Читать книгу Kuldne poeg - Pierce Brown - Страница 5

Kaheksasada ja kolmkümmend kolm meest ja naist. Kaheksasada ja kolmkümmend kolm mängu pärast tapetut. Tahaksin, et ma poleks koguskoori kunagi teada saanud. Muudkui korrutan seda arvu, kui istun meid akadeemiasse tagasi sõidutava päästelaeva salongis. Leitnandid istuvad, kartes mulle silma vaadata. Isegi Roque on mu rahule jätnud.

Juhendajad lülitasid mu õhusõiduki enne teelesaatmist välja. Enda sõnul tegid nad seda selleks, et ma ei teeks lolli viga. See käik oli läbimõtlemata, rumal ja kuldsele preetorile sobimatu. Vahtisin neid tühjal pilgul, kui nad mind holo vahendusel sellest teavitasid.

Saabume akadeemiasse siis, kui mu laeva ajatsükli järgi on käes loojanguaeg. Jõuame suure kupliga metallporti, mis asub asteroidide välja servas ning mida ümbritsevad hävitajate ja sõjalaevade dokid. Enamik neist on hõivatud. Siin asuvad akadeemia ja vahesektori väejuhatus, tegu on Ühiskonna sõjajõudude ühe keskusega, mis teenindab vahemaailmu – Marssi, Jupiteri ja Neptuuni –, kuigi seda kasutavad ka teiste planeetide väed, kui nad orbiidil siiakanti satuvad. Mu kaasõpilased on meid siin magamissaalidest jälginud. Nagu ka paljud laevastikuametnikud ja vääramatud, keda karjade viisi siia saabus, et mängu viimastel nädalatel pidutseda ja meid vaadata.

Keegi ei hakka sellest rääkima, kui palju elusid Karnuse võit maksma läks. Aga minu missioon saab kaotuse pärast tagasilöögi. Arese poegadel on spioonid. Neil on häkkerid ja kurtisaanid saladuste varastamiseks. Aga laevastikku neil seni polnud. Ja nüüd nad ka seda endale ei saa.

Keegi pole tulnud mu leitnante ja mind doki juurde vastu võtma.

Punased ja pruunid sagivad ringi, täites kahe violeti ja ühe vaskse käske, et teha suures ootesaalis Karnuse võidu tähistamiseks ettevalmistusi. Koopataolised metallkoridorid on kaunistatud Bellonade koja sinistes ja hõbedastes värvides. Seinu katab Karnuse pere kotkavapp. Tema jaoks on kohale toodud valged roosiõielehed. Punaseid roosiõielehti kasutatakse triumfide puhul, tõeliste võitude puhul, mille saavutamiseks on valatud kuldsete verd. Kaheksasaja kolmekümne kolme alamVärvi veri ei tule arvesse. See puudutab vaid paberimäärimist.

Kui me konservi tagasi sõitsime, siis leitnandid magasid. Mina mitte. Nüüd kiirustavad Victra ja Tactus minust ette, kõndides vaikides, nagu oleks nad endiselt une küüsis. Kuigi mu õlad on kanged, ei igatse ma und. Mu verd täis valgunud silmade taga on kahetsus. Ma tean, et kui ma magama jään, siis näen nende nägusid, kelle ma laeva koridoridesse surema jätsin. Ma tean, et näeksin Eot. Täna ei suuda ma temaga silmitsi seista.

Akadeemias lõhnab antiseptiku ja lillede järele. Roosiõielehed ootavad seina ääres tünnides. Pea kohal on torud, mis viivad väljahingatud õhu tagasi ringlusse ja puhastavad seda pidevalt unnates. Fluorestsentslambid paiskavad laest alla kahvatut valgust, nagu tuletades meile meelde, et lapsed ja unistused ei peaks siia sattuma. Valgus, nagu ka naised ja mehed, on siinkandis karmid ja külmad.

Roque kõnnib mu kõrval, kuigi ta näeb välja nagu surnu. Ütlen talle, et ta peaks natuke magama. Ta on selle ära teeninud.

„Ja mille olete teie ära teeninud?” küsib ta. „Mitte norutamise päeva. Mitte enesepiitsutamise päeva. Te tulite kõikidest piigimeestest teiseks. Teiseks! Vend, miks mitte olla selle üle uhke?”

„Roque, mitte praegu.”

„Olge nüüd,” jätkab ta. „Et meheks saada, ei tule võita. Vaid kaotada. Kas arvate, et meie esiisad ei kaotanud kunagi? Selle pärast pole vaja end vihast täis puhuda ja muutuda üheks neist Kreeka klišeedest. Aitab kõrkusest. See oli lihtsalt mäng.”

„Kas teie meelest see mäng sitaks loeb mulle?” käratan ma talle. „Inimesed said surma.”

„Nad valisid endale elu, kus nad teenivad laevastikku. Nad teadsid, et see on ohtlik, ja surid eesmärgi nimel.”

„Mis eesmärgi?”

„Et hoida alal tugevat Ühiskonda.”

Ma jään teda vahtima. Kas mu sõber, mu lahke sõber võib tõesti olla nii pime? Mis valikut neil inimestel oli? Nad värvati. Raputan pead. „Te ei saa mitte millestki aru.”

„Loomulikult ei saa ma aru. Te ei lase endale kedagi ligi. Mind ei lase. Sevrot ei lase. Vaadake, mida te Mustangile tegite. Te ajate sõpru eemale, nagu oleksid nad vaenlased.”

Kui ta ainult teaks.

Näen, et aed on tühi. See asub konservi katusel – suur mulda ja rohelust täis klaasvestibüül, mis pakub fluorestsentsvalgusest väsinud sõduritele varjupaika. Pügatud puud kõiguvad simuleeritud tuule käes. Võtan kingad jalast, ajan sokid maha ja ohkan, kui rohi varvaste vahele pressib.

Puude kohal asendavad päikest lambid. Laman nende all, kuni ajan end oiates püsti, et minna lagendiku keskele väikse kuumaveeallika juurde. Mu keha katavad sinikad, mis hakkavad enamjaolt kaduma – need on otsekui sinilillad tiigid, mille ümber on kolletav liiv. Olen kõhnem, kui peaks, aga pinguletõmmatud nagu klaverikeel. Kui mu käsivars poleks murdunud, siis ütleksin, et olen parema tervise juures kui instituudis. Akadeemia peekonit ja mune süües võidelda on sitaks parem kui instituudi pooltoorest kitseliha närides.

Tiigi ääres näen verilille. See on kasvanud sinna, kuhu vesi ei ulatu. Marss on sellele põliskoduks nagu mullegi, nii et ma ei korja seda üles. Ma matsin Eo samasugusesse kohta. Matsin ta võltsmetsa Lykose kaevanduse kohal, sinna, kus ma viimast korda temaga armatsesin. Toona olime kidurad süütud lapsukesed. Kuidas sai nii hapras tüdrukus olla säärane jõud, säärane vabadusiha, samal ajal kui paljud tugevad hinged orjasid edasi ja hoidsid pea maas, kartes pilku tõsta?

Karjusin Roquele, et mul on kaotusest suva. Aga tegelikult ei ole ja sellest hoolimine tekitab süütunnet, kui kogu mu kurbus peaks kuuluma neile paljudele hukkasaanutele. Aga enne tänast täitis iga võit mu hinge, sest iga kord tõi see mind lähemale Eo unistuse teostamisele. Nüüd röövis kaotus mult selle tunde. Täna vedasin ma teda alt.

Otsekui mu mõtteid lugedes hakkab andmetahvel käe peal kihelema. Augustus helistab. Rullin juuspeene ekraani käe pealt maha ja sulgen silmad.

Tema sõnad kaiguvad mul kõrvus. „Isegi kui te kaotate, isegi kui te ei saa võita, ärge laske Bellonadel triumfeerida. Kui nad saavad enda kontrolli alla veel ühe laevastiku, muudab see võimude tasakaalu.”

Nii palju siis sellest. Hõljun vees, aeg-ajalt suigatades, kuni sõrmed lähevad krimpsu ja ma tüdinen ära. Ma pole loodud säärasteks vaikseteks hetkedeks. Lähen veest välja, et riidesse panna. Ei saa Augustust kauaks ootama jätta. Käes on aeg vana lõviga silmitsi seista. Siis magada, võib-olla. Mul tuleb seista ja pealt vaadata neetud Karnuse võitu, aga pärast seda saan ma sellest jäledast kohast minema ja lähen tagasi Marsile, ja vahest isegi Mustangi juurde.

Aga tiigist välja tulles avastan, et mu riided on kadunud ja habemenuga ka.

Siis ma tajun nende kohalolu.

Kuulen nende sõdurisaapaid enda selja taga. Nende valje, erutunud hingetõmbeid. Pakun, et neid on neli. Võtan maast kivi. Ei. Keeran ümber ja näen, et nad seisavad aia ainsa sissepääsu ees seitsmekesi. Kõik nad on Bellonade koja kuldsed. Kõik nad on mu verivaenlased.

Karnus on Bellonadega koos, ta on otse laevalt tulnud. Tal on sama kurnatud ilme kui mul, tema õlad on võib-olla poole laiemad. Minu kohal kõrgudes on ta igas mõttes obsidiaan, kui päritolu ja mõistus kõrvale jätta. Tema naerusuine muie on haruldaselt intelligentne. Ta hõõrub käega oma lõualohku, lihaselised küünarvarred näevad välja, nagu oleks jõevesi nad puidust välja voolinud. Temasuguse hiiglase juuresolek tekitab miskipärast õudust, tema hääl paneb kondid võnkuma.

„Paistab, et oleme Augustuse lõvi tabanud ilma karjata. Ennäe, Lõikaja.”

„Koljat,” pomisen ma, kasutades tema kutsungit.

Murdja Koljat. Pojatapja Koljat. Metsik Koljat. Mustangi sõnul murdis ta ükskord põlve peal ühe edeva kuulsündinud kuldse selgroo, kui too hellik tahtis talle pärliklubis jooki näkku visata. Pärast seda andis tema ema justitsiaarile altkäemaksu, et Karnus ainult trahviga pääseks.

Trahvide nimekiri, mida ta on mõrvade eest maksnud, on tal pikem kui mu käsivars. Hallide eest, roosade eest, isegi ühe violeti eest. Aga tema tõeliselt kõvale mainele pani aluse see, et ta tappis Claudius au Augustuse, arheKuberneri lemmikpoja ja pärija. Mustangi venna.

Karnuse nõod tiirlevad tema ümber. Kõik on Bellonad. Kõik on sündinud vallutajast kotka sinihõbedase märgistuse all. Cassiuse vennad, õed, nõod. Nende paksud juuksed on lokkis, näod imeilusad. Nende mõjuvõim laieneb kogu Ühiskonnale. Sama räägitakse nende haardeulatuse kohta.

Üks neist on minust palju vanem, lühem, aga jõulisema kehaehitusega, nagu puutüügas, mille pead katab blond sammal. Ta on juba kolmekümnendates aastates mees. Tuleb nüüd meelde – Kellanus. Täieõiguslik legaat, Ühiskonna rüütel. Ja ta tuli koos oma vendade ja nõbudega siia minu pärast. Ta nõretab ülbusest. Siin koolihoovimänge mängides tuleb talle peale teeseldud haigutus.

Mu rind taob hirmust.

Avastan, et mul on raske hingata. Ometi naeratan, sõrmed selja taga toksimas andmetahvli saatja pihta.

„Seitse Bellonat,” kõkutan naerda. „Karnus, milleks teile seitset vaja on?”

„Teil oli seitse laeva minu ühe vastu,” ütleb Karnus. „Tulin meie mängu jätkama.” Ta ajab pea püsti. „Kas arvasite, et mäng sai teie laeva surmaga läbi?”

„Mäng on läbi,” ütlen ma. „Teie võitsite.”

„Kas mina võitsin, Lõikaja?” küsib Karnus.

„Kaheksasaja ja kolmekümne kolme inimese elu hinnaga.”

„Kas te vingute kaotuse pärast?” küsib Cagney. Ta on nõbudest kõige väiksem, üle kahekümne, Karnuse isa piigimees. Tema käes on habemenuga, mille Mustang mulle kinkis. Tüdruk vehib sellega õhus. „Jätan selle vist endale. Ei usu, et oleksin kuulnud, et te seda üldse kasutanud olete. Mitte et ma seda hukka mõistaks. Habemenoad on salakavalad. Säärased ohud käivad kardetavasti kehva kasvatusega kaasas.”

„Minge toppige oma nõole rusikas persse,” irvitan ma. „Sellepärast te näetegi kõik välja samasugused lokkis juustega sitapead.”

„Kas tõesti peame tema haukumist kuulama?” vingub Cagney.

„Lõikaja, ma õpetasin Julianuse kala püüdma,” ütleb korraga legaat Kellanus. „Kui ta oli väike poiss, siis see ei meeldinud talle, sest tema meelest tegi see kaladele liiga palju haiget. Ta pidas seda julmaks. Teie isand lasi teil säärase poisi tappa. Selline on tema julmuse määr. Nii et kui hea tunne teil nüüd on? Kui vapraks te end peate?”

„Ma ei tahtnud teda tappa.”

„Oh, aga meie küll tahame teid tappa,” müristab Karnus. Ta noogutab nõbudele. Kaks Bellonat murravad puudelt oksi ja viskavad need oma hõimlastele. Neil on habemenoad, aga nagu näha, ei kavatse nad kiirustada.

„Kui te mu ära tapate, siis peate tagajärgedega arvestama,” ütlen ma. „See siin pole lubatud duell ja lisaks olen ma vääramatu. Kontraht kaitseb mind. See oleks mõrv. Olümpose rüütlid jahiksid teid. Peaksid teie üle kohut. Teid hukataks.”

„Kes siin mõrvast rääkis?” küsib Karnus.

„Te olete Cassiuse oma,” Cagney rebasenägu lööb naerule.

„Täna kaitseb teid Augustus,” ütleb Karnus. „Oma väljavalitud poisut. Teie tapmine tähendaks sõda. Aga keegi ei lähe sõtta väikse peksu pärast.”

Cagney kasutab pigem vasakut jalga. Põlvevigastus. Tema nõbu toetub kandadele. Kardab mind. Suur Karnus võtab asendi sisse, mis tähendab, et tal on täiesti suva vigastustest, mida võin talle tekitada. Kellanus naeratab ja seisab lõdvestunult. Vihkan temasuguseid mehi. Nende üle on raske otsustada. Arvutan mõttes, millised on minu šansid. Siis tuleb mulle meelde, et mul on käsi murtud, ribid katki ja pea põrutada saanud, ja mu šansid kahanevad poole väiksemaks.

Ma kardan. Nemad ei tohi mind tappa, mina ei tohi neid tappa. Mitte siin. Mitte praegu. Me kõik teame, kuidas see tants lõpeb. Aga ilma tantsimata ei saa.

Karnus laseb sõrmenipsu ja nad tormavad kõik korraga minu poole. Viskan kivi Cagneyle näkku. Ta kukub maha. Torman Karnuse juurde, ulgudes nagu marutõbine hunt, lipsan tema esimese obaduse eest kõrvale ja lasen tema peale valla löögisaju, et närvidele pihta saada, virutan küünarnukiga tema parema biitsepsi pihta, nii et rebin lihaskoe katki. Ta astub kõikudes tahapoole ja ma surun peale, kasutades tema kogu, et kaitsta end teiste ja nende toigaste eest. Kisun ühelt nõolt toika käest, lajatan talle küünarnukiga oimukohta. Siis pööran ümber, sihin toikaga Karnuse nägu. Aga tee on kinni. Miski virutab mulle kuklasse. Puu läheb pooleks. Pilpad tungivad peanahka. Ma ei löö kõikuma. Vähemalt seni, kuni Karnus lööb mulle küünarnukiga nii kõvasti näkku, et üks hammas lendab välja.

Nad ei võta järjekorda, ei tegutse kordamööda. Nad piiravad mu sisse ja karistavad mind tõhusalt oma surmava kunsti – kravati – reeglite järgi. Nad tahavad närvidele, elunditele pihta saada. Mul õnnestub püsti püsida, paarile ründajale virutada. Aga ma ei jää kauaks jalule. Keegi torkab toika mu nahast läbi ja tabab ribialust närvi. Vajun maha nagu sulavaha ja Karnus lööb mulle jalaga pähe.

Hammustan keele pooleks.

Soojus valgub suhu.

Maa on kõige pehmem asi, mida ma tunnen.

Sool lämmatab.

Kui Karnus paneb jala mulle kõhu peale ja siis kõrile, purskab mul suust verd ja õhku. Ta naerab. „Lorn au Arcose sõnu kasutades, kui meest on vaja ainult haavata, siis on kõige etem tema uhkus hävitada.”

Ahmin korinal õhku.

Cagney vahetab Karnuse välja, istub tema asemel mulle rinnale ja surub põlvedega mu käsi vastu maad. Imen õhku sisse. Ta naeratab otse mu näo ees ja vaatab mu juuksepiiri, tal on huuled teise inimese allutamise erutusest paokil. Tema kuum hingeõhk lõhnab piparmündi järele. „Mis meil siin siis on?” küsib ta, tõmmates andmetahvli mu käe pealt ära. „Raisk. Ta on Augustuse omadele sõna saatnud. Ma pigem ei võitleks tolle Juliuse-mõrraga ilma soomusrüüta.”

„Siis lõpeta venitamine,” uriseb Karnus. „Lase käia.”

„Tss,” sosistab Cagney, kui püüan rääkida. Ta libistab noaga mööda mu huuli, surudes selle mulle suhu, kuni rabe metall kolksatab vastu hambaid. „Vot see on tubli lita.”

Jõhkra käega saeb ta mul juuksed peast.

„Tasa-tasa. Tubli Lõikaja. Tubli.”

Veri kipitab silmis, kui Karnus tõukab Cagney mu rinna pealt maha, haarab minust kinni ja tõstab vasaku käega maast üles. Ta liigutab paremat kätt, kirudes, et biitseps on läbi. Ta ei saa seda tahapoole tõmmata, nii et selle asemel naeratab ta mulle hambaküllaselt ja virutab peaga rindu, otse roietesse. Maailm lööb kõikuma. Kuulen raginat. Nagu oksaraod põleksid lõkkes. Teen visinal mulisevaid, ebainimlikke häälitsusi. Karnus lööb mind uuesti peaga ja viskab mu valutava keha maha.

Tunnen, kuidas mulle pritsib peale midagi sooja, ja kuselõhn torgib nina. Nad naeravad ja Karnus hingab mulle kõrva.

„Ema palus edasi öelda, et kerjus ei saa kunagi printsiks. Iga kord, kui te peeglisse vaatate, siis pidage meeles, mida me teiega tegime. Pidage meeles, et te hingate, sest me laseme teil hingata. Pidage meeles, et ühel päeval on teie süda meie laual. Kes tõuseb kõrgele, see kukub mutta.”