Читать книгу Kuldne poeg - Pierce Brown - Страница 6

Seisan oma isanda ees, aga tal on ükskõik.

Kabineti seintel on puittahveldis ja põrandal iidne vaip, mille tema raudsed esivanemad võtsid Maalt paleest kaasa pärast India impeeriumi langust. See oli üks viimastest suurtest kuldsetele vastu hakanud riikidest. Millist hirmu pidid need loomulikul teel sündinud inimesed tundma, kui nägid Alistajaid taevast alla laskumas. Täiustatud inimene, kes tõi lootuse asemel ahelad.

Seisan Augustuse puidust ja rauast tehtud kasina kirjutuslaua ees, seisan seitsmesaja aasta vanuse verepleki juures, kus nõtke kuldne tapja eraldas viimase India imperaatori pea tema keha küljest.

Nero au Augustus silitab hajameelselt lõvi, kes on laua kõrval. Nad näevad välja nagu kaksikskulptuur. Nende taga on tühi ruum. Üksik vaateava piilub pimedusse, kus skeptriarmaada laevad hõljuvad otsekui gigantsed golemid kohutavas unenäos. Sõidame neist mööda, käes on meie Marsilt alanud kolmenädalase reisi viimane ots.

Augustus põrnitseb lauda, mille puust pinnal jooksevad andmed.

Tundub, et see oli nii ammu, kui ta viis mu Marsil ringsõidule, et näidata meie valdusi – alates latifundiumitest, kus ülemPunased vaevaga vilja kasvatavad, kuni suurte polaaraladeni, kus obsidiaanid keskaegses eraldatuses elavad. Toona soosis ta mind, tahtis mind enda lähedaseks, õpetas mulle asju, mida tema isa oli talle õpetanud. Olin tema lemmik, jäin alla ainult Letole. Nüüd on ta mulle võõras ja ma valmistan talle piinlikkust.

Kaks kuud on sellest päevast möödas, mil Karnus minust akadeemias jagu sai. Kuigi mul on juuksed tagasi kasvanud ja murtud luud paranenud, pole mu maine taastunud. Ja seepärast on mu teenistus Augustuse juures parimal juhul ebakindel. Iga päevaga on mul rohkem vaenlasi. Aga need pigem sosistavad, kui kasutavad habemenuga.

Olen järjest enam veendunud, et Arese pojad valisid vale mehe. Ma pole loodud külmaks poliitiliseks sõjaks. Ega peeneks kavaldamiseks.

Kurat, ma võiks iga kell poisikesi hobusekõhtu peita, aga ma ei oskaks korralikult altkäemaksu anda, isegi kui mu elu oleks kaalul.

ArheKuberneri kabinetis kostab pooliku tõe jaoks loodud mahe, soe hääl. „Kolm rafineerimistehast. Kaks ööklubi. Ja kaks hallide politseipunkti. Kõiki neid pommitati pärast seda, kui me Marsilt lahkusime. Mu senjöör, see teeb seitse rünnakut. Viiskümmend üheksa hukkunud kuldset.”

Plinius. Nõtke nagu salamander, nahk sile nagu roosal. Politikaan, kes pole vääramatu armiline, ta pole isegi instituudis käinud. Tema säravad silmad piiluvad ripsmete vahelt, mis jätavad paabulinnu sulestiku häbisse. Kitsad huuled on õrna huulepulgaga värvitud. Lõhnastatud juuksed on lokkis. Kõhn keha, aga lihaseline, mis on küll meeldiv, aga liiga kitsa tikanditega kaunistatud siidtuunika all täiesti haavatav. Isegi laps võiks selle kauni kiisupoja moodi mehe vaeseomaks peksta. Ometi on ta terveid perekondi hukka saatnud vaid ühe kuulujutu, vaid ühe naljaga. Tema võim on teistsugune. Seal, kus mina kasutan kineetilist energiat, kasutab tema potentsiaalset.

Mulle on räägitud, et tema ongi mu maine hävitanud. Tactus isegi vihjas, et see võis olla Plinius, kes pani Karnusele pähe mõtte aias jõhkrutseda või vähemalt lasi holoKaameraga mu tähelendu salvestada.

Pliniuse kõrval seisab siin neljandana veel Leto. Ta on helge peaga piigimees, minust kümme aastat vanem, ta juuksed on patsi põimitud ja näol kuusirbilaiune naeratus. Lisaks on ta habemenoaga poeet, mõne sõnul nagu Lorn au Arcos, ainult noorem. On tõenäoline, et arhe-Kuberneri vereliini pärijate – Mustangi ja Šaakali – asemel saab just tema Augustuse pärandi endale. Kui aus olla, siis mulle ta päris meeldib.

„Arese pojad lähevad liiga julgeks,” pomiseb Augustus.

„Jah, mu senjöör,” kissitab Plinius silmi. „Kui just nemad seda tegid.”

„Mis muu sipelgas meid hammustaks?”

„Meile pole tõesti teisi teada. Aga maailmades on veel ämblikke, täisid, rotte. Need pommiplahvatused on Arese kohta lihtlabased, valimatud, ebatavaliselt vägivaldsed. Pole kooskõlas talle iseloomuliku tehnoloogilise sabotaaži ja propaganda mustriga. Ares ei ole muutliku meelega, nii et mul on raske uskuda, et see on tema töö.”

Augustus kortsutab kulmu. „Nii et mida te tahate öelda?”

„Mu senjöör, võib-olla on see mõni teine terroristlik rühmitus. Tsensusel loeti kokku kaheksateist miljardit hinge, nii et ma ei suuda uskuda, et terrorismi monopol kuulub üheleainsale mehele. Võib-olla on tegu isegi kuritegeliku sündikaadiga. Olen siin andmebaasi koostanud, mida ma võin jagada…”

Pliniusel on õigus. Marssi ja teisi planeete laastanud terrorirünnakutest on raske aru saada. Tantsija rääkis õiglusest, mitte kättemaksust. Need rünnakud on väiklased ja jõhkrad – barakkide, moepoodide, basaaride, ülemVärvide kohvikute ja restoranide pommitamine. Ares ei kiidaks neid kunagi heaks. Nad tekitavad liiga palju tähelepanu ja saavutavad liiga vähe, nad heidavad kuldsetele kinda – laske käia, hävitage pojad ära.

Olen holoKasti kaudu Tantsijale sõnumeid saatnud. Ei midagi. Ainult vaikus. Äkki ta on surnud? Või on Ares uue pommitamisstrateegia kasuks minust loobunud?

Plinius haigutab. „Võib-olla on Ares taktikat muutnud. See mees on kaval kui kurat.”

„Kui Ares on mees,” ütleb Leto.

„Huvitav.” Augustus keerab end järsku. „Miks te arvate, et ta pole mees?”

„Miks me eeldame, et ta on mees? Ta võib olla naine. Sama hästi võib ta olla ka inimgrupp, mis aitaks selgitada uute rünnakute ebakõla varasematega.” Leto pöördub kaasahaaraval pilgul minu poole. „Darrow, mida teie arvate?”

„Ärge ajage Darrow’t keeruliste küsimustega segadusse!” kraaksub Plinius tõrjuvalt. „Küsige nii, et vastata saaks jah või ei, siis ta saab aru.” Plinius naeratab mulle kõige kaastundlikumal moel ja pigistab mind õlast poolehoiu märgiks. „Tema nutika naeratuse varjus on peidus aus, lihtne elukas. Peaksite seda ju teadma.”

Seisan paigal ja võtan hoobid vastu.

Plinius pöördub kõrvale. „Igal juhul, Leto, te unustate selle, et me oleme loonud punaste kultuuri ülimalt patriarhaalseks. Nende kui rahva identiteet seisneb maavarade kaevandamises, et läbida Marsi terraformeerimise algstaadium. Füüsiliselt vaevanõudvaid, kurnavaid kohustusi täidavad mehed. Ülesandeid, mida me ei lase nende naistel täita, isegi kui nad on stratifikatsiooniprotokolli järgi selleks võimelised. Nii et näete isegi – see ei saa olla naine, sest ükski jõmmkärakast roostenärija ei toetaks ühtegi meest ega naist, kes pole sõitnud küünisPuuri otsas.”

Leto naeratab targalt. „Kui Ares on punane.”

Plinius ja Augustus hakkavad koos naerma. „Võib-olla on ta meeltesegaduses violett, kes on oma näitekunsti uuele lavale viinud,” pakub Plinius.

„Või siis vaskne rahavahetaja, kes on tüdinud provintsis maksudeklaratsioonide täitmisest,” lisab Leto.

„Ei! Ma julgen pakkuda, et hoopis obsidiaan, kes on lõpuks saanud üle hirmust tehnoloogia ees ja on õppinud holoKaamerat kasutama!” Plinius laksab endale vastu jalga. „Annaksin ära ühe oma roosa, et ainult näha…”

„Mu headmehed. Aitab.” Augustus katkestab teda, toksides sõrmega laual. Plinius ja Leto naeratavad teineteisele ja pöörduvad uuesti Augustuse poole. „Mida te soovitate, Plinius?”

„Selge see.” Plinius köhib kurgu puhtaks. „Vastupidiselt propagandale ja küberrünnakutele saab nende brutaalsusele väga lihtsalt vastata. Olgu see Ares või keegi teine, sellele tuleb reageerida. Meie tapmissalgad on valmis tegema taktikalisi rünnakuid Marsi pinna all mitme terroristide treeninglaagri vastu. Peaksime ründama kohe. Kui me jääme ootama, siis võtavad suverääni pretoriaanid kardetavasti asja ise käsile. Kuulsündinud ei saa Marsist aru. Nad litsivad selle ära.”

„Rumal katkub lehti. Jõhkard saeb tüve. Tark kaevub juurteni.” Augustus peab vahet. „Lorn au Arcos ütles seda kunagi mu isale. Need sõnad on Uue Teeba terade saali graveeritud. Treeninglaagrite ründamine ei too muud kui seda, et holoNetis näidatakse toredaid plahvatusi. Ma olen väsinud poliitilistest mängudest. Meie strateegia peab muutuma. Iga uue pommirünnakuga tüdineb suverään minu valitsusest üha enam.”

„Te valitsete Marssi,” ütleb Leto. „Mitte Veenust ega Maad. Meie planeet pole tüüne. Mida ta siis ootab?”

„Tulemusi.”

„Mu senjöör, mida te silmas peate?” küsib Plinius.

„Ma kavatsen Arese poegade juured mürgitada. Ma tahan enesetaputerroriste, mitte halle. Tuleb üles otsida Marsi kõige jäledamad, kõige vastikumad punased, võtta nende pered pantvangi ja ähvardada tappa nende pojad ja tütred, kui isad ei tee seda, mida me käsime. Enesetapurünnakutes tuleb sihiks võtta pinnapealsed alad, mis on tihedalt noortega asustatud, lisaks veel kaks eraldi välja valitud kaevandust. Ükski naine ei tohi end õhku lasta. Tahan Ühiskonda lõhestada. Naised vägivalla vastu.”

Kui vähe siin elu maksab. See on vaid sõna, mille tuul kaasa viib.

„Linnaalad ka,” jätkab ta. „Ja mitte ainult pruunid ja punased kaevurid ja põllumajandajad. Ma tahan näha koolides või mängusaalides siniste ja roheliste surnud lapsi, kelle kõrval oleksid Arese poegade glüüfid. Siis saab selgeks, koleraisk, kas teised värvid enam laulavad tolle tüdruku laulu.”

Mu süda kukub üheks tukseks saapasäärde. Eo laul jõudis tema unistustest kaugemale, see levis holoNetis ja läbistas ühe hoobiga kogu Päikesesüsteemi, anarhistidest häkkerite rühmituste toel jagati seda rohkem kui miljard korda. Ikka ja jälle löön ma kartma, et mind tuntakse ära. Võib-olla kaevub mõni kuldne arhiivi ja avastab, et Eo abikaasa nimi oli ka Darrow. Aga isegi mina suudan vaevu ära tunda toda kahvatut poissi, kondibuketti. Ja mida tähendab nimi? AlamPunaste nimede üle ei peeta täpset arvet. Vaskne ametimees, mõni administraator andis mulle numbrilise tähise. L17L6363. Ja L17L6363 poodi kaelapidi üles, misjärel tundmatu kurjategija varastas tema keha ja eeldatavasti mattis selle süvakaevandusse.

„Teil on plaanis punaste ja teiste värvide vahele kiil lüüa ning seejärel teha sama punaste ja poegadega.” Plinius naeratab. „Mu senjöör, mõnikord ma imestan, milleks teil mind üldse vaja on.”

„Plinius, ärge ülbitsege. See jääb allapoole meie mõlema väärikust.”

Plinius kummardab. „Tõepoolest. Mu senjöör, vabandust.”

Augustus vaatab uuesti Leto poole. „Te nihelete nagu kutsikas.”

„Mulle teeb muret, et see muudab kõik veel hullemaks.” Leto kortsutab enda ette põrnitsedes kulmu. „Praegu on pojad tüütud, seda küll. Aga nad on vaevalt meie põhiline häda. Kui me selle plaani ellu viime, siis valame õli tulle. Ja veelgi hullem, siis oleksime sama suured süüdlased kui pojad. Terroristid.”

„Süüd pole olemas.” Plinius uurib hajameelselt andmevoogu oma andmetahvlil. „Kui sa ise oled kohtunik.”

Leto ei jää rahule. „Mu senjöör, meie kohus on valitseda, sest inimkonna suunamiseks sobime meie kõige paremini. Oleme Platoni filosoofkuningad. Meie siht on kord. Me tagame stabiilsust. Pojad on anarhistid. Nende siht on kaos. Me peaksime relvana kasutama just seda. Mitte öösel ringi hiilivaid halle. Laste sekka saadetud pommipanijaid.”

„Peaksime püüdlema kõrgema eesmärgi poole?” küsib Plinius.

„Jah! Võib-olla korraldama poegade vastu meediakampaania. Darrow, kas te pole nõus?”

Ma ei vasta ka see kord. Kuni arheKuberner ei näita välja, et ta on mu juuresolekust teadlik. Ta ei hinda häbematut ega ebasündsat käitumist, kui see just talle endale kasulik pole.

„Idealism,” ohkab Plinius. „Noorte puhul on see imetlusväärne, kuigi nad on eksiteel.”

„Olge ettevaatlik, politikaan, kui suhtute minusse üleolevalt,” uriseb Leto, otsides Pliniuse pilkavalt näolt puuduolevat vääramatu armi. „Teie kava peaks olema vähem jõhker, arheKuberner. See on minu jutu mõte.”

„Jõhkrus.” Augustus jätab selle sõna õhku rippuma. „See pole halb ega hea. See on lihtsalt ühe asja omadus, antud juhul ühe tegevuse omadus. Te peate hoopis analüüsima selle tegevuse olemust. Kas see on halb või hea, kui me peatame terroristid, kes pommitavad süütuid?”

„Hea. Ma arvan.”

„Siis mis vahet seal on, milliseid meetodeid kasutada, kui me teeme viga väiksemale hulgale süütutele kui nemad, juhul kui laseksime neil edasi eksisteerida?” Augustus paneb oma pikasõrmelised käed rinnal risti. „Aga asja tuumast rääkides pole tegu filosoofilise küsimusega, vaid poliitilisega. Arese pojad ei ohusta meid. Üldse mitte. Nad on vaid vahendiks meie poliitiliste vaenlaste käes, täpsemalt Bellonade käes, kes kasutavad neid ettekäändena, väites, et ma ei suuda Marssi kontrolli all hoida.

Lokkispead juba töötavad selle nimel, et jätta mind kuberneriametist ilma. Nagu teate, on suveräänil ainuõigus mind ametist vabastada, selleks pole isegi senati hääletust vaja. Kui ta soovib, siis võib ta anda Marsi mõnele teisele kojale – Bellonadele, meie liitlastele Juliustele, kasvõi mõnele kojale, mis pole Marsilt pärit. Ükski neist ei juhiks Marssi nii tõhusalt kui mina. Ja kui Marssi juhitakse tõhusalt, siis saavad sellest kasu kõik – alamad ja ülemad. Ma pole despoot. Aga isa peab oma lastele vastu kõrvu andma, kui nad üritavad kodu põlema panna. Kui mul tuleb tappa paar tuhat suurema hüve nimel, et heelium-3 voolaks edasi ja et kodanikud saaksid elada sõjast lõhestamata planeedil, siis seda ma ka teen.

Mis toobki meid Darrow au Andromeduse juurde.” Nüüd pöördub ta minu poole, tema pilk on külm, tuhande süütu surma saatmine on seda puhastanud. Ma ei suuda võpatust maha suruda, kui sünge viha minus mäslema hakkab. Kummardan pead viisaka lugupidamisega.

„Mu senjöör. Te kutsusite mind?”

„Seda küll. Ja teil on siin täita napp eesmärk. Instituudist teid enda juurde tööle võttes tegin ma kahiavangu. Kas te teate seda?”

„Jah.”

„Mulle piisas sellest, mis te olite ise välja teeninud, ja mulle pakkus lõbu, kuidas te koolihoovi tasemel Cassius au Bellonaga rivaalitsesite. Aga veritasu, mis on teie vahel välja kuulutatud, on muutunud,” ta vaatab vilksti Pliniuse poole, „minu huvide jaoks liiga koormavaks nii majanduslikus kui ka poliitilises mõttes. Maksumäärade suurenemise tõttu Tuumikus, kus Bellonade toetajad asuvad, on sissetulekud märkimisväärselt vähenenud. Kojad löövad kahtlema, kas täita aastaid tagasi kaubanduskõneluste käigus sõlmitud leppeid. Seega olen ma kahjusaanud osapoolte lepitamiseks otsustanud müüa teie lepingu mõnele teisele kojale edasi.”

Hakkan sisimas värisema.

„Mu senjöör…” püüan teda katkestada. Seda ei tohi juhtuda. Kui ta võtab minult koha ära, siis on ligi kolme aasta töö olnud asjatu. „Kui tohib…”

„Ei tohi.” Ta avab lauasahtli ja viskab laisalt oma lõvile lihakäntsaka. Lõvi ootab enne sööma asumist Augustuse sõrmenipsu. „Otsus langetati kuu aega tagasi. Minuga pole mõtet selle üle vaielda. Ma pole mõni elavhõbe, kes liitiumi futuuride hinna üle kaupleb. Plinius…”

„Darrow, asjaolud on üsna lihtsad. Nii et neist on ka lihtne aru saada.” Plinius ei pööra minult pilku. „ArheKuberner on olnud liigagi lahke, teatades teile lepingu lõpetamisest õiglaselt ette, nagu lepingus sätestatud.”

„Lepingus on kirjas kuuekuuline õiglane etteteatamise aeg.”

„Kui teil on meeles kaheksanda paragrahvi punkti C alapunkt neli, siis on õiglase etteteatamise aeg kuus kuud, välja arvatud juhul, kui te ei käitu auväärse Augustuste koja piigimehele kohasel viisil.”

„Kas see on nali?” Vahin Letot ja Augustust.

„Kas me teie meelest naerame?” küsib Plinius pirtsakalt. „Ega vist? Isegi ei irvita ega lagista?”

„Ma tulin akadeemias kõikidest piigimeestest teiseks! Te ei saaks isegi instituudist läbi.”

„Oh, asi pole selles! Te saite küllalt… hästi hakkama.”

„Milles siis?”

„Asi on selles, et te osalete pidevalt HK jutusaadetes.”

„Ma pole kunagi HK-s käinud! Ma isegi ei vaata seda!”

„Oh, olge nüüd. Te naudite oma kuulsust. Nad pilkavad teid, aga te tunnete rambivalgusest ikkagi heameelt ja saadate selle koja häbisse. Me teame, milline on teie andmetahvli otsingute ajalugu. Me näeme, kuidas te mukite end HK jaoks üles, nagu see oleks teie isiklik peegel. Jutud käivad teist ja arheKuberneri tütrest…”

„Mustang on Luna peal õukonnas!”

„Millele te tõenäoliselt kaasa aitasite. Kas te palusite tal suverääni õukonnaga liituda? Kas see on osa teie plaanist ajada tütar isa juurest eemale?”

„Plinius, te ajate täielikku sitta suust välja.”

„Ja teie tallate Augustuse nime mutta. Te mürgeldate Bellonadega kümbluskohtades, mis on mõeldud enese värskendamiseks ja mõtisklemiseks. Me ei saa seda lubada.”

Ma isegi ei tea, mida öelda. Ta on selle lihtsalt välja mõelnud. On küllalt tõsiasju, mida ta saaks põhjenduseks kasutada, aga ta valetab vaid selleks, et mulle näkku sülitada, et näidata, et olen tema võimuses.

Plinius jätkab. „Lepingu lõpetamine leiab aset kolme päeva pärast.”

„Kolme päeva pärast,” kordan kui kaja.

„Seni tulete koos meiega Kuu pinnale kaasa ja peatute selles residentsis, mis Augustuste kojale tippkohtumise ajaks eraldatakse, kuigi praegusest hetkest alates pole te enam koja piigimees. Te ei esinda arhe-Kuberneri ega tohi tema nime kasutada ei kiideldes, lubadusi andes ega ähvardades, kui tahate rajatistele juurdepääsu saada või noorte daamide või noorte meeste poolehoidu võita. Teile antud koja andmetahvel konfiskeeritakse. Teie piigimehe ID-koodide taset on juba alandatud ning teie osalus kõikides teile ülesandeks tehtud projektides lõpeb täielikult.”

„Mulle on määratud ainult ehitusprojekte.”

Pliniuse suule ilmub roomajalik naeratus. „Siis saab üleminek olema lihtne.”

„Kellele mind müüakse?” suudan endast välja pigistada. Augustus ei vaata mulle silma, kui jätab mind maha. Ta patsutab lõvi. Võiks arvata, nagu mind polekski selles toas. Leto vahib maha. Tunneb häbi. Ta seisab sellest paroodiast kõrgemal, aga Augustus tahtis, et ta oleks siin, vaataks ja õpiks, kuidas mädanema hakanud jäset amputeeritakse.

„Teid ei müüda, Darrow. Hoolimata teie sünnipäritolust, oleksin ma arvanud, et saate aru, mis staatus teil on. Me pole roosad ega obsidiaanid, keda müüakse nagu orje. Teie teened pannakse oksjonil müüki,” ütleb Plinius.

„See tähendab kolesama asja,” sisistan ma. „Te jätate mu maha. Mitte keegi, kes mu teeneid ostab, ei suuda mind Bellonade eest kaitsta. Need lokkispäised raisad otsivad mu üles ja tapavad ära. Nad ei teinud seda kaks kuud tagasi ainult sellepärast, et…”

„Et te esindasite Augustust?” küsib Plinius. „Aga, Darrow, arhe-Kuberner pole teile midagi võlgu. Kas selle kahtluse käes te piinletegi? Tegelikult olete teie talle võlgu! Teie kaitsmine jätab meid rahast ilma. See jätab meid ilma võimalustest, lepingutest, kaubandusest. Ja see kulu on osutunud liiga suureks. Me peame näitama, et püüdleme Bellonadega rahu poole. Suverään tahab rahu. Aga teie? Teie olete lahkhelide põhjus, olete takjas, mis meid kujundlikult öeldes sadulas hõõrub, olete sõjariist. Nõnda me siis sulatamegi oma mõõga ja teeme sellest adra.”

„Ainult et enne kasutate seda mu pea maha löömiseks.”

„Darrow, ärge hakake paluma.” Plinius ohkab. „Noormees, näidake üles kindlameelsust. Teie aeg on möödas, seda küll, aga te olete südi. Nii et ajage selg sirgu ja lahkuge väärikalt nagu kuldne, kes teab, et ta on pingutanud kõigest väest.” Tema silmad naeravad mu üle. „Teisisõnu lahkuge sellest kabinetist. Mu heamees, otsekohe, enne kui Leto teid välja viskab, nii et te maandute oma uskumatult trimmis tagumikule.”

Vahin arheKuberneri.

„Kas selleks te mind peategi? Mingiks lalisevaks lapsukeseks, kes aetakse nurka?”

„Darrow, oleks parem, kui…” võtab Leto sõna.

„Hoopis teie olete meid nurka ajanud,” vastab Plinius, pannes käe mulle õlale. „Kui te muretsete, et teile ei pakuta lahkumispaketti, siis pole see sugugi nii. Te saate küllalt raha, et…”

„Kui üks arheKuberneri lakei mind viimati puudutas, siis torkasin noa talle väikeajju. Kuus korda.” Vaatan tema kätt, kui ta selle kiiresti eemale tõmbab. Ajan end sirgu. „Ma ei anna aru ühelegi armitule lillutajast tatikale. Olen vääramatu armiline. Marsi instituudi 542. klassi arhePriimus. Ma annan aru ainult arheKubernerile.”

Astun sammu arheKuberneri poole, mis sunnib Leto kaitsepositsiooni sisse võtma. Minu äkilist meelt teatakse hästi. „Mu senjöör, teie panite Julianus au Bellona ülemineku ajal minuga kokku.” Vaatan teda ülevalt alla, mu pilk põletab teda. „Ma tapsin ta teie eest. Ma sõdisin Karnusega teie eest. Ma hoidsin suu kinni, toppisin oma meeste suu kinni, kui te püüdsite oma pojale instituudis võitu osta.” Selle peale Leto võpatab. „Ma muutsin salvestusi. Ma tõestasin, et olen teie vereliini pärijatest parem. Ja nüüd, mu senjöör, ütlete te, et ma olen teile koormaks.”

„Te olete vääramatu armiline,” nõustub arheKuberner, uurides kirjutuslaual andmeid. „Aga teil pole kaalu. Teie pere on surnud. Nad ei jätnud teile ei maad, ei osalust maavarades ega tööstuses, ei valitsusametit. Kui võlad tuli tasuda, võeti neilt ära kõik, au sealhulgas. Teist paremad andsid teile seda, mis neil üle jäi – hinnake seda. Teile väljendati poolehoidu – hoidke seda meeles.”

„Arvasin, et peate tähtsaks tegusid, mitte aunimetusi. Mu senjöör, Mustang on teid maha jätnud. Ärge tehke seda viga, et ajate ka mind minema.”

Viimaks ometi tõstab ta pilgu, et mind vaadata. Need silmad kuuluvad olendile, kes on midagi enamat kui inimene – eemalolevale, külmale kalkuleerijale, keda tõukab tagant kohutav, ebainimlik uhkus. Uhkus, mis algas enne teda ja on pärit ajast, mil inimene tegi esimesed kobavad sammud pimedas kosmoses. See on tosinate põlvkondade uhkus, isade ja vanaisade ja õdede ja vendade uhkus, mille kontsentraat on nüüdseks valatud ühte säravasse, täiuslikku anumasse, mis ei kannata läbikukkumist ega talu puudusi.

„Mu vaenlased panid teid piinlikkust tundma. Darrow, see tähendab, et nad panid mind piinlikkust tundma. Te ütlesite, et te tulete võitjaks. Aga siis jäite kaotajaks. Ja see muudab kõik.”