeluse alt piilub välja tätoveering. Mu käed lendlevad juhtkoonuse kohal, et kindlas järjestuses käeliigutustega salasõna sisestada.

„Neli istekohta. Teie saate kaks. Otsustage omavahel.”

Meid on kokku kuus.

„Kaks?” küsib naisseersant külmalt.

„Aga roosa on ori!” sisistab üks hall.

„Pole sittagi väärt,” ütleb teine.

„Ta on minu ori,” urisen mina. „Tehke nii, nagu ma käsin.”

„Litsigu ära.” Siis tunnen ma vaikust samavõrd, kui seda kuulen, ja ma tean, et keegi neist sihib mind relvaga. Keeran aeglaselt ringi. Vana jässakas hall pole sugugi loll. Ta on taganenud, et ma ei ulatuks temani. Mul pole soomusrüüd, ainult habemenuga. Võib-olla suudan ta tappa. Teised küsivad, mida kuradit ta enda arust teeb.

„Dominus, ma olen vaba mees. Ma peaksin siit minema saama,” ütleb hall väriseval häälel. „Mul on pere. Mul on õigus minema saada.” Ta vaatab oma kaaslasi vastikus punases hoiatustulede valguses. „Ta on ainult lits. Eneseupitajast lits.”

„Marcel, pane relv ära,” ütleb tumedanahaline kapral. Ta pilk on sõbra pärast kurb. „Tuleta oma tõotust meelde. Me heidame liisku.”

„See pole aus! Ta ei saa isegi lapsi!”

„Ja mida su lapsed praegu sinust arvaksid?” küsin ma.

Marceli silmad täituvad pisaratega. Kõrvetaja väriseb tema rohmakas käes. Siis kõlab lask. Tema keha tõmbub jäigaks ja kukub elutult tekile, seersandi kõrvetaja kuul lendab tal peast läbi ja jääb metallist vaheseina pidama.

„Me teeme seda auastmete järgi,” ütleb seersant, pannes relva kabuuri.

Kui ma oleksin veel seesama mees, keda Eo tundis, siis oleksin ma seisnud õudusest kangestunult. Aga too mees on läinud. Leinan tema lahkumist iga päev. Unustan järjest rohkem ja rohkem, kes ma olin, millest ma unistasin, mis asju ma armastasin. Nüüd on mu kurbus tuim. Ja ma liigun edasi, hoolimata varjust, mida see minule heidab.

Päästekapsel avaneb, magnetlukk plõksatab lahti. Uks liigub sisinal üles. Võtan Theodora diivanilt ja panen ühe istme rihmad tema ümber kinni. Rihmad on peaaegu liiga suured, need on kuldsete jaoks tehtud. Siis kostab laeva kõhust sügav ja jube möire. Poole kilomeetri kaugusel plahvatab meie torpeedoladu.

Kunstlik gravitatsioon kaob. Kindlad seinad kaovad. See on salakaval tunne. Kõik pöörleb. Mind paisatakse päästekapsli põrandale. Või lakke? Ei tea. Laevas pole enam rõhku. Keegi oksendab. Pigem haistan, kui kuulen seda. Karjun hallidele, et nad roniksid kapslisse. Ainult üks jääb nüüd maha, näol väsinud ja rahulik ilme. Seersant ja kapral lohistavad end päästekapslisse. Nad kinnitavad minu vastas rihmad. Aktiveerin käivitusmehhanismi ja annan mahajäävale hallile au. Ta vastab samaga, ta on uhke ja ustav, vaatamata vaikusele, mis temas enne viimast hingetõmmet võimust võtab, tema pilk muutub eemalolevaks, ta mõtleb mõnele noorusaja armsamale, mõnele tegemata jäänud teole, vahest imestadeski, miks ta ei sündinud kuldsena.

Siis sulgub uks ja ta on minu maailmast kadunud.

Kui päästekapsel kihutab sureva laeva juurest minema, surutakse mind hooga vastu istet. Kapsel tungib kosmoseprügist läbi. Siis oleme jälle kaaluta olekus ja hõljume muredest eemale, inertsineelajad on tööle hakanud. Vaateavast näen oma lipulaeva, mis laseb välja siniste ja punaste leekide pahvakuid. Töödeldud heelium-3, mida kasutatakse mõlema laeva kütuseks, süttib mu sõjalaeva mootorite juures ja tekitab plahvatuste jada, mis laeva tükkideks rebib. Korraga saan aru, et laevast eemaldudes ei riivanud päästekapsli külgi kosmoseprügi. Need oli inimesed. Minu meeskond. Sajad alamVärvid, kes olid kosmosesse paisatud.

Hallid istuvad mu vastas.

„Tal oli kolm tütart,” ütleb tumedanahaline kapral, värisedes, sest adrenaliin hakkab kaduma. „Kaks aastat ja ta oleks pensionile jäänud. Ja sa lasid talle plõksti pähe.”

„Kui ma olen aruande esitanud, ei teeni see argpüks isegi surma eest pensioni välja,” põlastab naisseersant.

Kapral pilgutab silmi. „Südametu mõrd.”

Mu kõrvus tukslev veri summutab nende jutuvada. See on minu süü. Tegin instituudis sohki. Muutsin paradigmat ja arvasin, et nad ei võta sellest õppust. Et nad ei muuda minu järgi oma strateegiat.

Ja nüüd olen ma hukka saatnud nii palju elusid, võib-olla ei saa ma koguskoori kunagi teada.

Just äsja suri siin ühe hetkega rohkem inimesi kui instituudis terve aasta jooksul, nende surm tekitab mu kõhtu musta augu.

Kuulen Roque ja Victra kutsungeid. Nad on mu andmetahvlit jälginud ja teavad, et olen eluga pääsenud. Ma vaevu kuulen neid. Minus keeb lämmatav kuri viha, mis paneb käed värisema, südame taguma.

Kahjustada saanud, aga mitte hävitatud Karnuse laev jätkab arusaamatul moel kosmoses oma teed, olles mu lipulaeva pooleks lõiganud. Teen istmerakmed lahti ja tõusen kapslis püsti. Päästekapsli kaugemas otsas on purskeToru täislaetud täheKoorega – mehhaniseeritud skafandriga, mis teeb inimesest torpeedo. See on mõeldud kuldsete lennutamiseks asteroididele või planeetidele, sest atmosfääri uuesti sisenedes kapsel hävineb. Aga mina kasutan täheKoort kättemaksuks. Lennutan enda selle kuradiraisa Bellona-värdja komandosillale.

Theodora pole veel ärganud. Hea seegi.

Annan kapralile käsu aidata skafander mulle selga. Kahe minuti pärast olen metallist koorikus. Veel kaks minutit kulub arvutiga trajektoori üle vaidlemiseks, et see ristuks Karnuse omaga, nii et ma lendaksin silla akendest läbi. Ma pole kuulnud, et keegi oleks seda kunagi teinud. Pole näinud kedagi seda proovimas. See on hullumeelne. Aga Karnus peab maksma.

Käivitan stardieelse sekundite loenduse.

Kolm… Vaenlase laev möödub meist ülbelt saja kilomeetri kaugusel. See on nagu tume uss sinise sabaga, silmade asemel komandosild. Meie vahel vilgub sada päästekapslit, nii palju päikese poole paisatud rubiine. Kaks… Palvetan, et leiaksin oru, kui ma seda üle ei ela. Üks. Juhtmoodul sureb välja ja kiiver hakkab punaselt vilkuma. Proktorid on mu arvuti üle võtnud ja moodulit ei saa kasutada.

„EI!” möirgan ma, vaadates Karnuse laeva pimedusse kadumas.