Читать книгу Oranž on uus must. Minu aasta naistevanglas - Piper Kerman - Страница 5

San Francisco oli teretulnud pelgupaik – ma võisin olla küll veidrik, aga vähemalt viibisin teiste omasuguste seas. Sain peavarju Lower Haightis vana sõbra Alfie juures, kellega olin pruulikoja kõrtsis koos töötanud ja kes nüüd oli San Franciscosse kolinud. Olin üdini vapustatud ja tundsin end nagu suitsev SkyLabi kosmosejaama rusukamakas, mis on läbi atmosfääri tagasi Maale prantsatanud. Kui Alfiet läheduses polnud, istusin meie korteri põrandal ja mõtisklesin tehtu üle, rabatud sellest, kui kaugele ma neil eksiteedel olin uidanud ja kui kerge südamega olin olnud valmis iseend kõrvale lükkama. Tõotasin, et ei salga end enam kunagi maha, mitte millegi ega kellegi nimel.

Pärast allilmas veedetud kuid võttis normaalse eluga harjumine omajagu aega. Olin pikalt elanud toateeninduse, eksootika ja ärevuse keskel. Kuid San Francisco kandis elas mul mitu head kolledžiaegset sõpra, kes võtsid mu oma tiiva alla ning tõmbasid mu tagasi töö, grillipidude, softball’i ja teiste elutervete riituste maailma. Suitsetamise jätsin maha.

Olin raha pärast katkematult hirmul ja hankisin endale kohemaid kaks töökohta. Tõusin varahommikul, et minna oma esimesele töökohale Castro linnaosas ja avada kell seitse hommikul Josie’s Juice Joint and Cabaret’ nimeline klubi, ning jõudsin koju hilisõhtul pärast administraatoritööd šikis Itaalia restoranis, mis asus teises linna otsas Pacific Heightsis. Viimaks sain ma „päris“ töökoha teleproduktsioonifirmas, mis spetsialiseerus teleturu tüüpi reklaamidele. Töö nõudis möödujate meelitamist järele proovima pentsikuid avalikesse kohtadesse üles seatud trenažööre, võttepaigal kolmandajärguliste staaride eest hoolitsemist ja võhivõõraste inimeste näokarvade vahatamist. Lendasin ringi kogu riigis, filmides inimesi, kes tahtsid olla vähem paksud, vähem vaesed, vähem kortsus, vähem üksildased või vähem karvased. Avastasin, et suudan jutule saada ükskõik kellega, olgu see Bruce Jenner või vuntsidega ema, ja et leian nendega kiiresti ühise keele – ka mina tahtsin olla vähem vaene, üksildane ja karvane. Töötasin end kõikeoskavast assistendist üles tõeliseks produtsendiks, kes tegeleb eelproduktsiooni, filmimise ja saate toimetamisega. Armastasin oma tööd ja see pakkus tublisti lusti mu sõpradele, kes tögasid mind viimatise hilisõhtuse elumuutva vidina, süsteemi või kreemi teemal.

Käisin küll kohtamas, ent pärast Noralt põhjalikult kõrvetada saamist tundsin end ikka veel üsna rabeda ja ebalevana. Mulle sobis hästi sarivallalise elu, milles aeg-ajalt lahvatanud pöörased armulood aitasid mõtteid töölt eemale juhtida.

Ma ei rääkinud oma uutele sõpradele sõnagi lähedasest suhtest Noraga ja minu saladust teadvate inimeste ring jäi endiselt väga väikeseks. Aja möödudes lasin end vaimus tasapisi lõdvemaks. Tunne pidevalt pea kohal rippuvast kirvest hakkas vähehaaval kaduma ja näis, nagu oleks kõik, mis juhtus, olnud lihtsalt üks ajuvaba vahemäng. Arvasin, et oskasin ohtu õigesti hinnata. Suhtusin Nora seltsis välismaal veedetud aega kui kiiresse sissejuhatusse maailma tõsiasjadesse; mõistsin, kui inetuks võivad asjad minna ja kui tähtis on jääda enda vastu ausaks isegi keset seiklusi või enese proovilepanemisi. Olin reisidel kohanud kõikvõimalikke tegelasi, kelle väärikusel paistis olevat hind – pealegi suuresti varieeruv –, ja otsustasin, et järgmine kord kirjutan oma eneseväärikuse hinnasildile suurema numbri, kui keegi jaksab maksta.

Kogu selle mällu peidetud elukogemusega tundsin end ühe pagana suure õnneseenena. Tore töö, toredad sõbrad, tore linn, tore seltsielu. Tänu ühistele sõpradele kohtusin Larryga, ainsa semuga, keda teadsin jõudeolekut armastavas San Franciscos töötavat sama palju kui mina. Ta hoidis käigus mittetulundusliku meediainstituudi uudisteportaali AlterNet. Kui ma pärast pikki montaažiruumis veedetud tunde sealt poolsurnult välja roomasin, võisin hilisõhtuse söömaaja või veelgi hilisemate drinkide osas alati Larry peale loota.

Tegelikult oli Larry alati kõigeks valmis. Suvalised piletid suvalisele muusikafestivalile? Larry oli käpp. Tahad ärgata pühapäeva varahommikul, minna Tenderloinis asuvasse Glide’i kirikusse ja seejärel kuuetunnisele linnaringkäigule koos boksipeatustega Veriste Mary’de jaoks? Larry oli juut, aga kindla peale oleks ta tulnud ka kirikusse ja kirikulaulude ajal suud kaasa maigutanud. Ta polnud küll mu ainuke heterost meessõber, kuid meil oli ühesugune ja hästi klappiv huumorimeel ning temast sai kiiresti kõige usaldusväärsem hea tuju allikas, keda ma teadsin.

Larry uue parima lesbisõbrana sain kuulda igast tema romantilisest vallutusest ja ärapõlgamisest kuni räpaste üksikasjadeni välja, mis olid ühtaegu õõvastavad ja lõbustavad. Tema edusammudele hinnangut andes ei säästnud ma teda vähimalgi moel. Ta tegi mulle vastuteene ja kohtles mind nagu kuningannat. Ühel õhtupoolikul saabus mu kontorisse rattakuller koos pakiga, millest ilmus lagedale ehtne pehme Philadelphia soolakringel, mida täiendas vürtsikas sinep. Larry oli need idaosariikidesse tehtud reisilt just mulle kaasa toonud. Kui armas, mõtlesin ma kringlit mäludes.

Kuid siis juhtus midagi häirivat. Larry jäi ühel oma vallutuskatsel konksu otsa ja see osutus ebameeldivalt läilaks juhtumiks. Ta muutus märgatavalt vähem toredaks. Ma polnud ainuke, kes toimunut tähele pani. „See plika veab teda ninapidi,“ irvitasid teised sõbrad. Me pilkasime Larryt halastamatult, aga see ei näinud talle avaldavat mingit mõju. Seega pidin ohjad enda kätte haarama ja ühe räpase ööklubi pimedas nurgas end Larry väärikuse nimel ohverdama, suudeldes teda otse tema üllatunud teravmeelsele suule.

Suudlus köitis tema tähelepanu. Ja minu oma. Mida põrgut ma küll mõtlesin? Teesklesin mitu kuud, et midagi ei juhtunud, püüdes samal ajal oma tunnetes sotti saada. Larry ei sarnanenud ühelegi mehele, kellest ma minevikus olin sisse võetud. Esiteks meeldis ta mulle. Teiseks oli ta lühike, vaidlushimuline ja abivalmis mees suurte siniste silmade, laia naeratuse ja äärmiselt paksude juustega. Olin minevikus pidanud kohaseks magada üksnes pikkade eksootiliselt nägusate eneseimetlejatega. Mul polnud mingit kindlat soovi minna kohtama mehega ja see mees siin polnud isegi minu tüüp mitte!

Välja arvatud asjaolu, et oli ikka küll. Larry oli täpselt minu tüüp. Isegi pärast meie kentsakat baarisuudlust jäime endiselt lahutamatuks, ent mõistagi oli ka tema segaduses. Kuid ta ei käinud peale, ei nõudnud vastuseid ega selgust, ta lihtsalt ootas. Soolakringlit meenutades sain aru, et Larry oli juba siis olnud minusse armunud ja mina temasse. Paari kuuga sai meist tõeline, ametlik paar, mis tekitas meie skeptilistes sõprades korraliku šoki.

Tegelikult oli see kogu mu elu vaieldamatult kergeim suhe. Larryga koos olemine tegi mind igatahes õnnelikuks, nii et kui ta vastuolude küüsis vaeveldes ja segaduses olles tuli mulle ütlema, et talle pakuti oivalist töökohta idaosariikides ühe ajakirja toimetuses, ei kõigutanud see minu tasakaalu tegelikult üldse. Mu järgmine samm tundus nii ilmselge, nii loomulik, et otsus langetas end praktiliselt ise. Lahkusin armastatud töökohalt, et kolida koos Larryga tagasi itta – igal juhul parim risk, mille ma eales võtnud olen.

Maandusime Larryga New Yorgis 1998. aastal – tema oli meesteajakirja toimetaja ja mina vabakutseline produtsent – ning seadsime end sisse ühes West Village’i liftita kortermajas. Ühel soojal maikuu õhtupoolikul helises uksekell. Töötasin kodus ja polnud ikka veel pidžaamat seljast võtnud.

„Kes seal on?“ küsisin läbi fonoluku.

„Miss Kerman? Inspektorid Maloney ja Wong.“

„Jah?“ Mõtlesin, mida kohalikud võmmid sellest majast tahavad.

„Kas me saaksime teiega hetke rääkida?“

„Mis teemal?“ Äkitselt tundus asi kahtlane.

„Miss Kerman, ma arvan, et meil oleks parem rääkida silmast silma.“

Maloney ja Wong, tursked mehed erariietes, ronisid viis korrust üles ja võtsid elutoas istet. Rääkis ainult Maloney, Wong samal ajal silmitses mind ilmetult.

„Miss Kerman, me oleme USA tolliameti inspektorid. Tulime teatama, et Chicago föderaalkohus on esitanud teile süüdistuse narkootikumide salakaubaveos ja rahapesus.“ Ta ulatas mulle paberilehe. „Te peate ilmuma kohtusse sel kuupäeval ja selles kohas. Kui te kohtusse ei ilmu, võetakse teid vahi alla.“

Vaatasin teda vaikselt silmi pilgutades ja mu meelekohtade veresoontes hakkas äkitselt vasardama, nagu oleksin väga kiiresti mitu miili maha jooksnud. Müra minu peas hirmutas mind. Olin mineviku seljataha jätnud, hoidnud seda salajas kõigi, isegi Larry eest. Kuid nüüd oli see aeg läbi. Olin rabatud sellest, kui füüsiline mu hirm tundus.

Maloney võttis kirjutusaluse ja paberi ning küsis nagu jutujätkuks: „Kas te soovite anda ütlusi, miss Kerman?”

„Ma arvan, et mul oleks parem rääkida oma advokaadiga, eks ole ju, inspektor Maloney?“

Koperdasin kesklinna Larry kontorisse, suutes enne seda vaevu meeles pidada pidžaama tänavariiete vastu vahetada. Sikutasin Larry puterdades õue West 22nd Streetile.

„Mis lahti? Oled sa minu peale vihane?“ küsis ta.

Tõmbasin sügavalt hinge, sest ei suutnud muidu rääkida. „Mulle on föderaalkohtus esitatud rahapesu ja narkoveo süüdistus.“

„Mida?“ Larryle näis see nalja tegevat. Ta vaatas ringi, nagu osaleksime mõnes salajases tänavateatri etenduses.

„See on tõsi. Ma ei mõtle seda välja. Tulin otse kodust. Föded käisid seal. Ma pean saama helistada. Mul on vaja advokaati. Kas ma võin su telefoni kasutada?“

Oot, võib-olla ma ei tohikski üldse telefoni kasutada. Võib-olla kuulatakse pealt kõiki telefone, mis on kaudseltki minuga seotud, kaasa arvatud neid, mis asuvad Larry kontoris. Iga hullumeelne, paranoiline asi, mida Nora oli mulle rääkinud, röökis mu peas ja nõudis tähelepanu. Larry vaatas mind, nagu oleksin aru kaotanud.

„Ma pean saama kellegi teise mobiiltelefoni! Kelle omalt ma võin helistada?“

Mõni minut hiljem seisin ma Larry kontori tuletõrjetrepil, helistades ühe tema kolleegi telefonilt San Francis-cosse oma sõbrale, kes oli minu tuttavate kõrge lennuga advokaatide seas kõige tähtsam nina. Ta võttis toru.

„Wallace, Piper siin. Kaks föderaalagenti käisid just mul kodus ja ütlesid, et mind süüdistatakse rahapesus ja narkoveos.“

Wallace naeris. Sellise reaktsiooniga harjusin ma lõpuks ära, sest just niiviisi võtsid sõbrad vastu uudise mu täbarast olukorrast.

„Wallace, ma räägin kuramuse tõsiselt. Mul pole aimugi, mida teha. Ma olen täitsa närvis! Sa pead mind aitama.“

„Kustkohast sa helistad?“

„Tuletõrjetrepilt.“

„Mine otsi telefoniautomaat.“

Läksin tagasi Larry kontorisse. „Ma pean leidma telefoniautomaadi.“

„Kullake, mida põrgut sinuga toimub?“ küsis ta. Ta paistis olevat meeleheitel, mures ja natuke pahane.

„Ma tõesti ei tea. Ma pean kõne tegema. Tulen tagasi ja otsin su üles.“

Kui Larry hiljem kuulis olukorra kokkuvõtlikku (ja tõenäoliselt kaugeltki mitte ladusat) selgitust, jäi ta ebatavaliselt vaikseks. Ta ei karjunud mu peale, et miks ma polnud talle juba enne, kui oma elud ühendasime, rääkinud, et olen endine kurjategija. Ta ei nuhelnud mind selle eest, et olen hoolimatu, mõtlematu, isekas idioot. Kui tühjendasin oma säästukonto, et maksta advokaaditasud ja kautsjon, ei andnud ta mõista, et vahest olen ma peale enda elu suutnud rikkuda ka tema oma. Ta ütles: „Me lahendame selle.“ Ta ütles: „Kõik saab korda. Sest ma armastan sind.“

Tol päeval sai alguse pikk ja piinarikas rännak läbi USA kriminaalkohtu süsteemi labürindi. Wallace aitas mul leida advokaadi. Seistes silmitsi oma senise elu lõpuga, võtsin tüüphoiaku, mida kasutasin siis, kui asjad kasvasid üle pea ja ma olin hirmul: sulgusin endasse, kinnitades, et olen silmini jamas ja et see pole mitte kellegi teise kui mu enda süü. Pidin probleemile ise lahenduse leidma.

Aga ma ei olnud selles jamas ihuüksi, mu perekond ja mitte midagi kahtlustav elukaaslane tegid selle haletsusväärse retke kaasa. Larry, minu vanemad, vend ja vanavanemad – nad kõik olid kogu rännaku mulle toeks, kuigi olid vapustatud ja tundsid piinlikkust mu senimaani varjatud kuritegeliku mineviku üle. Isa tuli New Yorki ja me veetsime neli piinarikast tundi, kui sõitsime UusInglismaale, kus suvitasid mu vanavanemad. Ma ei tundnud end moodsa, laheda, seiklusliku, teisitimõtleja ega mässulisena. Tundsin üksnes seda, et olen tahtlikult haavanud ja petnud kõiki, keda kõige rohkem armastan, ning oma elu lörri keeranud. See, mida ma olin teinud, oli nende inimeste jaoks üle mõistuse. Istusin vanaema ja vanaisa elutoas perekonna kiirnõupidamisel, häbist kange, sellal kui nemad mind tundide kaupa küsitlesid, püüdes toimuvast kuidagimoodi aru saada. „Mida sa ometi kogu selle rahaga tegid?“ küsis vanaema viimaks täielikus segaduses.

„Tead, vanaema, tegelikult ei teinud ma seda üldse raha pärast,“ vastasin ebakindlalt.

„Oh, Piper, taeva päralt!“ nähvas ta. Ma polnud üksnes häbiplekk ja pettumus, vaid ka idioot.

Ta ei öelnud, et ma olen idioot. Mitte keegi ei öelnud tegelikult, et ma olen häbiplekk, ega ka seda, et ma olen pettumus. Polnud vajagi. Ma teadsin seda ise. Uskumatul kombel ütlesid ema, isa ja vanavanemad – kogu mu perekond –, et nad armastavad mind. Nad olid minu pärast mures. Nad tahtsid mind aidata. Kui lahkusin, kallistas vanaema mind kõvasti, peenikesed käsivarred ümber mu rinnakorvi surutud.

Kuigi pere ja paar sõpra, kellele asjast rääkisin, suhtusid toimuvasse tõsiselt, kahtlesid nad, kas selline „kena blond naine“ nagu mina võiks kunagi vanglasse sattuda, kuid advokaat tegi olukorra tõsiduse mulle kiiresti selgeks.

Föderaalkohtu süüdistuse organiseeritud kuritegevuses oli vallandanud minu ekskallima narkootikumide salakaubaveole rajatud äri kokkuvarisemine. Nora, Jack ja veel kolmteist inimest (kellest mõnda ma teadsin ja mõnda mitte), kaasa arvatud Aafrika narkoparun Alaji, said samasuguse süüdistuse nagu mina. Nora ja Jack olid mõlemad vahi all ning keegi nende seast oli näidanud näpuga ja nimetanud nimesid.

Polnud oluline, kui halvasti minu ja Nora suhted olid lõppenud, ent ma poleks uneski osanud arvata, et ta võiks mind enda naha päästmiseks üles anda. Aga kui advokaat saatis mulle süüdistustoimiku – tõendid, mida valitsus oli minu vastu kogunud –, sisaldasid need Nora üksikasjalikku ülestunnistust, mis kirjeldas mind Euroopasse sularaha viimas. Elasin täiesti uues maailmas, sellises, kus minu saatuse otsustavad „süüdistus organiseeritud kuritegevuses“ ja „karistuse alammäär“.

Sain teada, et organiseeritud kuritegevuse süüdistuse korral ei käsitleta mitte iga õigusrikkumise juhtumit eraldi, vaid antakse kohtu alla kuritegude kavandamises osalenud grupp tervikuna. Kuritegelikku rühmitusse kuulumise süüdistus esitatakse sageli „kaaskonspiraatori“ või, mis veelgi hullem, „konfidentsiaalse informaatori“ ehk immuniteedi saamiseks teiste peale koputanud inimese tunnistuse alusel. Prokurörid jumaldavad seda tüüpi süüdistust, sest selle puhul on neil palju kergem saada vandekohtult kätte süüdistusakt ja ühtlasi on see võrratu vahend, mille abil sundida inimesi üles tunnistama: kui üks organiseeritud kuritegevuse süüdistuse saanu hakkab võimudega koostööd tegema, on üsna kerge veenda tema kaassüüdlasi, et avalikul kohtuistungil pole neil mingisugust võimalust puhtalt välja tulla. Organiseeritud kuritegevuse süüdistuse korral mõistetaks mulle karistus operatsiooni käigus smugeldatud narkootikumide koguhulga, mitte minu väikese rolli põhjal.

Ameerika Ühendriikides mängis karistuse kohustuslik alammäär 20. sajandi lõpu sõjas narkootikumide vastu ülitähtsat osa. Kongressi 1980-ndatel antud juhised nõudsid föderaalkohtunikelt narkokuritegude eest fikseeritud karistuste määramist, hoolimata juhtumi spetsiifilistest asjaoludest, ja jätsid nad ilma kaalutlusõigusest karistatava isiku hindamisel. Föderaalseadusi on osariikide seadustes laialdaselt kopeeritud. Võimaliku karistusaja pikkus ajas mind täiesti endast välja: kümme, kaksteist, kakskümmend aastat. Narkokuritegude eest määratavate karistuste kohustuslik alammäär on peamine põhjus, miks USA vanglate asurkond on 1980-ndatest alates paisunud rohkem kui 2,5 miljoni inimeseni, ligi 300 protsenti. Praegu paneme luku taha ühe igast sajast täiskasvanust, palju rohkem kui ükski teine riik maailmas.

Advokaat seletas mulle leebelt, kuid kindlalt, et kui soovin kohtuistungit ja tahan vaidlustada mulle esitatud süüdistust, oleksin ma üks parimaid kaitsealuseid, kellega ta on eales töötanud, sümpaatne ja oma looga; kaotuse korral riskiksin aga maksimaalse karistusajaga, tõenäoliselt rohkem kui kümne vangla-aastaga. Kui end süüdi tunnistan, siis pole kahtlustki, et lähen vanglasse, kuid palju lühemaks ajaks.

Otsustasin teise variandi kasuks. Pidasin Larry ja end ikka veel koguva perekonnaga maha piinavalt valusad jutuajamised. Aga otsuse pidin langetama mina ise. Advokaat pidas minu nimel kõvasti ja nutikalt läbirääkimisi ning viimaks lubas USA prokuratuur mul end süüdi tunnistada hoopis rahapesus, mitte organiseeritud kuritegevuses, mille korral on karistuse alammääraks 30 kuud föderaalvanglas.

1998. aasta kõigi pühakute päeval sõitsime Larryga „teismelisteks“ kostümeeritult Chicagosse, ehk suutis maskeering minu meeleheidet varjata. Tol ööl läksime linna peale koos sõprade Gabi ja Ediga, kel polnud minu süüdistusest aimugi ja kelle arvates olin ma Chicagos tööasju ajamas. Järgmisel hommikul kõndisin sirge seljaga, kuigi kahvatult, seljas oma parim kostüüm, föderaalkohtu hoonesse. Larry silme all pigistasin endast välja kolm sõna, mis vajutasid pitseri mu saatusele: „Süüdi, teie ausus.“

Peatselt pärast end süüdi tunnistamist juhtus midagi väga üllatavat. USA vahistamismääruse alusel vahistati Londonis Lääne-Aafrika narkoärikate ninamees Alaji. Äkitselt lükati minu vanglasse mineku kuupäev edasi – määramatusse kaugusesse –, kuni Ameerika Ühendriigid tegid katset Alajit kohtu ette saatmiseks välja nõuda. Nad tahtsid saada mind tema vastu tunnistama erariietes, mitte oranžis kombinesoonis.

Sel lool ei paistnud lõppu. Veetsin peaaegu kuus aastat födede järelevalve all, käies end kord kuus näitamas kohtueelse järelevalve ametnikule, kelleks oli siiras noor naine lopsaka lokkis mullet-soengu ja kabinetiga, mis asus Manhattanil Pearl Streetil föderaalkohtu hoones. Kord kuus pidin läbima hoone turvavärava, sõitma liftiga üles kohtueelse menetluse osakonda, teatama enda saabumisest ning ootama räpases toas, mida kaunistasid inspireerivad ja hoiatavad plakatid, mis tuletasid meelde, et püsivus viib sihile ja kasutada tuleb kondoomi. Sageli olin ooteruumis üksinda. Mõnikord viibis seal ka mõni noor meessoost mustanahaline või latiino, kes mõõtis mind vaikselt pilguga või põrnitses oma nina ette. Vahel saabus mõni jämeda kaela ja hulga kuldehetega vanem valge mees – ja tema vaatas mind ehtsa üllatusega. Aeg-ajalt tuli ka mõni naisterahvas, mitte kunagi valgenahaline, mõnikord lapsed kaasas. Nad eirasid mind alati. Kui minu miss Finnegan viimaks välja ilmus ja mulle viipas, järgnesin talle kabinetti, kus istusime paar minutit kohmetult.

„Niisiis… kas teie juhtumi osas on uudiseid?“

„Ei.“

„Nojah… see on kahtlemata üks pikk asi.“

Vahetevahel tegi ta mulle vabandavalt narkotesti. See näitas alati, et olen puhas. Viimaks lahkus miss Finnegan töölt, et minna õppima õigusteaduskonda, ja mind viidi üle samavõrra leebete maneeridega miss Sancheze juurde. Tal olid pikad kongus barbiroosaks värvitud küüned. „Te olete mu kergeim juhtum!“ lausus ta igal kuul rõõmsalt.

Rohkem kui viieaastase ootamise jooksul mõtlesin vangla peale igal kujuteldaval moel. Mu süüdistus jäi saladuseks peaaegu kõigi eest. Algselt oli see teistele rääkimiseks liiga kohutav, liiga rusuv ja liiga ebakindel. Kui saabus teade väljaandmise viibimise kohta, muutus olukord liiga veidraks, et arutada seda sõpradega, kes asjaga kursis polnud: „Ma lähen vanglasse… millalgi.“ Tundsin, et ma lihtsalt pidin sellega vaikides toime tulema. Sõbrad, kes olid asjast teadlikud, püsisid halastavalt vait, aastad aga möödusid, nagu oleks jumal mind ootele pannud.

Nägin kõvasti vaeva, et unustada eespool terendavat. Valasin oma energia loovjuhi töösse veebifirmades ning avastasin koos Larry ja sõpradega New Yorgi kesklinna. Vajasin raha, et maksta hiiglaslikke ja üha kasvavaid advokaadiarveid, seetõttu töötasin klientidega, keda minu hipsteritest kolleegid pidasid ebaseksikaks ja mittesöödavaks – suur sidefirma, suured naftakeemiaettevõtted ja suured salapärased valdusühingud.

Kõigiga, välja arvatud Larry, suheldes jäin ma osaliselt eemalviibivaks. Ainult Larry ees võisin paljastada oma hirmu ja häbi. Inimestega, kes ei teadnud midagi mu kriminaalsest saladusest ja eesootavast vangistusest, polnud ma lihtsalt päris mina ise: olin küll meeldiv, mõnikord võluv, kuid reserveeritud, kauge, ehk isegi ükskõikne. Isegi lähimate sõprade seltsis, kes olid toimuvast teadlikud, polnud ma täielikult kohal – vaatasin end alati kõrvalt väljaütlemata ettenägelikkusega, tundega, et mis iganes ka praegu ei juhtuks, ei oma see erilist tähtsust, arvestades seda, mis on veel tulemas. Kusagil silmapiiril kumas häving, kasakate ja vaenulike pärismaalaste saabumine.

Aastate möödudes hakkas mu perekond peaaegu uskuma, et olen imelisel kombel pääsenud. Ema oli kahtlemata palju tunde kirikus veetnud. Kuid endal ei lubanud ma kordagi, isegi mitte hetkeks sellele kujutelmale järele anda – teadsin, et mul tuleb vangi minna. Oli hetki, mil langesin paganama hullu masendusse. Kuid see, et mu perekond ja Larry armastasid mind ikka veel hoolimata sellest hiiglaslikust ämbrist, millesse olin astunud; et mu sõbrad, kes olid olukorrast teadlikud, ei öelnud minust lahti; et ma suutsin endiselt toimetada maailmas ringi nii tööalaselt kui ka seltskondlikult, kuigi olin oma elu kõigi silme all ära rikkunud – see oli tõeline ilmutus. Mida rohkem aega möödus, seda vähem hirmutavad tulevik, väljavaade õnnelikuks eluks ja isegi vangla tundusid.

Selle peapõhjus oli Larry. Kui mulle süüdistus esitati, olime kahtlemata armunud, kuid olles alles kahekümne kaheksa aastased ja äsja New Yorki saabunud, ei mõelnud me kaugemale hetkest, mil meil tuleb välja kolida, juhul kui tüüp, kellelt me korterit üürisime, peaks Londonist tagasi tulema. Kes oleks võinud Larryt mu kriminaalse mineviku ilmsiks tulles süüdistada, kui ta oleks palunud mul istet võtta ja öelnud: „Seda pasalasu meie kokkuleppes ei olnud. Arvasin, et sa oled heas mõttes segane, mitte täiega hull.“ Kes oleks võinud ennustada, kuidas kena New Jersey juudipoiss käib ümber teadmisega, et tema boheemlaslik endisest lesbist WASP-i tüdruk on ka tulevane süüdimõistetud kurjategija?

Kes oleks võinud teada, et mu ekstravertne, püsimatu, kofeiinisõltlasest poiss-sõber on nii kannatlik, nii võimekas ja nii leidlik? Et kui ma end täiesti hingetuks nutan, hoiab ta mu pead süles ja lohutab mind? Et ta valvab mu saladust nagu iseenda oma? Et kui ma liiga kaua tusatsen, lastes enesehaletsusel pahkluude ümber haarduda ja mind jubedatesse sügavikesse vedada, võitleb ta selle nimel, et mind tagasi saada, isegi kui see tähendab kohutavaid lahinguid ning raskeid päevi ja öid kodus?

2003. aasta juulis olime Massachusettsis minu perekonna rannamajas. Ühel imekaunil päikeselisel päeval sõitsime Larryga kahekesi kajakiga Pea Islandile, kaljudest ja liivast täpile, mis asub Buzzard’s Bay lähedal väikeses abajas. Saar oli vaikne ja inimtühi. Ujusime ja istusime kaljul, silmitsedes abajat. Larry kohmerdas ujumispükste kallal ja ma piidlesin teda silmanurgast, mõeldes, miks ta nõnda kummaliselt käitub. Ta tõmbas ujukatest välja kilekoti ja sellest plekk-karbi. „P, ma tõin sulle need sõrmused, sest ma armastan sind ja tahan, et sa võtaksid need vastu, sest sa tähendad mulle nii palju. Neid on kokku seitse, iga koos oldud aasta kohta üks. Me ei pea abielluma, kui sa seda ei taha. Aga ma tahan need sõrmused sulle anda…“

Muidugi mõista ei mäleta ma rohkem ühtki tema sõna, sest olin sedavõrd üllatunud ja hämmeldunud ja liigutatud ja erutatud, et ei suutnud enam mitte midagi kuulata. Ma vaid karjusin: „Jah!“ Karbis oli seitse kullast sõrmust, igaüks õhuke kui manillapaber, kandmiseks korraga. Ta oli hankinud sõrmuse ka endale, peenikese hõberõnga, mille ta närviliselt sõrme pani.

Minu perekond sattus ekstaasi. Larry vanemad samuti, kuid hoolimata minu ja nende poja suhte pikkusest oli paljutki, mida nad oma tulevase minia kohta ei teadnud. Nad olid minu vastu alati head ja lahked olnud, kuid ma kartsin kohutavalt, kuidas nad reageerivad mu vastikule saladusele. Carol ja Lou olid teistsugused kui minu endistest hipidest vanemad: nad olid 1950-ndate keskkoolikallimad, kes olid pärit alternatiivkultuurieelsest ajast. Nad elasid ikka veel selles samas pastoraalses maakonnas, kus nad üleski olid kasvanud, ning käisid jalgpallimatšidel ja advokatuuri õhtusöökidel. Ma ei uskunud, et nad suudavad mõista mu nooruspõlve võlutust ühiskonna alumisest kihist, osalust rahvusvahelises narkokaubanduses ja eelseisvat vangistust.

Nüüdseks oli minu süüdimõistmisest möödunud juba rohkem kui viis aastat. Larry arvas, et on oluline rääkida toimuvast ka tema vanematele. Otsustasime seda kõigepealt harjutada mõne teise inimese peal, kasutades taktikat, mida Larry kirjeldas kui „räägi tõtt ja pane jooksu“. Reaktsioonid olid üsna ühesugused: sõbrad naersid pööraselt, seejärel oli vaja neid veenda, et tegemist on tõsijutuga, ning siis tundsid nad õudust ja hakkasid minu pärast muretsema. Sõprade reaktsioonidest hoolimata olin tõsiselt hirmul, et tulevase ämma ja äia juures pöörab õnn mulle selja.

Larry helistas oma vanematele ja ütles, et meil on vaja nendega silmast silma midagi tähtsat arutada. Ühel augustikuu õhtupoolikul asusimegi lõuna poole teele, jõudsime kohale hilja ja sõime klassikalist suvist õhtusööki: steiki, maisitõlvikuid, suuri mahlaseid Jersey tomateid ja maitsvat virsikuvormi. Istusime Larryga köögilaua taga teineteise vastas. Carol ja Lou nägid välja enam kui närvilised, kuid mitte just hirmunud. Usun, et nad eeldasid, et asi on minus ja mitte Larrys. Viimaks lausus Larry: „Halvad uudised, aga see pole vähk.“

Lugu voolas koos Larry vahelesegamistega minust välja, mitte täiesti ladusalt, aga vähemalt oli see väljas nagu pind sõrmest.

Carol istus minu kõrval, ta võttis mul käest kinni, pigistas seda kõvasti ja ütles: „Sa olid ju noor!“

Lou püüdis seda radikaalselt uut informatsiooni oma peas korrastada, lülitudes juristirežiimile ning esitades küsimusi süüdistuse, advokaadi, kohtu ja selle kohta, kuidas ta saaks mind aidata. Ja kas ma olin heroiinisõltlane?

Larry perekonna imekaunis vastuolu avaldus selles, et kui midagi väikest läks viltu, oli tegemist sama hästi kui Titanicu uppumisega, ent kui neid tabas tõeline katastroof, olid nad just need, keda sa tahtnuks oma päästepaati. Olin oodanud süüdistamise ja eemaletõukamise plahvatust, ent selle asemel sain neilt tugeva kallistuse.

Viimaks keeldus Suurbritannia Alajit Ameerikale välja andmast ja lasi ta hoopis vabaks. Minu advokaat seletas, et nigeerlasena on Alaji Rahvaste Ühenduse kodanik ja saab osa Briti seaduste teatavast kaitsest. Väike veebiotsing paljastas, et tegemist on Aafrika jõuka ja võimsa ärimees-gangsteriga, ning polnud raske ette kujutada, et tal on sidemeid, mis võimaldavad sellistel tüütutel asjadel nagu väljaandmise kokkulepped hajuda.

Lõpuks oli USA prokurör Chicagos valmis minu asjaga edasi liikuma. Et valmistuda karistuse määramiseks, kirjutasin kohtule isikliku tunnistuse, lõpetasin vaikimise sõprade ja kaastöötajate ees ning palusin neil koostada kirju, milles kinnitaksid mu iseloomustust ja paluksid kohtunikult leebet suhtumist. Pöörduda inimeste poole, keda olin tundnud aastaid, tunnistada üles oma olukord ning neilt abi paluda oli uskumatult raske ja alandlikkusele sundiv kogemus. Nende ühine reaktsioon lõi mind jalust, olin pannud end valmis eemale tõukamiseks, sest teadsin, et neil inimestel on õige mitu põhjust abist keelduda. Selle asemel rabas mind nende lahkus ja mure. Ma nutsin iga kirja kohal, ükskõik, kas see kirjeldas mu lapsepõlve, sõprussuhteid või tööeetikat. Igaüks püüdis edasi anda seda, mis tema meelest oli minus olulist ja oivalist ning mis käis risti vastu sellele, kuidas ma ise end tundsin – üdini väärituna.

Kate, üks mu parimaid kolledžisõpru, kirjutas kohtunikule nii:

Usun, et tema otsus astuda kuritegelikule teele oli osaliselt ajendatud tundest, et ta on maailmas ihuüksi ja peab ise enda eest hoolitsema. Pärast nende otsuste tegemist on tema suhted teiste inimestega muutunud ja sügavamaks saanud. Usun, et nüüd teab ta, et tema elu on läbi põimunud teiste, teda armastavate inimeste eludega…

Viimaks jõudis lähedale karistuse määramise päev. Kuna peaaegu kuus ootamisaastat oli mu peas kajanud klišee „mis ei tapa, teeb tugevaks“, pidin ma arvesse võtma tõde, mida see sarnaselt enamikule päevinäinud ja äraleierdatud mõtteteradele sisaldab. Olin pakist tõmmanud pettuse, paljastuse, häbi, pankrotiohu ja ise endale kehtestatud isolatsiooni kaardid. Mängimiseks oli see kaunikesti vilets käsi. Ja ikkagi polnud ma selles mängu etapis üksi. Perekond, sõbrad, kolleegid – kõik need head inimesed keeldusid mind hülgamast hoolimata aastatetagusest põlastusväärsest, taltsutamatust ja hoolimatust käitumisest ning probleemide lahendamiseks kasutatud „olen ligipääsmatu kindlus“ meetodist. Kuna kõik need head inimesed armastasid mind piisavalt palju, et appi tulla, siis ehk polnudki ma nii halb, nagu mulle endale tundus. Võib-olla leidus minus kübeke midagi, mis vääris nende armastust.

Lendasime Larryga uuesti Chicagosse ja kohtusime mu advokaadi Pat Cotteriga päev enne karistuse määramist. Lootsime saada lühemat karistusaega kui 30 kuud ning tänu Pati põhjalikele, üksikasjalikele ja veenvaile juriidilistele pingutustele nõustus prokurör jätma meie taotluse vaidlustamata. Näitasin Patile rõivaid, mida kohtusaali selga panna: üks minu peentest „loovdirektori“ pükskostüümidest, militaarne tumesinine mantelkleit, mis oli mu kõige konservatiivsem riideese, ning lisavariandina eBay oksjonil võidetud kostüüm 1950-ndate country club’i stiilis jakist ja seelikust – kreemikas, suure õrnsinise ruuduga. „See on kõige parem,“ ütles Pat viimasele kostüümile osutades. „Me tahame, et kohtunikule kangastuks sind vaadates tema enda tütar või vennatütar või naabritüdruk.“ Tol ööl ei suutnud ma uinuda ja Larry klõpsas hotelli televiisori joogakanalile, kus nõtke ja nägus joogaõpetaja keeras end lummaval Hawaii rannal kringlipoosidesse. Soovisin kogu hingest olla hoopis seal.

8. detsembril 2003 seisin kohtunik Charles Norgle’i ees, väike pereliikmetest ja sõpradest kaaskond istumas kohtusaalis minu selja taga. Enne kui kohtunik karistuse välja kuulutas, tegin avalduse.

„Teie ausus, rohkem kui kümme aastat tagasi langetasin ma nii praktilisel kui ka moraalsel tasandil halbu otsuseid. Ma käitusin isekalt, teiste suhtes lugupidamatult, rikkusin teadlikult seadust, valetasin armastavale perekonnale ja eemaldusin tõelistest sõpradest.

Olen valmis seisma silmitsi oma tegude tagajärgedega ja võtma vastu iga karistuse, mille kohus mulle määrab. Mul on südamest kahju kogu selle halva eest, mida olen teistele teinud, ja ma tean, et kohus on minu vastu õiglane.

Tahaksin kasutada võimalust ning öelda aitäh oma vanematele, kihlatule, sõpradele ja kolleegidele, kes on täna siin, kes on mind armastanud ja toetanud, ning vabandada nende ees kogu selle valu, mure ja häbi pärast, mida olen neile põhjustanud.

Teie ausus, tänan, et kuulasite ära mu avalduse ja kaalusite mu juhtumit.“

Mulle mõisteti 15 kuud föderaalvanglas. Kuulsin Larryt, oma vanemaid ja sõpra Kristenit selja taga nutmas. Minu meelest oli see ime, et karistus polnud pikem, ja kuna olin ootamisest surmväsinud, tahtsin sellega ühele poole saada nii kiiresti kui võimalik. Ent mu vanemate kannatused olid palju hullemad kui mis tahes pinge, väsimus või masendus, mida pikk viivitamine õigusemõistmises mulle põhjustanud oli.

Kuid ootamine jätkus, seekord oli põhjus vangla määramises. See olukord sarnanes päris palju kolledži vastuvõtuteatise ootamisega kaasnenule: loodan, et pääsen Connecticutis asuvasse Danburysse! Kõik teised kohad oleksid Larry ja perekonnaga ükskõik kui harva toimuvate kohtumiste mõttes osutunud katastroofiks. Kauguselt järgmine naiste föderaalvangla asus 500 miili kaugusel Lääne-Virginias. Kui föderaalvõimudelt saabunud õhuke ümbrik käskis mul 4. veebruaril 2004 Danbury föderaalsesse korrektsiooniasutusse ilmuda, tundsin, nagu koorem oleks turjalt langenud.

Püüdsin oma asjad joonde ajada, valmistudes haihtuma rohkem kui aastaks. Olin juba lugenud Amazonis müüdavaid raamatuid selle kohta, kuidas vanglas ellu jääda, aga need olid kirjutatud meestele. Käisin külas vanavanematel, peletades närviliselt eemale hirmu, et ei pruugi neid enam kunagi näha. Umbes nädal enne vanglasse minekut kutsusime Larryga East Village’i 6th Streetil asuvasse Joe baari kokku väikese sõpruskonna, et pidada maha üks improviseeritud lahkumispidu. Nad olid selles linnas meie head sõbrad, kes teadsid mu saladust ja olid teinud minu aitamiseks kõik, mida suutsid. Meil oli üheskoos tore: mängisime piljardit, jutustasime lugusid, jõime tekiilat. Õhtu veeres edasi – ma ei võtnud hoogu maha, ma ei kavatsenud mingil moel piirata ärajoodavaid tekiilakoguseid, ma ei kavatsenud olla tujurikkuja. Ent õhtust sai hommik ja viimaks tuli kõigil koju mina. Ja kui ma kallistasin neid nii kõvasti ja armutult, nagu seda suudab ainult üks tekiilast purjus tüdruk, jõudis mulle kohale, et see ongi päriselt hüvastijätt. Ma ei teadnud, millal jälle mõnda oma sõpra näen või milline ma ise olen, kui see ükskord juhtub. Ja hakkasin nutma.