Читать книгу Oranž on uus must. Minu aasta naistevanglas - Piper Kerman - Страница 4

Brüsseli lennujaama rahvusvaheliste lendude pagasi kättesaamise ala oli avar ja õhurikas koht hulga lõputult tiirlevate karussellidega. Tormasin ühe juurest teise juurde, püüdes meeleheitlikult üles leida oma musta kohvrit. Kuna see oli täis narkoraha, muretsesin rohkem, kui ühe kaotsiläinud kohvri pärast oleks normaalne.

1993. aastal olin ma kahekümne nelja aastane ning tõenäoliselt nägin välja nagu iga teine närviline noor ja haritud töötav naine. Minu Doc Martensid olid ilusate mustast seemisnahast käsitsi valmistatud kontsakingade nimel nurka visatud. Kandsin musti siidpükse ja beeži jakki, olin tüüpiline jeune fille, kelles polnud märgata kübetki alternatiivkultuuri, kui mitte just tähele panna mu kaela ehtivat tätoveeringut. Olin teinud täpselt nii, nagu mind õpetati, ning andnud koti pagasisse teel Chicagost Pariisi, kus pidin ümber istuma ja sõitma edasi Brüsselisse.

Belgiasse jõudes otsisin pagasialalt oma musta ratastega kohvrit. Seda polnud kusagil näha. Pealetungiva paanikalainega võideldes küsisin oma keskkooliaegses kipakas prantsuse keeles, et mis minu kohvrist on saanud. „Vahel ei jõua pagas õigele lennule,“ ütles pagasiteeninduses töötav suur kapp. „Oodake järgmist Pariisist saabuvat lendu, teie kott on tõenäoliselt selle pardal.“

Kas mu kohver oli avastatud? Teadsin, et rohkem kui 10 000 deklareerimata dollari kaasas kandmine on ebaseaduslik, ammugi veel siis, kui see kuulub Lääne-Aafrika narkoparunile. Kas ametivõimud olid mulle jälile jõudnud? Ehk peaksin proovima tollist läbi pääseda ja jalga laskma? Või äkki ongi kott lihtsalt hiljaks jäänud? Sel juhul jätaksin maha suure summa raha, mis kuulub kellelegi, kes tõenäoliselt laseks mu kõigest ühe telefonikõnega tappa. Otsustasin, et viimane variant on ülejäänutest pisut hirmuäratavam. Seega jäin ootele.

Järgmine lend Pariisist jõudis viimaks kohale. Nihkusin lähemale oma uuele pagasiteeninduse „sõbrale“, kes kotte laiali tõstis. Üdini hirmunult on raske flirtida. Märkasin oma kotti. „Mon kott!“ hüüatasin ekstaasis, haarates Tumi kohvri järele. Tänasin teenindajat ülevoolavalt ja lehvitasin talle eblaka poolehoiuga, kui läbi iseliikuvate uste terminali purjetasin, kus sõber Billy mind juba ees ootas. Olin tollist tahtmatult mööda läinud.

„Ma olin juba mures. Mis juhtus?“ küsis Billy.

„Otsi mulle takso!“ sisistasin.

Ma ei hinganud enne, kui olime lennujaamast eemale sõitnud ja juba poolel teel läbi Brüsseli.

Minu Smith College’i lõpuaktus oli toimunud aasta varem ühel täiuslikul Uus-Inglismaa kevadpäeval. Päikeselaigulises sisehoovis huilgasid torupillid ning Texase kuberner Ann Richards õhutas mind ja mu kursusekaaslasi näitama kogu maailmale, millised naised me oleme. Mu perekond oli uhke ja säras, kui diplomi kätte sain. Äsja lahku kolinud vanemad tõstsid letile oma parimad kombed; väärikad lõunaosariikidest pärit vanavanemad olid rõõmsad, nähes oma vanimat lapselast kandmas kantmütsi ning seismas WASP-ide2 ja luuderohu keskel; väikevend oli surmani tüdinud. Minu organiseeritumad ja eesmärgile pühendunumad kursusekaaslased läksid edasi magistriõppesse, asusid oma esimesele tööpostile mõnes mittetulundusühingus või kolisid tagasi koju – Bushi esimese majanduslanguse madalpunktis polnud see kaugeltki tavatu.

Mina aga jäin elama Massachusettsis asuvasse Northamptonisse. Olin peaaineks valinud teatri ning andnud sellega paljuski ainest isa ja vanaisa skeptilisusele. Meie perekonnas on haridust alati kõrgelt hinnatud. Selles arstide, juristide ja õpetajate suguvõsas leidub vaid mõni üksik medõde, luuletaja või kohtunik. Pärast nelja aasta pikkuseid õpinguid tundsin end ikkagi diletandina, alakvalifitseerituna ja motivatsioonita teatrielus kaasa lööma, samas polnud mul ka tagavaraplaani jätkata akadeemilisi õpinguid või teha sisukat karjääri ega tahtmist otsustada enesestmõistetava varuvaliku – õigusteaduskonna – kasuks.

Ma polnud sugugi laisk. Olin kogu kolledžiaja restoranides, baarides ja ööklubides kõvasti rüganud, teenides higi, huumori ja sooviga töötada kaks vahetust järjest ära bosside ja kaastöötajate heakskiidu. Need töökohad ja need inimesed olid rohkem minu rida kui paljud nendest, keda olin kohanud kolledžis. Mul oli hea meel, et olin valinud Smith College’i, mis oli täis taibukaid ja hakkajaid naisi. Samas olin nüüdseks saanud ühele poole sellega, mida nõudsid minult sünnipära ja taust. Olin Smithi turvaliste seinte vahel muutunud kannatamatuks, ma lõpetasin kolledži üle noatera ja igatsesin kogeda, katsetada, uurida. Käes oli aeg elada omaenda elu.

Olin Bostonist pärit haritud noor naine, kes janunes boheemliku alternatiivkultuuri järele ja kel puudus selge tulevikuplaan. Kuid mul polnud aimugi, mida võtta ette kogu selle allasurutud seikluskirega või kuidas lõigata kasu oma riskiihalusest. Minu mõtteviisis ei ilmnenud vähimatki kalduvust teaduslikkusele ega analüütilisusele – kõik, mida ma väärtustasin, oli meisterlikkus, pingutus ja emotsioon. Üürisin korterit koos ühe teise teatrieriala vilistlase ja tema püstiogara kunstnikust tüdrukuga ning hankisin väikese pruulikoja kõrtsis ettekandja töökoha. Käisin läbi teiste ettekandjate, baarmenite ja muusikutega, kõik ühtmoodi tippseksikad ja eranditult musta riietunud. Me töötasime, me panime pidu, me käisime alasti ujumas või kelgutamas, me keppisime, mõnikord ka armusime. Me lasime end tätoveerida.

Nautisin kõike, mida Northamptonil ja seda ümbritseval Pioneer Valleyl mulle pakkuda oli. Jooksin pikki miile mööda maakoha teid, õppisin tosinat pinti õlut järsust trepist üles tassima, tegin arvukaid romantilisi apsakaid ahvatlevate tüdrukute ja poistega ning võtsin vabadel suve- ja sügispäevadel ette kesknädalasi retki Provincetowni randa.

Talve saabudes hakkas minus idanema aga rahutus. Koolisõbrad jutustasid oma tööst ja elust New Yorgis, Washingtonis ja San Franciscos ning hakkasin mõtlema, et mida kuradit ma küll siin teen. Teadsin, et ei lähe tagasi Bostonisse. Armastasin oma perekonda, aga vanemate lahutusest jäänud sadestusest tahtsin end iga hinna eest eemale hoida. Nüüd tagasi vaadates oleks suurepäraseks valikuks osutunud ka Euraili pilet või vabatahtliku töö Bangladeshis, aga mina jäin endiselt Valleysse.

Meie avar suhtlusring sisaldas ka kildkonda üle mõistuse stiilseid ja lahedaid lesbisid, kelle vanus jäi kolmekümnendate keskpaika. Need elukogenud ja elegantsed, minust vanemad naised tekitasid minus ebaharilikku häbelikkust, ent kui mitu neist mu naaberkorterisse kolis, saime sõpradeks. Teiste seas oli karedahäälne Kesk-Läänest pärit Nora Jansen, kelle pead ehtis liivakarva lokkis juuksepahmakas. Lühikest kasvu Nora sarnanes pisut Prantsuse buldogile või ehk valgenahalisele Eartha Kittile. Tema juures oli kõik veidralt koomilise alatooniga: veniv, irooniline ja kähisev hääl; viis, kuidas ta sind juuksepahmaka alt oma erepruunide silmadega vaadates pead kallutas; isegi see, kuidas ta oma lahutamatut sigaretti sõrmede vahel hoidis, ranne painutatud ja valmis žestikuleerima. Ta suutis lustlikul, terasel moel meelitada inimese rääkima ja kui ta sinu poole pöördus, siis tundus, nagu pajataks ta sulle mõnd neljasilmanalja. Nora oli sellest vanemate naiste seltskonnast ainuke, kes mulle mingisugustki tähelepanu osutas. See polnud just armastus esimesest silmapilgust, kuid Northamptonis oli ta ühe kahekümne kahe aastase seikluste otsija jaoks huviäratav tegelane.

Ja siis, 1992. aasta sügisel oli ta kadunud.

Nora ilmus uuesti lagedale pärast jõule. Nüüd üüris ta suurt omaette korterit tuttuue Arts and Crafts’i stiilis mööbli ja viimase peal muusikakeskusega. Kõik teised, keda ma tundsin, istusid koos oma korterikaaslastega kasutatud asjade poest ostetud diivanil, tema aga loopis samal ajal raha tuulde vägagi silmatorkaval viisil.

Nora kutsus mind välja joogile, ainult meie kahekesi, esimest korda. Oli see kohtamine? Ehk oligi, sest ta viis mind Northamptoni hotelli kahvaturoheliseks värvitud baari, mis oma valge korvmööbliga oli siinkandis kõige lähem vaste šikile hotellisalongile. Tellisin närviliselt ühe soolaga Margarita, mis pani Nora kulmu kergitama.

„Kas selle jaoks külmavõitu ei ole?“ kommenteeris ta Šoti viskit tellides.

See oli tõsi, jaanuarituuled ei teinud Lääne-Massachusettsist mitte just ahvatlevat kohta. Oleksin pidanud võtma midagi tumedamat ja väiksemas klaasis, minu jäine Margarita paistis nüüd naeruväärselt lapsik.

„Mis see on?“ küsis ta, viidates väikesele metallkarbile, mille olin lauale asetanud.

Karp oli kollase-rohelisekirju ning algselt oli see sisaldanud sidrunipastille. Kaanel oli lääne suunas põrnitsev Napoleon, selgelt äratuntav tänu üleskeeratud servadega mütsile ja kuldsetele epolettidele. Karp oli olnud rahakotiks ühele naisele, kellega ma Smithis olin suhelnud – kõrgklassi naisele, ühele kõige lahedamale inimesele, keda olin eales kohanud. Ta oli õppinud kunstikoolis, elas väljaspool kampust, oli irooniline, uudishimulik, lahke ja viimase peal ning ühel päeval, kui tema karpi imetlesin, kinkiski ta selle mulle. See oli sigaretipaki, juhilubade ja 20-dollarilise rahatähe jaoks ideaalse suurusega. Kui püüdsin oma hinnalisest plekkrahakotist veidi raha võtta, et uue napsiringi eest maksta, lükkas Nora selle tagasi.

Kuhu ta nii mitmeks kuuks oli kadunud, küsisin ma ja Nora heitis mulle kiire hindava pilgu. Siis seletas ta külma rahuga, et üks tema õe sõber, kellel olid „sidemed“, oli talle tutvustanud narkokaubanduse maailma ning et ta oli käinud Euroopas ja saanud seal allilmaasjades ametlikult õppust ühelt Ameerika kunstikaupmehelt, kel olid samuti „sidemed“. Nora oli riiki vedanud narkootikume ja saanud töö eest kenasti tasutud.

Olin täiesti pahviks löödud. Miks Nora mulle seda kõike rääkis? Mis siis, kui ma lähen politseisse? Tellisin veel ühe joogi, ise pooleldi kindel, et Nora oli kogu loo välja mõelnud ja et see on kõige ajuvabam võrgutamiskatse, mis kunagi tehtud.

Olin Nora nooremat õde korra varem näinud, kui too oli tal külas käinud. Tema nimi oli Hester, ta oli sisse võetud okultismist ning temast jäi maha hulk amulette ja kanaluudest valmistatud suliseid nipsasjakesi. Pidasin teda Nora heteroseksuaalseks wicca-usku versiooniks, kuid tuli välja, et Hester oli Lääne-Aafrika narkoäri ninamehe kallim. Nora kirjeldas, kuidas ta oli koos Hesteriga Benini sõitnud, et kohtuda tolle narkoparuniga, keda tunti Alaji nime all ja kes meenutas rabava täpsusega MC Hammerit. Nora oli külalisena Alaji majas elanud, näinud pealt nõidarsti tseremooniaid ja ise neis osalenud ning nüüd peeti meest tema käliks. See kõik tundus sünge, kohutav, hirmutav ja metsik – ja üle mõistuse põnev. Ma ei suutnud uskuda, et tema, nii paljude hirmsate ja painavate saladuste hoidja, võtab minu oma usaldusaluseks.

Näis, nagu oleks nende saladuste avaldamine mind Noraga liitnud, ja sellest hetkest sai alguse meie salatsev kurameerimine. Mitte keegi ei peaks Norat klassikaliseks iluduseks, kuid tal oli külluses nutti ja sarmi ning ta valdas meisterlikult näilise sundimatuse kunsti. Ja nagu see on alati olnud, haakun ma inimestega, kel on minu suhtes selge eesmärk. Mind võrgutades oli Nora ühekorraga järjekindel ja kannatlik.

Järgmiste kuude jooksul saime palju lähedasemaks ja ma avastasin, et hulk mu kohalikke tuttavaid töötas salaja tema heaks, teadmine, mis mõjus mulle julgustavalt. Olin lummatud sellest keelatud seiklusest, mida Nora minu jaoks kujutas. Kui ta pikka aega Euroopas või Kagu-Aasias viibis, kolisin tema korterisse peaaegu sisse ning hoolitsesin tema armastatud mustade kasside Edithi ja Dum-Dumi eest. Ta võis helistada varajastel hommikutundidel teiselt poolt maakera, et küsida, kuidas kiisukestel läheb, telefoniliin suure kauguse tõttu klõpsumas ja sahisemas. Hoidsin kõik enda teada, põigeldes kõrvale uudishimulikuks muutunud sõprade küsimuste eest.

Kuna äri juhiti kusagilt kaugelt, tundus narkootikumide olemasolu mulle täieliku abstraktsioonina. Ma ei tundnud kedagi, kes kasutaks heroiini, ning sõltuvuse all kannatamine polnud asi, millele oleksin mõelnud. Ühel kevadpäeval naasis Nora koju tuliuue valge Miata kabrioletiga ja kohvritäie rahaga. Ta viskas raha voodile ning püherdas selle sees, alasti ja itsitades. See oli tema seni suurim tuluosa. Varsti kimasin ise Miatas ringi, Lenny Kravitz kassettmakis nõudlikult pärimas: „Are You Gonna Go My Way?“

Hoolimata veidrast romantilisest suhtest Noraga (või ehk just selle tõttu) teadsin, et mul on vaja Northamptonist minema pääseda ja ometi kord midagi ette võtta. Olin koos sõbranna Lisa B. – ga jootraha kõrvale pannud ning otsustanud suve lõpus end kõrtsist töölt lahti võtta ja San Franciscosse sõita. (Lisa ei teadnud Nora salajastest afääridest midagi.) Kui seda Norale ütlesin, vastas ta, et talle meeldiks väga omada korterit San Franciscos, ja pani ette lennata sinna seda otsima. Olin šokeeritud, et tema tunded minu vastu olid nõnda tugevad.

Vaid nädalapäevad enne seda, kui kavatsesin Northamptonist lahkuda, sai Nora teada, et peab tagasi Indoneesiasse sõitma. „Miks sa ei võiks koos minuga tulla ja mulle seltsiks olla?“ tegi ta ettepaneku. „Sa ei pea mitte midagi tegema, lihtsalt puhkad ja mõnuled.“

Ma polnud kunagi Ameerika Ühendriikidest välja saanud. Kuigi lootsin Californias uut elu alustada, kõlas ettepanek vastupandamatuna. Ma igatsesin seikluste järele ja Noral oli just üks pakkuda. Ühegi Northamptoni tüübiga, kes olid temaga eksootilistes riikides kullerina kaasas käinud, polnud kunagi midagi halba juhtunud – nad tulid tagasi lennukate lugudega, mida said kuulda üksnes väljavalitud kõrvad. Järeldasin, et Nora seltskond ei saa mulle midagi hullu teha. Ta andis mulle raha, et osta pilet San Franciscost Pariisi, ja ütles, et pilet Balile ootab mind Charles de Gaulle’i lennujaamas Garuda Airi letis. Nii lihtne see oligi.

Nora ja tema kuriteokaaslase, kitsehabemega Jacki ebaseaduslike ettevõtmiste kattevarjuks oli kunsti- ja kirjandusajakirja väljaandmine – kahtlane, kuid oma ähmasuses asjakohane. Kui sõpradele ja perekonnale seletasin, et kolin San Franciscosse ning hakkan töötama ja reisima ajakirja kaastöölisena, olid kõik minu uue ameti üle üksmeelselt üllatunud ja kahtlustavad, aga ma tõrkusin nende küsimustele vastamast ja tekitasin enda ümber salapärasuse aura. Northamptonist lahkudes ja koos sõbranna Lisaga läände suundudes tundsin, nagu viimaks ometi oleksin alustanud isiklikku elu. Tundsin, et olen valmis milleks iganes.

Sõitsime Lisaga peatusi tegemata Massachusettsist Montana piirile, juhtides ja põõnates kordamööda. Keset ööd keerasime seal parklasse magama ja ärgates nägime idas Montana uskumatut kuldset päikesetõusu. Ma ei suutnud meenutada õnnelikumat hetke oma elus. Pärast Kõrge Taeva osariigi läbimist kihutasime läbi Wyomingi ja Nevada, kuni viimaks kurseerisime üle Bay silla San Franciscosse. Ma pidin lennukile jõudma.

Mida on vaja kaasa võtta Indoneesia reisile? Mul polnud aimugi. Pakkisin väikesesse L. L. Beani spordikotti paari musti siidpükse, varrukateta kleidi, äralõigatud säärtega teksad, kolm t-särki, punase siidseeliku, musta miniseeliku, jooksuriided ja paari musti kauboisaapaid. Olin nii põnevil, et ujumisriided ununesid sootuks.

Pariisi jõudes läksin otsejoones Garuda leti juurde, et saada kätte oma pilet Balile. Nad polnud minust midagi kuulnud. Paanikasse sattudes võtsin istet lennujaama restoranis, tellisin kohvi ja püüdsin välja mõelda, mida teha. Mobiiltelefonide ja e-mailide aeg ei olnud veel kätte jõudnud ning ma ei osanud isegi oletada, kuidas Noraga ühendust võtta. Arvasin, et mingi info on kuskil kaotsi läinud. Viimaks tõusin püsti ja läksin leheputkasse, ostsin sealt Pariisi reisijuhi ja valisin välja südalinnas kuuendas linnajaos asuva odava hotelli. (Mu ainsal krediitkaardil oli väga väike limiit.) Oma tillukesest toast võisin näha Pariisi katuseid. Helistasin Jackile, Nora vanale sõbrale ja nüüdsele äripartnerile Ühendriikides. Salalik, üleolev ja võimeline mõtlema üksnes prostituutidele, ei kuulunud Jack just minu lemmikinimeste nimekirja.

„Ma olen Pariisis hädas. Mitte miski sellest, mida Nora rääkis, ei vasta tõele. Mida ma nüüd peaksin tegema?“ küsisin tema käest.

Jack oli pahane, kuid otsustas, et ei jäta mind saatuse hooleks. „Otsi üles Western Union. Saadan homme sulle piletiraha.“

Ülekanne ei saabunud mitu päeva, aga mul oli sellest ükskõik. Erutuse uduga ümbritsetuna hulkusin ma Pariisis ringi ja ahmisin endasse kõike. Suurema osa prantslannade kõrval nägin välja nagu teismeline ja selle muljega võitlemiseks ostsin ühe paari kauneid musti ämblikuvõrgulaadseid sukki, mida kandsin koos oma Doc Martensite ja miniseelikuga. Mul polnud sooja ega külma, kas ma üldse kunagi Pariisist lahkun. Ma olin paradiisis, ihuüksi.

Kui ma pärast 13-tunnist suitsuhägust lendu Pariisist Balile lennuki pealt maha astusin, olin üllatunud, nähes mind ees ootamas Billyt, kunagist kolleegi pruulikoja pubist, pea kõrgel indoneeslaste kohal, lai naeratus tedretähnilisel näol. Maasikablond ja eresiniste silmadega Billy oleks passinud mulle vennaks. „Nora ootab kuurordis. Sulle hakkab siin meeldima!“ ütles ta. Olles Noraga meie luksuslikus numbritoas taaskohtunud, võttis võõras ümbruses ja tema juuresolekul häbelikkus minus võimust. Kuid tema käitus nii, nagu oleks kõik täiesti normaalne.

Bali oli üks suur bakhanaal: päevad ja ööd täis päevitamist, joomist ja hilise tunnini tantsimist koos Nora geipoiste pundiga ja iga kena kohalikuga, kes tahtis aidata meil raha laiaks lüüa, ning noorte eurooplaste ja austraallastega, keda kohtasime Kuta ranna klubides. Läksin tänavaturule bikiine ja sarongi ostma, kauplesin nikerdatud maskide ja hõbeehete hinna üle ning jalutasin sõbralike kohalikega lobisedes Nusa Dua kõrvaltänavatel. Rännakud templitesse, parasailing ja sukeldumine pakkusid lisameelelahutust. Bali sukeldumisinstruktoritele meeldis Uus-Inglismaal mu kaelale tätoveeritud pikauimeline, täpiline ja elegantne sinine kala ning nad olid innukalt valmis mulle ka oma tätoveeringuid näitama. Kuid pidustusi katkestasid närvilised telefonikõned Nora ja Alaji ning Nora ja Jacki vahel.

Viis, kuidas nad äri ajasid, oli lihtne. Alaji andis LääneAafrikast kindlatele Ühendriikides viibivatele inimestele teada, et tal on „lepingud“ narkolaadungite peale (tavaliselt eritellimusel valmistatud kohvrid, mille voodri vahele oli õmmeldud heroiin) valmis – need võisid asuda ükskõik millises maailma paigas. Sellised inimesed nagu Nora ja Jack (põhimõtteliselt alltöövõtjad) korraldasid kohvrite veo Ühendriikidesse, kus need anti üle anonüümsele vastuvõtjale. Nende asi oli mõelda välja, kuidas korraldada transport: värvata kullerid, koolitada neid märkamatult tollist läbi pääsema ning maksta kinni nende „puhkused“ ja töö.

Nora ja Jack polnud ainsad, kellega Alaji töötas. Tegelikult võistles Nora Alaji äris oma väljaõpetaja, „kunstikaupmees“ Jonathan Bibbyga. Pinge, mida ma Noras täheldasin, tekkis sellest, kui palju „lepinguid“ oli parajasti saadaval, kas tema ja Jack suudavad need täita ning kas narkolaadungid jõuavad ikka plaanipäraselt kohale – kõik tegurid näisid muutuvat ühe hetkega. See töö nõudis suurt paindlikkust ja palju sularaha.

Kui sularaha hakkas otsa saama, saadeti mind erinevatesse pankadesse Alajilt tulnud raha juurde tooma. Juba see oli iseenesest kuritegu, kuigi toona ma seda ei taibanud. Siis läkitati mind ühele taolisele käigule Jakartas ja üks tulevane narkokuller küsis, kas ta tohiks minuga kaasa tulla. Luksuslikust hotellist tüdinud noor Chicagost pärit geimees, tõsine goot, pesi end korralikult puhtaks ja nägi välja igati sobilik kandidaat heal järjel nooruki rolli. Pika palava sõidu ajal läbi laialivalguva linna sundisid meid peatuma ummik, tee ääres müügiks pakutavate haukuvate kutsikatega täidetud puurid ja inimkihistud, mida see Kagu-Aasia suurlinn sisaldab. Valgusfoori juures tänaval lamas kerjus ja palus almust. Tema nahk oli päikese käes peaaegu mustaks tõmbunud ja tal polnud jalgu. Hakkasin akent alla kerima, et ulatada talle mõni neist sadadest tuhandetest ruupiatest, mis mul kaasas olid.

Mu kaaslane ahhetas ja kägardus oma istmele. „Ära anna!“ hüüdis ta.

Vaatasin teda vastikuse ja segadusega. Taksojuht võttis mu käest raha ja ulatas selle läbi akna kerjusele. Sõitsime vaikides edasi.

Meil oli surnuks lüüa tonnide kaupa aega. Lasime auru välja Bali rannaklubides, Jakartas sõjaväe piljardisaalides ja bordell-ööklubides nagu Tanamur. Käisime Noraga poodides ja kosmeetiku juures või sõitsime teistesse Indoneesia piirkondadesse – ainult meie kahekesi, tüdrukud omavahel. Me ei saanud alati hästi läbi.

Krakatoa reisil palkasime giidi ja matkasime tiheda niiske džunglitaimestikuga kaetud mägedesse. Oli palav, higistama ajavalt palav. Peatusime lõunasöögiks kauni jõekääru ääres kõrge kose kohal. Pärast alasti ujumist esitas Nora mulle õrritades väljakutse hüpata alla kosest, mis oli vähemalt kümne meetri kõrgune – kui täpne olla, siis lubas ta ise hüpata, kui mina sellega hakkama ei saa.

„Oled sa näinud kedagi siit alla hüppamas?“ küsisin giidilt.

„Oo jaa, miss,“ vastas ta naeratades.

„Oled sa ise kunagi hüpanud?“

„Oo ei, miss!“ vastas ta ikka veel naeratades.

Väljakutse on väljakutse. Ise ihualasti, hakkasin ronima kaljuserva poole, mis näis olevat kõige mõistlikum koht hüppamiseks. Kosk möirgas. Nägin kaugel all keerlevat läbipaistmatut rohelist vett. Kartsin pööraselt ja äkitselt tundus see olevat väga halb mõte. Ent kivi oli libe ja kui ma asjatult krabi kombel taganeda püüdsin, taipasin, et pean hüppama, sest muud võimalust lihtsalt enam ei jäänud. Võtsin kokku kogu oma jõu, tõukasin end kaljult lahti ja langesin kiljudes läbi õhu sügavasse rohelisse kuristikku. Pinnale kerkisin ma naerdes ja ülevas meeleolus. Paar minutit hiljem tuli Nora huilates minu järel kosest alla.

Pinnale tõustes ahhetas ta: „Sa oled segane!“

„Sa tahad öelda, et sa ise poleks tulnud, kui mina oleksin olnud liiga hirmul, et hüpata?“ küsisin ma üllatunult.

„Kurat võtaks, muidugi mitte!“ vastas tema. Just selles kohas ja sellel hetkel oleksin ma pidanud aru saama, et Norat ei saa usaldada.

Indoneesia pakkus pealtnäha piiramatut valikut elamusi, kuid selle kõige juures oli tunda sünget, ähvardavat allhoovust. Ma polnud kunagi kokku puutunud nõnda ränga vaesusega nagu see, mida igaüks võis näha Jakartas, ega sedavõrd häbitu kapitalismiga, mis ilmnes sealsetes tohututes tehastes, ega Texase veniva kõnepruugiga, mis kostis üle hotelli fuajee, kus naftakompanii tippjuhid napsi võtsid. Sa võisid veeta imetoreda tunni baaris, lobisedes vanaisaliku britiga San Francisco võludest ja tema auhinnatud hurtadest kodusel Inglismaal ning lahkumisel visiitkaarti vastu võttes kuulda teda nii muuseas seletamas, et on relvakaupmees. Kui ma päikeseloojangu ajal liftiga Jakarta Grand Hyatti katusele sõitsin, sealsesse lopsakasse aeda astusin ja katuse spordirajal jooksma hakkasin, võisin kuulda linna kohal mošeest mošeesse kajavat muslimite palvekutset.

Kui Indoneesiaga hüvasti jätsin ja tagasi läände suundusin, tundsin pärast paljusid nädalaid ühekorraga kurbust ja kergendust. Mind vaevas koduigatsus.

Neli kuud oma elust reisisin koos Noraga pidevalt, peatudes Ühendriikides aeg-ajalt vaid paariks päevaks. Meie elu oli täis katkematut pinget, ent samal ajal ka nüristavat igavust. Mul polnud teha suurt midagi peale Norale seltsiks olemise, kui ta oma „muuladega“ asju ajas. Hulkusin ihuüksinda nende kummaliste linnade tänavail. Tundsin end sellest maailmast eraldatuna, olin inimene, kel puudusid eesmärk ja koht. See polnud sedasorti seiklus, mida olin ihaldanud. Valetasin oma perekonnale iga oma elu pisiasja kohta ning sellest adopteeritud „narkoperekonnast“ hakkas mul kõrini saama.

Üürikese peatuse ajal Ühendriikides viibides, et külastada oma väga kahtlustavat pärisperekonda, sain kõne Noralt, kes ütles, et tal on vaja minuga Chicagos kokku saada. Sealne O’Hare’i lennujaam oli tuntud kui „turvaline“ lennujaam, mida iganes see ka tähendas, ja just sinna narkootikumid lennutatigi. Kohtusin Noraga Michigani avenüül Congress Hotelis. Milline prügimägi, mõtlesin. Olin harjunud Mandarin Orientaliga. Nora seletas napisõnaliselt, et tal on vaja, et lendaksin järgmisel päeval sularahaga Brüsselisse. Tema pidi seda tegema Alaji jaoks ja mina pidin seda tegema tema jaoks. Ta polnud minult kunagi midagi palunud, aga nüüd ta seda tegi. Sügaval sisimas tundsin, et olin end ise sellesse mässinud, ega saanud ära öelda. Olin hirmul. Ja nõustusin teda aitama.

Euroopas võtsid asjad karmima pöörde. Äri ohjes hoidmine muutus Nora jaoks järjest raskemaks, ta võttis kulleritega mõttetuid riske ja see oli väga hirmutav. Tema äripartner Jack liitus meiega Belgias ja asjad läksid kiiresti allamäge. Pidasin Jacki ahneks, kiimaliseks ja ohtlikuks. Ja veendusin, et Nora pigem usaldas teda, kui hoolis minust.

Olin hirmul ja meeleheitel, peites end peaaegu katkematusse vaikusesse, kui me üheskoos Belgiast Šveitsi sõitsime. Uimerdasin ihuüksi mööda Zürichit, samal ajal kui Nora ja Jack plaane tegid. Vaatasin filmi „Klaver“ kolm korda järjest, lastes end tänulikult teise aega ja ruumi kanda, ise kogu filmi aja nuttes.

Kui Nora mulle otse ja ilustamata teatas, et tahab mind panna narkot vedama, teadsin, et ma pole tema jaoks enam väärtuslik, kui ei suuda raha sisse tuua. Kuulekalt „kaotasin“ oma passi ja mulle anti välja uus. Ta kostümeeris mind prillide, pärlikee ja paari inetute madalate nahkkingadega. Paksu meigi abil püüdis ta asjatult katta minu kaelale tätoveeritud kala. Mul kästi teha konservatiivne soeng. Otsides laupäeva õhtupoolikul külmas paduvihmas juuksurit, kes vormiks mu väljakasvanud blondid kiharad esinduslikuks soenguks, koperdasin tilkudes sisse pisikesse salongi, viiendasse, kus proovisin löögile saada. Eelnevas neljas oli mind ees oodanud arktiline Šveitsi vastuvõtt, kuid nüüd küsis pehme tuttav aktsent: „Sul läheb vist veidi abi vaja?“

Hakkasin peaaegu nutma, kui nägin toda tüüpi, kes seda küsinud oli – armas noor lõunaosariiklane, kelle nimi oli Fenwick ja kes nägi välja nagu Terence Trent D’Arby. Ta võttis minult märja mantli, juhatas mu toolile istuma ning pakkus kuuma teed ja juukselõikust. Fenwick oli uudishimulik, kuid leebe, ent olin tõrges rääkima midagi iseenda või salongis viibimise kohta. Ta jutustas New Orleansist, muusikast ja Zürichist. „See on võrratu linn, aga meil on siin kohutavaid heroiiniprobleeme. Sa sõna otseses mõttes näed inimesi tänaval lamamas, täiesti pilves.“ Tundsin häbi. Tahtsin koju. Tänasin Fenwickit ülevoolavalt, kui salongist lahkusin. Ta oli üle mitme kuu ainus, kellega olin sõbraks saanud.

Igal ajal, kõigest ühe telefonikõne peale oleks mu perekond aidanud mul pääseda sellest supist, mille ise olin kokku keetnud, aga ma ei helistanud neile. Arvasin, et pean ise välja rabelema. Ma ise olin end sellesse jamasse mässinud ja ma ise pidin sellele lahenduse leidma, kuigi nüüd muutis mõte, et lahendus võib kujuneda vägagi masendavaks, mind hirmust kangeks.

Nora ja Alaji nuputasid välja keeruka ja ohtliku skeemi, kuidas Zürichi lennujaamas kohvrid ära vahetada, kuid õnneks ei jõudnud narkootikumid, mida Nora tahtis mind vedama panna, kunagi kohale ja ma pääsesin napilt narkokulleriks saamisest. Näis olevat vaid aja küsimus, mil katastroof mind tabab, ja mul polnud toimuva üle mingit võimu. Teadsin, et pean põgenema. Tagasi Ühendriikidesse jõudes istusin esimesele California lennule, millele pileti sain. Lääneranniku turvalises kauguses katkestasin kõik sidemed Noraga ja jätsin kuritegeliku elu selja taha.